Kiirvisiit Belgiasse. Belgia kolm suuremat linna: Brygge, Brüssel ja Antwerpen (22.- 24.05.2018)

Belgia kui reisisihtkoht ei tuleks mulle niisama ilmselt kunagi mõttesse. Brüsselis käivad inimesed tööl, mitte ei vali seda pika nädalalõpu veetmise kohaks. Mina läksin Belgiasse puhtalt seetõttu, et külastada oma õde, kes oli sinna läinud kolmeks kuuks kogu perega oma mehe töö tõttu.

Läksin ilma igasuguste ootuste ja lootusteta, sest mu eesmärk oli lihtsalt veeta mõni päev koos õe ja tema lastega. Oleksin olnud ka rahul, kui oleksime kulgenud mööda Brüsseli mänguväljakuid ja lobisenud liivakasti serval juttu, vaadates taustaks laste mängu.

Aga mu õel olid teised plaanid, tema tahtis mulle nende vähese kolme päevaga, mis mul aega oli, Belgiat võimalikult palju tutvustada. Kuigi ma ütlesin, et saan lennujaamast ise linna ja otsin neid üles, arvas tema, et võiks mulle siiski lennujaama autoga vastu tulla ja teha kohe otse lennujaamast üks väljasõit Brygge linna, mida peetakse Belgia üheks ilusamaks linnaks.

Brygge
Brygge astub Brüsselist veidi rohkem kui tunni autosõidu kaugusel idas. Belgia on ju väga väike riik, Eestiga võrreldes veel kolmandiku võrra väiksem, ning seetõttu pole üksi sihtpunkt riigi keskel asuvast Brüsselist kaugel.

Belgia ilusaim linn on loomulikult turistide poolt avastatud. Vanalinna südamesse jõudes ootavad turistide hordid paadisõidu järjekorras. On maikuu lõpp ja ilm juba suviselt soe. Otsustame, et meilegi kuluks üks paadisõit mööda linnasisest kanalit ära, kuna ka see on võimalik viis linna avastada ja pealegi võiks see ka lastele lahe tunduda. Sõit kestab paarkümmend minutit ning selle aja vältel saab esmase ülevaate vanalinna arhitektuurist.

Paadisõit mööda Brygge kanaleid

Brygge Grote Markt

Käime veel jalutades linna keskväljakul Grote Marktil ning külastame ka šokolaadimuuseumi, mida võiks Belgias kui tuntud šokolaadimaal kindlasti ette võtta (neid šokolaadimuuseume on Belgias mõistagi rohkelt). Šokolaadimuuseumis demonstreeritakse lives šokolaadi valmistamise tehnikaid, saame põske esimesed Belgia šokolaadid ning saab ka tutvuda šokolaadi ajaloo ja erinevate šokolaadtüüpide koostisega. Väga kõnekad on sektordiagrammid erinevate šokolaaditüüpide suhkrusisaldusest. Kes veel mõrušokolaadi usku pole, pöörab seda ehk pärast suhkrukoguste erinevust teadvustades.

Šokolaadimuuseum Brygge linnas, kus demonstreeritakse šokolaadi valmistamist

Kui püüda Brygget kui linna kirjeldada, siis arhitektuuriliselt ja ka kanalite võrgustiku tõttu näen veidi sarnaseid jooni Põhja-Saksamaa linnadega. Ilmselt tulevad sellised seosed esile seetõttu, et tulin vaid paar päeva tagasi Schleswig-Holsteinist ning mälestused sealsetest linnadest on veel väga värsked ja seosed kerged tekkima.

Brüssel
Tõenäoliselt suur osa mu tuttavatest on käinud Brüsselis, aga ma ei ole kuulnud kedagi rääkimas Brüsselist kui ägedast linnast, mida tasuks avastada, pigem kirjeldatakse selle igavat klaashoonetest koosnevat Eurokvartalit. Seetõttu pole mul Brüsseli suhtes ka mingeid erilisi ootusi ja Brüsseli kuvand minu silmis on isegi negatiivne. Jõuame Brüsselisse esimese reispäeva õhtupoolikul ja läheme õega kahekesi linna peale kiirvisiidile. Alustuseks viib õde mind Jaapani restorani Umamido, kus pakutakse põhiliselt ramen-suppe. Saan elu parima ramen-supi kogemuse, seda maitsete sügavust on võimatu sõnadega kirjeldada. See supp on lihtsalt nii hea, et kolme päeva jooksul sööme lisegi kaks korda samas kohas. Üllatuslikult on tegu lausa ketiga ning samanimelisi söögikohti on Brüsselis veel mõni.

Umamido ramen Brüsselis

Pärast varast õhtusööki seame sammud raekoja platsi suunas ning liigume vaatamata pikale vahemaale vaid jalgsi ning maa alla metroosse ei sukeldu, sest ma tahan selle lühikese ajaga näha linna võimalikult palju. Läbida erinevaid kvartaleid, et näha muutuvat linnakeskkonda  ja tajuda sealset elu.

Üks võimas maamärk, milleni veel enne päikeseloojangut jõuame, on hiigelmõõtudes Justiitspalee, mis on Brüsseli tähtsaim kohtumaja. Hoone pärineb 19. sajandist, on peaaegu ruudukujuline hiiglasliku kupli ja tohutute sammastega eklektilises stiilis ehitis, mis meenutab ehk kõige rohkem Rooma suursuguseid antiiktempleid. Brüsseli justiitspalee on nii suur, et seda pole võimalik ühestki kohast ühe tervikuna vaadelda, vaid selle kõrval seistes tunned end lihtsalt imeväiksena.

Justiitspalee Brüsselis

Otse justiitspalee kõrvalt mäenõlvalt avaneb sügavroosas päikeseloojanguvalguses imeilus vaade linnale. Ei tea, kas põhjuseks on olematud ootused Brüsseli suhtes või on see roosa päikesevalguse oreool linna kohal, aga minu esmatutvus Brüsseliga osutub väga meeldivaks.

Päikeseloojangukumas Brüsseli linn

Raekoja platsile jõuame juba õhtupimeduses, mis oli ka eesmärk, kuna just pimeduses mõjuvad raekoja platsi ääristavad hooned oma kuldsete ornamentide ja kollaka valgustusega justkui kuldrüüga kaetuna. Raekoja platsi läheduses asub ka Brüsseli üks tuntuim sümbol - pissiva poisi kuju, mis on üllatavalt väike - see pronkskuju on vaid paarikuuse lapse mõõtu.

Brüsseli raekoja platsil õhtul...

... ja hommikul

Pissiva poisi kuju Brüsselis on imeväike

Samal õhtul külastame veel mitmeid šokolaadipoode, mida on Belgias pea igal sammul. Šokolaadikaubandus on Belgias märkimisväärne tööstusharu ning kindlasti ka osa Belgia kultuurist. Godiva, Elisabeth, Neuhaus, Leonidas on vaid esimesed meeldetulevad chocolaterie’dest, mida Belgia reisil külastasime. Kõik chocolaterie’d näevad välja äärmiselt eksklusiivsed, lettidele on laotud imeilusad ja perfektse kujuga pralineekompvekid sortide kaupa piinlikult sirgetes ridades. Saab osta valmiskomplekte, aga enamasti valib klient endale pralineed ükshaaval ise välja. On poekesi, kus müüja tuleb kinnastatud kätes ja tõstab pisikeste pintsetikestega lukustatud kapist ükshaaval pralineed imeilusasse karbikesse. Ka pralineede hinnaklass on muljetavaldav – olenevalt brändist jääb pralineekompvekkide hinnavahemik 70-100 € piiresse. Terminoloogilise täpsustusena olgu öeldud, et pralineedeks nimetatakse seal erineva täidisega (mitte vaid pähklitäidisega) šokolaadikompvekke.

Elisabeth chocolaterie Brüsselis

Mu õde rääkis juba varem Belgia šokolaadikompvekkidest ülivõrdes ja see oligi tema põhiline maiustus, mida ta oma Brüsseli-perioodil sõi. Minu jaoks, kes ma olen harjunud sööma vaid suure kakaosisaldusega mõrušokolaadi, tunduvad Belgia pralineed tohutult magusad ja seda isegi siis, kui ma valisin sellest meeletust valikust välja vaid tumeda šokolaadi pralineed. Pralineekompvekid on oma täidise tõttu ilmselgelt suurema suhkrusisaldusega kui 70%-ne tahvlišokolaad ja kuigi ma oma kolmepäevasel Belgia külastusel neid maiustusi iga päev proovin, ei arva ma, et need oleks oma hinda ja sissesöödud suhkrukogust väärt. Mina jään ikka mõrušokolaadi usku. Huvitaval kombel ei erista ma Belgia šokolaadipralineesid süües šokolaadi kui sellise erinevaid maitsenüansse, kuigi see võiks ju tootjate vahel erineda. Kuna šokolaad on seal nii hinnas, siis eeldan, et iga tootja valib ja röstib oma kakaooad ise ja sellest peaks sõltuma ka maitsenüansid, aga ju selle varjutavad suhkrurikkad täidised.

Järgmine Brüsseliga tutvumise ring saab alguse järgmise päeva varahommikul, kui läheme õega mööda Brüsseli tänavaid jooksma, külastades vahepeal ka vanakraamiturgu ning jõudes välja taaskord raekoja platsile. Ilm on vihmane, kuid üldiselt kerge vihm jooksjaid ei sega, pigem mõjub värskendavana. Hommikuvalguses ja kerges vihmasajus on raekoja plats hoopis hallim ja kahvatum ning õhtune kuldne sära on sellelt täielikult kadunud. Jooksuringilt tagasi tulles teeme peatused veel nende kodutänava pagariäris, puuviljapoes ja ostame lähipoest ka värskelt pressitud apelsinimahla. Mulle väga meeldib selline väikepoodide võrgustik, kus iga kaubagrupp ostetakse oma ala spetsialistilt. Muidugi on selline poodlemine ajakulukas, aga samas saab kindel olla toodete kvaliteedis, mida supermarketi valik enamasti ei paku.

Vanakraamiturg Brüsselis

Brüsseliga tutvumiseks on mul ka kolmanda reisipäeva hommik, mil lähen jooksuringile õemehega, kes suundub sportides tööle. Temaga joostes läbime mitmeid Brüsseli parke ning jõuame lõpuks välja Eurokvartalisse, kus ta ka töötab. Näen ära põhilised Euroopa Liidu institutsioonide majad nagu Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon jt (tegelikult sõitsime ka eile õhtupoolikul autoga siit läbi ning esmaülevaade on mul juba olemas). Tagasi õe juurde jõudes selgub Endomondot vaadates, et olen jooksnud mööda Brüsselit üle 12 km, mis on mu tavapärasest jooksudistantsist oluliselt pikem, aga aeg möödus kuidagi märkamatult ja ega ülemäära väsinud ka polnud.

Eurokvartal Brüsselis

Selle maja fassaad on dekoreeritud vanade puidust aknaraamidega

Brüsseli ilusad pargid

Antwerpen
Antwerpenisse lähme puhtalt seetõttu, et seal on suurim võimalus sel päeval vihmasajust puutumatuks jääda. Autoga vähem kui tund sõitu Brüsselist põhja ja olemegi kohal. Antwerpen paikneb Schelde jõe suudmes, ligipääsuga Põhjamerele ning on oma soodsa asukoha tõttu üks suurimaid sadamaid Euroopas. Meie aga ei lähe uudistama lõputuid merekonteinerite virnu sadamaalal, vaid plaanime minna jalutama linnasüdamesse, kus mu õde juba käinud on ja teab giidina juhatada, kuhu tasub minna.

Antwerpenisse jõudes on õe lapsed just autos magama jäänud ning neid vankrisse ümber tõsta enam ei õnnestu. Õde paneb mind maha Antwerpeni pearaudteejaam lähedal, jääb ise autosse lapsi valvama, ning soovitab mul käia vaatamas raudteejaama hoone arhitektuurilist ilu. Hoone on üle saja aasta vana, väärika fassaadiga ning meenutab pigem lossi kui raudteejaama. Selle tegelik võimsus tuleb esile alles hoone sees viibides, kui vaatad alt üles mitmekümnemeetrise kuppelehitise kõrgesse lakke. Raudteejaama kaarhall, kuhu saabuvad rongid, meenutab väga Londoni Paddingtoni rongijaama. Ilma, et hakkaks mingeid sarnasusi otsima, tulevad need pähe iseenesest. See raudteejaama avarus ning kuppellagedest sissetungiv päikesevalgus tekitab sarnaseid seosed ka Kyoto pearaudteejaamaga.

Tavaliselt on mul reisidel eeltöö alati tehtud ning võimalused erinevates kohtades tegutsemiseks varnast võtta, aga seekord olen reisil ikka täiesti puhta lehena, kuna nagu ma ka varem mainisin, ei osanud aimata, et need kolm päeva linnade avastamisega täituvad. Kuna lapsed ikka magavad, soovitab õde mul minna veel kuulsa flaami kunstniku Peter Paul Rubensi muuseumisse. Rubensi muuseum asub majas, kus kunstnik kunagi elas ja töötas ning seal saab tutvuda nii tema teoste kui ka toonase eluoluga. Muuseum nõuab vaikset süvenemist ning lastega sinna minna ei soovitaks. Sellises kohas nautisin kohe eriti üksi olekut ning kulgesin just endale meelepärases tempos.

Rubensi muuseum Antwerpenis

Antwerpenis jõuame teha veel kõik koos linnatuuri vanalinnas, käia vaatamas Belgia kõrgeimat (123 m) gooti stiilis kirikut (mis on täpselt sama kõrge kui Oleviste kirik Tallinnas!), uudistada renessanss-stiilis raekoja platsi ning jõuda välja ka Schelde jõe äärde. Mulle väga meeldis Antwerpeni raudteejaamast linna poole suunduv lai jalakäijatänav oma arhitektuuri, puhtuse ja poodide valikuga, aga ka sellel valitsev üldine vibe.

Avar jalakäijatetänav Antwerpenis

Belgia kõrgeim kirik Antwerpenis

Antwerpeni raekojaplatsil

Kõrvalised tänavad Antwerpenis, kus peidavad end vahel restoranid

Sel päeval läbitud kilomeetrite arvu ei mõõtnud, aga koos hommikuse jooksuga on juba kindlasti üle paarikümne kilomeetri tänasel päeval ringi kapatud. Jõuame juba vahepeal auto juurde, kuid enne, kui hakkame tagasi Brüsseli poole sõitma, tekib veel mõte minna tagasi raudteejaama juurde ning teha üks sõit vaaterattaga, mis tundub sinna olevat ajutise atraktsioonina üles pandud. Ma ei oskagi öelda, kas me tegime seda enda pärast või laste pärast, aga vaaterattasõit tundus kõigile äge ja ringe sai tehtud päris palju, sest sõitjate vähesuse tõttu unustati meid mitmeks lisaringiks veel keerlema.

Antwerpeni raudteejaam vaaterattalt

Kohe raudteejaama kõrval hakkab Antwerpeni Hiinalinna kvartal ning algul plaanime sinna isegi sööma jääda, kuid laste väsimuse tõttu lähme ikka Brüsselisse tagasi ning käime taas radadel, mis mu õele on varem elamusi pakkunud. Õhtusöögi sööme seekord Liibanoni restoranis ning jääme mõlemad väga rahule.

Liibanoni restoranis

Öö lennujaamas ja kuidas hilinenud lennu korral hüvitist taotleda
Vahetult enne Brüsselist ärasõitu käime õe ja lastega veel linna ääres tohutul maa-alal laiuvas Georges Henri pargis jalutamas. Olime kõik need päevad põgenenud edukalt vihma eest, kuid lõpuks tabas vihm meid täiesti ootamatult seal pargis viibides. Jõuame varjuda veel lähedalasuvasse kohvikusse, kuid vihm saab aina võimust juurde. See vihm on nii tugev, et selle käes saaks läbimärjaks vaid mõne sekundiga.

Paraku oli aga mu kojusõidu aeg lähenemas ning me pidime tormama läbi vihma autosse, et õigeks ajaks lennujaama jõuda. Riided said mul siiski läbimärjaks ning kuna ma olin tulnud vaid ühe õlakotiga, polnud mul ka eriti varuriideid. Oli õhukesi suvekleite, aga nendega on lennujaamas liiga külm. Ainuke võimalus oli jätta jalga samad teksad lootuses, et mu enda kehasoojus need kunagi ära kuivatab ning vahetada ära ülemise otsa riided. Alles oli mul veel siidipluus ja dressipluus, mille ma ilma igasuguse valehäbita üksteise otsa tõmbasin. Sel hetkel hoolisin kõige vähem, mida sellisest riidevalikust teised arvavad, peaasi et pluus vähemalt seljas ei tilgu.

Läbimärjaks saamine on sel õhtul aga vaid üks osa kannatuste jadast. Selgub, et mu lend hilineb ja kuna ma sõidan koju hüppega läbi Kopenhaageni, siis mingit võimalust enam samal päeval koju jõuda pole. Proovin juba Brüsseli lennujaamas rääkida, et pangu nad mind kiiresti Tallinna otselennule, mis on ka kohe väljumas, kuid seal ei suudeta selliseid otsuseid teha ning ma pean ikka sõitma Kopenhaagenisse, kus mulle edasised juhised antakse.

Südaöösel Kopenhaagenisse jõudnuna ootan, et mind ööseks SASi kulul kusagile hotelli paigutataks, kuid selgub uskumatu tõsiasi, et Kopenhaageni hotellid on praktiliselt välja müüdud ning need, mis alles, maksavad umbes 400 € kanti öö, samas kui SAS on sellest nõus kompenseerima vaid 150 €. Just kõndisin läbi terminali ning vaatasin mõnda pinkidel magavat inimest ning mõtlesin, et õnneks ei pea mina ööd vähemalt lennujaama pingil veetma, aga nüüd tundub see ainuke varinat olevat.

Suudan end vähemalt kaubelda varahommikusele Tallinna lennule, kuigi mulle algul pakutakse Tallinna lendu 24 h hiljem algsest ajast. Hiljem mõtlen järgi, et äkki oleks siiski olnud lahe veeta veel päev Kopenhaagenis, kuid otsus tuli teha elavas järjekorras ja minutitega ning sel hetkel olin väsinud, vihane ja pettunud ning tahtsin saada lihtsalt võimalikult kiiresti koju.

Saan broneeringu hommikusele Tallinna lennule ning otsustan parema variandi puudumisel jääda ööseks lennujaama. See on mu kõige esimene terve öö lennujaamas kogu mu reisiajaloo vältel (Dohas on oldud ka pika vahepeatusena pool ööd). Mulle antakse veepudel, väike fliistekk ja söögikupong. Aga kuna kõik söögikohad on öösel kinni, siis ainuke võimalus pidi olema süüa saada turvaalast väljudes mingist kioskist, kuhu ma lihtsalt ei viitsinud väsinuna minna, sest siis oleks pidanud uuesti turvakontrolli läbima, et terminali tagasi pääseda. Pealegi ei pea ju öösel sööma!

Leian magamiseks lennujaama kohta üllatavalt mugava aseme – mingi ümmarguse minibatuuti meenutava istumiskoha, millel on peal ka kerge pehmendav polster ning kuhu ma mahun kägarasse pikali. Kohe pärast seda, kui ma end teki alla tõmban (õnn, et seegi anti, muidu oleks kindlasti külm olnud), hakkavad lakkamatult edasi-tagasi vurama transpordikärud, millega öö otsa saadetisi mööda terminali liigutatakse. Magamiseks on selle öö veetmist küll palju nimetada, pigem on see mingi unesegane puhkeolek.

Magamiskoht Kopenhaageni lennujaamas

Varahommikuks on mul pidevast mürast ja magamatusest närv nii mustaks kerinud, et lähen otsin endale vaiksema koha inimtühjas imetamisnurgas, kus saab küll vaid istuda, aga vähemalt ei kolise transpordikärud mu kõrva ääres. Aja surnukslöömiseks ja enda enesetunde parandamiseks loen läbi lennureisijate õigusi käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ning teen selgeks hüvitised, mida SAS mulle selle kannatuse eest maksma peaks.

Kui hakata lennuhüvitisi üldse guugeldama, siis esmalt satub otsa vahendajatele, kes aitavad lennufirmadelt hüvitisi kätte saada. Mina aga olin endale hüvitise nõudmise alused ja oma õigused selgeks teinud ning ei näinud mingit põhjust kasutada vahendajad, kes võtavad saadavalt summalt umbes kolmandiku endale. Seega kasutasin otseteed ja täitsin SASi lehel ära vastavad vormid, lisasin juhtumikirjelduse ja kahe nädala pärast oli raha arvel. Olen kuulnud, et osade firmadega see nii kergelt ei käi, samuti ei oska öelda, kas vahendajast on kasu ka raha maksmisest hoiduva lennuettevõtte survestamisel hüvitise maksmiseks.

Olen aastaid reisinud ja imekombel seni suutnud pääseda erinevatest lennuikaldustest, mis tuttavate juttude põhjal on nii sagedased. Ma olin ise vaikselt imestanud, kuidas alati kõik on sujunud ja kuidas meie teekonnad on alati kulgenud praktiliselt tõrgeteta, kuigi on palju ümberistumisi ja muid asjaolusid, mis võiksid algupäraseid plaane nurjata. Tänasin õnne, et ma seekord üksi olin, sest lastega oleks need tingimused olnud vastuvõetamatud. Mu tütar küll pärast kuuldes, et SAS maksis mulle selle öö eest 250 €, ütles, et ta oleks ka olnud nõus selle raha eest öö lennujaamas veetma. :)

Pikk nädalavahetus Itaalias. Brembana oru erilised asulad – Cornello dei Tasso ja San Pellegrino Terme ning päev Milaanos (25.-27.01.18).

Jaanuari viimasel nädalal tegime meie reisiajaloo ilmselt lühima reisi välisriiki – käisime Itaalias Lombardia maakonnas, kus viibisime kõigest kaks ja pool päeva. Aga nagu me oleme tähele pannud, liiguks reisil olles aeg justkui aeglasema tempoga ja isegi vaid mõne päevaga jõuab üllatavalt palju näha ja teha.

Selle reisi tuum oli tegelikult spaakülastus. Pärast seda, kui me 2015. aasta suvel avastasime juhuslikult ulmeliselt ilusa juugendstiilis spaa Itaalia Alpide jalamil, asendus meie kunagine lemmikspaa, GOSPA Saaremaal, San Pellegrino Terme spaaga. See võib tunduda suurusjärkude võrra erinev maitse-eelistus – jah kvaliteedi mõttes ongi, aga üllataval kombel rahalises pooles erinevust pole. Huvi pärast arvutasin kokku, et see pikk nädalavahetus Itaalias (N-P) läks maksma sama palju kui pikk nädalavahetus eelpool mainitud Saaremaa spaas. Selle eelduseks on muidugi odavad lennupiletid, mida leiab kas Bergamosse (Ryanair) või Malpensasse (easyJet) üsna sageli. Lisaks rahalisele poolele ei erine ka ajakulu sihtkohta jõudmiseks - Eestist Itaalia põhjaossa minek võtab sama kaua aega (ca 3 h) kui sõit Tallinnast Kuressaarde.

Vahetult enne reisi oli mu tuju rikutud eesootava ilma pärast. Jaanuarikuus võib Lombardias vabalt kohata + 10 soojakraadi ja päikest, aga ka vihm ja lumi pole haruldased. Just täpselt neile kahele ja poolele päevale, mis me Itaalias viibida plaanisime, näitas ilmateade päris tugevat vihma. Irooniline oli see, et nii enne kui ka pärast seda olid korralike plusskraadidega päikesepaistelised ilmad. Spaale planeeritud päeva vihm otseselt ei segaks, aga see ülejäänud poolteist päeva oleks hea meelega jalutanud Bergamos ja Milaanos.

Vihmaga on aga kõigel kriips peal – isegi autost kusagile muuseumisse või restorani minek tundub liialt ebameeldiv, rääkimata siis kusagil linnas jalutamisest. Ainuke teostatav tegevus oleks käia kusagil kaubanduskeskuses, kuhu saab maa alla parkida. Aga ma ei taha poodlemisega tegeleda, kui ümberringi on selline kultuurkiht, mille avastamine pakub oluliselt rohkem sisu ja mõtet kui lühiajaline rõõm uutest hilpudest.

Ilma tõttu oleks ma äärepealt läinud reisile kõrge säärega ratsasaapaid meenutavates kummikutes ja kileparkaga, sest ma arvasin, et umbsetes kummikutes jalad on vähem ebameeldivad kui vihmamärjad lirtsuvad saapad ja vett läbilaskev jope. Kuni Renee mind uksest välja astudes mõistusele kutsus ja ma need siiski kergemate riidete ja jalanõude vastu välja vahetasin. Aga see-eest võtsin vihmavarju kaasa.

Lendasime Tallinnast otselennuga Malpensasse. Tegelikult on kõik Milaano ümbruse lennujaamad üksteisele väga lähedal ning olulist vahet ei ole, kuhu lennata, kui on niikuinii plaan autoga ringi sõita. Ah jaa, seda ma vist veel ei maininud, et lapsed jäid sel korral koju vanaema hoolde ja meil lasti veidi kahekesi aega veeta.

Lennuki maandudes oli ilm uduvines ning kiskus vihmale. Üldine vaatepilt oli hall ja värvitu, justkui näeks silmad mustvalget pilti. Lunastasime oma rendiauto ning asusime teele otsaga Bergamo poole, kuid ilmaennustus pidas paika ja vihmasadu aina tugevnes.

Kuna jõudsime Itaaliasse pärastlõunal, siis siesta tõttu olid kõik söögikohad kinni ning leppida tuli teeäärse Autogrilli (bensiinijaam koos poe ja kiirtoidukohaga) võileivaga. Itaalias ei pruugi selline eine üldse mitte halb valik olla. See krõbeda koorikuga värske sai koos pühvlimozzarella, rohelise salati ja nii heade päikesekuivatatud tomatitega, mida Eestist võib leida vaid mõnest gurmeepoest, oli üle ootuste hea valik esmase nälja kustutamiseks.

Vihma tõttu ei tulnud Bergamos jalutamisest midagi välja ning kuna kell oli veel liiga vähe, et hotelli minna, tegime me siiski, nagu karta oli, Bergamo lähedal peatuse kaubanduskeskuses. Kuigi me tulime sel korral reisile käsipagasiga, sest šopata polnud plaanis ja mõneks päevaks väga asju ka kaasa pole vaja võtta, jätsin ma sellesse väikesesse kohvrisse igaks juhuks siiski väikese ruumi ja see tühimik sai siiski ära täidetud.

Keskaegne linnake Brembana oru nõlval

Edasi suundusime San Pellegrino suunas, mis asub Bergamost ca 40 minuti autosõidu kaugusel põhjas, Brembana oru nõlval. Otsisin küll hotelli San Pellegrinosse, kuhu plaanisime spaasse minna, kuid eranditult kõik Bookingust leitavad hotellid olid vananenud urkad, milles ei tahaks ööbida. Spaa, kuhu meil oli plaanis minna, ongi lihtsalt spaakeskus, selles endas ööbimisvõimalust pole. 

Veidi laiendatud otsinguga leidsin ööbimise San Pellegrinost veidi põhja pool asuvasse Camerata Cornellosse. Reitinguid vaadates (9,9 punkti) ja tagasiside lugedes tundus üks ööbimiskoht, mis kandis küll B&B nime, väga korralik ja kindlasti ka eriline, kuna asub väikeses keskaegses Cornello dei Tasso kindlus-linnakeses, milleni ei vii ühtegi autoteed. Aga kuna meil pole suurt kohvrit kaasas ja me oleme vaid kahekesi, siis ei käsitle ma seda aspekti ebamugavusena, vaid just põnevust lisavana. 

Kohale jõudmine osutus siiski raskemaks, kui me arvata oskasime. GPS toob meid kusagile sõna otseses mõttes tee lõppu, kust ei tundu edasi minevat mitte kusagile. Sõidame tuldud teed tagasi ja teeme veel mitu ringi, sh ühe mööda rattateed, kuna külas esineb palju ühesuunalisi teid ja vale pööre võib tähendada taas pikka tunnelisse sattumist, mis viib mitme kilomeetri kaugusele kõrvale asulasse. 

Lõpuks helistan hotelli, et nad meil kohale jõuda aitaks. Meid juhatatakse jälle samasse külla, kus me juba mitu korda käinud olime ja palutakse siis tagasi helistada, kui me juba lähemal oleme. Õhtupimeduses, paaris plusskraadis ja vihmasajus tundub asula välja surnud. Kuid ühel ristmikul vestlevad läbi lahtiste autoakende üks taksojuht ja üks noorpaar. Otsustan panna proovile oma itaalia keele oskuse ja küsin kohalike käest teed hotellini. Esmalt ei seostu neil selle hotelli nimega midagi, arvatakse lausa, et see on hiljuti just suletud, aga kuna ma just olin rääkinud kellegagi hotellist, siis väitsin ikka, et see peab kusagil siin olema. Lõpuks kohalikul tüdrukul siiski välgatab, kus see hotell asub ja ütleb, et tulge kaasa, me viime teid selleni. Sõitsime nende järel paar kilomeetrit mööda käänulist teed mäkke, kuni jõudsime taas selle sama tee lõppu, kuhu meid esmalt GPS tõi. Tüdruk tuleb autost välja ja näitab tee lõpus mäest alla viivat treppi, millest edasi läheb kitsas õrnalt valgustatud jalgrada, mis viib väidetavalt võlvkaarteni, kust algab see väike linnake, kus asub ka meie otsitav hotell. Täname kohalikke noori pühendunud abi eest, jätame auto sinna samasse tee lõppu väikesesse parklasse ja asume läbi uduvihma teele.

Pimeduse tõttu ei näe, mis on jalgraja kõrval, aga ilmselt on seal kuristik. Raja ääres on õnneks ka puidust piire ning iga paarikümne meetri tagant on lambid, millelt langeb rajale õrn kollakas valgus. See pisike parkla ja see kitsas valgustatud jalgrada on ilmselt kõik, mida kohalik omavalitsus selle linnakese jaoks on panustanud. 

Võlvkaarte alt läbi minnes siseneme kui teise ajastusse. Siin linnas tundub tänaseni valitsevat pime keskaeg, osa hooneid pärineb 15. sajandist. Hooned on ümaratest maakividest ning ühtegi tänapäevast elementi ei majadel ega tänavatel ei kohta. Munakividest kitsad tänavad on muutunud vihmasajus läikivaks ja libedaks. Akendes ei paista tulesid ja ka ühtegi hingelist nendel tänavatel ei liigu. Hakkan kahtlema, et siin üldse mõni inimene elab, rääkimata, et siin üldse hotell on. 

Jõuame kiriku juurde, mille kõrval õues trellitatud võlvkaare all altaril seisab ühe pühaku kuju ja põleb küünal. Siin on natuke isegi kõhe. Oleme linnakesele juba oma arust tiiru peale teinud, aga hotelli ikka ei leia. Ühe maja peal on restorani silt ning seal sees põleb ka tuli. Restoranis istub lauas üksik vanem meesterahvas ning jookseb ringi üks laps; minu sisse astudes tuleb uksele põllega vanem naine ning küsimuse peale hotelli kohta ei hakka ta seletama, kust seda leida, vaid tuleb meiega toasussides ja ilma üleriideid peale panemata kaasa ja viib meid kõrval tänavasse otse hotelli ukseni. Tänase põhjal tundub, et itaallased on väga sõbralikud ja abivalmid, kui neid nende oma keeles kõnetada.

Hotelli siiski kohe sisse ei pääse, vaid helistamise peale jookseb kusagilt lähedalt majast kohale noor poiss, kes avab ukse ja laseb meid tuppa. Peagi saabub ka tema ema, kes inglise keelt eriti ei räägi, kuid ma hea meelega kuulan, kuidas ma itaalia keelest aru saan. Selgub, et peale meie on hotellis veel vaid ühed külalised.

Hotell La Tana del Tasso on asub keskaegses majas, mille interjöör on stiilselt ühendatud tänapäevaste elementide ja mugavustega. Kõrgetega lagedega minimalistlikuna mõjuv tuba on algul isegi veidi jahe. Soojendan end duši all üles ja poeme magama.

Udune jaanuarikuu hommik Brembana orus

Alles hommikul saame täielikult aru, kuhu me sattunud olime. Aknast välja vaadates paistab uduloori sisse mattunud jõeorg. Udu lisab sellele paigale ainult erilisust ja müstilisust, see udu lausa sobib siia. Kui ma poleks varem näinud pilte sellest kohast, ei saaks tegelikult ka siis aru, et all on org, aga tänu piltidele kujutan ma seda ette. Pärast hommikusööki on udu veidi hajunud ning rõdult paistab keskaegse linnakese üks nurk, mille all asub udune jõeorg. Need pildid, mis ma siis hotelli rõdult teen, on raamimist väärt. Peale ühe pildi postitamist sotsiaalmeediasse sai see päris palju vastukaja, sh soovi seda külastada, seega kel ka praegu tekib huvi, siis guugeldage hotelli nimega La Tana del Tasso. Ei välista, et sinna ka ise kunagi tagasi läheks, kuna erinevatel aastaaegade ja erinevate ilmadega võib see olla hoopis ise nägu. Mind huvitas, kas siin lund ka näha võib ja Instagrami otsing näitas, et kõigest nädal enne meie tulekut oli siin paks lumi maas. 

Cornello dei Tasso keskaegene linn. Vaade hommikul hotelli aknast.

Pärast hommikusööki teeme veel ühe jalutuskäigu selles erilises miniatuursete mõõtmetega linnakeses. Linnas pidavat elama umbes 40 inimest, aga kedagi nendest kusagil ei kohta. See linn asub sisuliselt ühes üksikus mäetipus, eraldatuna kogu ülejäänud maailmast. Kõik eluks vajalik tuleb kohale tassida käe otsas. See koht ei asu küll tsivilisatsioonist väga kaugel, kuid mõjub seal üksikus mäetipus oma ajastutruu ilmega väga eraldatuna nii ajas kui ruumis.

Cornello dei Tasso keskagene linn

Kaev tänaval

Küla piiridest väljaspool on mäenõlval karjamaa ja teiselpool all Brembana org

Vanimad hooned pärinevad siin 15. sajandist

Ainuke tee, mis viib Cornello dei Tasso asulasse

San Pellegrino Terme

Kogu järgneva päeva veedame San Pellegrino Terme spaas. Olen sellest kohast juba kaks ülistavat postitust kirjutanud, seega detailselt ma sellest enam kirjutama ei hakka, ehk vaid mõned uuemad tähelepanekud.

Eraldi peatükki vääriks veel San Pellegrino asula, aga sellest ma täna veel ei kirjuta. Olen küll harjutanud itaalia keelt, lugedes linna ajaloost ja selle hiilgeaegadest, küll aga pole ma San Pellegrinos veel kunagi jalutamas käinud, seega seon kunagi oma teadmised ja kohapeal saadud kogemused ja teen sellest eraldi postituse. Sinna paika läheme me igal juhul veel tagasi. Usun, et see linn puhkeb kunagi õitsele, nagu see oli eelmise sajandi algul. 

San Pellegrino Terme termid. Juugendstiilis peahoone.

San Pellegrino Terme spaa on sama hiilgav, nagu ka eelmistel kordadel, ainult suuremad rahvamassid on selle koha avastanud. Seda imelikum on, et kohalik hotelliturg pole nõudluse kasvades järgi tulnud ning majutustingimused on kõike muud kui spaaklient ootaks. 

Sel korral veetsime spaas lausa 9 tundi. See võib tunduda absurdselt kaua, kuid sellise spaa külastamiseks tasukski terve päev varuda, sest kogu aeg ei jaksa ju saunas käia ja ujuda, vaid selle aja sisse lähevad ka söögikorrad ja niisama lebotamine. Tundus, et paljud tulevadki siia terveks päevaks, osa inimesi luges vahepeal raamatut või kruttis telefone või siis keeras puhketoas pärast lõunasööki magama. 

San Pellegrino Terme termid

San Pellegrino Terme termid. Mõnusad pesad lebotamiseks.

Veetsime suurema osa spaapäevast õuebasseinis, kus oli tänu termaalvetele ideaalne temperatuur ja ilmselt ka kõige parem vaade ümbruskonnale. Aurav bassein +6-kraadises jaanuarikuises ilmas, kerge udu, vahel mõned vihmapiisad ja korraks ka selget taevast muutsid vaate Brambana orule ja juugendstiilis spaa peahoonele lummavaks.

San Pellegrino Terme termid. Aurav õuebassein +6-kraadises jaanuarikuises uduses ilmas. Super!

Pole varem nii palju rahvast näinud selles spaas (oli reedene päev), tundub, et maja töötas täisvõimsustel ja see koht on muutunud väga populaarseks. Minu vaatluse põhjal oli umbes 95% külastajatest kohalikud itaallased, praktiliselt eranditult kõik külastajad olid paarid vanuses 25-65 aastat (seltskondi polnud). Suure rahvamassi tõttu ei tekkinud siiski kusagil saunades ega basseinides järjekordi, vaid kogu rahvas hajus majas laiali. Samuti olid kõik vaiksed ja vaoshoitud, ei mingit itaallaste ülevoolavat temperamenti, vaid intelligentne distants ja viisakus.

San Pellegrino Terme termide söögisaal

San Pellegrino Terme termide söögisaal

Kui aga saabus õhtusöögi aeg, muutus kõik - viisakad inimesed omandasid loomalikud ellujäämisinstinktid. Mitte, et lõunasöögil joodud vein siis mõjuma oleks hakanud, ei. Nimelt kuulub spaapaketi hinna hinnas tasuta kerge õhtuoode ning selle õhtuoote jahil muutusid seni igati viisakad inimesed trügivateks ja lärmakateks inimesteks. Ringi liikudes tuli ise vaadata, et keegi sul terava puutiku otsaga (mille otsa sai väikeselt laualt endale suupisted noppida) silma peast välja ei pistaks. Ühest küljest on imekspandav, et viisakad inimesed võivad teatud olukordades väga veidralt käituda, teisest küljest on psühholoogid seletanud, mis olukorrad inimestes loomalikke instinkte vallandavad. Tasuta (või näiliselt tasuta) või turuhinnast oluliselt madalama hinnaga asja jagamisel võib kindel olla, et käiku läheb olelusvõitlus. 

Seda imekspandavam oli esmapilgul see õhtusöögil nähtud trügimine, et lõunasöögil käitusid kõik inimesed lugupidavalt teiste inimeste suhtes. Tõsi, lõunasöök tuli ise osta ja enamik inimesi, kes spaas olid, seda ka tegid, kuna muidu pikka päeva seal vastu ei peaks. Mõlemad söögikorrad olid kaetud buffet-lauana, vahe oli aga selles, et lõunasöögil oli kliendil õigus mingi asja otsa lõppedes küsida, et seda juurde toodaks, õhtusöögil said aga (rohkem) süüa need, kes varem meepotini trügisid. Kusjuures õhtusöögilaual oli vaid lõunast järgi jäänud focaccia, mõned juustud ja lihaga suupisted, lõunasöögilaud see-eest oli ülimalt rikkalik. 

Sellise kaose nägemine pani tõesti imestama, põgenesime söögisaalist tagasi basseinidesse, nautisime veel veidi inimestest tühjaks jooksnud saunasid ja õuebasseini ning pakkisime end kokku ja asusime teele. 

Selle asemel, et ühes teistega õhtusöögipalukeste pärast rüseleda, vaatasime välja lähedal paiknevas Zogno asulas ühe restorani ja läksime sinna õhtustama. Ära sai proovitud Lombardia (Bergamo) piirkonna köögile omane täidetud pasta (pasta ripiena) - casoncelli alla bergamasca, mis oli serveeritud peekoni ja salveiga. Samuti ei saa ma mööda vaadata ristotodest, mis on mu tõelised lemmikud – eriti muidugi Itaalias, kus riis on nii õigelt al dente ja kus võid on risotole lisatud lahkelt ja kui see veel on serveeritud puravikega, siis see lihtsalt on jumalik. 

Casoncelli alla bergamasca

Risoto puravikega

Selleks õhtuks hotelli võtsime viimasel hetkel Milaanosse, kuna ilmateadet oli korrigeeritud ning järgmiseks päevaks näitas Milaanosse + 10 kraadi sooja ja isegi lühiajalist päikest – seega sai planeeritud päev linnas.

Päev Milaanos

Üksainus päev mis iganes suurlinnas on ilmselgelt liiga lühike aeg tutvumaks linnaga. Kuid oleme ennegi ajapuuduse tõttu käinud erinevaid linnu niimoodi korraks “nuusutamas” ja mulle tundub, et mingi esmase ettekujutuse see siiski annab. Viimasesse Itaalias viibimise päeva võtsime plaani esmatutvuse Milaanoga.

Sõitsime Milaano kesklinna linna ääres asuvast hotellist metrooga. Uurisin ka autoga mineku variante, kuid need olid liiga ebamugavad ja kallid – pealegi asus metroopeatus meie hotellist vaid paarisaja meetri kaugusel ja vähemalt päevasel ajal ei tundunud Arcimboldi piirkond ka kuidagi hirmuäratav (erinevalt Rooma äärelinnast). 

Milaano toomkirik

Väljusime metroost hiiglaslikul piazza del Duomo’l, linna peaväljakul toomkiriku ees. Milaano toomkirikut peetakse suurimaks gooti stiilis kirikuks, kuigi kirikut ehitati kuue sajandi jooksul ning arhitektuurilised stiilid muutusid selle aja vältel. Huvilisi lastakse ka kirikusse sisse ja isegi kiriku katusele, kuid isegi jaanuarikuus lookleb väljakul tohutult pikk järjekord, milles lihtsalt ei viitsi seisma jääda, kuna paigal olles hakkab külm. Pealegi on ilm udune ning erilist vaadet sellise ilmaga kõrgelt ei avane. 

piazza del Duomo

Väljaku tänapäevane väljanägemine pärineb 19. sajandi teisest poolest, mil ehitati väljaku ääres paiknevad arkaadidega hooned ning ka kuulus Galleria Vittorio Emanuele II. Galleria Vittorio Emanuele II on ladina risti kujuga katusega kaetud võlvkäik, mida peetakse üheks maailma esimeseks kaubanduskeskuseks. Kaubanduskeskus on see ka täna – uhke neljakorruselise hoone esimesel korrusel paiknevad põhiliselt Itaalia luksusbrändide poed ning ka mõned kohvikud. Rahvast liigub siin olenemata aastaajast alati palju, enamik tegelevad lihtsalt window-shopping’uga ja imetelevad luksuslikku hoonet. 

Galleria Vittorio Emanuele II, vaade väljast

Galleria Vittorio Emanuele II, interjöör

Edasi on meil plaan jalutada Leonardo da Vinci jälgedes. Üks naiivsevõitu soov on pääseda vaatama Leonardo da Vinci ühte kuulsaimat teost, "Püha õhtusöömaega" Santa Maria delle Grazie kirikus, kuhu saab sisse vaid varasema broneeringuga, mida meil loomulikult polnud. Korraga pääseb maali vaatama paarkümmend inimest ning iga külastusaeg on piiratud. Piletikassast saame teada, et tänaseks õhtuks isegi leiduks üksikuid vabu kohti, aga see on nii hilisel kellaajal, mil me oleme juba linnast lahkunud. 

Santa Maria delle Grazie kirik Milaanos, kus asub "Püha õhtusöömaaeg"

See-eest läheme kohe seal samas lähedal asuvasse Leonardo da Vinci nime kandvasse teadus- ja tehnoloogiamuuseumisse, mis on üks suurimaid Euroopas ning loomulikult on selles suurim kogu Leonardi da Vinci projekteeritud masinaid ning visandeid masinatest, mis kunagi teoks ei saanud. 

Leonardo da Vinci nimi ja tema kuulsaimad maalid nagu Püha õhtusöömaaeg (“L’ultima cena”) ja Mona Lisa (itaalia keeles kannab hoopis nime “La Gioconda”) on ilmselt ühed kuulsaimad maalid üldse ning ka inimkeha proportsioonide joonis Vitruviuse mehe kujul on paljudele tuttav (ükski neist kolmest teosest ei asu selles muuseumis), kuid da Vinci anded avaldusid lisaks maalikunstile ka anatoomias, optikas, tehnoloogias ja mitmes teises valdkonnas. Väidetavalt oli tema IQ 180, mis seletab tema laiahaardelist tegutsemisampluaad. Da Vinci oli tuntud oma tehnoloogilise innovatiivsuse poolest, ta mõtles välja seadeldisi, mis 15. sajandi lõpul ja 16. sajandi algul oli veel isegi teostamatud, kuid mis aja möödudes ja teadmiste suurenedes on ka teoks saanud. Paljude nende joonistega saab selles muuseumis tutvuda.

Leonardo da Vinci teadus- ja tehnoloogiamuuseum, sisehoov

Kuid see muuseum sisaldab lisaks da Vinci teostele tohutul hulgal muud teaduse- ja tehnoloogia valdkonnast – alates vanadest telefonidest kuni jupini Cerni Hadronite põrgutist. See Cerni põrguti asub siin samas piirkonnas, Prantsusmaa ja Šveitsi piiri lähedal, 100 km sügavusel maa all, mis on üks suuremaid ja kallimaid inimese loodud rajatisi. Mina ei oska selle maa-aluse “toru” tähtsust muidugi mõista ja selle nägemine ei tekita minus ka mingeid emotsioone, kuid Reneel silmad põlevad ja ta on mulle selles muuseumis giidiks. Tema teadmised tehnoloogiavaldkonnas on imetlusväärsed ning ta seletab mulle iga ekspositsiooni juures asjade olemust või olulisust. Üksi oleks mul selles muuseumis kindlasti igav, aga temaga koos on see hariv. 

Üks näitusesaal on siiski ka midagi minu jaoks – see on lugu itaallaste toidukultuurist. Kõige põnevam ja kindlasti ka erilisem oma esitluse poolest on söögilauda meenutav väljapanek, mis koosneb ekraanidest ning neist ekraanidest jookseb video toitudest itaallaste söögilaual viimase umbes 150 aasta jooksul. 

Muuseumis kaob ajataju ning kui me lõpuks sealt välja tuleme, saame aru, et käes on siesta aeg ning lõunasöögi leidmine võib tekitada raskusi. Samas oleme me suurlinnas ning on ebaloogiline, et kõik söögikohad on kinni. Hea sõbra Google abiga leiame jalutuskäigu kaugusel korralike punktidega söögikoha, mis on spetsialiseerunud piade’de tegemisele. Piade on lameleib, veidi lavaši moodi, mis küpsetatakse seal samas avatud köögis su silme all ning täidetakse sulle meelepärase lisandiga, mida on valikus kümneid. Minu maistele sobib rukola, päikesekuivatatud tomatite ja pühvlimozzarellaga täidetud piade, mis osutub tõeliselt heaks. Söögikoht ise on ka äge – ringi liiguvad vaid kohalikud ning tohutult palju tellimusi täidetakse ka kulleriga laialijagamiseks. Süüakse kas seal samas avatud köögis baarileti ääres või ühise pika laua taga, kuhu istuvad üksteist mitte tundvad inimesed. Põhimõtteliselt samamoodi, nagu Tallinnas Kaja Pizza Köögis, koht ka olemuselt üsna sarnane. 

Täidetud lameleib - piade

Jõuame veel läbi käia turult, mis jalutades teele satub ja süüa ühed gelatod. Pärast seda on tunda, et külm hakkab kuidagi kontidesse pugema, kuigi temperatuur on + 10 kraadi ringis ja vahepeal piilus isegi päike. Millegipärast arvasin ilmaprognoosi vaadates, et mul sellise ilmaga mütsi küll vaja ei lähe ja jätsin oma mütsi üldse autosse, aga nüüd olin sunnitud endale siiski uue mütsi ostma, sest kõrvadel oli külm. 

Kui lühidalt kokku võtta esmamulje Milaanost, siis see on hästi puhas, süsteemne ja laiade tänavatega linn. Oled sa Londonis, Viinis, Helsingis või Milaanos, siis midagi on neis kõigis justkui sarnast; ehk see mahub kuidagi mõiste “euroopalik” alla. Üllataval kombel pole aga Milaanos minu arust sellist tüüpilist itaalia vaimu nagu on Itaalia lõunapoolsetes linnades.  Metroo on Milaanos suhteliselt puhas ja vagunid uued (erineb muidugi liinide lõikes) ning metroos on internet. 

L’ultima cena

Selle lühireisi lõpetuseks saime veel ühe eriliselt laheda toiduelamuse. Läksime õhtusöögile põhimõtteliselt täiesti juhuslikku asulasse veidi enne Malpensa lennujaama, milleks osutus Legnano. Vaatasime taas netist välja hea reitinguga koha ja astusime sisse kodurestorani Trattoria Baffo. Vaatamata nimele pole tegu siiski kellegi koduga, vaid see liigitus viitab kodustele toitudele. Uksele tuleb vastu vanem meesterahvas, kes meid lauda juhatab. Teenindamisega ta väga ei näi kiirusta; läheb veidi aega, kui ta toob meile tervituseks lauda mõned viilud erinevaid vorste ja focaccia’t ning hakkab rääkima, mis täna menüüs on. Kogu jutt käib itaalia keeles, kuna tema inglise keele oskus piirdub sõnaga “ok”, aga mul on raskusi samaaegselt kuulata itaalia keelt, jätta meelde kõik need erinevad toidud ja pastasordid, mida ta mainib ning see siis Reneele veel ümber tõlkida. Kui ta näeb, et ma jään info haaramisega hätta, siis ta vaid ohkab (nagu etteheitvalt, et miks ma nii kehvasti itaalia keelt räägin), hõikab kõrvale lauda (kohalikele), et need aitaks, teistest lauast haarab aga küsimata veinipudeli, kallab Reneele veidi veini klaasi ja küsib, kas ta sellist tahab. See majaperemehe suhtumine on mingi väga veider kombinatsioon hoolivusest ja kõrkusest. 

Eelroaks võtame täidetud pasta (tortelli) koos trühvlitega, mis on serveeritud sulavõis. Puhas ja lihtne maitsekombinatsioon, imeliselt maitsev, aga tohutult toitev. Tegelikult oleks selles kohas võinud söömise lõpetada. Aga Renee enne näitas majaperemehele Googlest leitud pilti selle sama restorani toitudest, millel oli mingid grillitud lihad ja ütles, et tahab seda. Kuna see portsjon pidi olema kahele, nõustusin ka sealt mekkima ja midagi rohkem ei tellinud. Lauale saabus aga kokku ilmselt rohkem kui kilo grillitud liha – mitu erinevat lihaveise lõiku, siga, kana ja veel kotlet ka. Lisaks toodi veel tohutu vaagen midagi ahju- ja friikartuli vahepealset. See kogus oli nii absurdne, et seda ei suudaks neli inimest ka ära süüa, rääkimata siis kahest, kui juba varem on söödud lihatoodetest suupisteid ja üks rammus pasta. Lihad olid väga hästi grillitud ja proovisime ikka kõigist tükkidest midagi, aga kõike ära süüa ei jõudnud. 

Tortelli pasta trühvlitega

Liiga palju liha

See l’ultima cena (viimane õhtusöök) oli eriti iseloomulik lõpp ühele itaalia reisile. Mulle väga meeldib itaalia toit, aga süüa nii (palju) nagu itaallased ma igapäevaselt ei suudaks, sest see mõju kehakaalule ja tervisele laiemalt oleks lihtsalt soovimatu. 

Selles reisis oli hästi palju tuttavlikku, mida ma Itaalia juures juba kogenud olen ja mida käin teadlikult uuesti otsimas, aga ka natuke uut ja seninägematut. Iga Itaalia reisiga on tunda edusamme kohalikust kultuurist aru saamisel, millele aitab tublisti kaasa ka itaalia keele omandamine. Õppida suhtlema itaallastega nende keeles on minupoolne žest ja kindel soov tagasi minna. Ci vediamo!