esmaspäev, 19. juuni 2017

Tai muistne pealinn Ayutthaya (22.03.17)

Meie selle korra Tai reis sai alguse Ayutthayast. Maandusime küll varahommikul Bangkokis, kuid pärast rendiauto kättesaamist suundusime kohe põhja poole, et jõuda kunagisse Tai (täpsemalt Ayutthaya kuningriigi) pealinna Ayutthayasse. Ayutthaya asub Bangkokist umbes 80 km põhjas, samuti Chao Phraya jõe ääres nagu ka Bangkok.

Huvi Ayutthayasse mineku vastu tekkis mul, kui lugesin ühte põhjalikku raamatut „Kagu-Aasia riigid, rahvad ja ühiskonnad“, kirjutatud eestlase Karin Deani poolt, kes on aastaid elanud ja töötanud mitmetes Kagu-Aasia riikides. See ei ole raamat "Minu" sarjast, mis räägib ühe inimese või perekonna lühikesest võõramaa-kogemusest, vaid akadeemiliste viidetega kirjutatud Kagu-Aasia rahvuste ja riikide kujunemislugu selgitav teos, mis on kirjutatud olenemata formaadist väga loetavalt ja huvitavalt. Praegused riigipiirid Kagu-Aasias pole sugugi nii enesestmõistetavad, vaid neid on vorminud kunagine koloniaalvõim, arvestamata sealsete rahvaste väljakujunenud elupaiku.

Tai Kuningriik kannab sellist nime ja on tänasel kujul olemas alates aastast 1949. Enne seda on enam-vähem praegustel Tai aladel eksisteerinud mitmed kuningriigid, sh Ayutthaya, mille hiilgeaeg jäi 14. - 18. sajandisse. Lisaks mainitud raamatule tõmbasin omale Kindlesse veel mitu Ayutthaya kuningriigi hiilgeaega avavat raamat. Lühidalt kokku võttes oli Ayutthaya linn oma soodsa asukohaga toonane kaubandusteede sõlmpunkt, kust läks mööda veeteid teele (ja ka vastupidi) hulganisti kaupu Hiinasse, Indiasse, Jaapanisse ja ka ümberkaudsetesse riikidesse. Just kaubavahetuse tõttu saavutas Ayutthaya 16. sajandil kogu Kagu-Aasia rikkaima linna positsiooni. Ühtlasi oli Ayutthaya tol perioodil üks maailma suurimaid ja ka kosmopoliitsemaid linnu.

Sel ajaperioodil kerkis Ayutthayasse ka mitmeid templeid, millest osa on säilinud tänase päevani. Üks neist, nagu eelnevalt pilte sirvides märkasin, meenutab arhitektuuriliselt üsna palju (suhteliselt) lähedal asuvat khmeeride pühakoda Angkor Wat'i, mis asub tänase Kambodža aladel. Angkor Wat'i tempel on koht, kuhu ma kunagi tõesti minna tahaks. Kaalusin isegi sel korral sissepõiget "kõigest" 500 km läänes asuva templi juurde, aga sain kiiresti aru, et see pole Euroopa, kus reisimisel riigipiire ei tunta ja vahemaad lendavad linnulennul. Seega tundus Ayutthaya esmaseks tutvumiseks muistsete Kagu-Aasia pühakodadega hea ja ka teostatav algus sellele reisile. Huvitaval kombel pole aga Ayutthaya erinevates reisijuhtides "must see" nimekirjades kõrgetel kohtadel, aga minu eeltöö andis tulemuse, et see linn on külastamist väärt.

Aga aitab selleks korraks ajalooekskursist, suundume koos meiega ekskursioonile tänasesse Ayutthayasse. +35-kraadine kuumus (kontrastina meie 0-kraadisest märtsikuisest ilmast), praktiliselt magamata öö, 5-tunnune ajavahe ning asjaolu, et reisime kahe lapsega, ei ole parimad tingimused aktiivseks kultuurireisiks. Ma ei olnud teinud täpset nimekirja, mis templites ma tahaks käia, sest ma teadsin ette, et see kõik pole teostatav, kuna me peatume Ayutthayas vaid ühe päeva ja ühe öö.
Aga vahel lihtsalt tuleb lasta voolul end kaasa kanda. Varasel ennelõunal, mil me ühte toredasse perehotelli jõudsime, võeti meid olenemata varasele kellaajale lahkelt vastu, anti tuba ja müüdi hotelli perenaise poolt meile väga osavalt paadiekskursioon kõigi oluliste pühakodade juurde. Me oleme reeglina ise kondajad ja ei kipu ostma igasuguseid valmispakette, aga me saime selle vähese ajaga aru, mis me õues seda kõrvetavat päikest tundsime, et isegi 100 meetri läbimine sellises kuumuses oleks talumatult kurnav. Pealegi tundus see paadiekskursioon harjumuspärasest hinnatasemest tulnuna nii odav – vaid 5 € inimene ja oleks isegi imelik olnud lastele poolt hinda kaubelda.

Kuna ekskursioon pidi algama kell neli pärastlõunal, tegime kiire ajaplaneerimise ja arvutuse, et me peame ilmtingimata enne seda lõunaune magama, kuna muidu ei pea keegi õhtuni vastu. Olgugi, kui väsinud, ei suutnud me vastu panna, et hüpata palavuse käest maja sisehoovis paiknevasse basseini. Suplemine ajab loomulikult une ära ja lisaks sai basseini kõrvale tellida värskeid puuviljasmuutisid ning ka süüa. Kiirest värskendusest sai siiski mitmetunnine basseiniäärne mõnulemine, mis on ka arusaadav, kui selja taga on Eestimaine pime ja külm talv.

Esimene suplus ja mangosmuutid

Aga kaine ja kaalutlev pool ajas meid siiski magama, kuigi lõpuks jõudsime suigatada vaid napilt 1,5-ks tunniks. Sellisest unefaasist, mille all on magamata öö, on ikka ääretult karm välja tulla. See unetunne on nii tugev, et raske on leida motivatsiooni ükskõik milleks. Rääkimata siis lastest, aga nad imekombel reisil ei virise raskuste üle. Eriti imetlusväärne oli, et ka Anee ei nurisenud, kuigi tema enesetunne oli "tänu" päev tagasi saadud meeletule nohule, mida ei suuda isegi Actifed'iga taltsutada, ikka eriti sant.

Meid viiakse autokasti ehitatud puitpinkistmetel (tavaline sõiduvahend Tais) lähedalasuva jõe äärde, kust istume koos kümnekonna teiste turistidega ümber paati. Õnneks on paat kaetud varikatusega, muidu oleks võimatu sellises kuumuses ellu jääda. Anee vajub nagu väikelaps peagi istudes uuesti unne, ta on ikka täiesti uimaseisundis oma nohu ja tõttu.

Mööda jõge käib pidev liiklus – mõlemas suunas voorivad inimesi vedavad paadid, aga suurema osa veeteest võtavad enda alla mulda või liiva vedavad hiigelalused, mis on pandud sleppi enamasti suhteliselt väikestele mootoriga alustele, mida vähemalt väljaulatuva atribuutika järgi võib arvata, et peetakse ka eluruumideks. Ja neid tuleb ja tuleb. 


Liiva transport Chao Phraya jõel

Chao Phraya äärne elu Ayutthayas

Paadiekskursioonil külastame kolme pühamut, igaühe juures aega paarkümmend minutit. Kõik pühamud asuvad jõe kaldal ning nendesse pääseb otse paadisillalt. Kaks esimest budistlikku templit on sarnased paljudele teistele, mida ma varem näinud olen. Ka kullast istuv Buddha on oma erinevates suurustes mitmel pool nähtud. Laste jaoks pakkus küll see oma 5 m kõrge istuv Buddha imestust, sest nende teadlikus elus sellised mälupildid puuduvad. Anee oli eelmise Tai reisi ajal 5-aastane, aga omab mälestustes vaid üksikuid fragmente sellest reisist.


Minu jaoks on aga meeldejäävaim 13. sajandist pärinev Wat Chaiwatthanaram pühamu, mille juurde jõuame plaanitult vahetult enne päikseloojangut. Need vaated, mis avanevad madalates kollastes päiksekiirtes templile, on vapustavad. See pühamukompleks on arhitektuuriliselt midagi sellist, mida ma varem veel näinud pole. Wat Chaiwatthanaram ei ole klassikaline suure peamajaga pühamu, vaid kogu templikompleks koosneb stuupadest (vahel nimetatakse ka prang'ideks), kupli/kellukese või liivalossi-torni kujulised ehitised – need on kohad, kus mälestatakse Buddhat, mediteeritakse ja hoitakse ka reliikviaid. Stuupasid ehitati vaid kõige tähtsamate pühamute juurde ning need olid levinud põhiliselt Ayutthaya kuningriigi ajastul.

Ayutthaya. Wat Chaiwatthanaram pühamu. Vaade Chao Phraya jõelt, mille ääres see asub.

Wat Chaiwatthanaram pühamukompleks on algselt ehitatud hinduistliku pühamuna ning hiljem muudetud budistlikuks, nagu ka mitmed teised siinse kandi pühamud, ka maailmakuulus Angor Wat. Arhitektuuriliselt on selles kindlasti midagi just Angkor Wat'i sarnast (just stuupad) ja pärineb see ka enam-vähem samast ajaperioodist.



13. sajandist pärinevad Wat Chaiwatthanaram pühamu stuupad

Wat Chaiwatthanaram pühamu stuupad on ehitatud punastest savitellistest


Siinsed stuupad on laotud õhukestest punastest savitellistest ning ajahambale suurepäraselt vastu pidanud. Tundub, et sellest paarikümnest minutist, mis meile anti, jäi isegi väheks – see päikeseloojangu aeg on siin stuupade vahel nii eriline, et jalutaks pikemalt. Kellegi teise ette antud aeg on see, mis meid igasuguste grupiga käimiste juures häirib, sellepärast me neid ka muidu väldime. Aga paat läheb ja hüppame peale, muud võimalust pole.


Päikeseloojang Wat Chaiwatthanaram pühamu  juures

Oleme nende paari tunniga, mis me liikvel olime, teinud mööda veeteed peaaegu ringi peale Ayutthaya linna keskel olevale saarele ning külastanud selle äärde jäävaid pühakodasid. Mulle tundus viimast ja kitsast lõiku sõites, et Chao Phraya jõge on osaliselt inimtekkelise kanali abiga pikendatud ning selle kaevatud kanali tulemusena moodustubki linna keskele väike saareke.

Chao Phraya jõe kanalil vahetult enne ööturule jõudmist

Viimane peatus, kus meid maha pannakse, on ööturg, kuhu jõuame juba pimeduse saabudes. Turg toimub ühel suurel platsil ning siin müüakse erinevaid puuvilju, jooke, küpsetisi, lihavardaid, aga ka igasugust mittesöödavat pudi-padi. Olen nii kaua igatsenud Tai imelisi puuvilju ning ostan alustuseks kohe ananassi ja arbuusi, mida Tai ööturgudel müüakse alati mugavalt ühe-inimese portsjonisse pakendatult. Kuna Tai turud pole just eriti puhtad, ei taha mõelda, kus või kuidas need puuviljad valmis lõigatud on, sest ilmselt siis ma ei julegks neid süüa. Loota jääb vaid, et neis pole meie seedesüsteemile mittesobivad baktereid.

Sooja toiduga on ebasobivate bakterite saamise oht väiksem. Eriti, kui tegu on deep-fried toiduga, mis on Tais väga levinud. Aga seda tasub ka vaid siis osta, kui on näha, et see tehakse just seal samas ja praegu. Olen küll ja küll näinud, kuidas liikuvatel toidukärudel hoitakse liha sellisel temperatuuril, mis õues just on, mis on ikka väga suur risk toidu riknemiseks ja bakterite levikuks. Ma ei ole reisil olles väga paranoiline igasuguste bakterite suhtes, mulle meeldib Tais tänavatoit, aga ma mingil määral siiski valin, mida ma söön. Sest valikut on pea alati palju.

Esimesel õhtul jääme sööma ööturul paiknevasse pop-up restorani, kus tellime kahte erinevat grillitud kala, köögivilju ja riisi. Istume plastmasstoolidel (ehe tunne, et oled Tais) otse jõe kaldal ning teeme taastutvust Tai toiduga.
Ööturg Ayutthayas

Tagasi hotellini plaanime jalutada, kuna meile öeldi, et hotell on ööturust 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Selgub, et "koduteel" pole ühtegi kõnniteed ja kottpimedatel tänavatel tuleb kõndida kusagil prügi sisse mattunud teeserval või kõndida sõiduteel, kus voorivad pidevalt rollerid. Ei ole just mugavaim viis. Teele jääb üks valgustatud pühamu, mille aiast saab ka läbi kõndida. Kui ristiusu pühakojad on minu jaoks pimeduses hirmutavad, siis Aasias rännates olen sageli sattunud sealsetesse pühakodadesse (nii budismi kui ka shinto) ööpimeduses ning ma ei tunne neis kunagi hirmu, vaid müstilist ebamaist imetlust. Ristiusu sümbolid on minu jaoks tuttavad ning igal märgil on kultuuriliselt omandatud mingi tähendus (nt rist sümboliseerib surma – ehk just seetõttu on öised kirikuaiad nii hirmutavad). Aasia pühakodade märgi- ja sümbolkeel ei ole mulle tuttav ning ma ei oska kõigele nähtule tähendusi omistada ning ilmselt just tõlke puudumine ei lase ka hirmudel tekkida, kuna ma ei suuda kõike nähtut enda jaoks lahti mõtestada.

Kommentaare ei ole: