Rooma vaatamisväärsused ja Vatikan (28.10.16)

Tänane plaan on esmalt külastada Vatikani ning seejärel edasi liikuda sealt paari metroopeatuse kaugusele Rooma südalinna.

Vatikan on maailma väiksema pindala ja elanike arvuga linnriik, mis asub enklaavina Rooma linnas. Kui kogu Vana-Rooma jääb Tiberi jõe idakaldale, siis Vatikan kõrgub ühel künkal teisel pool jõge.

Vatikani linnriiki pääsemiseks ei ole tarvis läbida ühtegi dokumendikontrolli ega muud toimingut, lihtsalt jaluta kus tahad ja vaata mida tahad. Küll aga tuleb turvalisuse kaalutlusel Vatikani põhivaatamisväärsuse – Püha Peetri väljaku ja sealsete hoonete külastamiseks - läbida analoogsed valgustusega turvaväravad nagu lennujaamades (aga sellised on juba Euroopas paljude vaatamisväärsuste juures).
Püha Peetri väljak Vatikanis

Püha Peetri väljak Vatikanis. Vaade pühakoja poolt väljakule.

Vatikan on katoliikliku kiriku keskus ning kirikuriigi pea on paavst, kelle käes on teokraatiale omaselt nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Paavst resideerub Paavsti Palees, mis asub Püha Peetruse väljaku kõrval.

Püha Peetruse väljak on läbi telepildi ilmselt paljudele tuttav, aga nähes väljakut tegelikkuses, tundub iga objekt alati teistsugune kui vahendatult. Reaaluses näeb ju lisaks keskkonda, kus objekt asub ja ka suurusetaju saab paika. Väljak ja ka Püha Peetruse basiilika on suurem, kui ma ette kujutasin.
Püha Peetruse basiilika fassaad

Püha Peetruse basiilika interjöör

Et rahvamasse kontrolli all hoida, paiknevad väljakul labürindina ääristatud koridorid, mida mööda inimesed liiguvad. Sel ajal, kui meie Püha Peetri väljakul viibime, on seal suhteliselt vähe rahvast. Väljas on läinud päris soojaks – kui hommikul oli isegi õhuke jope seljas, siis nüüd saab olla juba lühikeste käistega.

Siseneme ka väljaku ääres asuvasse massiivsesse Püha Peetruse basiilikasse, mille katakombidesse on maetud kõik paavstid. Meil õnnestub kirikus paariks minutiks Hugo rahvamassi sisse ära kaotada ja ma olen selle vähese ajaga juba šoki äärel ja mõtlen lapseröövile. Otsime kolmekesi ja leiame Hugo peagi üles, tema aga ise ei saa üldse aru, et ta vahepeal kadunud oli. Meil ei ole kumbki laps meie juurest kunagi jooksu pannud ja ma nagu ei osanud karta ka, aga kuidagi Hugo meie juurest kõrvale kaldus, kui ma ise vist liiga usinalt laemaalinguid vaatasin ja tema kadumist koheselt ei märganud.
Hugo ajab Vatikanis tuvisid taga

Meil on täna aga veel palju plaanis, sest Rooma südalinnas on mitmeid objekte, mida tahaks oma silmaga näha. Kõigepealt sõidame metrooga Hispaania treppide juurde, mis on laiad ja kõrged trepid Hispaania väljaku juures ja viivad Trinità dei Monti kiriku juurde. Trepid on rahvarohked ning nagu teisel päeval Roomas olen aru saanud, siis praeguse julgeolekuolukorra tõttu Euroopas valvavad automaatidega eriüksuslased iga rahvarohke objekti juures.
Hispaania trepid Roomas

Vahepeal teeme lõuna ühes väikeses pizzerias ja sööme kõik loomulikult pitsat. Vahetult enne Trevi purskkaevu juurde jõudmist võtame magustoiduks ühed imehead gelatod. Trevi purskkaev on üks Rooma kuulsamatest vaatamisväärsustest ja kindlasti ka üks maailma tuntumatest purskkaevudest, millele on lisanud kuulsust "sattumine" erinevatesse filmidesse. Trevi on Rooma suurim barokkstiilis purskkaev, valminud lõplikult 1762. aastal.
Trevi purskkaevu barokne fassaad ja rahvamassid purskkaevu juures

Trevi purskkaev

Trevi purskkaev ehitati kolme akvedukti lõpp-punkti (seal asus ka varem purskkaev, aga see hävines). Rooma kesklinnas puudusid veeallikad, aga vanad roomlased oskasid akveduktide ehk (sild)veejuhtmete abiga ka kaugemalt linnasüdamesse vett suunata.

Purskkaevuga käib kaasas legend, et kui visata purskkaevu münt, siis viskaja tuleb kindlasti Rooma tagasi. Müüti ilmestab Wikipediast leitud fakt, et 2011. aastal korjati purskkaevust 951 000 euro väärtuses münte (mis lähevad heategevuseks).

Kuna purskkaev asub väikesel väljakul ja rahvast, kes tahaksid purskkaevu näha, selle taustal pildistada või münti vette visata, on meeletult palju, käib purskkaevu ümbruses kõva trügimine. Ettekujutus purskkaevust saadud, liigume edasi. Ühest kohast teise saame vaid jalutades, kuna kogu Vana-Rooma all pole ühtegi metrooliini ilmselt seetõttu, et seal ei lubata kaevandada ja kõik kihid on siin väärtuslikud. Anee püsib ilusti meie tempos, Hugot tassin aeg-ajalt seljas või on ta Renee kukil.
Hugo seljas

Hugo kukil

Vahepeal peatume ja vaatame, kuidas ühes poekese tagatoas valmistatakse puidust Pinocchio'id, kõrval ka kauplus, kus müüakse eri suuruses puunukke. Just päev enne reisile tulekut käisid Anee ja Hugo Tallinnas Vene teatris vaatamas Buratino etendust. Samal päeval tekkis mul küsimus, et mis seos on näiliselt samasugusel Pinocchiol ja Buratinol ning leidsin guugeldades, et sisuliselt on Buratino idabloki plagiaat Pinocchiost, aga vürtsitatud tugeva ideoloogiaga. Pinocchio on algselt Itaalia kirjaniku Carlo Collodi loodud tegelaskuju lastejutustusest "Pinocchio seiklused", mis ilmus raamatuna 1883. aastal. Buratino on aga Aleksei Tolstoi lasteraamatu "Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused" peategelane. Väidetavalt oli Tolstoi lapsepõlves lugenud/kuulnud Pinocchio raamatut, aga raamat oli hiljem ära kadunud. Täiskasvanuna püüdis ta oma lastele neid lugusid mälu järgi jutustada ja kuna lastele need meeldisid nii väga, andis ta 1936. aastal välja raamatu "Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused", millest sai Nõukogude Liidus menuk.
Siin valmivad Pinocchiod

Liigume Forum Romanumi suunas, kuid teele jääb üks hiiglaslik (umbes 10-kordse maja suurune) kivist altar, ilmselgelt oluliselt hilisemast ajast kui Vana-Rooma varemed. Roomas on nii palju ajalugu ja vaatamisväärsuseid, et ma ei ole suutnud neid kõiki enda jaoks selgeks teha ja ma olen oma huvilt keskendunud pigem neile 2000 aasta vanustele ehitistele. Aga see altar – google abiga leian, et tegu on Vittorio Emanuele II-le pühendatud altariga, kes on Itaalia jaoks kõige tähtsam kuningas, kuna tema ühendas 19. sajandi keskel Itaalia tervikuks kuningriigiks.
Vittorio Emanuele II hiiglaslik altar Roomas

Kohe altari taga ja kõrval laiuvadki väljakaevatud ja eksponeeritud Vana-Rooma varemed, mis asuvad praegusest maapinnast mitme korruse võrra allpool. Seal on savitellistest müüre, lugematul arvul templite juurde kuuluvaid marmorsambaid ja sammaste kapiteele, mis on kas maha kukkunud või mõnel juhul ka kenasti püstisena säilinud. Punaste savitelliste (sellised hästi õhukesed plaadid) ja marmori kontrast on pidevalt korduv vaatepilt Roomas. Algselt oli Rooma savitellistest linn, kuid umbes 2000 aastat tagasi, kui keiser Augustus oli võimul, võttis ta eesmärgiks muuta Rooma pealinnale vääriliseks ning kavandas linna planeeringu ümber, parandas sanitaartingimusi ja rajas rohkelt marmortempleid ning rahvale mõeldud vabaajakeskusi.
Vana-Rooma ja vihmavarjumännid

Savitellistest Vana-Rooma

Taamal kõrguvad männipuud, mis on veidi teistsugused kui meie männid ning just kuju järgi nimetatakse neid vihmavarjumändideks. Vaade varemetele koos üksikute vihmavarjumändidega ongi minu jaoks salvestunud mälupilt Roomast.
Kihid erinevatest ajastutest

Kihid erinevatest ajastutest

Eemal paistab ka Colosseum, mida eraldab teistest Vana-Rooma varemetest üks Rooma seitsmest künkast. Need Rooma künkad, millel linn asub, on ikka tõesti sellised väikesed künkad, kuigi ma kujutasin neid ette oluliselt kõrgematena.

Perepilt Roomas

Kogu Vana-Rooma varemete piirkond on täis tänavakunstnikke, kes valdavalt on liikumatud kujud väga erinevates olekutes. Lastel on neid päris põnev vaadata ning mõned trikid (nagu piltidelt näha) jääksid nende jaoks ilma lahtiseletamata täiesti müstiliseks ja ilmvõimatuks.

Müstilised kujud (laste jaoks)

Vana-Rooma varemete juures meenub mulle, et meil on nägemata veel üks oluline antiikaegne hoone, Pantheon (kõigi jumalate tempel), mille järgi on hiljem mitmeid samanimelisi ja sama põhiplaaniga ehitisi tehtud (nt Pariisi Pantheon, mida oleme ka vaatamas käinud). Rooma Pantheon on ehitatud algselt vahetult enne aastatuhandevahetust, kuid taastati pärast põlengut 2. saj pKr. Pantheon oli omal ajal erakordne, kuna see oli selle aja suurim kuppelehitis (ja oli seda kuni 20. sajandini), mille kõrgus ja läbimõõt oli/on 43,2 meetrit.
Rooma Pantheon

Pantheoni fassaad

Pantheon asub Vana-Rooma varemetest eemal, aga kappame sinna ikka jalgsi, kuna metroovõimalust selles piirkonnas pole. Lapsed on juba suhteliselt väsinud pikast kõndimisest, aga ei vingu üldse, Hugot ikka tassime vahel, et tema jalavaeva kergendada.

Mööda kitsaid tänavaid jõuame lõpuks piazza della Rotondale, kus asub teiste kaasaegsemate hoonete vahel ka igivana Pantheon. Pantheonist on mul silme eest just selle marmorist esikülg, aga üllatav on näha, et kogu kuppelehitis on tehtud samasugustest punastest savitellistest nagu suur osa Vana-Roomast. Pärinebki ju Pantheon samast ajajärgust nagu kogu Vana-Rooma, kuid Pantheon mõjub kuidagi oluliselt võimsamana, kuna see on tänaseni terve ja terviklik ehitis mitte vaid ümberkukkunud sambad, mille juures võib vaid oletada, kuidas see kunagi välja nägi.
Pantheoni sisevaade

Pantheoni saab sisse ilma piletita. Ringikujulisse saali langeb kupli ülaosas olevast aknast loomulik päikesevalgus, muutes interjööri valgusküllaseks; mul on sellest meelde jäänud just kollakas-kuldne õhtuvalgus. Põrand on marmorplaatidest ja ringikujulise saali alumise vööndi seintes avanevad vaheldumisi nišid ja sambad. Hoone on väärikas ja kindlasti nägemist väärt objekt Roomas.

Päev on juba õhtus ning esmatutvus Roomaga on tehtud. Ma pole küll ebausklik ja seetõttu münti Trevi purskkaevu ei visanud, aga usun sellegipoolest, et meie endi valikud toovad meid kunagi Rooma tagasi. Rooma meeldib meile ja üllataval kombel saime me isegi kahe lapsega suurlinnas hakkama.

Pantheoni juures avastame, et meie 24 h metrookaart kestab veel kümmekond minutit ning kiirendame sammu lähima metroopeatuse suunas, et uusi pileteid ostma ei peaks. Jõuame metroosse siseneda 2 minutit enne piletite kehtivusaja lõppu.

Äärelinna jõudes käime läbi kohe hotelli kõrval olevast kaubanduskeskusest, sest me ei jaksa lihtsalt enam täna sööma minna ja plaanime midagi nosimist hotelli kaasa osta. Valin külmletist grillitud suvikõrvitsaviile, päikesekuivatatud tomateid õlis, pestot, lisaks paremesani juustu ja head itaalia saia ning ma ei suuda hotellivoodis süües ära kiita, kui hea õhtusöögi ma meile tavalisest toidupoest kokku ostsin. Selle sama hotellitoas söödud salati põhjal teen ma kodus midagi analoogset järgi, mille retsept on ka mu toidublogis.

Anee on aga õnnejoovastuses, sest ta sai omale sellest samast supermarketist kauaihaldatud ponilossi, mille ostmist ma ei pidanud Eestis mõistlikuks (100€), aga siin maksis täpselt sama loss soodushinnaga vaid 20 €. Loss on hiiglaslik, aga me lubasime selle kuidagi kohvrisse ära mahutada.
Anee õnnepäev - ihaldusväärne poniloss lõpuks käes

Renee käib aga õhtul autoga veel väikesel linnatiirul, et auto ära tankida, aga läheb huvi pärast luusima ka veidi südalinna poole, kuid pöörab üsna pea tagasi, kuna keegi oma sõidureas ei püsi ja liiklus on meie jaoks harjumuspäratult stiihiline. Õigesti tegime, et autoga linna ei hakanud ronima. Metroo on Roomas liiklemiseks ainuõige variant.


Kommentaare ei ole: