reede, 3. veebruar 2017

Termid Itaalias ja Rooma Colosseum (27.10.16)

Viterbo, kus me hommikul üles ärkame, kõlab nagu ehtne Rootsi kohanimi (-bo lõpulisi nimesid on Rootsis märkimisväärne arv), aga me oleme Itaalias, Lazio maakonnas, Roomast umbes 100 km põhjas. Ja siin hääldatakse seda kohanime hoopis teise rõhuga (rõhk sõna keskel).
Hugo tahab olla ise üks kohvrivedajatest

Viterbosse tõid meid termid. Itaalia keskosa on vulkaaniline piirkond, mistõttu muliseb siin maa all pidevalt ja nagu eilsed uudised näitavad, siis vahel ka väriseb. Seismoloogiliselt aktiivne piirkond pakub ka omamoodi võlusid – maa sees on suur kogus energiat, mille abil tekivad ka näiteks looduslikud kuumaveeallikad. Kuum vesi tungib kas ise looduslikult maapinnale või juhitakse see sinna inimeste poolt.

Termaalvete tervistavaid omadusi oskasid roomlased hinnata juba üle 2000 aasta tagasi, mil ehitati Rooma ja selle ümbrusesse esimesi terme, kus inimesed käisid vaba aega veetmas ja tervist ravimas. "Sanus per aquam" ("tervis läbi vee") on tuntud ladinakeelne ütlus, mis kinnitab, et (mineraal)veele omistati juba sajandeid tagasi tervistavaid omadusi (ladinakeelse ütluse initsiaalidest moodustuba ka sõna "spa").

Viterbo termide parkla on täis sügiseselt kollaseid puulehti, maa on veel kastemärg, puhub tugev tuul ning vaatamata eredale päikesepaistele tundub 17-kraadine hilissügisene hommik isegi veidi jahe. Selline kontrast tundubki just mõnus olevat, kastmaks end peagi 40-kraadisesse termaalvette.

Viterbo termid - Terme dei Papi

Viterbo termid (Terme dei Papi) meenutavad pigem 40-50-aasta vanust raviasutust kui moodsat ja eksklusiivset tänapäevast spaakeskust (pileti neljale 40 €). Riietusruumid on meestele-naistele ühised ja väga askeetlikud, aga bassein on aus – 100 m pikk ja 50 m lai välibassein on täis ravitoimega termalavett, mis lõhnab veidi väävliselt. See mädamunahais on siiski aimatav ning elamust ei riku. Välibassein on kõrgete müüride ja puude varjus ning hoiab ujumiskoha tuulevaiksena. Aeg-ajalt kannab tuulehoog küll basseini puulehti, mille korjamisest teeb Hugo endale huvitava mängu. Ühes basseini otsas on vesi madalam ning seal asub ka veesüliti, mille kaudu juhitakse basseini uut kuuma vett, mis on lausa 53-kraadine. Mõned kangema nahaga inimesed on end otse veesüliti kõrvale istuma sättinud. Ujume umbes paar tundi ja tunneme seejärel veidi rammestust kuumas vees hulpimisest.
40-kraadine termaalveega välibassein

Plaanime minna lõunasöögiotsingule ning leiame pärast mägedes üles ja alla tiirutamist restorani Vico järve ääres, kus pakutakse põhiliselt mereande, nende seas sellest samast järvest püütud kalu. Koht on veidi liiga valgete linadega lõunasöögi jaoks, aga lähedal ei asu ühtegi teist restorani, mistõttu jääme istuma. Järve ümbrus on hilissügisele omaselt välja surnud, aga restoranis on sellegipoolest kümmekond inimest. Sööme erinevaid mereande, kuid kõik on pigem keskpärane.

Vico järv (il lago di Vico)

Vico järve kalad

Restoranis istudes langetame lõpliku otsuse, et me siiski läheme täna Rooma. See on juba teine Itaalia reis, kus Rooma minek on olnud päevakorras, aga ühel eelmisel korral sai Reneel Itaalia linnaliiklusest kõrini ja siis tekkis ka plaanimuutus. Ma võin küll enne reisi lõputult ideid genereerida ja teoreetiliselt igasuguseid plaane välja mõelda, aga Renee kui realist peab hindama, kas need on praktiliselt teostatavad (tema ju reaalselt sõidab autoga). Suurlinna autoga trügimine on tegelikult selgelt ebamõistlik ostus, sest linna pääsemine, seal parkimine (ja seal auto mitte kasutamine – aga autorendi päev ju tiksub) on ajamahukas ja kallis. Tegelikult peaks suurlinna reisid täiesti eraldi reisidena planeerima, mitte võtma need autoga tehtava ringreisi osaks.

Aga me otsustame selgelt vastupidi, sest arvame olevat leidnud ühe mõistliku viisi, kuidas me Rooma pääseme. Me ei lähe mitte autoga kesklinna, vaid võtame hotelli Rooma linna äärde (väga hea hinna ja kvaliteedi suhe), kohe välimise ringtee lähedusse ja läheme linna hoopis metrooga. Mul on hästi hea meel selle otsuse üle, sest mind on Rooma oma arhitektuuriajalooga alati tõmmanud ja ma olen ammu tahtnud näha neid kõiki kunstiajaloo tunnis õpitud objekte ka päriselt oma silmaga. Rooma on ikkagi kunsti- ja arhitektuurimälestiste poolest maailma üks rikkamaid linnu.

Rooma sisse sõites jahmatab tee ääres paiknev äärelinna slumm-asum – see on sõna otseses mõttes pilpaküla ning sealsed "majad", mõneruutmeetrised onnid,  on tehtud prügist, mis kusagilt ümbruskonnast leitud. Need onnid on üksteisest heal juhul paari meetri kaugusel ning nende vahel pole mitte tänavad, vaid kogu see elu nagu käikski prügimäel. Eriti hinge läheb, kui näen seal prügihunnikus väikeseid lapsi mängimas.

Hotellis soovitatakse meil lähimasse metroopeatusesse minna autoga, kuna parkla asub kohe metroopeatuse ees ja nii on seega kõige mugavam ja kiirem viis liigelda. Metroosõit linna kestab umbes pool tundi ning väljume peatuses nimega Colosseo, millest võib järeldada, et Colosseum pole kaugel. Aga et see kohe metroost välja astudes täies hiilguses meie ees seisab, seda ei saanud kaardi järgi aru. Kell on veidi kuus läbi, on hämardumas ning Colosseum mõjub just sellises sinakas õhtuvalguses koos müüre valgustavate lampidega müstilise ja hiigelsuurena. Oleme erinevatel reisidel näinud mitmeid amfiteatreid ning sellest tulenevalt arvasin millegipärast, et Colosseum ei suuda enam millegagi üllatada, aga ma eksisin. Colosseum on ikkagi suurim amfiteater maailmas, mis mahutas omal ajal ca 80 000 pealtvaatajat. Ma olen vaimustuses sellest vaatepildist. Ja see pole vaid Colosseum, mida ma näen – Colosseumi kõrval asub marmorist valmistatud hiigelmõõtudes Constantinuse võidukaar, veidi eemal künka peal paistavad teisedki iidse Rooma varemed. Elu käib siin keset vabaõhu-kunstimuuseumit.
Colosseum, ehitatud 70-80 pKr

Constantinuse võidukaar Roomas Colosseumi kõrval

Igaüks meist teeb avastusi vastavalt oma eelnevale kogemustepagasile. Nt Anee (10 a), kes märkab Colosseumi peal Rooma numbrites (neid on ta juba koolis õppinud) kirja pandud ehitusaastat (70-80 pKr), mõtestab äkki oma peas lahti sõna "Rooma" tähenduse. Mis võiks veel parim seos olla, kui näha Rooma numbreid otse Roomas.

5-aastase Hugo jaoks tundub müstiline, et Colosseum on katki ja pole ära parandatud. Seletame talle, et Colosseum on väga-väga vana hoone, mille peale Hugo uurib, kas Colosseum on isegi vanavanast vanem. Tema jaoks on 81-aastane vanavanaema kõige-kõige vanem üldse ☺. Hugo tahaks hoone sisse ka piiluda, kuid õhtul saab sisse vaid mingi ekskursiooniga ja üldiselt ei meeldi mulle käia lastega kellegi teise etteantud ajakava järgi. Me oleme neid amfiteatreid tegelikult näinud ka juba seest, kuid Hugo mälupildist need puuduvad, kuna ta oli nende külastamise ajal liiga väike. Hugol jäi aga kripeldama, et ta Colosseumi sisse ei saanud vaatama minna, kuid ta avastab hiljem kodus ühest Rooma arhitektuuri raamatust Colosseumi sisevaate ja uurib seda korduvalt veel mitu kuud pärast reisi. Lubasime talle, et kunagi läheme Rooma veel ja siis lähme ka Colosseumi seestpoolt vaatama.

Hugo on sellel reisil tõeline prügikorjaja, tuues praktiliselt iga kord autosse (või toppides taskusse) mõne maastleitud kivi, puupilpa, mutri või poldi, aga vahel õnnestub tal leida isegi mõni münt. Kui aga Colosseumi kõrval pistab ta hämaras käe kusagile kivi vahele ja tõmbab sealt välja suitsukoni, peame talle loengu linnaruumis leiduvast ohtlikust prügist ja süstaldest.

Kohe Colosseumi kõrval asub marmorist Constantinuse võidukaar, mis on sinna püsti pandud mitusada aastat pärast Colosseumi valmimist (312 pKr), olles suurim ja paremini säilinud sõjaline mälestusmärk Roomas. Kui aga kõndida Colosseumi juurest esimesest künkast mööda Via Sacra't (Püha teed) üles, asub kõrgendikul veel teinegi marmorist võidukaar – Tituse võidukaar (valminud samaaegselt Colosseumiga, olles vanim võidukaar Roomas). Tituse võidukaarest on saadud inspiratsiooni Pariisis asuva võidukaare valmistamisel.

Tituse võidukaare juurest künkalt avaneb vaade valgustatud arhitektuurimälestistele – ühel pool paistab Colosseum, teisel pool aga kogu Forum Romanum oma varemetega ning läheduses veel kolm valgustatud hiiglaslikku silindervõlvi, mis on ainukesed säilmed Maxentiuse basiilikast. Ma olen Roomast lummatud – kõik need kultuurkihid on säilitatud ja eksponeeritud otse linnasüdames.
Maxentiuse basiilika valgustatud silindervõlvid õhtuses Roomas

Laskume künkalt mööda kivisillutisega teed alla ning läheme õhtusöögile ühte pastarestorani, mille Renee on vahepeal välja valinud. Kohti meil loomulikult kinni pole pandud, kõik valikud tulevad jooksvalt. Restoranis antakse meile viimane vaba laud, mille üle oleme eriti õnnelikud, kui näeme, milline tung hakkab restorani järgneva poole tunni jooksul, kui kõik järgmised tulijad ukselt tagasi saadetakse. Tegu on suhteliselt väikese restoraniga, kus menüüs ongi vaid käsitsitehtud värsked pastad lihtsate ja suhteliselt klassikaliste lisanditega. Lapsed on sillas ja ka meile sobib Itaalias süüa vahel head käsitööpastat.

Pärast õhtusööki võtame tänaval jalutades muidugi igaüks oma lemmik-gelatod ja otsime lähima metroopeatuse, et sõita tagasi linna äärde hotelli.
Õhtune Rooma; väike tänav, kus asub pastarestoran

Rooma metroo pole väga keeruline, on vaid kaks põhiliini ja üks lennujaamaliin. Tundus olevat lihtne leida sinine liin ja sõita õiges suunas, kui mõne aja pärast märkan, et oleme peatuses, millist siia tulles ei mäleta. Uurin metrookaarti ja avastan, et sinine liin hargneb kaheks ja meie sõidame küll põhimõtteliselt õiges suunas, kuid pöörasime vale haru peale. Sõidame mõned peatused tagasi ja istume õige rongi peale. Hotelli jõuame kella 10 paiku. Selle ühe õhtupoolikuga Roomas ei tekkinud kordagi tunnet, et suurlinnaelu on väsitav ja tüütu, kuigi me käisime seal veel kahe lapsega. Seega homme hommikul uuesti linna!