Kyoto turud ja templid ning Jaapani armuhotell (10.06.16)

Ärkame üles uksekoputuse peale mõni minut pärast kella üheksat. Saan kohe aru, et me oleme sisse maganud, aga ei saa aru, kuidas see juhtuda sai. Ma ju panin äratuse ja telefoni vaadates see ka toimis, aga millegipärast ei kuulnud ma seda. Avastan, et helinatugevus oli hästi madal ja ilmselt oli uni nii sügav, et ma lihtsalt ei kuulnud seda. Eriti nõme on sisse magada, kui oleme sõpradega kindla kohtumisaja kokku leppinud.

Seame end kiiresti minekuvalmis; senikaua teevad sõbrad aega parajaks hommikusööki süües. Meil tuleb ka kiirelt kohvrid kokku pakkida (õnneks käisime hotellis vaid magamas ja asju lahti ei jõudnud tõmmata). Nagu eelmises postituses kirjutasin, oleme me sunnitud Kyotos olles iga päev kolima uude hotelli. Otsustame, et loogilisem on asjad jätta praeguse hotelli pagasiruumi kui viia need hommikul linna teise otsa uude hotelli.

Meie tänane esimene sihtpunkt Kyotos on Nishiki turg. Nishiki turgu kutsutakse ka Kyoto köögiks, mille järgi võib aimata, et tegu on põhiliselt toitu müüva turuga. Nishiki turg paikneb kitsastel tänavatel, mis on kaetud klaaskatustega ning turg on suhteliselt korraliku ja puhta väljanägemisega. Neid tänavaid, kus turg paikneb, on vaid mõni, kuid need on meeletult pikad. Ühtepidi tänavatel müüakse toitu, ristuvatel tänavatel aga riideid, köögitarbeid ja muud nodi.

Nishiki turg

On hea, et me tulime turule tühja kõhuga, sest maitsta ja süüa on siin tõesti palju. Kümneid lette on täis marineeritud köögivilju, millest võib järeldada, et need on oluline osa Jaapani köögist. Marineeritakse kõikvõimalikke köögivilju – kurke, kõrvitsat, kapsast, sparglit, hiina kapsast, bataati, maisi, tšillit ja veel palju muud.

Marineeritud köögiviljad Nishiki turul 

Taga paremal imehead kurgid

Kuivatatud mereannid

Marineeritud köögivilju on ka väikeste tükikestena degusteerimiseks väljas ning loomulikult maitseme neist päris mitmeid. Ma ei ütleks, et marineeritud köögiviljad on selline osa Jaapani köögist, mida maitsed ja mõtled, et küll oli hea ja eriline. Pigem ikka kategooria "huvitav". Aga ühed tšillimarinaadis pikad (kasvuhoone)kurgid olid küll nii head, et maitsesime, ostime kaasa, sõime ära ja läksime ostsime veel ühed. Neis oli värskust ja krõmpsuvust, tšilli teravust ja mingi umami maitse (võimalik, et glutamaadi näol) veel; marinaadis olid need olnud ilmselt umbes ööpäeva. Sarnast marineeritud kurki saime ka esimesel õhtul Jaapanisse jõudes, kui hilisel õhtutunnil Tokyos väikest ampsu käisime võtmas.

Ostame hommikusöögiks veel Kyoto-pärast sushit, mis näevad välja nagu ristkülikukujuliselt kokkumuljutud riisipulgad ning peal on neil mingi kalamaitseline kaste. Päris kala ega muud lisandit sellel sushil polegi. Riisi mass jääb minu maitse jaoks liiga suureks ning rohkem igatseks sushi juures ikka mingit mereandi. Aga ära sai proovitud. Ringi kõndides pakutakse maitsta veel riisi seesamiseemne ja bonito kala puruga. Nüüd ma olen lummatud – ma ei ole midagi päris sellist saanud, aga maitse on ilmselgelt nii jaapanipärane kui olla saab. Ostan sellist segu kohe palju pakke koju kaasa ja olen veendunud, et sellega hakkan ma kodus riisi ja ka sushit tegema ning viin sõpradele külakostiks kui ühte ehtsat Jaapani maitset.

Kyoto stiili sushi

Edasi kulgeb meie tee ühe templi suunas, mis meile eelmisel korral Kyotost väga erilisena meelde jäi - Sanjusangen–do, milles seisab tuhat kullatud jumaluse kuju. Mulle meeldib Kyotos jalutada ja Kyoto atmosfääri endasse ahmida. Kyoto on minu jaoks kõige ehedam Jaapani linn, kus sa tajud, et oled Jaapanis. Kyoto on vana. Aga mitte vana ja väsinud, vaid vana ja jätkuvalt töökorras. See on midagi, mis iseloomustab Jaapanis valitsevat mõttelaadi – vana ei tule ära vistava, vaid korda teha.

Minu jaoks on Kyoto pruuni värvi; pruun nagu tõrvatud puit. Kyotos on lugematul arvul puidust pruune maju ja sadu puidust pruune templeid ning see muudabki linnapildi üldilme pruuniks. Kyoto tänavad on kitsad ja majad madalad. Kyoto tänavate kohal kõrguvad meeletud elektrijuhtmete rägastikud, mis meenutavad pigem mõnda arengumaad kui tehnoloogiliselt eesrindlikku riiki. Oma väikeste ja hubaste tänavate tõttu ei tundugi Kyoto nagu suurlinn, kuigi Kyotos on ligi 1,5 miljonit elanikku. Samas kohtab siin, nagu ka Tokyos, kontraste vana ja uue vahel. Näiteks Kyoto rongijaam on arhitektuuriliselt ilmselt üks moodsam rongijaam kogu Jaapanis. Nende väikeste "pruunide tänavatega" ristuvad aeg-ajalt laiad ja sirged mitmerealiste sõiduteedega tänavad, mis näevad välja oluliselt tänapäevasemad.

Pruun Kyoto

Elektrijuhtmete rägastik Kyoto tänavatel

Kyotol on ka eriline lõhn. See on segu sellest samast vanast pruunist puidust, viirukist ja mingist toidulõhnast. Kyoto inimeste kodude ees, mille uksed ulatuvad reeglina otse tänavale, on enamasti väikesed kujukesed, mis lähevad meie mõttemaailma järgi kõik kategooriasse "aiapäkapikud", kuid maal, kus religioonil on märkimisväärne roll inimeste eludes ja tegemistes, võivad neil kujukesel olla ka mingid tähendused, millest me aru ei saa. Meenub, kui me kaheksa aasta eest mööda Kyoto tänavaid kondasime, kaasas 2-aastane Anee, olid need lapsemeelsed kujukesed tema jaoks põhilised tähelepanuköitjad. Déjà vu eelmise korra Kyoto külastusest saabub ka ühe mänguväljaku juures, kus väike Anee kunagi vedruloomaga kiikus.

Kujukesed jaapanlaste kodude ees

Väikesed jaapanlased Kyoto tänavatel

Saame kõhutäie naerda, kui selgub, et lühikese aja jooksul juhtub kahe telefoniga neljast samasugune kummaline seik, et telefonid helistavad kogemata Eesti numbritele. Sõbra telefon suutis valida üle kümne korra järjest ühe pooltuttava numbrit, kusjuures Eestis oli siis veel öö. Piinlik, aga samaaegselt naljakas. Eriti kontekstis, kus ka Renee telefon oli pea samaaegselt isehelistav. Aga Renee suutis enda teadmata helistada kella nelja ajal öösel (Eesti aeg) algul Hugole ning seejärel Aneele. Kuuldes öösel telefonihelinaid ja nähes, kes on helistanud, suutis vanaema juba paanika lahti tõmmata, et meiega on midagi juhtunud ja me oleme üritanud neid öösel kätte saada. Õnneks emme ja issi taipasid, et ilmselt oli tegu siiski kogemata tehtud kõnedega, sest kes võtaks ühendust väikeste lastega, kui midagi tõsist oleks juhtunud.

Täna on umbes 30-kraadine palavus, mistõttu varjume vahel sisetingimustesse konditsioneeri ja külma joogiga keha jahutama. Istume ühes Tai restoranis, kus me juba peaaegu oleme lõunale jäämas, nähes, mida kõrvalistuvatele inimestele lauda kantakse. Aga kõhud siiski veel nii tühjad pole ja otsustame edasi templi poole teele asuda.

Sanjusangen-do on tempel, kus on segunenud budism ja hinduism. See on huvitav, kuidas Jaapanis on usundid omavahel (sõbralikult) läbi põimunud ja moodustanud omakorda mingi uue ususulami. Neil arengutel on sajanditepikkune ajalugu.

Sanjusangen-do tempel on pühendatud Guanyini/Kannoni (halastuse) jumalusele. Templi peahoone on pikk ja kitsas puitehitis, mis pärineb algselt 12. sajandist, taastatud aga 13. sajandil pärast tulekahju. Templis seisab kümnes pikas reas 1000 elusuuruses kullatud jumaluse (bodhisattva) kuju ja üks hiiglaslik peajumal. Kõik kujud on unikaalse näoga, nagu ka inimesed erinevad üksteisest, aga neil on lisaks kahele tavamõõdus käele veel umbes paarkümmend väikest käekest, mis ulatuvad selja tagant välja. Pildistada kahjuks templis ei lubata, mistõttu pole mul ka ühtegi enda fotot nendest kujudest, aga guugeldades leiab pilte küll.

Sanjusangen-do templi peahoone, kus sees 1001 kullatud jumaluse kuju

Sanjusangen-do templi veranda

Mina lihtsalt vaatan ja imestan selles üle 700-aasta vanuses majas seda müstikat, kohalikud külastajad aga süütavad küünlaid, loevad ja kirjutavad mingeid palveid.

Arvestades, et Jaapan on seismoloogiliselt ebastabiilne maa ning et Kyotos on olnud sajandite jooksul sadu erineva tugevusega maavärinaid, on imekspandav, et templid püsti püsivad. Ühelt infotahvlilt saab lugeda Sanjusangen-do templi konstruktsiooni kohta ning sealt selgub ka, et templi vundamendi all on paks liiva- ja savikiht, mis toimib hoone jaoks amordina ning tänu sellele erilisele ehitustehnikale on tempel ka kõik maakõikumised üle elanud.

Templi kõrval on väike Jaapani aed ning erkoranžide sammastega pikk katusealune/veranda, millest viimane meenutab kangesti Haapsalu raudteejaama perrooni. Istume verandal ja teeme edasisi plaane. Minul ja T-l jäi eilse õhtul suletud olnud Kiyomizu-dera tempel kripeldama ning kuna see on praegusele asukohale suhteliselt lähedal, tahame me seal ikka ära käia. Reneele aga tundub, et tema ei taha ühe päeva jooksul näha nii palju templeid ja tema jaoks on Jaapan ka midagi uuemat ja moodsamat ning suundub hoopis tehnikapoodidesse.

Meie valik minna tagasi Kiyomizu-dera templisse ületab ootusi. Massiivne peavärav ja kolmekordne pagood oli vaid väike osa, mis templikompleksi aia tagant eile paistis. Kiyomizu-dera templi peahoone on mäenõlval paiknev hiiglaslik puitehitis, mis pärineb aastast 1633 ning on ehitatud ilma ühtegi naela kasutamata. Teades seda fakti, tundub sajandeid vana massiivsele puitsõrestikule ehitatud templi veranda koospüsimine üha müstilisem. Seda enam, et verandat toetavad postid toetuvad umbes kümme meetrit madalamale mäenõlvale. Peahoone terrassilt avaneb suurepärane vaade mägede vahel orus laiuvale Kyoto linnale.

Kiyomizu-dera templi pagood

Vaade Kiyomizu-dera templi rõdult Kyoto linnale

Kiyomizu-dera tempel aastast 1633

Kiyomizu-dera templi pagood kauguses

Kiyomizu-dera templi rõdu. Tempel püsib koos ilma ühegi naelata.

Templi territooriumil liigub ringi sadu inimesi, kellest suur osa on riietatud traditsioonilisse Jaapani kimonosse või yukatasse. Lisaks arusaadavale koodile, mis väljendub selfide tegemises, märkan inimesi ka rituaalsetes tegevustes, mille sisust ei saa välisel vaatlusel aru. Budismile omaselt tegeletakse ilmselt enamasti enda hinge puhastamisega. Tulpade küljes ripuvad puidust plaadikesed, millest igaühe peal on hieroglüüfides kirjas mingi sõnum. Tõenäoliselt soovitakse head õnne mõne konkreetse tegevuse suhtes või õnne laiemalt enda ellu. Ingliskeelsete siltidega on aga varustatud amuletid, mida templi territooriumil müüakse – tuhande jeeni eest (ca 10 €) saab osta abieluõnne, sügavamat suhet, hoiduda haiguste eest vms.

Rituaal...

... või selfie

Kiyomizu-dera tempeli peamaja

Palju maksab abieluõnn?

Kiyomizu-dera templi aed

Kuna Kyotos on lugematul arvul pühakodasid ja Kyotot külastades tuleb nende vahel mingi valik teha, siis Kiyomizu-dera tempel on kindlasti üks neist, mida tasub külastada. Selles kohtuvad üheaegselt võimas ehituskunst, budistlik atmosfäär ja maaliline asukoht Kyoto nõlval.

Templite ja rituaalidega seoses meenub, et lugesin enne Jaapanisse tulekut raamatut  "Japan: an Attempt at Interpretation", milles seletatakse lahti, kui oluline on Jaapani kultuuris esivanemate austamine/kummardamine. Kui esmalt tundub, et austus esivanemate vastu kehtib üheselt kõikides kultuurides, siis raamatust selgub, et Jaapanis on esivanemate rituaalne austamine igapäevaelu lahutamatu osa. Austatakse juba surnud esivanemaid, kellega side ei katke ka pärast nende siit ilmast lahkumist. Üksikisikul on kollektivistlikus kultuuris väike roll, seetõttu on ka oluline, kellest sa pärined ja kes kuuluvad su suguvõssa. Ennast identifitseeritakse läbi suguvõsa (või läbi mõne muu grupi).

Jaapani igapäevaelus tundub meie vaatevinklist vaadatuna usundi roll olevat erakordselt suur. Ühiskonnas kehtivate käitumistavade, kommete ja väärtuste vormijaks on tegelikult alati valitsev usund. Usuleiges et mitte öelda ateistlikus kultuuriruumis kasvanuna võiks arvata, et meie käitumist ja väärtusi pole ükski usund mõjutanud, kuid tegelikult on meie väärtuste juured ikka protestantismis. Mina sain oma mõtteid korrastatud, kui lugesin 20. sajandi algul kirjutatud Max Weberi esseed "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim", milles on hästi lahti seletatud kuidas protestantistlikud väärtused on mõjutanud meie kultuuriruumis kehtivaid põhimõtteid ja olnud eelduseks kapitalismi tekkele.

Aga väikeselt mõttelennult tagasi Kyoto tänavatele. Meile tundub, et me oleks võimelised täna veel mõne templiga tutvust tegema ning valime välja samal mäenõlval aga veidi eemal asetseva Chion-in templi, millel on suurim peavärav ja templikell. Eks need kõige-kõiged tõmbavad alati masse ja ka meile mõjuvad need suurusnäitajad. Teel järgmise templi juurde avastame ühe viiekordse pagoodi ning sukeldume Ninenzaka piirkonna keraamika- ja ka suveniiripoodidesse. Mind ei takista mõnda imeilusat kaussi kaasa ostmast fakt, et mul on õlal hirmraske kott, millest suure osa moodustab suur peegelkaamera koos kahe objektiiviga. Kusjuures olen sellel reisil tähele pannud, et pilte teen ma paralleelselt nii telefoniga kui ka suure kaameraga. Telefonipildid on juba nii head (paljud neist blogis jagatud piltidest on samuti tehtud telefoniga), et ma vahepeal tegelikult kahtlen, kas ma pean seda suurt kaamerat endaga igal reisil kaasas vedama.

Ninenzaka piirkonna tänavad Kyotos

Märkamatult on kell tiksunud õhtusse ja kuna enamik templeid suletakse kell 6, siis kõige suurema peaväravaga templini me täna ei jõudnudki. Küll aga saime ära vaadata Yasaka-jinja pühamu, mis lihtsalt sattus me teele. Vahelduseks külastatud budismi templitele on Yasaka šintoismi pühamu (mida ei kutsuta templiks). Kui budism on levinud paljudes Aasia riikides ning budismi templeid on seega ka kõikjal Aasias, siis šinto on kohalik Jaapani usund. Üks Jaapani sümbolitest – oranž templivärav (torii) on just šinto pühamu juurde kuuluv element. Seda spetsiifilist oranži värvi kohtab šinto pühamute juures palju. Samas oli samasugust erkoranži värvi just külastatud Kiyomizu-dera templi peavärav ja pagood, aga võimalik, et selle taga on taas usundite ja nende sümbolite segunemine nagu Jaapanis on kombeks.

5-kordne pagood

Yasaka pühamu hoov

Yasaka pühamu

Templielamused kogetud, kiirustame kokkulepitud ajaks meestega kokku saama. Täna õhtuks oleme end mässinud suhteliselt kahtlastesse seiklustesse. Vähemalt me ise arvame nii. Mitte, et me oleks tahtnud kahtlaseid seikluseid otsida. Üldse mitte. Aga olime sunnitud endale täna ööseks broneerima hotelli märkega "adult only", seda eelkõige rahalistel põhjustel. Kirjutasin eelmises postituses, kuidas Kyoto hotellid müüakse väga vara välja ja kuu aega varem ei suutnud me leida ühtegi sobiva hinnaklassiga hotelli, kus kolmel järjestikusel ööl peatuda. Nii jäi meil üle reede õhtuks broneerida endale armuhotell. Sellise kategooria hotellid on midagi Jaapanile iseomast ja neid kohtab Jaapani linnades päris sageli. Need vaid täiskasvanutele mõeldud hotellid, tuntud ka love hotels nime all, ei ole lõbumajad. Kui booking.com lehel hotellide kirjeldusi lugeda, siis võib märgata, et erinevalt n-ö tavalistest hotellidest on armuhotellides vabalt kättesaadavad täiskasvanutele mõeldud telekanalid. Piltide järgi tundub veel, et voodid on neis hotellides pehmed ja laiad ning toad suuremad kui keskmistes Jaapani hotellides. Hinnad on veidi odavamad (üks öö ikka 100 € kanti) sarnastest teistest hotellidest ning reeglina on sinna alati tube saada. Aga põhjus, miks sellised hotellid Jaapanis nii levinud on, on suuresti seotud eluaseme pinnaga. Jaapani kodud on väikesed ning sageli elab ka mitu generatsiooni ühe katuse all. Nii suunduvad noored, aga ka abielupaarid, otsima neisse hotellidesse privaatsust, mida saab osades sama tüübi hotellides osta ka tunni kaupa (ei pea ööbima kogu öö). Võib üsna kindlalt oletada, et need armuhotellid on ka paigad, kus käiakse oma koduvälist armuelu vürtsitamas või kus noored neiud teenivad endale välja Gucci käekotte.

Meie broneeritud armuhotell asub Kyoto südamest suhteliselt kaugel, teisel pool raudteed, kus pole enam seda vana ja pruuni Kyotot, vaid kõrguvad suhteliselt inetud korrusmajad. Sõidame metroo lõpp-peatusesse ning sealt edasi hotellini taksoga. Tee ääres on juba kapsapõllud – kuhu me õigupoolest satume? Ja järsku, seal samas kapsapõldude ääres hakkab õhtupimeduses helendama üks oaas, mis meenutab oma arhitektuuri ja valgusreostuse poolest vähendatud mõõdus Las Vegast. Kogu see piirkond on täis sarnaseid armuhotelle ning nende vahel paiknevad restoranid, mis pakuvad eranditult lääne toitu – pitsat, pastat, steaki ja friikartuleid. Mis maa see on? Mida need inimesed ihaldavad, kes siin käivad? Välja Jaapanist kui oma tavapärasest elu- ja kultuurikeskkonnast? Õnneks suudame me seda kõike naljaga võtta -  eks ka sellised kogemused rikastavad elu ning pärast on ilmselt naljakas meenutada.

Helendav armuhotellide tsoon Kyoto keskusest väljas

Kapsapõllud ja armuhotellid

Paljud armuhotellid on ilma retseptsioonita, kus saab klientide privaatsuse huvides automaadis maksta kaardiga (iseasi, kas see on privaatsus) ja valida soovitud tundideks välja tuba. Meie hotellis tuleb aga vastu inimene, kellele peame esitama lausa passid (nagu ka muudes hotellides), aga igaks juhuks oma kaarte siit läbi ei tõmba ja maksame sulas.

Põnevus on üles kruvitud – mis ootab ees hotellitoas? Tuba on tõesti suur ja suur on ka baldahhiinvoodi keset tuba. On mikrofon ja karaoke laulmise võimalus (me oleme ju Jaapanis!), on väike tasuline kapike erinevate seksvidinatega, vannitoas on topeltkogus rätikuid ja vann on kahele inimesele, välisuksel on luuk, mille kaudu saad enda isikut paljastamata süüa (?) tellida. Telekat ei viitsinud tööle panna, et kontrollida, kas on ikka lubatud kanalid.

Kui nüüd kainelt mõelda, siis oleks naiivne arvata, et neis tavalistes hotellides käivad inimesed lihtsalt magamas. Sa lihtsalt ei mõtle selle peale, mis toimub su kõrvaltoas. Lihtsalt vahe on see, et neis armuhotellides on loodud selline tõeline hallide varjundite keskkond adult only tegevusteks.

Meil on aga õhtusöök veel söömata ning kiire värskenduse järel saame taas neljakesi kokku, plaaniga minna tagasi Kyoto keskusesse sööma. Seda pizza-pasta-steak elamust siiski Jaapanis ei otsiks, mis lähiümbruses tundub olevat ainuke võimalus. Vaadates aga kella ja kalkuleerides sõidule kuluvat aega, saame aru, et tänane ainuke võimalus on süüa siiski siin samas kandis ehk siis kas liba-Las Vegases või kapsapõldude vahel. Tundub üsna mage olukord, aga Renee võtab appi interneti ja guugeldab välja kõrge reitinguga koha, mis asub mõistliku jalutuskäigu kaugusel ja on väljas siit armuhotellide tsoonist. Kõnniteid siin napib ning peagi leiamegi end restorani otsides väljaspool oaasi, valgustamata maantee servast, kõrval kapsapõld. Ega me keegi usu, et täna mingi maitseelamuse saame, pigem on küsimus, kas midagi üldse hamba alla saab. Jõuame välja otsitud restorani, mis asub samuti pimeda tänava ääres ja euroremonti meenutava odava interjööri järgi hinnates ei tundu see ka selline koht olevat, kuhu väga tahaks sööma minna. Aga sisse astudes näeme, mida inimesed söövad ja ootused restoranile veidi tõusevad. Meile küll öeldakse, et restoran on praegu täis, aga lihalõhnad tekitasid meil juba tugeva soovi siia jääda ja meil palutakse umbes kümme minutit oodata, kuni üks laud vabaneb.

Meid juhatatakse istuma laua taha, mille keskel on gaasigrill. Selles restoranis grillib iga inimene toidu endale ise. Menüü, mis lauda tuuakse on puha hieroglüüfides, aga õnneks lihtsustavad tellimist fotod toitudest ja teenindaja püüdlik inglise keel. See suvalisena näinud restoran on spetsialiseerunud lihale ning veiselihavalik on mitme lehekülje pikkune. Saab tellida ilusaid läbikasvanud marmorliha lõike, millest erinevaid ka endale küpsetamiseks ja söömiseks valime. Tellime veel grillimiseks köögivilju, liha kõrvale riisi ja eelroaks (kuigi Jaapanis ei kategoriseerita nii roogasid) salatit. See salat, mis koosneb vaid salatilehtedest, kurgist, nori krõpsudest ja maapähklitest, on kaetud sellise umami-kastmega, mis "paneb minestama", nagu öeldakse. Ikka see röstitud seesam on võtmetegelane neis Jaapani roogades, aga midagi tuvastamatut on veel selles salatis. Tellime kohe veel ühe samasuguse salati juurde. Küsin ka teenindaja käest, kas sellel kastmel on mingi nimi, aga selgub, et kokk segab selle ise kokku ja midagi ligilähedastki kaubandusvõrgust saada ei õnnestu.

Menüüst saab aimu vaid piltide järgi

Umami-salat

Gaasigrill restorani laual, kus saab ise toitu valmistada

Imeline õhtusöök

Edasised maitseelamused tulevad lihalõikudest, mida enda ees laual oleval grillil küpsetame. Reegel on liha puhul et mida rohkem siiruviirulist rasva, seda maitsvam. Oleme ülimalt rahul oma õhtusöögiga ja see ise grillimine oma laual on ka äge seltskondlik tegevus. Täiesti ootamatult võib (küll reitingutele tuginedes) kapsapõldude vahelt leida sellise pealtnäha stiilitu koha ja saada suurepärase õhtusöögi osaliseks.

Tagasiteel jalutame veel poest läbi, võtame magustoiduks oma igaõhtused Häageni jäätised ja suundume armuhotelli ööd veetma.

Pikk teekond Kyotosse. Kyoto restorani- ja ööelupiirkonnad Gion ja Ponto-chō (09.06.16)

Leppisime eile õhtul kokku, et paneme kella seitsmeks äratuse ja läheme varahommikul onsenisse. Algul oli see vaid naiste plaan, kuid kuidagi suutsid mehed (täiesti vabatahtlikult) end ka üles ajada ja meiega koos onsenimõnusid nautima tulla. Jahe hommik on onseni külastamiseks ideaalne.

Pärast kuumas vees ligunemist tõmbame yukata selga ja läheme hommikusöögile. Yukata on ainus riideese, millega ryoakanis ringi liigutakse. Hommikusöök on kaetud suurde söögisaali, igale seltskonnale on kaetud oma laud. Meid juhatatakse aknaalusesse lauda, vaatega mägijõele.

Ryoakani hommikusöök on serveerimise poolest sarnane eilsele õhtusöögile – palju erinevaid toite väikestes kausikestes. Meie käest isegi küsiti eile, kas me soovime lääne või jaapani hommikusööki. Muidugi valisime Jaapanis olles ikka kohaliku hommikusöögi. Hommikusöögi üks osa on peekon ja muna, mille meid teenindav proua ise meie silme all igaühe laual olevale kuumale alusele paneb ja seal valmis küpsetab. Pakutakse ka riisi ja misosuppi, salatit ja erinevaid marineeritud viljasid. Maitse järgi tunnen ära Ume ploomi, aga ülejäänud marineeritud taimed jäävad minu jaoks tundmatuks.

Jaapani traditsiooniline hommikusöök ryokanis

Peagi ootab ryoakanist lahkujaid ukse ees buss, mis viib inimesed poole tunni sõidu kaugusel asuvasse suuremasse rongijaama. Jõuame õige napilt enne rongi saabumist pileti ostetud ning astume sisse süstikrongi Shinkanseni, mis viib meid vähem kui kahe tunniga tagasi Tokyosse. Tokyos on meil aega kaheksa minutit, et jõuda järgmise kiirrongi peale ja sõita edasi meie tänasesse sihtpunkti - Kyotosse. Tegelikult poleks ka midagi hullu, kui me kaheksa minutiga rongide vahetust teha ei jõuaks, sest Kyoto on üks linnadest, millega Tokyol on tihedaim rongiühendus ja suurusjärk 10 minuti pärast on ees järgmine rong. Eelmises postituses kirjeldasin Tokyo Stationit kui hiiglaslikku sipelgapesa, kus orienteerumine ja õige transpordiliigi otsimine võib võtta meeletu aja- ja energiakulu, aga kuna meil oli täna vaja vaid ühelt perroonilt alla tulla ja minna trepist üles ülejärgmisele perroonile, siis jõuame selle kaheksa minutiga perrooni vahetada, osta kaasa endale lõunasöögi ja olla õiges kohas enne, kui rong ees. Pileti saime osta ette juba Maebashi jaamast, kus esmalt rongi peale tulime.

Kiirrongide väljumise platvorm. Shinkansen on ees.

Jaapani rongijaamades on meeletul hulgal söögikohti ja toidu kaasaostmise võimalusi. Kiirel teekonnal haaratakse kaasa valmispakitud karbikesed, kus on sees kas valik sushit või erinevaid kombinatsioone riisist ja lisanditest. Ühed karbikesed, mis näevad välja nagu kunstipäraselt pakitud soolane assortii, valisime kaasa meiegi. Kõht veel hirmus tühi pole, aga ees ootab üle kahe tunni rongisõitu ja süües on alati hea aega parajaks teha.

Jaapani imeline pakkimiskunst - karbitoit rongisõiduks

Jaapani kiirrongid sõidavad sujuvalt ja vaikselt ning on mugavate istmetega (laiem istmevahe kui lennukites), igal istmel on klapplaud kas söömiseks või siis arvuti hoidmiseks. Samas on rongis silt, et arvuti klahvidega ei tohi klõbistada – ka see võib kaasreisijaid segada. Proovin siis eriti vaikselt ilma klahve toksimata netis surfata, sest see on sellise intensiivsusega reisil ainuke aeg, mil saab edasisi plaane teha. Hakkan google.mapsi abiga tuvastama broneeritud Kyoto hotellide asukohti ning väljaotsitud vaatamisväärsuste asukohti nende suhtes. Püüan teha mõistliku ringiliikumise plaani meie kolmeks Kyoto päevaks.

Aga kolm päeva ja kolm hotelli – milleks? Kyoto hotellid olid meie selle reisi suurim pähkel. Kuigi broneerisime hotelle rohkem kui kuu enne reisile tulekut, oli Kyoto juba peaaegu välja müüdud. Hotelle talutavas hinnavahemikus 70-150 € praktiliselt polnud. Või polnud neid kolmeks ega isegi kaheks järjestikuseks ööks või ei saanud me neljakesi samasse hotelli. Järele olid jäänud hotellid ca 40€-ga, kus on nariga toad kaheksale inimesele või hotellid hinnaklassis 300+ € - kummadki ei sobinud.

Raskendav asjaolu oli see, et meie Kyoto periood langes nädalavahetusele, aga üldiselt on Kyoto pea alati välja müüdud, sest see linn on tugev turismimagnet nii kohalike kui välismaalaste jaoks. Nii jäigi ainukeseks võimaluseks broneerida kolm erinevat hotelli ja iga päev tegeleda kolimisega.

Kuigi ma muidu ei armasta paiku, mis on turistirohked, siis Kyoto on minu arvates Jaapani reisil üks kindel koht, kuhu lihtsalt tuleb minna. Lugematul arvul eriti võimsaid templeid, Kyoto puitarhitektuur ja kitsad tänavad ning muidugi sealsed söögikohad – siin kogeb Jaapanit kõige ehedamal moel. Kyoto kannab minu arvates just seda õiget Jaapani kuvandit. Käisime Kyotos ka kahel eelmisel Jaapani reisil, aga tahtsime kindlasti ka sel korral tagasi tulla. Ehk ei taju me Kyotot nii turistikana seetõttu, et me ei erista kohalikke elanikke Jaapani turistidest – on ju Kyoto linnapildis valdavas ülekaalus ikka jaapanlased.

Kyotos rongis välja astudes on tunda täielikku kliimavahetust. Kui seni olime viibinud kõik päevad umbes 20-kraadises pilvises ilmas, siis Kyoto võtab meid vastu päikese ja 28-kraadise kuumusega. Meie esimene hotell asub Kyoto Stationist alla kilomeetri kaugusel ja ilmselt oleks lihtsam minna hotelli jalgsi kui leida järgmises sipelgapesas õige metrooliin, aga puhtalt palavuse tõttu suundume me maa alla ja otsime ikka metroorongi üles.

Kyoto metroo on võrreldes Tokyo metrooga oluliselt vanaaegsem ja liine on siin ka vähem - vaid kaks – üks neist põhjast lõunasse ja teine idast läände. Lisaks sõidavad linnas JR-liini rongid ja bussid. Kyoto transpordi päevakaart on kallis ja see ei lihtsustaks ka väga palju ringi liikumist, sest Kyoto on hästi kompaktne linn ja palju jõuab käia jalgsi. Isegi kui tahaks linnatransporti kasutada, ei ristu erinevad liinid samades jaamades ning liini vahetamiseks tuleks ühest jaamast teise kõndida ja see muudab ümberistumise mõttetult tüütuks. Lihtsam ja sageli ka kiirem on see vahemaa jalgsi käia.

Aga esimese ühe-peatuse sõidu teeme ikka metrooga, et viia kohvrid hotelli ja vahetada riided õhemate vastu. Ajal, mil hotellituppa jõuame, märkame aknast välja vaadates, et õues sajab korralikku vihma. Just hetk tagasi higistasime tänaval seda paarisadat meetrit liikudes, kui palavuse ja päikesepaistega metroopeatusest kohvrit vedades hotellini kõndisime.

Asume teekonnale mõni kraad alanenud temperatuuri ja kerge vihmasabinaga; kuuma ilmaga on üksikud piisad pigem teretulnud. Jõuame jõe äärde. Minu jaoks on see täiesti üllatus, et Kyotos on jõgi, millegipärast ma üldse ei mäletanud seda. Silmitsen osaliselt kuivanud jõge ja üksikuid õngitsejaid jõesängis ning leian ikka pingutamise peale oma mälupildist üles just selle kuivanud laia jõesängi. Üldse on selle kaheksa aastaga Kyoto linnageograafia mu mälust kustuma hakanud. Ma mäletan küll teatud kohti, kuid mitte nende asukohta teineteise suhtes. Mul on selline kummaline kiiks, et ma pean reisides tegema endale selgeks linnaplaani ja ringi liikudes kogu aeg tajuma, kus ma olen ja kus suunas erinevad objektid asuvad. Natuke juba rongis jõudsin kaarti uurida, aga eks mul on aega nende mõne päeva jooksul nüüd Kyotoga uus tutvus luua.

Kamo jõgi Kyotos

Esimeseks jalutuskäigu sihtpunktiks võtame Kiyomizu-dera templi ning kusagilt lugesin, et tee peale peaks jääma ka piirkond, kus müüakse Jaapani keraamikat. Need poed on minu jaoks, ma olen täiesti lummatud – terve tänav on täis keraamikapoode, kus müüakse meeletul hulgal keraamilisi toidunõusid alates imetillukestest kausikestest kuni erinevate vaagnate ja kannudeni välja. Poed on keraamikat ülitihedalt täis ning mustrid võtavad silme eest kirjuks. Võtab aega, et need kasvõi kiirkorras läbi vaadata. Mehed ei suuda meie vaimustust jagada ja meie venimise tempos liikuda ning lähevad istuvad kohvikusse maha. Käime pood poe järel läbi ja ostan ka kaasa mõned kausikesed, mis eriti meeldima hakkavad. Jooksen korra ka tagasi, kuna ühed kausid hakkasid ikka kripeldama, kui neid kohe ära ei ostnud. Aga hulluks ei saa minna, sest kohvrid on meil väikesed. Kui ostuks läheb, siis enamasti küsitakse meie käest, kust me pärit oleme. Kui mainime Eestit, siis üks keraamikapoe müüja, naine vanuses 60+, hõikab kohe ka Baruto nime. Baruto on ikka tõeliselt kuulus Jaapanis!

Kyoto keraamikapoed

Tee peale jäävad ka mõned taaskasutuspoed, aga nendes müüdav kaup on enamasti hirmus kallis ja suur osa kaubast moodustavad kimonod. Kimono on Kyoto linnapildis, eriti templite läheduses, väga levinud riideese. Linnas on hulganisti kimono poode ja ka kimono rentimise paiku, kuna Jaapani neiud ja naised tavatsevad nii budismi kui šintoismi templis käia just kimonoga (või ka yukataga), samuti sätitakse juuksed perfektsesse soengusse, mille sisse pannakse ka lillekaunistus. Ei tea, kui palju mõjutavad neid valikuid vanad traditsioonid, kui palju lihtsalt naiselik edevus, sest igal nurgal (grupi)selfide tegemine tundub olevat varjutanud religioossed rituaalid.

Rahvamassid ja kimonos inimeste hulk annab aimu, et oleme lähenemas templile. Enne aga tekib meil vastupandamatu sushi isu ning otsustame teha ühe kiire söömaaja. Teele jääv koht on sama põhimõttega, mille sarnases mõni päev tagasi Tokyos käisime, kus sushivalmistajad on saali keskel ning sushid liiguvad pöörleval lindil söögilaudade ääres ja sealt saab valida endale meeldiva taldriku. Peagi saame taldrikute järgi aru, et tegu on isegi sama keti sushirestoraniga. Sushid on värsked ja ootuspäraselt head. Arve maksmine on muudetud selles söögikohas eriti kõrgtehnoloogiliseks. Kui meil söödud, tuleb ettekandja ja skaneerib meie taldrikuvirna sisse ning selle põhjal prindib meile arve välja. Kassa on samuti "tark kassa" – maksame sularahas ning inimene, kes raha vastu võtab, lööb vaid sisse rahatähe vääringu, milles maksame ja kassa viskab ise välja õige summa raha, mis tuleb tagasi anda.

Valmib sushi

Roheline tee ja sushi

Üks lemmikutest oli suitsuangerjaga nigiri

Jätkame oma teekonda Kiyomizu-dera templi suunas, mis kulgeb nüüd mäenõlvast üles, kitsal tänaval, ääristatuna suveniiripoodidest. Vastu voorivad rahvamassid, ülesmäge liikujaid eriti pole. Kui lõpuks templi väravani jõuame, on tempel juba suletud. Istume hetkeks maha ja imetleme vaadet, mis avaneb ülevalt mäe otsast õhtupäikeses Kyoto linnale. Templisse kahjuks enam ei pääse, aga pelgalt templi väravas istudes on selline tunne, et siia tasub tagasi tulla.
Kui alla tagasi liikuma hakkame, on praktiliselt kõik inimesed juba  templipiirkonnast lahkunud. Kõnnime mööda inimtühja tänavat allamäge ja pöörame ühest kitsamast tänavast veel veidi kõrvale, et näha peale suletud suveniiripoodide ka tänavaid, kus elavad kohalikud. Tegu on eramajade rajooniga, kus majad on tihedalt üksteise kõrval ja enamasti ilma hoovita või imeväikese siis hooviga. Kuigi meie vaatevinklist ja ruumitajust lähtuvalt elatakse siin tihedalt üksteise otsas ilma privaatse ruumita, siis tõenäoliselt on siin tegu siiski kõrgema keskklassi elupaigaga ning Jaapani kontekstis on siin templi läheduses Kyoto mäenõlval suurepärased elutingimised. Ja kindlasti pole see ruumipuudus midagi senininägematut – kogu Lõuna-Euroopa mäenõlvad on sarnase tihedusega asustust täis.

Kyoto ülal-linnas, teel Kiyomizu-dera templisse

Täna jäime hiljaks

Alla liigume inimtühjadel tänavatel

Tee Kiyomizu-dera templini

Järgmine piirkond, kuhu Kyotos suundume, on Gion. Liigume jalgsi, kuna Kyoto on kompaktne linn ja ühest kohast teise on põnev jala kõndida, et näha rohkem linna. Gion on Kyoto külastuse soovituste hulgas igas reisijuhis sees kui piirkond, kus võib kohata geišasid. Gioni jõuame pimeduse saabudes. Gion tundubki oma atmosfääri poolest olevat just selline õhtul jalutamise ja einestamise koht. Restorane on Gionis sõna otseses mõttes igal sammul. Siin on enamasti traditsioonilised Jaapani restoranid - madalad majad, kus väljas iga ukse ees kardin, toitudest pakutakse erinevaid valmismenüüsid, sarnaseid nagu eile õhtul ryoakanis sõime. Hinnaklass on päris kõrge. Meil veel kõhud tühjad pole, aga mõtleme küll, et mõni teine õhtu võiks siia sööma tulla.

Pühapaik Gionis

Gioni tänavad

Tüüpiline söögikoha uks Gionis

Nagu lugesin, pole geiša nägemine Gionis üldse midagi kindlat ja kui peaks juhtuma teda pelgalt nägema, peaks olema õnnega koos. Geiša tunneb välimuse järgi ära selle järgi, et lisaks kimonole on tal ka tugev meik – kontrastselt valgeks puuderdatud nägu ning kontuurelt värvitud silmad-huuled, peas ka korralik soeng.

Kindel valik nägemaks geišat on osta pilet mõnele etendusele, kus geišad näitavad kõike seda rituaalset - alates tantsust kuni lilleseadeni - mida üks geiša on õppinud. On levinud eksiarvamus, et geiša on kerglane tüdruk, aga tegelikult on geiša koolitatud jaapani kultuuri tundja ja meelelahutaja. Meie ühtegi geiša-etendust ei külastanud, küll aga nägime mitut geišat tänaval liikvel. Kirjelduste järgi pidavat see olema midagi väga erilist, aga ma ei osanud seda sel hetkel nii tajuda. Ehk hägustab emotsiooni asjaolu, et templite ümbrus on traditsioonilises Jaapani riietuses naisi täis ja nende nägemine tänavapildis ei pane enam neljandal Jaapani päeval iga hetk kaamerat haarama (kuigi esimestel päevadel pildistasin igal hetkel). Samuti seisis ja tervitas sushirestorani uksel, mida täna külastasime, ehtsa meigi ja kimonoga tüdruk, keda võiks välimuse järgi ka geišaks nimetada. Mulle küll tundus, et see geiša restorani uksel oli lihtsalt üks turismimagnet, kuna temaga sai koos ka pilti teha. Ma ei tea, kas geišasid siis tõesti kasutatakse ka lihtsalt peibutuspartidena.

Geiša söögikoha ees

Geiša Gioni tänavatel

Õhtuses Gionis jalutamine on tõesti midagi, mida oma kogemusele tuginedes julgen soovitada. Isegi kui mitte Gionis sööma minna, siis lihtsalt need Gioni madalad majad, sillutatud tänavad ja õhtune laternavalgus annavad erilise tunde. Satume ühe kanali äärde jalutama, mis on ääristatud restoranidega, mille seinasuurused aknad avanevad kanali ja tänava poole. Pimedalt tänavalt valgustatud restoranide poole vaadates mõjub nähtu kui vaatemänguna. Restoranid on siin kanali ääres kõik ühte tüüpi – kokad tegutsevad saali keskel ning valmistavad klientide silme all roogasid.

Vaatemäng Gionis: restoran

Imeilus valgus õhtuses Gionis

Ka järgmine piirkond, kuhu poole me liigume, on seotud toidu ja restoranidega. Pontocho (Ponto-chō) asub Kamo jõe kaldal eriliselt kitsastel. Pontocho tänavad on kohe nii kitsad, et neid võib majadevahelisteks koridorideks pidada. Pontocho on samuti õhtusöögirestoranide piirkond ning lõhnade ja siltide järgi tundub, et siin saab head liha. Wagyu beef'ist kui Jaapanis kasvatatud ja ka mujal maailmas hinnatud marmorveiselihast olen ma toiduhuvilisena varem kuulnud, küll aga pole seda veel ise maitsnud. Ma ei ole muidu väga suur lihasööja, aga kui on võimalus süüa marmorveiseliha, siis seda pean ma täielikuks naudinguks. Need veiserasva grillil sulamise aroomid, mis Pontocho tänavatel hõljuvad, panevad suu nii vett jooksma, et ühesse Wagyu veiseliha pakkuvasse restorani me ka sisse astume. Kus siis veel Wagyu liha maitsta kui mitte Jaapanis.

Pontocho kitsad tänavad

Elegantne paar läheb õhtust sööma

Alustame õhtusööki tuunikala sashimiga, mis on sama võrratult hea nagu igal pool Jaapanis, kus seda söönud oleme. Wagyu veiseliha tuuakse lauda otse tulelt veel särisevana ning see puhta marmorveiseliha maitse on ilmselt üks põhjustest, mille pärast ma poleks kunagi nõus taimetoitlaseks hakkama. See marmorveiseliha rasv on lihtsalt midagi nii head, mis ei vaja maitse täiustamiseks midagi muud peale soola. Teisi marmorveiseid olen söönud varem n-ö terve tükina (antrekoot vms), Wagyu on aga lõigatud enne küpsetamist suupärasteks tükkideks. Samas saab liha ikka väga vähe kuumust ja rasv jääb liha sisse alles; kuumus vaid äratab selle ellu, annab lõhna ja maitse.

Tuunikala sashimi

Wagyu veiseliha

Tundub, et selle poole päevaga on Kyoto andnud meile rohkem, kui me oodata oskasime. Jõudsime näha, maitsta ja kogeda ehedat Jaapanit. Vaatamata hilisele õhtutunnile ja arvestatavale jalgsiliikumisele otsustame paari kilomeetri kaugusel asuvasse hotelli minna ikka kõndides. Ja nagu päev algas täna onseniga, lõpetame ka tänase päeva onsenis. Nimelt on meie hotelli 13. korrusel, vaatega Kyoto Towerile, üks (tehis)onsen, kuhu on hea enne magamaheitmist küürima ja lõõgastuma minna.