teisipäev, 21. juuni 2016

Tokyo. Tsukiji kalaturg, Shibuya, Shinjuku, Harajuku (06.06.16)

Äratus kell viis, kell 5.30 saavad kuus eestlast hotelli allkorrusel kokku ja asuvad teele Tsukiji kalaturu poole. Tsukiji kalaturg on maailma suurim kalaturg ja ühtlasi ka üks Tokyo kuulsamaid vaatamisväärsusi. Eelmistel kordadel jäi see turg käimata just seetõttu, et väikese lapsega ei tahtnud keset ööd ärgata. Keset ööd on aga vaja ärgata, kuna kalaturg tegutseb vaid õige vara hommikul ja ehedat elu näeb vaid siis. Kella kümneks on kõik juba kokku pakitud ja laiali mindud.

Võtsime spetsiaalselt hotelli turu lähedale, et saaks jalgsi turule minna. Polnud kindel, mis kell me ärkame ja kas metroo juba siis sõidab. Linn aga on ärganud juba enne kella kuut ning esmalt avaneb see tuttvalik vaatepilt, kuidas valgetes triiksärkides ja tumedates ülikondades kontoriinimesed kiirustavad tööle. See on nii tokyolik.

Kalaturu lähedusest annab aimu õhus leviv kalalõhn (või pigem hais), see on üsna sarnane, mida mäletan lapsepõlvest Toilas, kui seal veel tegutses kalatööstus. Kalaturu territooriumile jõudes tuleb hoolsalt jälgida, et mõne ringikihutava masina alla ei jää. Ma ei teagi, mis masinad need väikesed mootoriga kärud on, sellesarnaseid pole ma kusagil näinud, igal juhul on nende otstarve kaubatransport. Neid vurab ringi siin turul ilmselt sadu kui mitte tuhandeid ning enda asi on vaadata, et neile ette ei jääks. Parempoolse liiklusega harjununa on see eriti keeruline ning ma ikka mitmel korral hüppasin mõne masina eest viimasel hetkel ära.
Tsukiji kalaturg (turistidele suletud ala). Ringikihutavad masinad näevad välja just sellised.

Vilgas tegevus Tsukiji kalaturul

Tuunikalad

Ilmselt just ohtra liikluse tõttu on suur osa kalaturust turistidele suletud. See on ka osa, kus käib varahommikuti tuunikalaoksjon ja asja on sinna üldiselt vaid suurematel klientidel. Kui me turistide jaoks suletud alale sisenema hakkasime, saatis turvamees meid sealt tagasi. Veidi maad edasi kõndides ei seisnud aga mingit valvet ning me nii poolkogemata imbusime alale, kus me tegelikult ei tohiks viibida. Saime seal ringi kõndida oma veerand tundi, kui ainuke naistöötaja, keda tervel turul seni näinud olime, ütles meile, et me ei tohi viibida sellel alal. Lahkusime kõigile avatud turu piirkonda muud kaupa uudistama.

Tsukiji kalaturg

Tsukiji turg on põhiliselt vabaõhuturg, vaid pealt on see kaetud katusega, et pakkuda kaitset Jaapani muutlikes ilmaoludes. Kinnised suuri garaaže meenutavad ruumid on ainult alal, kus toimub tuunikalaoksjon ning mõnest avatud uksest õnnestus meil näha ka hiiglaslikke tuunikalarümpasid. Mitmes kohas nägime, kuidas sae või hiiglasliku mõõga-mõõtu noaga lõigati tuunikalast soovijale tükke. Loomulikult müüakse lisaks tuunikalale Tsukiji turul kõrkvõimalikke teisi kalu ja mereande. Suurt osa neist pole ma kunagi varem näinud ega suuda ka tuvastada. Palju kalu on kas elusana veeanumas või jää peale asetatud. Kõik varahommikul merest püütud ja väga värsked või lausa elus. Kui turu ümbruses levis teatav kalahais, siis huvitaval kombel polnud Tsukiji turul lettide vahel viibides seda tunda ning ninna imbus vaid värske kala ja mere lõhn.

Peale kala ja mereandide müüakse turul ka kõike muud, mida ühelt turult oodata võiks – puu- ja juurvilju värskel ja marineeritud kujul. Viimased on Jaapanis väga levinud ning marineeritakse kõike alates kurkidest ja redistest kuni kapsa ja kõrvitsani välja. Müüakse ka kõikvõimalikke toidunõusid – nagu Jaapani köögile omane, paigutatakse toidud eraldi väikestesse kausikestesse. Need on imeilusad ja nii erilised! Toidunõud on minu nõrkus ning neid vean ma kaasa maailma erinevatest paikadest. Kuna oleme reisil alles esimene päev ning kohvriga on vaja veel palju liikuda, hoian end tagasi. Turul asub ka väike sajandeid vana shinto pühamu, mis asus seal juba enne Tsukiji turu rajamist 1923. aastal.
Jaapani miniatuursed vormid. Need imetillukesed marjad on kirsstomatid.

Kausivalik Tsukiji kalaturul

Tsukiji turule tasub minna tühja kõhuga ning plaanida hommikusöögiks otsida sushit, mis on valmistatud värskeimast värskeimate mereandidega. Lugesin eelnevalt, et turul söövad hommikust ka sealsed töötajad ning et sushikohti on turul piisavalt. Söögikohtadest annavad aimu pikad järjekorrad uste taga. Järjekorras seismine pole just meeldiv tegevus, mistõttu luusime turu ümbruses veel ringi ning leiame koha, mis tundub sobivat. Söögikoht polegi veel avatud – vaatame kella; kell on umbes 6.45 ja veerand tunni pärast tehakse ka sushirestoran lahti. Naljakas on mõelda, et me oleme nii vara juba mõnda aega liikvel olnud ja ootame enne kella seitset restorani ukse taga.

Tasus oodata need veerand tundi, sest kuuekesi kusagile sisse mahtuda polegi kerge. Tellime valiku erinevatest sushidest ja tuunikala sashimit. Vaagnal on mitut sorti nigiri-tüüpi sushid, mis kujutavad endast kala või mõnda teist mereandi riisipadjal ning mõned nori rullid ja Jaapani omleti tükikesed. Minu jaoks on need esimesed Jaapanis maitstud sushid ning üllataval kombel on need üsna sarnased sellega, mida ma Eestis või mujal maailmas saanud olen. Ma millegipärast arvasin, et päris Jaapani sushi on midagi teistsugust ja mujal on see vaid tõlgendus algupärasest sushist. Ainult kala nigiri peal on paksem ning riisipalli osakaal seega ühes nigiris oluliselt väikesem. Natuke üllatab ka hind, mida ühe sushivaagna eest küsitakse, see on meie rahas veidi üle 30€, mis tundub päris kallis. Arvasin, et turul saab sushit süüa väga odavalt. Kindlasti võib ka leiduda odavamaid kohti, mida me lihtsalt üles ei leidnud. Või äkki on sushi odav neis kohtades, kus järjekord ukse taga lookles. Meie läksime turule otsima aga eelkõige värskest toorainest sushit ning seda me ka saime.
Värske sushi Tsukiji kalaturul

Don äsja püütud tuunikalaga

Pärast söömist läheme jalutama turu kõrval asuvasse Hamarikyu parki, mis kujutab endast arvestatavatest mõõtmetes Jaapani aeda, piirnedes ühelt poolt Sumida jõega, teisest küljest kõrghoonetega. Need suurlinna kontrastid hakkavad Hamarikyu pargis eriti tugevalt silma – harmooniline Jaapani aia vorm ja ilu, mille lõikab äkitselt läbi silmapiirist kõrgemalt laiuv kõrghoonemüür. Vaikus ja rahu aias on kontrastis mitmekümne meetri kõrgusel asuval rajal möödakihutava Shinkanseni rongi müraga. Väike teemaja pargi veesilma kaldal on koht, kuhu saab põgeneda linnakärast ja tunda end viibivat ammuste aegade Jaapanis.

Pärast jalutuskäiku aias on juba nädalake Jaapanis reisinud S&Pveendunud, et oleks paras aeg kergeks lõunauinakuks. Kell on alles 10 ning meie neli, kes me alles eile hilisõhtul Jaapanisse saabusime, arvame vaatamata lühikesele ööunele, et emotsioone on vaja juurde hankida ning magama kohe küll veel ei raatsi minna. Sõidame neljakesi Shibuya piirkonda, kus on maailma vilkaima liiklusega ristmik. Kui me kella 11 paiku ühes sadade teiste inimestega Shibuya ristmikku ületame, tundub mulle, et inimesi polegi siin nii palju kui ma eelmisest korrast mäletasin. Võimalik, et pole tipptund, aga ma kahtlustan siiski, et pigem need rahvamassid ei suuda enam teistel kordadel samavõrra üllatada, sest ettekujutus on juba mälupildis olemas.




Hamarikyu aed Tokyos

Shibuyas teeme ka kerge lõunasöögi, mis väärib äramärkimist eelkõige seetõttu, et toit – kausitäis riisi õhukeste sealihaviilidega kergelt magusas kastmes (täiesti ok toit kiireks lõunaks) - maksis meie rahas umbes 2€. Kusjuures söögikoht asub Shibuya ristmikust mitte rohkem kui 300 meetri kaugusel ning asukoha ja hinna suhe tundub seetõttu veidi nihkes olevat. Eriliseks tegi toidukoha veel asjaolu, et toidu pidi tellima ukse taga asuvast automaadist. Sarnane, nagu joogiautomaadid kogu Jaapanis, kus loobid sendid sisse, vajutad nuppu ja valitud jook kukub välja. Toit muidugi kusagilt avausest välja ei tule, see tehakse ikka köögis, aga millegipärast peab see protsess käima läbi mingi masina. Ehk see masin isegi kuidagi kiirendab ja lihtsustab toidu tellimist ja kättesaamist, aga meile kui jaapani keelt mittekõnelevatele turistidele teeb see masin asja igal juhul keerulisemaks, mistõttu üks teenindaja peab meie kõrval seisma ja iga sammu ette ütlema.
Rahvarohke Shibuya ristmik Tokyos
Shibuya ristmik. Hetk inimtühjana, kuid ühe fooritsükliga koguneb sinna sadu inimesi.

Pärast lõunasööki tuleb ka teistele kerge rammestus peale ning otsustatakse hotelli lõunauinakule minna. Mina olen ikka veel erk, aga tean, et mõistlik on koos teistega magama minna. Lubame endale veidi üle tunnikese und ning ärkame äratuskella peale väga magusast unest. Kuigi selline äkitselt ärkamine on julm ja vastik, tõmbab mind uus ja huvitav suurlinn.

Meie kõrvaltuba pole suutnud äratuskella peale üles tõusta, mistõttu siirdume Reneega kahekesi Tokyot avastama. Kiire ring google's ja otsustame sõita Shinjukusse, et minna kas parki või Golden Gai tänavatele jalutama. Kuna ostsime hommikul metroo päevapileti, plaanime oma hotelli juurest Minatost minna Shinjukusse metrooga. Hotelli lähedal maa alla laskudes avastame, et meie päevapilet ei tööta metroos. Selgub, et Tokyos on mitu erineva süsteemi metrood ning meie metrookaart kehtib vaid ühes neist. Aga just meie hotelli kõrvalt läheb see teise süsteemi metroo, mille kaarti meil pole. Tokyo transpordisüsteem on keeruline – on mingi eraliinid, on Tokyo metroo ja on veel ka JR-liinid (linna lähirongid, mis moodustavad ka Tokyos suure ringikujulise liini). Kui JR-rongi suudab veel eristada, sest need sõidavad enamasti maa peal (õigemini küll õhus - kas teisel või kolmandal tasandil, sest päris maa peal pole ruumi), siis Tokyo metroo ja mingid eraliinid on täiesti ühesugused maa-alused metrooliinid, millest arusaamine võtab ilmselt rohkem päevi. Kui paberil või metroo seinal kaarti uurida, siis märkab ka mingeid logosid liinide juures, mis tähistavad liini omanikku, aga reisijasõbralik see mitme omaniku ja ühtse kaardi puudumise süsteem küll pole. Metroojaamad võivad neil liinidel olla küll ühised või ristuvad, aga sama pilet ei pruugi igal pool kehtida. Mitte, et see päevapilet kallis oleks olnud (ca 5 €), aga see osututus siiski ebavajalikuks, kuna teise liini peal pidi ikka uue pileti ostma.

Shinjukus metroost välja tulles satume kohe tihedasse rahvasumma ja kirevasse vilkuvate ekraanide ja valgusreklaamidega piirkonda. Need on sellised tüüpilised pildid Tokyost, mida ilmselt kõik on filmidest näinud ja millisena ka Tokyot ette kujutatakse. Tänavate ääres on palju elektroonikapoode, mis tunduvad esmapilgul väikesed turu-stiili ärid, kuid poodi sisenedes saab aru, et tegu on mitmekorruseliste (tihti 5-6 korrust) suurte (keti)kauplustega. Jaapani poodide kujundus ja ilmselt ka inimeste maitse on midagi hoopis teistsugust kui me läänes oleme harjunud nägema. Esmane emotsioon, nagu ka mainisin, on selline ülepakutud võltsitud kaupa müüva turu välimus. Aga siin maskeeruvad kirevatesse reklaamidesse ja kohutavasse ruumikitsikusse ka korralikud brändid. Kui mõelda näiteks Apple'i poes valitseva minimalismi peale, siis vastupidiselt sellele müüb Jaapani suur elektroonikapood Bic Camera iPhone kokkusurutuna kusagile väikestesse lettidesse nagu oleks see mingi odav rämps. Lausa hale on vaadata iPhone sellises keskkonnas, selline presenteerimine labastab seda brändi. Ilmselt küll mitte jaapanlaste jaoks, sest iPhoned on siin ilmselgelt moes ning on samasugused kultusesemed nagu igal pool mujal maailmas. Esmane vaatlus rongis, metroos, tänaval ja poes lubab oletada, et vähemalt Tokyos kasutavad rohkem kui pooled inimesed just iPhone. Natuke on see uskumatu, sest neil on oma suured brändid, aga vaatamata sellele ihaldavad/väärtustavad nad samu asju. Ilmselt on see ka osake lääne-kultusest, mis on jaapanlaste seas nii levinud.

 Stiilinäide Bic Camera tehnikapoe interjöörist

Suur tehnikakauplus Bic Camera. Nii müüakse televiisoreid.

Meie vaatame aga ihaldavalt mõnda Jaapani brändi – näiteks Casio kellad, Jaapani toodang, on siin oluliselt odavamad kui meil. Kui suurusjärkudest rääkida, siis Eestis müüdav ca 900 €-ne Casio kell maksab Jaapanis ca 400 €. Kellapoes kogeme esimest korda Jaapani pinnal üsna agressiivset müüki, mis ei ole siinses kultuuriruumis kuigi levinud. Jaapanis ei ole tänavakaubitsejaid, kes sind oma konksu osta püüavad, keegi ei müü kusagil midagi pealetungivalt ega püüa sind mõjutada. Kellapoe neiu aga üritab Reneed meelitada kohe suurusjärk 1000+ € kellade juurde ja seal müüki teha - avab kappe ja võtab välja kellasid, kuigi me pole neid üldse vaadanud. Kõik jääb siiski viisakuse piiresse, aga huvipakkuvast kapist üritab neiu alati kõige kallimat kella müüa.

Teeme huvi pärast ringi ka osakonnas, kus müüakse WC prill-laudasid. Nimelt on Jaapanis väga levinud (enamikes hotellides ja avalikes WC-des, ilmselt ka kodudes) prill-lauad, mis on pandud elektroonikat täis ja suudavad ühe nupulevajutusega kas pesta soovitud kehaosi või tekitada (enamasti vee solinat meenutavat) heli, mõned neist ka soojendada istmealust või tõsta kaas selle peale, kui sisened ruumi. Veidral kombel nimetakse neid prill-laudu "western style", aga seda ilmselt poti kui sellise järgi, sest jaapanlaste traditsiooniline käimla on vaid auk maa sees. Kuigi jaapanlased on sellele "lääne imele" ikka kõvasti elemente juurde lisanud. Huvitav, et need uuendused läände tagasi levinud pole.

Vahepeal on meie sõbrad ka üles ärganud ning katsuvad meile Shinjukusse järgi jõuda. Meie leiame vahepeal juhuslikult söögikoha, kus istume leti äärde maha ja tellime grillitud kala, mis serveeritakse koos riisi ning miso supiga. Imelised puhtad maitsed ja väga hea tekstuuriga riis.
Lõunasöök Shinjukus

Sõpradega taaskohtununa liigume lõpuks Golden Gai kitsaste tänavate poole, mis oli ka meie algne eesmärk Shinjukusse tulles, aga me kuidagi suutsime vahepeal kaubandusvõrku ära uppuda. Mitte, et seda aega mahavisatud ajaks pidada – kõige selle iidse kõrval on ka moodne Jaapan avastamist väärt ning oma pakub erilisusega küllalt ohoo-momente.

Shinjuku tänavad

Moodne arhitektuur Shinjukus

Golden Gai tänavad pidavat eriliselt värvikad tunduma just õhtupimeduses. Lugesin, et päevavalguses on see koht pigem inetu ja must. Juunikuus läheb Jaapanis pimedaks juba kella seitsme paiku ning meie jalutuskäik Golden Gais langes just õigele ajale. Piirkond on kuulus oma kitsaste tänavate poolest, kus on lugematul arvul baare. Golgen Gai majad on valdavalt kahekordsed tillukesed tumedates toonides uberikud, kus esimesel korrusel ongi kas söögikoht või baar ning ülemisel imeväike eluruum. Ühte baari astume ka sisse; seal istuvad ees kaks kohalikku ja mahume veel ka meie neljakesi. Rohkem kedagi sisse ei mahu. Mulle tundub, et see baar ja kogu see elamu on ehitatud merekonteinerisse ning see konteineris asuv baar on juba üsna vana ja väsinud, et mitte öelda võidunud. Tellitud kanatiivad soojendatakse meie silme all üles mikrolaineahjus, toatemperatuuril seisev nuudlisalatikauss tundub mulle potentsiaalse bakteriallikana. Minul tuleb täielik tõrge sisse, mida mul reisidel juhtub väga harva. Ma lihtsalt ei julgenud seal süüa ning selle tunde tekitas mulle just olme. Selle asemel ostan hiljem FamilyMart väikepoest endale ülemaailmselt tuntud Häagen-Dazs karamellijäätise ja naudin jalutades tuttavalt turvalist (ja steriilselt pakendatud) maitset.


Shinjuku õhtupimeduses

Golden Gai kitsad ja pimedad tänavad

Pärast Shinjukut võtame jalutades ette Harajuku piirkonna, kus peaksid ringi liikuma kummalistes kostüümides noored. Ma ei tea, kui igapäevane see veidrana tänavale ilmumine seal on, aga meil eriti midagi eriskummalist näha ei õnnestunud. Üldiselt on jaapanlane riides väga tagasihoidlikult ja elegantselt. Mehed on enamasti mustvalges olekus ehk must ülikond ja valge triiksärk (ilma lipsuta), mis on moodsa taljesse töödeldud lõikega ja istub nende peenikeste meeste seljas väga korrektselt. Ka Jaapani naised kannavad reeglina vaid musta, valget, vahel ka beeži värvi või äärmisel juhul mõnda õrna pastell-tooni. Nad on väikesekasvulised, saledad, pisut ehk isegi lapseliku kehaga, aga alati maitsekalt riides. Millegipärast ei kanna inimesed tänaval mustriga riideid ega ka eriilmelise lõikega riideid. Oma kollektiivses ühiskonnatunnetuses elades pole jaapanlastel kombeks teistest eristuda ning see paistab silma ka riietumises. Mulle tundub, et Jaapani mood on kaheksa aasta taguse ajaga minimaalselt muutunud. Lääne moes toimub sellise perioodiga olulisi muudatusi lõigete ja värvide osas, aga siin tundub rõivastus olevat rohkem ajatu klassika. Täiesti teine teema on aga kimonotega, aga sellel teemal peatun ühes edasises postituses.

Harajukus jääb meile üsna tee peale Eesti saatkond, mille pimedate akendega maja me ühelt väikeselt kõrvaltänavat ka hilistel õhtutundidel üles leiame. Viimase lõigu hotellini sõidame metrooga, kuna jalad juba kergelt tulitavad kõndimisest ja kell hakkab juba 11 saama. Oleme jalutanud täna umbes 12-15 km, aga kahjuks pole meil sel korral täpsemat mõõtjat kaasas. Andmed võtame kõik oma iPhone Health rakendusest ja kummaline on see, et kuigi me oleme sama palju liikunud, erinevad meie numbrid märgatavalt. Erinevus tuleb sellest, kus sa oma telefoni kannad (kotis või taskus), kui pikad on su sammud ja mitmest asjaolust veel. Samme näitab lugeja minul 30 122, mis on umbes kolme tegusa päeva norm.

neljapäev, 9. juuni 2016

Tallinn-Istanbul-Tokyo (05.06.16)

Viimasest Jaapani külastusest on möödas juba kaheksa aastat. Selle aja jooksul on korduvalt tekkinud Jaapani-igatsus ning oleme aeg-ajalt mõlgutanud mõtteid Jaapani teemal. Mõned kuud tagasi avastasin soodsad (450 €) ühe ümberistumisega Turkish Airlines'i piletid Tokyosse ning plaan hakkas vormuma. Vihjasime piletitest ka sõpradele, kes samuti on rääkinud Jaapanisse mineku plaanist ning pärast nädalast kaalumist ja vanematelt lastehoidumise nõusoleku saamist otsustasime, et on aeg.

Poolnaljana öelduna plaanime sel korral Jaapanisse sushit sööma minna, kuna eelmistel kordadel meie maitsemeeled polnud veel nii arenenud, et sushit süüa. Just nimelt poolnaljana, sest see on osaliselt ikka tõsi ja erilise tähtsusega, et saaks sushit süüa, kohe väga sageli ja väga erinevates kohtades, et tajuda ehedat Jaapani sushi-kultuuri. Aga laiemas plaanis see maa ja meie jaoks nii eksootiline kultuur lihtsalt kutsub tagasi, kui seda kord juba kogenud oled.

Lend Turkish Airlines'iga oli üle ootuste mugav ja hea teenindusega, samuti olid lennukid korralikud. Ma ei olnud Tukishi kohta enne midagi uurinud, seega polnud ka mingeid ootusi. Ma ei arvanud isegi, et lühikesel Tallinn-Istanbul otsal midagi süüa pakutakse, aga lennukitoidu kohta oli see üllatavalt söödav ja joogiks sai isegi värskeltpressitud apelsinimahla (see kõik piletihinna sees) ja tervitusampsuna imehead lokumi. Süüa pakuti metallist noa ja kahvliga ning vein anti inimeste kätte väikeses klaaspudelis – kõik need on potentsiaalsed relvad, mida lennureisidel pole ikka aastaid juba inimeste käes näinud. Mitte, et ma end ohustatuna oleks tundnud, pigem oli see nõuete leevenemine isegi positiivne märk.

Istanbul-Tokyo lennu kestus – 12 tundi – tundus tüütult pikk, kuid lend startis meie aja järgi õnneks öösel ning üllatavalt kombel suutsin järjest magada 7 tundi ja tundsin end ärgates puhanuna. Kui me Jaapanis maandusime, oli kell just õhtul 7 saanud ja päike loojumas. Olen aru saanud, et teise ajavööndisse tasub jõuda alati õhtul ja minna võimalikult kiiresti magama, siis suudab ajavahega paremini kohaneda. Kahel eelmisel korral jõudsime Jaapanisse hommikul ja päeva oli kohutavalt keeruline üle elada ning ajavahe oli tunda mitmeid päevi.

Lennukilt maha tulles otsime lennujaamas esimesena üles leti, kust saab osta telefoniinternetti. Ühendame end neljakesi kohe sealsamas leti taga võrku ja vaatame uuendused üle. End kõrvalt vaadates jõuan tõdemusele, et infoajastu on muutnud inimvajaduste hierarhiat – me pole jõudnud käia ei WC-s, otsida süüa ega edasisi transpordivõimalusi, vaid meie esmavajadus on internet. Kuigi inimesed on sotsiaalmeedia uuendustest sõltuvuses (ka ma ise), siis reisil on internetti vaja eelkõige reisi sujuvaks kulgemiseks. Lonely Planet ei ole aastaid meil enam reisidel kotis raske klotsina kaasas, vaid seda asendab kaasaskantav internet, mis lahendab kõik tekkivad vajadused ja probleemid kiiremini kui ükski raamat.

Rongiga Narita lennujaamast Tokyo kesklinna sõites märkan seda tuttavlikku vaatepilti, kuidas kõik rongis olevad inimesed näpivad telefone. Sama vaatepilt rongis oli ka 2007. ja 2008. aastal, kuid sel ajal ei suutnud me aru saada, mida nad teevad oma telefonidega. See on vähem kui kümme aastat tagasi, aga sel ajal olid meie telefonid mõeldud veel kas helistamiseks või ussimängu mängimiseks – ei mingit telefoniinternetti ega sotsiaalmeediat ei tundnud me sel ajal. Sel ajal arvasimegi, et nad mängivad telefonis mingit mängu, kuid aastaid hiljem, ajal, mil ka meie pidevalt ninad telefonis istume, sain aru, et jaapanlastel oli juba sel ajal mingil kujul data saadaval telefonis. Helistamine ja ilmselt ka kaaslasega jutu ajamine rongis aga on selles reeglitest üleküllastunud ühiskonnas kui mitte keelatud siis tungivalt mittesoovituslik.

Tokyo hotell asub meil Minato piirkonnas, üsna Tokyo Toweri lähedal ning jääme sinna kolmeks ööks. Esmalt saame kokku samas hotellis peatuvate tuttavate eestlastega, kellega arutame homset varahommikust kalaturule minekut.

On juba üsna hiline õhtutund, kuid Jaapanisse jõudmise puhul võiks ühe söögi ikka teha. Leiame hotelli lähedalt ühe Jaapani toidukoha, mis meenutab kõige rohkem ehk pubi ja sööme õhtusöögi – nuudleid, õrnsoolakurki seesamikastmega, bambust, küüslaugukana ja yakitori vardaid.

Veidi enne südaööd on tänavad hotelli ümbruses praktiliselt inimtühjad – linn, kus kunagi ei peaks elu lakkama, on uinunud. Muidugi on Tokyos piirkondi, kus tegelikult elu keeb ööpäevaringselt, kuid meie peatume rahulikumas piirkonnas.