laupäev, 6. veebruar 2016

Suusareis Itaalia ja Prantsuse Alpidesse. La Thuile - La Rosiere (23. - 25.01.16)

Eelmisel aastal saime Austria Alpides suusapisiku külge ning sel talvel kiskus loomulikult uuesti kõrgustesse häid radu ja päikest jahtima. Tervet nädalat polnud ajaliselt võtta aga ühe pika nädalavahetuse, kolm päeva mägedes, saime endale lubada küll.

Kuna lendasime Bergamosse, siis otsisime suusakeskust umbes 3 tunni raadiuses Bergamost. Põhja-Itaalias, Dolomiitides, on meiega kaasas olevad sõbrad juba suusatamas käinud, mistõttu otsisime midagi uut.  Uurisime enne reisi Itaalia loodenurga suusaradade kaarte. Valik langes La Thuile suusakuurorti kasuks, kus tundusid olevat head rajad ning ka talutava hinnaga (arvestades suusakuurortide talviseid hindu, mis on väga kõrged) hotell kohe suusalifti kõrval.

Bergamos hilisõhtul maandudes ja lennujaamast väljudes üllatab mind, et tänavad on kuivad ja lund pole siin grammigi. Arvasin millegipärast, et Põhja-Itaalias on talvel ka lund, aga pigem on see erand ja konstantne lumepiir algab umbes 1 km kõrguselt. Küll aga tundub -1kraadine ilm kohutavalt külm, kuigi oleme värskelt harjunud Eesti -15kraadise pakasega, millest viimane koos lumega mõjub oluliselt pehmemana.

Hommikusöök Bergamo lähedal hotellis on valgusküllases suurte akendega ruumis, kus saab istuda päikeselaigus. Silmates väljas kasvavaid palme ja oluliselt kõrgemal taevavõlvil asuvat päikest kui meie laiuskraadil talvisel ajal, tundub, nagu oleks õues tõeline suvi. See vaatepilt on petlik, väljas on vaid paar plusskraadi.

Esimese Itaalia päeva veedame San Pellegrino termides, millest kirjutasin eelnevas postituses. Õhtul asume aga teele suusakuurordi poole.

La Thuile on väike külake ligi 1,5 km kõrgusel mägedes Itaalia-Prantsuse piiril. Bergamost saab sinna 3-tunnise autosõiduga, millest enamik kulgeb mööda kiirteed ning vaid viimased pool tundi tuleb läbida väiksemaid teid, mis on ka täiesti talutavad. Ei mingeid pööraste kurvidega ja kitsaid mägiteid.

Eriti lahe tundus see, et La Thuile'st ostetud suusapassiga saame suusatada ka Prantsusmaale La Rosieri külla. Need kaks suusakuurorti on omavahel ühendatud ning ühest mäest alla laskudes jõuad teise riiki. Piirikontrolli loomulikult pole, meil on ju Schengen.

1. päev suusamäel
La Thuile asub sügaval mäekurus, mistõttu talvine päike eriti suusakülla ei jõuagi. Hommikul on terve suusaküla varjus, aga üleval, kõrgete tippude juures, sirab päike. Sinna me ihkame!

Nagu ka eelmisel suusareisil, ei võtnud me ka sel korra oma suusavarustust kaasa. Sõltub kindlasti lennufirmast, aga tegelikult kipub enda varustuse kaasavedamine olema odavam kui kohapealne rent. Muidugi peab selleks siis autos ka ruumi olema ja just auto ruumi pärast oleme me suusad koju jätnud.

Suuskade laenutamine ja mäepileti ostmine võtab aega vähemalt tunni, selle tüütusega saab naha korralikult palavaks, aga lõpuks saab mäkke sõitma asuda. Suusalift on kohe meie hotelli kõrval. Eelmisel aastal kogetud suusasaabastega matka kuni umbes kilomeeter eemal asuva suusaliftini, suusad õlal, ei taha enam kogeda.

Esimese taseme mäkke läbime seisugondlis, aga järgmine suusalift on istepink, millel pole ees tuulevarju. Ilusa ilmaga poleks sellest tuulevarjust asja, aga tänane ilm tundus alt vaadates petlik. Päike on küll väljas, kuid sellist tuult ja tormi pole mina mägedes varem kogenud, mis puhub läbi kiivri, jäätab sõrmed ja näo ning poeb põue isegi läbi tuulekindla jope. Olen hämmeldunud, mul on külm ja ma arvan esmalt, et sellised ilmastikuolud ongi tavalised 2000-2500 m kõrgusel mägedes. Nii ekstreemsetes tingimustes ei saa ju suusatada! See oleks enesepiinamine.
Lumetorm päikesepaistes

Üleval, 2500 m kõrgusel, peame plaani ja otsustame, et sõidame suuskadega Prantsusmaale. Äkki teisel pool mäge on vähem tuult. Meie valik õigustas end. Prantsusmaa poolel on tuul oluliselt nõrgem ja sõitmist ei sega. Päike on väljas. Rajad on head, enamik on punased ehk keskmise raskusastmega. Mulle meeldivad eriti nn üleminekukohad, mis pole otseselt laskumisnõlvad, vaid viivad ühelt rajalt teisele. Siin, Itaalia-Prantsusmaa vahel on need üleminekurajad meeletult pikad, kulgevad küngastena ikka üles ja alla ning nende peal saab sisse pöörase hoo (Endomondoga mõõtes oli minu maksimaalne kiirus 60,9 km/h). Sellist adrenaliini mina mägedes otsin, kuigi ma tean, et see on ohtlik ja jala vääratades nii suure hoo pealt kukkumine võib lõppeda päris halvasti. Aga põnevus kaalub kuidagi üle selle hirmu ja kihutamisest saadav adrenaliin on nii mõnus, et ma ei mõtle halvale.

Sõit Prantsusmaa poole. Ilm paraneb.

Samas olen ma selles suhtes korralik, et ma ei lähe rajalt kõrvale. Seal käivad adrenaliini otsimas oluliselt (hull)julgemad tegelased. Raja kõrval on puutumata lumi, mis kutsub sinna esimesi jälgi tegema, on kaljunukke, kust oleks nii vägev suuskadega alla hüpata, aga see pole minu maailm. Suusaliftidega üles mäkke sõites paistavad need rajavälised jäljed igal pool silma ja see, kus inimesed ikka julgevad omal vastutusel käia, on päris pöörane.


Prantsusmaa poolel teeme väikese pausi ühes kohvikus ligi 2000 m kõrgusel. Päris lõunasöögile veel minna ei taha, aga Prantsusmaale jõudmise puhul võiks ühe croissant'i küll süüa. Aga vaid üksainuke croissant alles on, mis sinna hommikust on jäänud, sest ka siin on omad reeglid ja lõunaks keegi croissante ei söö. Sest nii pole kombeks.

Kui kohvikusse istusime maha päikesepaistes, siis märkamatult on ilm muutunud ning ligi imbuvad udused pilved, mis võtavad kogu nähtavuse. Sellistes tingimustes pole ka nauditav sõita, kuna raja reljeefidest ei saa üldse aru ja see teeb oluliselt ettevaatlikumaks.
Järsku tekkis meeletu udu.

Plaanime tagasi sõita Itaalia poolele, et äkki on seal nüüd parem ilm. Suusaliftidega mäe tipu poole sõites jõuame pilvepiirist välja. Mäe tipus sirab taas päike. Aga tagasi on ka tuul ja mu sõrmed on jälle jääs, kui olen sõitnud eriti pika tõusu üles sellise tõstukiga, millel pannakse istumisalus jalge vahele ning sa pead ise suuskadega mäkke libisema. Suurtes suusakeskusest on sellised tõstukid ikka väga eilne päev ja kui neid veel kusagil alles on, siis väga lühikestel tõusudel. Siin aga ei saa seda pulk-jalgevahel lifti kuidagi vältida.
Muutlik mägede ilm. Mõnisada meetrit allpool on täielik udu.

Pulk jalgevahel sõit. 

Ka ülejäänud liftid on väga vanamoodsad ja aeglased. Kui eelmisel aastal Austrias Saalbach-Hinterglemmi keskuses olid väga kaasaegsed ja inimsõbralikud liftid, kus oli istmesoojendus ja tuulekaitsed, siis siin midagi sellist pole. Istud sõrestikust puitpingil, selline tavaline pargipink, ja sõidad tuule käes mäkke. Ja veel kohutavalt aeglaselt. Äärmiselt ebamugav on see külma ja tuulise ilmaga. Mõni tõstuk on ka kunstnahkkattega pinkidega, kuid soojendust küll sees pole.

Iganenud tõstukitele vaatamata on vaated seletamatult ilusad ja võimsad. Me suusatame enamuse ajast metsapiirist kõrgemal, kus on vaid valged lumeväljad ja kõrgustes paistvad kaljunukid. Vastas mäeaheliku kõrgeim tipp on Mont Blanc/Monte Bianco – see on ühtlasi Euroopa kõrgeim tipp. Siit 2500 m pealt vaadates ei tundu see sugugi nii kõrge.

Lõunat sööme umbes 2000 m kõrgusel asuva hotelli restoranis. Majutust valides kaalusime ühe variandina seda sama hotelli, kuid me lõime kartma, sest siia mäkke ei vii talvel ühtegi autoteed, inimesed tuuakse siia saanidega. Ja äkki tabab just sel ajal seda paika selline torm, et me jääme kusagile mägedesse lumevangi. Otsustasime alla külla ööbima jääda.

Lõunasööki süües isegi natuke kahetsen, et me selle hotelli kasuks ei otsustanud, sest see on väga palju ilusam kui meie hotell, mis ka piltide järgi nägi ok välja, aga tegelikkuses on väga vana ja väsinud. Kui aga saabub lõunasöögi arve, siis on jälle hea teada, et me siin mägedes lõksus pole, sedakorda siis hinnalõksus.

Kella kolme paiku jõuame tagasi La Thuile suusakülla ning Renee otsustab kogenud suusatajatele viidates (kes soovitavadki kl 3 paiku lõpetada), et talle tänaseks aitab ja tema läheb tagasi hotelli. Peamine põhjus on see, et rajad on selleks ajaks juba kehvaks sõidetud. Mina tunnen, et minul on võhma veel kõvasti ja rajad nagu ka hullud ei tundunud, seega mina tahan veel korraks 2500 m peale tõusta. Ka T ja V ei kavatse veel lõpetada ja me läheme kolmekesi uuesti tippe vallutama.


Õhtused vaated Itaalia Alpides. La Thuile.

Tuult on mäetipus, kuid veidi vähem kui hommikul sõitu alustades. Kollakas õhtupäike paistab kausjas mäenõlvas ning vaated on lummavad. Ühest järsemast nõlvast alla laskudes tuleb esimene kukkumine ning ma libisen allapoole kord jalad ees, kord pea ees nii, et ma ei saa enam aru, kus pool on maa ja kus pool taevas. Imekombel ma eriti haiget ei saa, suudan jalgu hoida enese kontrollimata nii, et suusad jalast ära ei lenda ja jalg kusagile ei takerdu. Eelmise aasta kukkumine on veel värskelt meeles, kuna seda oli tunda ka veel 8-9 kuud hiljem. Kukkumine polnudki väga valus, aga jala väänasin toona nii välja, et tuli ortopeedi külastada, glükoosamiini süüa ja pikka aega piiratult trenni teha. Seda uuesti kogeda ei tahaks.

Nagu tagasi metsapiirile jõuame, lähevad rajad eriti kitsaks ja libedaks. Alla tulemine ei valmista enam mingit naudingut, see pole suusatamine, vaid ellujäämine ekstreemtingimustes. Kuidagi suudame siiski alla jõuda ja rohkem kukkumisi ei tule ka ette, kuna oleme eriti ettevaatlikud.

Plaanime kohe minna basseini ja saunadesse, kuid põrkame kokku mitme jabura reegliga. Nimelt saab basseinidesse vaid ujumismütsiga, aga ujumismütse siin keegi ei müü. Lisaks ei lasta hotelli sauna ega basseini hotellitoa rätikuga ja need tuleb siit eraldi rentida ning kõige tipuks on meeste ja naiste saunad eraldi. Need reeglid on nii absurdsed, et läheme tuppa, laseme vanni vett täis ja liguneme hoopis vannis.

Õhtusöögi sööme oma hotelli buffet-lauas. Mõni üksik toit on väga hea, kuid üldiselt on teada, et ega see buffet õhtusöök mingi elamus pole. Isegi pastat ei oska itaallased hästi valmistada. Aga vähemalt on sõpradega koos söögilauas tore aega veeta ja juttu ajada.

Pärast õhtusööki läheme neljakesi suusakülla jalutama. Inimesi liigub väga vähe, kusagil baarides keegi lärmakat pidu ei pea. Arutu joomine ja mäesuusatamine ei käi siin käsikäes nagu see paistis Austrias üsna tavaline olevat.

2. päev suusamäel
Leppisime sõpradega eelmisel õhtul kokku, et kell 8 kohtume hommikusöögilauas. Paraku kehtib suusamäel see absurdne reegel, et kes vara ärkab, see rohkem puhata jõuab. Või siis suusatada. Kui seda puhkamiseks nimetada saab. Füüsiliselt on see küll pingutav, kuid kindel on see, et vähemalt vaim suusatades puhkab. Mäesuusatamine nõuab tugevat fokusseeritust. Sa pead jälgima iga sekund ümbrust ja mõtlema oma manöövrite peale. Nagu mõte uitama läheb, on kukkumine kerge tulema. Just seetõttu ei saagi suusatades mõelda kodustest või töistest asjades.

Pärastlõunased suusarajad pole enam nii nauditavad kui hommikune rajamasinate poolt silutud triibuline pinnas – velvet – nagu seda suusatajate seas nimetatakse. Pärastlõunasel ajal tuleb olenevalt lumeoludest välja libedus või kuhjuvad raja keskele hanged, mida ma algselt pidasin mingiks eri tüüpi rajaks. Tegelikult tekitavad aga ohtlikemates kohtades inimesed kartlikult mäest alla liikudes suuri lumevaalusid, mis kuhjuvad aina suuremaks, kui järgmised suusatajad sama rada pidi alla liiguvad.
Hommikune "velvet"

Täna on mäetipus imeline ilm. Lausa ideaalne suusailm. Mõned plusskraadid ja lauspäike. 2000-2500 m peal on lumi piisavalt külm, et ei teki sulalume tunnet ja rajad on oma parimas võimalikus olekus.


Varjuselfie

Varahommikul sõidame Itaalia radadel, aga peagi suundume jälle Prantsusmaale. Tee Prantsusmaale meeldib mulle tohutult – need kiirlaskumised ja mäkkesööstud on minu lemmikud kogu mäesuusatamise juures.

2. päev suusamäel. Tuulevaikne ja päike. 

Päike särab, tuult pole ning ilm ja vaated on imetlemisväärsed. Mont Blanc on pidevalt silmapiiril. Küll on mõnus sellise ilmaga suusatada. Siin kõrgustes ja päikese käes saab päikesest täiesti võrdväärse energia nagu soojamaareisilgi.

Aeglasel pargipingil mäkke

Kus lõpeb maa, kus algab taevas


2500 m peal teeme ühe väikese näksimise pausi, aga otsustame, et korraliku lõunasöögi sööme täna hoopis all suusakülas pärast suusatamise lõpetamist. Kuna alustasime täna üsna vara, tundub kõigile mõistlik plaan lõpetada kella kolme ajal.

Täna oleme mäel kokku kuus tundi, aga minu jaoks pole see imekombel üldse füüsiliselt väsitav. Kui võrrelda, siis näiteks tunniajane jooks looduses on minu jaoks rohkem pingutust nõudev kui kuus tundi suusamäel. Samas ei kujuta ma ette, mis tunne oleks siis, kui aretaks tempot. Praegu me sõidame ikka üpris rahulikult, kuna meil on erinev tempo ja kiiremad ootavad siis aeglasemaid järele iga natukese aja tagant. Aga eks see ilu nautimine ole üks osa suusatamisest. Emotsioonide kogumine. Mäesuusatamist ei saagi käsitleda kui lihtsalt spordi tegemist. Siis kaoks suur osa selle võlust.
All paistab La Thuile suusaküla. Siia talvel päike ei jõua.

Tagasi all-linnas, kuuma duši all käidud, suundume lõunasööki otsima. Õigemini teame, kuhu sammud seada, sest esimesel õhtul siia jõudes leidsime väga mõnusa pizzeria, kus saime väga häid pitsasid.

Jõudnuna kella nelja paiku pizzeria ette, avastame, et see on suletud. Ma ei suuda uskuda, kui palju kordi olen ma Itaalias selle sama reha otsa astunud! Siin on ju siesta! Ja isegi kui me oleks paar tundi varem jõudnud – siis itaallased ei söö pitsat kunagi lõunasöögiks. Kuidas see mul küll meeles ei püsi? Ilmselt on pitsasöömise piirangul lisaks kultuurilisele taustale ka praktiline seletus, kuid igal juhul on selge, et itaallased on kinni oma traditsioonides ja neid ei muudeta isegi siis, kui turistirohkes kohas oleks pitsale päev läbi nõudlust. Siin tuleb selgelt välja kultuuridevaheline erinevus ning sellest tulenev suhtumine töösse - Põhja-Euroopale on omane protestantlik tööeetika, kus normiks on kasumi maksimeerimine, katoliiklikus kultuuriruumis aga väärtustatkse rahulikumat elu. Kui hommikusest ja õhtusest töötegemisest piisab ära elamiseks, siis võib ju keset päeva elu nautida.

La Thuile

Käime läbi ka teised restoranid, kuid kõik on vaikne. Siesta. Ma pole kunagi kusagil keset päeva nii palju näljas olnud kui Itaalias! Paradoksaalne, sest just Itaalias peaks hästi süüa saama. Aga meie söömisgraafik lihtsalt ei ühildu kuidagi nende omaga.

Turismiinfo punkti juurest leiame ühe kuulutuse, kus väidetavalt on avatud restoran, aga leida me seda ei suuda. Longime tagasi hotelli juurde ja mõtleme, kas tõesti on meie ainsaks võimaluseks lõunat süüa üks väike putka, kus müüakse tükipitsasid (pizza al taglio) ning kus pole isegi kohta, kuhu maha istuda. Mina tükipitsast loobun, kuna need on paksu põhjaga ja sellised pole minu lemmikud. Kõrval on lahti ka pood, kust ostame näksimiseks juustu, oliive ja kreekereid. Gelateria on õnneks lahti ja üks õige Itaalia pistaatsiajäätis päästab päeva ja tõstab tuju.

Juustupikniku peame koos sõpradega meie hotellivoodis. See on tobe ja naljakas ühteaegu, et me korraliku lõuna asemel sellises situatsioonis oleme, aga vähemalt on meil koos lõbus. Enne õhtusööki kobib igaüks oma kappi. Need on naljad, mis mõjuvad naljana vaid kindlas kontekstis ja sealt välja rebituna ei tundu kõrvaltvaatajale pooltki nii lõbusad kui meile kohapeal. See kapi nali tuli sellest, et me tegime küll hotelli jaoks eraldi broneeringud, kuid ilmselt oletati, et ühest riigist ja seega ka sõbrad ning meid pandi kõrvuti tubadesse. Aga! Meie tubade vahel on lükanduks, mis läheb sealt, kus asub tavaliselt hotelli esikukapp. Nii me siis elame üksteise kapis ☺.

3. päev suusamäel
Hommikul paneme kella taas poole kaheksaks helisema, et poole kümneks suusamäele jõuaks. All külas mägede varju tõttu päike ei paista, aga nagu õue saame ja mäetipu poole kiikame, näeme, et täna on samuti päikseline ilm.

Täna mäkke sõites tundub, et inimesi on kohe eriti vähe. Paistab, et mõnel rajal on alla sõitnud vaid paar inimest. On esmaspäev ning nädalavahetuse suusatajad on mägedest lahkunud. Aga ka eelnevatel päevadel oli siin ikka väga vähe inimesi ning suusaliftides järjekorras seisnud me siin polegi.

Esmaspäev. Kas suusarajal oleme vaid meie?

Huvitav, miks see keskus nii inimtühi on, kui rajad on väga head ja vaated mägedele imelised. Äkki on põhjuseks vanamoodsad ja aeglasevõitu suusaliftid. Või siis on ilm siin nii muutlik, et valitakse pigem kohti, kus on kindla peale parem ilm. Siin on ju suur osa radu 2000-2500 meetri kõrgusel. Mulle aga meeldib just see, et me suusatame metsavööndist kõrgemal ning siin on kõik kuidagi eriti avar ja ebamaine.

Üles jõudes avastame, et täna on kogu taevas – ükskõik, kuhu suunas vaadata – ühtlaselt sinine ja taevas ei leidu mitte ainsamatki pilveraasu. Kui eile oli soojem kui üleeile, siis täna tundub juba eriti soe. Esimesel puhkepausil koorin kohe jope seljast ja kiivri peast ning olen vaid pikkade käistega alussärgi väel. Kuna särk on musta värvi, siis on otsene päikesekiirgus isegi kuumem kui heleda jope sees istudes.

Sõidame täna suurema osa ajast Prantsusmaal ning avastame ühe uue haru, kuhu varasemal kahel päeval veel sattunud polnud. Meil on tegelikult suusaradade kaart taskus, aga loobusime selle lugemisest esimesel päeval, sest radade märgid ja suusakaart ei ühti absoluutselt. Ma ei saagi aru, milles asi on, igal juhul radade peal number kogu aeg muutub laskudes, mis teeb raja numbri jälgimise võimatuks, aga kaardil on vaid üks number. Austrias ei valmistanud mullu mägedel radade numbrite jälgimine ja selle kaardiga vastavusse viimine mingeid raskusi. Kolmandaks päevaks on siin Itaalia-Prantsusmaa piiril juba enamik radu selgeid ja suunataju paigas, seega pole see kaardi ega radade lugemine üldse oluline ka ja ära eksida ei ole võimalik.
Pime tee mägede varjus Prantsusmaale. Pärastlõunal on samad rajad päikesevalguses. 

Täna ei saa üle ega ümber ilmast – see on lihtsalt imeilus. See ilm ei ole tüüpiline jaanuarikuu ilm ka Itaalia Alpides, pigem on see selline kevadist märtsikuud meenutav. Täna näitab üleval temperatuur lausa + 8 kraadi ning see hakkab lõunaks ka juba radade kvaliteeti mõjutama. Niiske lumi hakkab kuhjuma ning teeb libisemise kehvemaks.

Otsustame teha Prantsusmaal pausi ja minna kohvikusse peesitama. Kohviku terrassil on õues lamamistoole ja pehmeid diivaneid ning just siin tundub end mõnus sisse seada. Koorin jope, kiivri, kindad ja suusasaapad seljast-jalast ning sõna otsese mõttes võtan päikest. Ma ei eksi, kui pakun, et päikese käes on siin tuulevaiksel terrassil üle + 20 kraadi sooja. Milline ime see on! Põhimõtteliselt ei oleks siin külm, kui ma oleks siin ka rannariietega. Enne olin vaid sellistest mägedes päevitamistest kuulnud, aga nii sooja ilma polnud ise kogenud. Ümberringi on paks lumi ja temperatuur on nagu suvel. Müstiline. Kui palju nüansse võib ikka suusamäe ilmades kogeda. Selle korra kolmest päevast kaks – esimene lõikav lumetorm päikesepaistes ja tänase päeva ülisoe päike – on taas kaks sellist ilma, mida me mägedes varem kogenud pole. Kuigi ka eelmise aasta Austria suusanädal pakkus meile iga päev erisuguse ilma.
Päevitamine suusamägedes. See on võimalik!

Lõunasöögiks sööme friikartuleid puhtalt olude sunnil. Nimelt on siin kohvikus mingi reegel, et pehmete diivanite juurde madalatele laudadele päris toite ei serveerita, aga friikartuleid ja jooke saab. Ma ei tea, kas see kogu ilm, värske õhk, ümbrus ja see meeleolu või mis mind panevad nii arvama, aga mulle tundub, et ma pole nii häid friikartuleid veel saanud. Need ei ole ühesuurused pakifriikartulid, vaid eri suuruse ja kujuga täpselt õigest sordist kartulid. Kummaline, mis toidust võib suusamäel elamuse saada. Ma ei usu, et see objektiivne on, aga sel hetkel tundsin ma, et kõik on ideaalne.

Pärast lõunapausi on alati raske liikuma hakata, kuna mida kauem istud, seda suurem väsimus kipub sisse tulema. On tunda, et jalad on juba veidi pehmed ning enda kontrollimiseks tuleb rohkem vaeva näha. Renee jaoks on sel korral jalgades võhm otsas ning tema hakkab kodu (hotelli) poole suunduma. Meie sõpradega otsustame, et võtame veel viimast ja sõidame, kuni suletakse viimanegi lift. Leiame ühe suhteliselt väikese ja heade laskumistega ringi, mida me saame sõita ühe tõstuki abiga ning seda sama tõstukit, mis asub kohe endise Itaalia-Prantsusmaa piiripunkti kõrval, me kasutama jäämegi. Sõidamegi viimasel tunnil sõna otseses mõttes kogu aeg Itaaliast Prantsusmaale ja jälle tagasi. Telefonile saabuvad pidevalt sõnumid infoga, et olen jälle jõudnud uude riiki ja millised on siin kehtivad kõnehinnad.


Itaalia-Prantsusmaa kokkupuutepunkt mägedes

Tagasi suusakülla jõudes teatab mu Endomondo, et oleme sõitnud umbes 60 km (seda siis koos tõusude ja laskumistega). Suusamäel olime täna 7 tundi, millest tubli tund kulus peesitamisele.

Kui Austrias oli tavaline, et pärast suusatamist läksid enamik inimesi Apper Ski/After Ski'le ehk otse suusamäelt ja suusariietega väikesele dringile, siis Itaalias seda kommet pole. Itaalia After Ski on meil täna hoopis gelato, see imeline Itaalia jäätis.

Kuna õhtusöögini on veel liiga palju aega, siis täna juba teame ja oleme leppinud, et snäkke saab poest. Pikniku paneme taas püsti meie hotellivoodil. Piknik koos jutuga kestab sujuvalt õhtusöögini ning jutte ja söömist jätkame juba viisakamates tingimustes.

Kuna meil on sõpradega sama vanad lapsed (10 ja 4), siis arutame, kas ja kui, siis millal võiks lapsi suusatama kaasa võtta. Ma olen seni olnud aastaid selles faasis, et võtan lapsed igale poole kaasa ja nendega saab igal pool hakkama, aga vot suusamäele ma neid ei taha veel niipea kaasa võtta. Vaatan küll kõrvalt imetlusega neid vanemaid, kel on kaasas juba 3-aastased lapsed, aga ise seda poleks võimeline läbi tegema. Ma peaks liiga paljust loobuma, sest ma olen ise äkiline ja mul pole sellist püsivust, et seista kõrval, õpetada ja sõita lapse tempos. Ma tahan nautida seda kõike, kihutada, kui on tunne ja suusatada enda kannatuse piirini. Ma ei arva, et mäesuusatamine on üks elementaaroskusi, mida vanemad peaksid lastele edasi andma. Ja ma ei arva, et kõik inimesed võiksid olla mäesuusatamisest vaimustuses – nt Anee, kes on titest peale olnud äärmiselt ettevaatlik ja kartlik, ei ole ilmselt mäesuusataja tüüp. Soomes väikesel mäel oleme talle küll paaril viimasel aastal mäesuusad alla pannud, kuid mingeid vaimustushüüdeid sellele pole järgnenud.

Pealegi tundub, et on kätte jõudnud faas, kus lapsed on sellises vanuses, et ma suudan ilma pöörase igatsuseta neist eemal olla ja nautida lihtsalt kahekesi olemist. See muretu ja spontaanne omaette käimine on meile viimasel ajal nii meeldima hakanud, et oleme juba üsna mitu reisi lihtsalt kahekesi teinud. Kuni meie vanemad meile lastevaba aega kingivad, seni me seda ka aeg-ajalt kasutame.

P.S. Järgmisel päeval tagasi Bergamosse jõudes näitas kraadiklaas +15 kraadi, mis on jaanuarikuu kohta ebatavaliselt soe. Päike säras, tänavad olid kuivad ja õues oli tõeline kevad. See lühike maa, mis me jalgsi lennujaamani kõndisime, lükkasin jope hõlmad valla, võtsin mütsi peast ja lasin kevadet hinge. Kasvõi natukesest oli abi, et jätkuks energiat vastu pidada ka meie laiuskraadi kevadeni. Oli ilus. Kordame.