Sügisene koolivaheaeg Itaalias. Firenze kiirpilgul ja maavärin Itaalia keskosas (25. - 26.10.16)

Mõte veeta sügisene koolivaheaeg Itaalias oli ilma poolest riski peale minek, sest oktoobri viimane nädal ei pruugi Mandi-Euroopas olla enam suviste soojakraadidega. Aga otsustasime siiski selle riski võtta, sest meil oli aega vaid nädalaseks reisiks ja kusagile kaugemale minek tunduks selle lühikese aja sees ebamõistlik. Pealegi pole meil eesmärk istuda rannas ja päevitada, vaid käia palju ringi, süüa head toitu ja pääseda sinna, kus päike käib veidi kõrgemalt ja soojendab kasvõi veidi rohkem kui meie kliima napid plusskraadid.

Sel korral reisime taas koos lastega. Lendame läbi Frankfurt'i Veneetsiasse ning pärast tüüpilist itaaliapärast sekeldust ja puudulike viitadega orienteerumist saame oma rendiauto kätte. Meie edasised plaanid on täiesti lahtised. Selge on vaid see, et me sõidame lõuna poole, kus on soojem. Meil pole isegi tänast ööbimist kinni pandud. See pole mitte ajanappuse ja puuduliku eeltöö tulemus, vaid teadlik valik. Esiteks polnud me kindlad, kas ma jõuame Frankfurt'is teha ära lennukivahetuse (oleks peaaegu maha jäänud, kuna pooleteisetunnisest lendude vahest sai lennuki hilinemise tõttu 15-minutiline ümberistumise aeg hiiglaslikus Frankfurdi lennujaamas, aga andsime jalgadele valu ja saime lennukile). Teiseks polnud aimu, kas autorendis läheb aega 15 minutit või kolm tundi.

Nagu arvata võis, läks autorendis (õigemini seda otsides) aega kauem ja sellest lähtuvalt panime me teel olles esimeseks ööks hotelli kinni Ferrara linna, kuhu on Veneetsia Marco Polo lennujaamast pooleteise tunni sõit. Ferraras oleme me ühel varasemal Itaalia-reisil käinud, aga sel korral saab sellest paigast vaid ajutine peatuspaik üheks ööks. Kohale jõuame hilisõhtul ja läheme kohe ka magama.

Järgmine hommik Ferraras on undune ja väljas on +14 kraadi. Keha tunneb seda temperatuuri päris soojana, sest võrreldes Eesti ilmaga (umbes 10 kraadi külmem) on kontrast sees. Pealegi sadas just eile maha esimene lumi ja lapsed jõudsid vahetult enne lennukile minekut esimesed lumememmed valmis meisterdada.

Meie plaanivaba reisi üks ja ainuke eelnev plaan oli sõita Mandri-Itaalia lõunapoolsemasse maakonda Apuuliasse (Itaalia "saapakonts" ja sellest veidi ülespoole jääv ala). Jälgisin ilmateadet juba mõnda aega enne reisi ning tundus, et ilm tõotab tulla päikseline ja +18 kraadi ringis. Paar päeva enne reisi avastas aga Renee, et Roomas ulatuvad kraadid samal ajal üle kahekümne ning sellega seoses tekkis üheks võimalikuks variandiks sõita idaranniku asemel hoopis lääne poole. Võimalik, et läheme isegi ka Rooma, aga see on veel lahtine, sest autoga suurlinna trügimine on kaheldav ja tihti ka ebamõistlik ettevõtmine. Aga eks vaatame, plaanid on meil lahtised ja jooksvaid mõtteid võib tekkida igasuguseid.

Aga et sellist vabadust endale lubada, on meil vaja kiiremas korras internet hankida. Eile õhtul ei suutnud me leida enam ühtegi lahti olevat kohta, mis müüks meile internetti. Põhimõtteliselt saaks hakkama ka Eesti andmeside paketiga, kuna Euroopa-sisene internetikasutus pole enam absurdse hinnaga, kuid kuna me oleme neljakesi ja keegi lastest tahab ilmselt ka youtube kasutada, siis on oht, et mahtu jääb väheseks. Seega hankisime täna hommikul ikka endale kohaliku suure mahuga interneti, mis osutus reaalselt küll poole kallimaks, kui algul internetist uurides paistis. Samal ajal, kui Renee kaubanduskeskuses internetisabas seisab, ostame me lastega juba esimesed jäätised. Väga head gelatot võib Itaalias saada isegi suures kaubanduskeskuses, kus vahel on müügil lausa käsitööjäätised.

Järgmine peatus – Firenze. Mõte Firenzesse minna tekkis umbes 15 minutit enne kiirteel vastava teeotsani jõudmist. Meil on põgus kogemus Firenzest olemas ühest eelnevast reisist, aga tollane Firenzes käimine muutis meie toonast Itaalia reisi plaani kardinaalselt, kuna saime sealt ebameeldiva linnaliikluse (aeglane liiklus, olematu või hirmkallis parkimine) ja potentsiaalse kuritegelikkuse kogemuse (kambad Aafrika päritolu isehakanud "liikluskorraldajad", kes jälgivad, mida autosse jätad). Kuna roolis on Renee, siis lõpliku otsuse teeb ikka tema, kas ja kus ta on nõus sõitma. Ju siis eelneva negatiivse kogemuse oli ajahammas ära lihvinud, aga sel korral suhtus Renee Firenzesse minekusse optimistlikult. Õnneks leidsime sel korral kohe linna jõudes ka turvalise ja mõistliku hinnaga maa-aluse parkimismaja turu kõrval. Turg oli hiliseks pärastlõunaks juba kokku pakitud, vaid üksikud vanakraami müüjad ootasid veel viimaseid ostjaid.

Suundume Firenze vanalinna jalutuskäigule. Väljas on pilves ilm, aga isegi olematu päikesega on 23 kraadi sooja. Meie, põhjamaa inimesed, koorime kohe üleriided seljast ja naudime süllekukkunud suve. Kohalikud on aga ilmselt juba sügis-talve meeleolus ning paljud käivad juba saabaste ja vatiinjopedega (mis on nende kontsentratsiooni linnapildis silmas pidades praegu ilmselge moehitt).

Uffizi galerii Firenzes

Turiste on märgatavalt vähem, kui kunagi maikuus Firenzes nähtud, aga raekoja lähedal annab suurenev rahvastikutihedus aimu, et siin on mingi kultuuriobjekt, mida paljud vaatama suunduvad. Muidugi on selleks Uffizi galerii, mis on üks Itaalia suurimaid ja parima koguga kunstimuuseume, kuid meie sinna täna ei lähe, sest suured kunstimuuseumid on kindlasti sellised kohad, kus lastel hakkab esimese veerand tunniga igav. Ma ei tunne, et ma laste pärast reisidel millestki loobuma peaks, lihtsalt lastega koos käies on valikud vahel veidi teistsugused, aga ei pruugi üldse olla kehvemad.

Firenze raekoda

Peatume Firenze raekoja platsil, kus Hugo saab elamuse, millesarnast tal varem pole. Raekoja eest seisvate valgete marmorskulptuuride seas näeb ta ühte liigutavat marmorkuju. Ta ei suuda seda uskuda ning jääb seda kuju ainiti vaatama. Kuju lehvitab talle. Hugo uurib minu käest, kas selle sees on inimene ja kuigi ta saab aru, et see liigutav kuju ei saa olla keegi muu kui inimene, ei mahu talle pähe see ilmselge sarnasus Firenze raekoja ees seisvate marmorskulptuuridega, sest neil tänavakunstnikel on peal ka perfektne marmorkuju makeup.

Marmorskulptuurid Firenze raekoja ees

Hugo uurib liigutavat marmorkuju

Jalutame mööda vanalinna, põikame Firenzet läbiva Arno jõe äärde, naudime sooja ilma ja Itaaliat oma ehedamail kujul koos selle reisi esimese pitsaampsu ning loomulikult ka imehea gelatoga. See käsitööjäätis, mis me Firenze vanalinnast ostame, on nii naturaalne ja puhta maitsega, et mulle meeldib isegi maasikajäätis, kuigi ma muidu marjajäätiseid nende suure suhkrusisalduse poolest ei armasta. Ja pistaatsiajäätis, minu alatine lemmik-gelato, on nii naturaalselt pistaatsiapähkline, et sellist ma eelnevatest kogemustest ei mäleta (nüüd hiljem tagantjärgi hinnates olidki need esimesel päeval Firenzes söödud jäätised selle reisi parimad käsitööjäätised).

Arno jõgi Firenzes

Lastega reisimise juures on põnev see, et igapäevaste asjade kõrval avastavad ka nemad midagi teistsugust ja vahel on see maailma tõlgendamine nende vaatevinklist nii lustlik ja tihti täiskasvanute jaoks ka koomiline. Näiteks hakkas Hugo järsku rääkima, et tema tunneb vee lõhna ja tahab ujuma minna. Võib ju tunduda ilmselge, et veel pole lõhna ja miks peaks seostama vett üldse ujumisega mitte joomisega, aga sain tema mõttekäigule pihta, kui tundsin ise ka peagi kloorihaisu. Kloor seostub aga Hugole ilmselgelt basseinivee ja ujumisega. Hugo ujumise idee tundus olevat hea vihje juhatamaks meid meie plaanivabal reisil edasi. Firenze kesklinnas loomulikult ujuda ei saa, aga sellest Hugo huvitavast mõttekäigust tuli meil omakorda mõte otsida tänaseks ööks mõni basseiniga spaahotell.

Itaalia käsitööjäätis on parim

Firenze tänavail. Hugo omal jalul ja hiljem väsinuna kukil.

Pärast kahetunnist jalutamist Firenze vanalinnas asume teele Rooma suunas; just nimelt kõigest suunas, sest Rooma pole meie tänane sihtkoht. Sõidame mööda kiirteed, mis on Itaalias tasulised. Kiirteed on eraomaduses ja kuuluvad mitmele erinevale ettevõttele. Teoreetiliselt annab sõita ka mööda riigi omanduses olevaid maanteid, kuid teede kvaliteet ja ajaline vahe on märgatavalt kiirteede kasuks. Kiirteed on valdavalt neljarealised ja läbivad mägesid tunnelitena ja orge sildadena, mille abiga lühendatakse ja kiirendatakse vahemaid olulisel määral. Kuna hinnad võivad erinevatel firmadel olla erinevad, siis mingit ühtset hinda on raske välja tuua, aga ligikaudselt peaks maksma 100 km läbimine umbes 6-8 €. See on hind, mida ajavõidu ja hea tee eest tundub mõistlik maksta.

Sõidu ajal guugeldan ma tänaseks ööbimiseks spaahotelle ja avastan, et Rooma ümbruses on rohkelt kuumaveeallikaid, millest osa on hotellide valduses. Just nagu Jaapanis, kus onseneid leidus väga erineval kujul ja igas hinnaklassis. See on midagi meile! Sõelale jäävad kaks paika – Tivoli terme, kus kuumaveeallikate mõnusid nautisid roomlased juba 2000 aastat tagasi ja Viterbo – neis paigus on rohkelt hotelle ja mitmeid valikuid veemõnusid nautida.

Kaalukauss langeb Viterbo kasuks, milleni on lühem maa ja kust leidsin ägeda termaalveega välibasseini. Tänaseks peatuspaigaks leiame armsa linnaäärse suure hoolitsetud aiaga madala vana kivimaja, mille sisehoovis kasvab granaatõunapuu. See majutuskoht on termidest kõigest paari kilomeetri kaugusel. Ujumise plaanime homseks.

Viime oma asjad hotelli ja sõidame esmalt Viterbo vanalinna süüa otsima. Abiks ikka internet, aitamaks leida heade soovitustega restorane. Viterbo vanalinn on keskaegne kõrge kivimüüriga ümbritsetud linnake suurel künkal, kus on kitsad sillutatud tänavad ja vaid kivist majad. Õhtupimeduses, kus ainsaks valgusallikaks on vaid vähene kollakas tänavavalgustus, mõjub see keskaegne linn kohana, kus aeg on seisma jäänud.

Jookseme läbi vihmasaju restorani ja tellime nelja peale kolm pitsat. Ägiseme, kui need söönud saame, sest need on nii suured, aga see-eest väga hästi tehtud!

Vahepeal on Renee saanud sõbralt, kes on hetkel Kanaaridel kui ilmselgelt soojemas kohas kui meie, sõnumi, et mida me väriseme. Renee saadab vastu, et ega ei värise, meil on 19 kraadi praegu õhtul, ainult veidi vihma sajab. Värina vihje polnud aga temperatuuri kohta, vaid äsja Itaaliat tabanud üle kuue magnituudise maavärina kohta, mida ka Eesti meediaväljaanded juba kajastavad. Kiire pilk Eesti uudistele paneb ehmatama, sest hukkunuid väidetakse olevat juba ligi 300 ja kui me end maavärina epitsentri suhtes paika paneme, saame aru, et me olime täna liikunud just selle suunas ja oleme purustatud kohast hetkel vaid 100 km kaugusel. Korraks läheb seest kõhedaks ja hakkab ikka hirmus ka, aga edasine infootsing näitab, et Eesti meediaväljaanded jagasid kontrollimatut valeinfot ja tõlkes oli palju kaduma läinud. Usaldusväärsemaid allikaid lugedes selgus, et maavärin oli samas kohas, kus augustikuine maavärin, milles hukkusid need ligi 300 inimest. Tänane maavärin aga möödus inimohvriteta. Hiljem selgub, et tugev järeltõuge toimus kella seitsme ajal, kui me just õhtusöögil olime ja kuigi sai lugeda, kuidas inimesed tundsid võnget ka ligi 300 km eemal, seisid meie klaasid laual paigal ja meie küll midagi ei tundnud. Helistame õhtul ka mõlemate vanematele, et nad pabinasse ei satuks, aga õnneks polnud nad veel seda maavärinauudist avastanud ja ei jõudnud kartma hakata.

Pühapäev Tokyos (12.06.16)

On meie Jaapani reisi viimane päev. Meie lennuk läheb Tokyost Istanbuli kell pool üksteist õhtul, seega on meil terve päev veel ees. Kindluse mõttes asume juba hommikul kohe Tokyo poole teele, et siis viimane päev pealinnas veeta.

Kaks esimest rongi laseme minema, kuna need on liiga täis, aga uusi ronge tuleb Kyoto jaamas ette iga 3-10 minuti järel ja peagi leiame sellise rongi, kuhu me neljakesi koos istuma mahume. Hommikusöögiks sushi, mille võtame rongi kaasa. 500 km läbib rong veidi rohkem kui kahe tunniga ning peagi oleme taas Tokyo rongijaamas.

Shinkansen Kyoto jaamas

Teel Kyotost Tokyosse. Fuji mägi pildistatuna sõitvast kiirrongist.

Esimese ajana tuleb Tokyo jaamas vabaneda kohvritest. Hotelli meil ju täna enam pole, seega ostime Tokyo jaamas hoiukappe, kuhu kohvrid jätta. Kui kappide juurde jõuame, näeme seal looklemas kümnetest inimestes koosnevat järjekorda ning kõik kapid on juba kinni. Üsna ebameeldiv üllatus, aga seal kappide kõrval seistes ja kaaludes edasisi plaane, saame aru, et järjekord lookleb pakihoidu, kus inimene paneb kohvreid ise kusagile riiulisse, hoiukapi aga saab see, kes juhtub olema seal, kus keegi kapi vabastab. Minul õnnestub saada esimene kapp üsna kiiresti, aga sinna mahub vaid kaks kohvrit. Veel on vaja saada mõni kapp, et kõigi üleliigne kandam ära mahutada. Õnneks ei pea ootama rohkem kui pool tundi, et leida vajalikud kapid.

Plaan on minna metrooga linna, kuid Renee on täna sunnitud meist taas maha jääma. Eile õhtul sai ta Kyoto bambusmetsas kellegi käest jalale hammustada ning täna on ta jalg nii üles paistetanud, et ta liigub vaevaliselt ja iga samm teeb valu. Metroo trepid ja linnas jalutamine on välistatud, parem on kusagile maha istuda.

Meie suundume Shinjuku poole, et minna ühe templi juurde taaskasutusturule. Avastasin templite juures toimuvad taaskasutusturud mõne päeva eest, kui netist mingi templi kohta infot otsisin ning märkasin, et nädalavahetustel peetakse templite aedades sageli sellised teise ringi turge. See tundus nii põnev ja kohe hirmsasti tahaks näha, millist Jaapani keraamikat, riideid ja muud pudi-padi müügiks pakutakse.

Kui me hilisel pärastlõunal Shinjuku linnaosas toimuva taaskasutusturu juurde jõuame, on kohal veel kümmekond müüjat ning nad on juba asju kokku pakkimas. Saalime kiirkorras lettide vahed läbi, aga midagi eriti huvitavat ei leia. Vaid ühe väikese kausikese ja kaks ehtjaapanilikku salli ostan kaasa.

1000-eurosed ranitsad Takashimaya kaubamajas

Viimane reisipäev on kuidagi nukra meeleoluga, kuna kogu aeg istub peas mõte, et me oleme juba lahkumas Jaapanist. Sushit tahaks veel nende viimaste tundide jooksul süüa ning teeme kiire lõuna ühes suhibaaris, kus ma saan seni kõige paremat lendkalamarja. See lendkalamari, mis mujal sushi ümber või peale pannakse on hale puru võrreldes selle Tsukiji turu tuntava tekstuuriga kalamarjaga. Imehea amps võetud, läheme kõik mõneks tunniks oma rada.

Kolm imehead nigirit. 

Tahtsin läbi käia veel Takashimaya kaubamajast, mis on suur Jaapani ketipood, mida leidub igas Jaapani suuremas linnas. See on küll hästi kallis pood, aga eelmiste Jaapani reiside ajal külastasime seda tihti, kuna Aneele meeldisid selle kaubamaja lasteosakonnad. Mitte, et me sealt midagi väga ostnud oleksime, aga Aneele meeldis seal käia vaatamas igasuguseid Hello Kittyga asju, mis sel ajal polnud veel üldse nii tuntud ja levinud.

Hello Kitty on Jaapanis ikka moes. Lõbusad kõnniteepiirded Tokyos Shinjukus.

Lihtsalt näitena, kui kallis see pood on, on kooliranitsad, mis maksavad ca 1000 € (ei, ma ei pannud ühe nulliga mööda). Need on olnud ajas muutumatud ja neid mäletan juba eelmisest korrast. Imeilusad, aga täiesti ulmelise hinnaga. Mõned pisiostud siiski teen, et viia lastele veidi Jaapani nänni.

Kokkusaamisajani on meil veel veidi aega ning ma lähen üksi mööda Shinjuku tänavaid jalutama. Kuna on pühapäev, on suur osa sõiduteid autoliiklusele suletud ning mööda laiu autoradasid jalutavad igal pool rahvamassid. Ka pühapäevane Tokyo on rahvarohke, siin ei vaibu elu kunagi. Jalutan üksi jaapanlaste keskel, kuni järsku tuleb minuga rääkima üks kohalik mees ja hakkab mind algul kusagile sööma kustuma, aga nähes, et ma vedu ei võta, laob letti juba kõvemad trumbid ja kutsub mind kusagile Tokyo lähedale saarele oma ägeda vaatega korterisse. Ta ei taha kuidagi uskuda, et ma pole üksi ja ei soovi temaga kaasa minna.

Tokyo tänavad pühapäeval. Sõidutee autoliikluseks suletud ja kõikjal on jalakäijad.

On aeg Jaapaniga selleks korraks hüvasti jätta. Sõidame tagasi Tokyo jaama, kus saame kokku ka Reneega ja sööme kõik üheskoos enne teele asumist veel viimased hüvastijätu-sushid. Ka Tokyo rongijaamas võib saada head sushit, mida sushikokad su silme all valmistavad.

Narita lennujaama viiva rongi otsimine võtab hiiglaslikus rongijaamas arvestatava aja. Meil on korralik ajavaru lennukini jõudmiseks, sest kunagi ei tea, mis võib ette tulla. Mõnda aega rongis sõitnuna hakkan ma kahtlustama, kas me ikka oleme õige rongi peal, sest kohvritega inimesi peale meie rongis pole. See on indikaator, mida lennujaama sõitva transpordi peal tasub jälgida. Just Jaapanist on meil valus ja kalliks maksma läinud mälestus, kuidas me ei olnud piisavalt tähelepanelikud ja sõitsime napilt enne lennule minekut hoopis vales suunas.

Peagi jääb rong ühes jaamas seisma ja edasi ei lähe. Selgub, et see ongi lõpp-jaam. Mind valdab hetkeks juba paanika, et me olemegi teinud sama vea, mis kunagi ja oleme nüüd kusagil ei-tea-kus ja võime veel lennukist ka maha jääda. Asja uurides selgub aga, et siia samasse jaama jõuab varsti rong, mis sõidab ikka lennujaamani välja. Vaatamata hetkelisele närvikõdile jõudsime lennujaama siiski õigeaegselt.

Lennujaamas suudab Renee oma haige ja aina rohkem paistetava jalaga välja kaubelda meile lennuki turistiklassi salongi esimese rea, kus on palju ruumi jalgade sirutamiseks ja ka meie kõrvale ei panda kedagi istuma ehk meil on kahepeale neljane rida.

See lühike Jaapani reis tõestas, et ka nädalaga on võimalik Jaapanis väga palju näha, kui sobib selline aktiivne tempo. See on väsitav, aga annab samas vastu ka tohutul hulgal emotsioone. Tundsin, et Jaapan muutus meie jaoks veel sügavamaks kui see varem oli. Ma olen jätkuvalt Jaapanist vaimustuses ja tahaks seda maad kindlasti veel külastada.

Kolmas päev Kyotos: 5000 toriid ja bambusmets (11.06.16)

Ka tänane hommik Kyotos algab kolimisega. Eile saime aimu taksohindadest ning selgus, et lühikest maad liikudes on neljakesi metroo asemel odavam (ja loomulikult ka mugavam) sõita taksoga. Jätame vaid kohvrid Kyoto jaama läheduses asuva uue hotelli pakihoidu ja siirdume kohe linna avastama.

Taksosõit. Pitsilised istmekatted on Jaapanis pea igas taksos.

Tänase hommiku käigud oleme planeerinud lähtuvalt hotelli asukohast Kyoto lõunaossa ehk mitte Kyoto südamesse, vaid teisele poole linnadevahelist raudteed. Hotellist esimese huvipakkuva templini on alla ühe kilomeetri, seega liigume jalgsi. Siin, n-ö teisel pool raudteed, pole aga Kyoto võrreldavgi seni nähtud pruuni ja vana Kyotoga, kus me seni oleme käinud. Teisel pool raudteed on korrusmajade Kyoto, ilmselt 1970-1980-te arhitektuur. Siin pole enam seda Kyoto hõngu, mis mind seni on Kyoto juures võlunud.

Kyoto teisel pool raudteed

Peagi hakkab majade vahelt paistma Toji templi pagood – see on killuke muistsest Kyotost, mis mõjub võõrkehana paneelmajade vahel. Pagoode oleme Kyoto ja Tokyo templite juures juba omajagu näinud ja selles postituses kirjutasin ka täpsemalt, mis funktsioon pagoodil templi juures on. Toji pagoodi läheme aga vaatama seetõttu, et see on kirjade järgi Jaapani kõrgeim pagood. Silmamõõt siiski ei tunnista, et see 5-kordne pagood oleks teistest seni nähtud pagoodidest (Kyotos, Tokyos, Naras) oluliselt kõrgem ja ilmselt ei mängigi siin enam rolli meetrid, vaid sentimeetrid.

Toji tempel Kyotos

Pagood on aga vaid üks osa templikompleksist. Massiivne ja veidi sünge interjööriga puidust budismi tempel seisab hiiglaslike monoliitsete puitsammaste peal, mis on templit ilma ajahamba poolt kahjustamata püsti hoidnud aastasadu. Templit ümbritsev Jaapani aed mõjub seevastu helgena. Jaapani aias kohtuvad alati veesilmad, kivid ja pügatud puud-põõsad. Võrreldes teiste seni külastatud templitega on Toji templi alal oluliselt vähem inimesi, aga ehk mängib siin rolli ka tasuline sissepääs.

Toji templi pagood

Jaapani kõrgeim pagood ja turistid Eestist

Teine pühamu, mis tänase päeva plaanides on, asub samuti raudteest lõunas ehk selles mitte nii ilusas Kyotos. Enamik Kyoto pühakodadest paikneb muidu raudteest põhjas ja need koos madala puitarhitektuuriga loovadki Kyotole iseäraliku näo.

Saades aru, et Lõuna-Kyoto tänavad pole jalutamisväärsed, läheme lähedalasuva Kyoto jaama poole, et sõita paar peatust metrooga Fushimi pühamu juurde. Tee peale jääb taaskasutuspood, mis tuleb üle vaadata. Üks kleit ootas mind seal ja plaanis minuga kaasa tulla teisele poole maakera.

Kyoto jaamas läheb Renee jälle enda huvist lähtuvalt oma teed, ikka tehnikavaldkonnaga tutvuma, meie jätkame kolmekesi muistse Kyoto avastamist. Rongilt maha astudes satume kohe rahvamassi, mis voorib Fushimi Inari-taisha pühamu suunas. Fushimi pühamu on üks kuulsamaid Jaapani pühamuid üldse ning seda just väliskülaliste seas. Fushimi pühamu teevad eriliseks toriid, mida on templi territooriumil üle 5000. Ilmselt tuleb paljudel silme ette pilt otsatust reast kinaverpunastest (või erkoranžidest) shinto väravatest. Need kuuluvadki Fushimi Inari pühamu juurde. Inari, kellele pühamu on pühendatud, on shinto usundis riisijumal. Sellele, et riis on Jaapanis ülioluline, viitab asjaolu, et riisijumal Inarile on Jaapanis pühendatud üle 40 000 pühamu ning Fushimi Inari-taisha on nende kõikide pühamute ülem-pühamu.

Rahvamassid teel Fushimi pühamusse

Pühamu kaubandusvõrgus märkame T-ga just selliseid yukata'sid, mida me otsinud olime. Yukatad kui riideesemed hakkasid meile meeldima ning me otsustasime need endale koduseks hommikumantliks Jaapani meenutusena kaasa osta. Nagu veel kotis vähe asju oleks, mahutan ka yukata oma kandamisse lisaks.

Fushimi pühamu asub mäe jalamil, aga toriidega palistatud teerajad suunduvad mäkke. Algul lihtsalt mööda kallakut ülespoole, hiljem juba trepiastmetena, mis muutuvad aina järsemaks. Mitmes kohas toimub toriidest võlvialuste lahknemine ning toriidega palistatud teid, mida mööda mägedes matkata, on siin mitmeid.

Fushimi Inari-taisha

Mini-toriid

Need üle 5000 torii, mis mööda Inari mäe nõlva justkui tunnelitena kulgevad, on pühamule kinkinud nii eraisikud kui ettevõtjad. Ühe torii hind on tuhandetes eurodes ning mida rohkem maksad, seda suurema saad. Üldiselt on ikka kõik väravad nii suured, et nende alt mahub läbi käima, aga pühamu juures suveniiripoodides müüakse ka suveniir-toriisid, mille mõõt algab kümnekonnast sentimeetrist kuni umbes meetristeni välja.

Seda, et Fushimi Inari pühamu on Jaapani üks populaarsemaid pühamuid, saab aru igal sammul. Rahvamassid ei lakka sellel 4-kilomeetrisel teekonnal pea kunagi. Mõne hetke siiski toriide pildistamiseks leian, kui toriidest tunnel keerab kurvina ning nurga tagant ei paista ühtegi inimest. Üldiselt on aga kogu aeg sinu ees ja taga inimesed.

Sellised toriide "tunnelid" kulgevad Fushimi pühamu kõrval mägedes.

Inimtühja hetke annab toriide all leida. Enamasti on "tunnelid" rahvast täis.

Väike kawaii Jaapani tüdruk

Sadu trepiastmed mäkke kõndida on parajalt pingutust nõudev, seda eriti ca 27-kraadise ilmaga. Pidevalt tunnen, kuidas kleit niiskusega vastu mu ihu kleepub. Aga see pingutus on vaeva väärt, sest mägimatk toriide all on omamoodi meeliülendav kogemus. Kuigi võiks arvata, et alla tulemine on oluliselt lihtsam, siis pärast üle tunni aja mäkke ronimist on jalad nii väsinud, et trepist alla minnes on jalgades tunda pehmust ja jalg on kerge vääratama. Tossudega oleks muidugi oluliselt mugavam ja jalg poleks nii väsinud ka, kui kerge rihmikuga. Äkki kunagi jõuan sinna etappi, et hakkan tossudega reisil käima, seni aga aktsepteerin neid vaid trennijalanõuna ☺.

Rebane on Fushimi pühamu sümboliks. Rebase kujusid kohtab pühamu territooriumil rohkelt.

Vaade Kyotole Fushimi pühamu mäe otsast

Pärast pikka matka tahaks väga lõunale minna. Fushimi pühamu juurest viib üks rongiliin otse Gioni ning meil tekib mõte sõita Gioni sööma, kuna seal on palju restorane. Mida me aga jälle ette ei osanud näha, on siesta. Gioni restoranid on kinni ja näljasena tulemuseta restorani otsida on üsna kurnav ning mulle tundub, et seda eriti just meeste jaoks.

Olen aru saanud, et reisid on omamoodi sõpruse tuleproovid. Ja mitte ainult sõpruse, vaid ka paarissuhte. Ilmselt me ei reisiks nii palju, kui me Reneega ei toimiks sellise tandemina. Muidugi tuleb aeg-ajalt ette ka vaidlusi või tekib olukordi, kui kummalgi saab millestki rohkem kui küllalt, aga reeglina me siiski täiendame teineteist harmooniliselt ja meile meeldib koos kogemusi koguda, mis hiljem vormuvad ühisteks mälestusteks. Reisidel tuleb pea alati ette ka keerukamaid olukordi, mida ette ei oska näha. Seetõttu tuleb välja ka see, kas su sõbrad on ikka need õiged "sinu inimesed". Olla päevast päeva koos, tähendab, et sa näed inimestest rohkem, kui vaid kontrollitud olekut. See ei ole enam ühe õhtu külaskäik, vaid hommikust õhtuni ninapidi koos olemine, mille kestel peaks ideaalis (antud juhul nelja) inimese ootused ja vajadused rahuldatud olema. Ehk et reisiseltskonnale peaks sihtkohas huvi pakkuma sarnased tegevused, et teemad, millest rääkida, ei saaks otsa ning et ka liikumise tempo oleks sarnane.

Kui mõelda meie praegusele Jaapani reisile, siis ei ole meil kellelgi sel reisil tegelikult oma isiklikku aega olnud. Üksi olemise hetk on sõna otseses mõttes olnud vaid WCs käimine. Hommikul alustame vara kõik koos ja kui õhtul hotelli jõuame, vajume koheselt magama. Mul pole isegi olnud aega, et reisiblogi kirjutada, sest ma olen õhtuks (pigem südaööks, kui hotelli jõuame) lihtsalt liiga väsinud. Aga see väsimus pole selline tüütu väsimus, millest ma pääsemist ootaks – mulle meeldib aktiivne reis oluliselt rohkem kui rannas lebotamine.

Kuuenda päeva pärastlõunaks toimub esimene murdumine (rõhutan: näljasena), mil harmoonia puruneb ning parem on mõningasteks vaikuseminutiteks. Kui pott keeb üle, siis on see märk, et tasub leek vaiksemaks keerata ja veidi rahulikumalt jätkata. See on meil neljal tegelikult juba neljas ühine reis kahe viimase aasta jooksul ning vaatamata üksikutele ülekeemistele on meil koos siiski alati põnev ja teemasid, mida arutada, jätkub alati.

Ka keerulised olukorrad leiavad lõpuks lahenduse. Jalutame Gionist Kyoto jaama suunas ja kutsun helistades ka Renee sinna, et kõik koos kokku saada ja võimalikult kiiresti sööma minna. Kui esmased vajadused on rahuldamata, tundub muu kõik ebaoluline. Istume maha ühes Kyoto jaama söögikohas, mis meenutab stiililt Vapianot, ainult siin ei saa mitte pastat ja pitsat, vaid pakutakse riisi erinevate lisanditega. Valin riisi Tsukiji kalaturu mereandidega (bonito, tuunikala, kammkarp, kalamari) ja olen rohkem kui rahul. Kõrvale imehea salat ja misosupp, mille nimetan seal kalateeks, sest sellel on imehea kalapuljong ja seda pakutakse suurest sangaga tassist.

Hiline lõunasöök riisi ja Tsukiji kalaturu mereandidega, lisaks salat ja misosupp.

Täis kõht annab nii füüsilist kui vaimset jõudu, et edasi tegutseda. Suudame siiski täna neljakesi jätkata ning asume samast Kyoto jaamast teele Arashiyama bambusmetsa suunas, mis asub Kyoto külje all. Sinna ulatuvad Kyoto linnaliinid, kuid otseliin Kyoto jaamast sinna ei vii, vaid tuleb teha üks ümberistumine.

Leidsin vihje selle bambusmetsa kohta ühest blogist ning sealt ka soovitus, et sinna tasub minna vahetult enne päikeseloojangut, kui inimesi on vähem ja mis peamine – seal hakkab mängima eriline madala päikese valgus, mis teeb selle koha müstiliseks. Nähes neid pilte, tekkis samuti soov minna bambusmetsa õhtupoolikul.

Juunikuus läheb Jaapanis pimedaks umbes kella 7 ajal, seega oli plaan jõuda bambusmetsa enne kella kuut, et saaks ka veel jalutada ja pildistada. Rongist välja tulles näitasid bambusmetsa suunas esmalt asfaldile trükitud viidad, varsti aga kadusid need või kaotasime me jälje. Taamal asuval suurel künkal paistsid puud, mis nägid välja justkui bambused, seega tundus see olevat ainus õige tee. Ületasime jõe ja jõudsime oma arust bambusmetsani, kuid ees ootas suletud ahvide park. Otsisime bambusmetsa gps-iga, küsisime inimestelt, tiirutasime edasi ja tagasi, aga ikka ei leidnud seda õiget üles. Vahepeal helistas õde Eestist ja uuris meie tegemiste kohta. Kui rääkisin bambusmetsa otsingust Kyoto külje all, tuli talle meelde, et nende Jaapani reisil käisid nad ka seal, aga nii värskelt see meeles pole, et kohale juhatada.

Bambusmets õhtuvalguses Kyoto külje all

Küll aga saime ringi kõndides aru, et kant, kuhu me sattunud oleme, on Kyoto-äärne onsenite piirkond. Siin ei ole enam maja majas kinni, vaid on ka ruumi ja rohelust. Siin paiknevad mõned väikseid ja luksuslikud hotellid ning tõenäoliselt ka eksklusiivsed onsenid.

Kui me lõpuks bambusmetsa üles leiame, on juba praktiliselt pime. Telefoniga enam pilti teha ei õnnestu, aga Renee on just tänase tehnikapoe tuuri ajal ostnud uue fotoaparaadi, mida ta saab kohe ekstreemsetes tingimustes katsetada. Mina pildistan suure peegelkaameraga, tema teeb oma väikese "reisfotikaga", mis olevat viimane sõna ja mille kvaliteet peaks olema vähemalt sama hea kui peegelkaameratel. Ma küll kahtlen sügavalt, aga pilte võrreldes tuleb tõdeda, et pimedas saab see väike Jaapani Fujifilmi kaamera kuue aasta vanusest Canoni peegelkaamerast paremini hakkama.

Pimenev bambusmets mõjub pigem hirmsalt ja süngelt; ei mingit erkrohelist müstikat, nagu piltidelt paistis. Aga nähtu ja emotsiooni vahe tuleneb tõenäoliselt ebasobivatest valgusoludest ehk me jõudsime kohale selgelt liiga hilja.

Sõidame rongiga tagasi Kyoto keskusesse plaaniga minna taas sööma (on möödunud juba tunde). Tegelikult oleks tahtnud ka enne õhtusööki minna pesema ja riideid vahetama, aga jälle saame aru, et aega jääb väheseks. Ainuke võimalus on kohe Kyoto jaama juurest kõndima hakata ja otsida restoranisoovitus tee peal internetist.

Tundub, et täna, meie reisi eelviimasel päeval, läheb kohe kõik allamäge. Restoran, milleni me oma kilomeetri kõndisime, on suletud, st täiesti kinni pandud. Meid hullutasid aga taas yakitori lihavarraste lõhnad, mis ühest teisest restoranist tänavale ja sealt ninna imbusid. Kuigi ootused olid algselt veidi suuremad, tundub pika tampimise peale ka lõpuks üks lihtne koht vastuvõetav olevat. Selles restoranis saab tellida yakitori vardaid kõikidest kana kehaosadest. See on Jaapanis tegelikult hästi tavaline, et kanast süüakse ära kõik – ka siseelundid, nahk, krõmpskondid jms. Yakitori vardad ongi hea võimalus proovida erinevaid kana osi. Igal laual on ka seletav pilt kana lihakehast koos lõigetega, kus on näidatud, milliseid osi kasutatakse, selliseid skeeme olen restoranis seni näinud vaid lihaveisest. Yakitori varraste juurde tellime veel salateid, mis võluvad taas oma "Jaapani kastmega". Kanavarrastest meeldisid mulle kõige rohkem kõige rasvasemad krõbeda nahaga kaetud tükid.

Kana tükeldamise skeem restoranis

Jaapani salat

Pärast õhtusööki otsustame hotellini jaluta, kuna kõhud on niikuinii täis ja parem on sellises olukorras liikuda, kui ruttu voodisse pugeda. Ilmselt tuleb täna ka selle reisi kõndimise rekord, sest täna oleme kohe eriti palju jalgadel olnud. Jõuame õhtupimeduses ühe suure ja võimsa budismi templi väravasse, mis asub Kyoto jaamast kiviviske kaugusel. Imestasime, kuidas me seda templit enne märganud polnud, aga seni olime sõitnud kas maa alt metrooga või kõndinud mööda sellisest kaugusest, kust tempel ei paista. Teeme veel uue fotikaga mõned ühispildid, et jäädvustada meie viimast õhtut Kyotos.

Uus ja vana Kyoto südames - Kyoto torn ja budismi tempel

Tempel ööpimeduses

Öine Kyoto

Kella 11 paiku hotelli jõudes näitab sammulugeja, et olen täna kõndinud üle 31 000 sammu, mis ongi selle reisi rekord. Mul on tunne, nagu oleks me sellist täiskiirusel elu elanud juba ilmatu kaua, kuigi äsja sai õhtusse alles kuues päev. Homme hommikul hakkame rongiga Tokyo poole sõitma ja õhtul lendame tagasi koju.

Igaõhtune imeväike Häagen-Dazs

Kyoto turud ja templid ning Jaapani armuhotell (10.06.16)

Ärkame üles uksekoputuse peale mõni minut pärast kella üheksat. Saan kohe aru, et me oleme sisse maganud, aga ei saa aru, kuidas see juhtuda sai. Ma ju panin äratuse ja telefoni vaadates see ka toimis, aga millegipärast ei kuulnud ma seda. Avastan, et helinatugevus oli hästi madal ja ilmselt oli uni nii sügav, et ma lihtsalt ei kuulnud seda. Eriti nõme on sisse magada, kui oleme sõpradega kindla kohtumisaja kokku leppinud.

Seame end kiiresti minekuvalmis; senikaua teevad sõbrad aega parajaks hommikusööki süües. Meil tuleb ka kiirelt kohvrid kokku pakkida (õnneks käisime hotellis vaid magamas ja asju lahti ei jõudnud tõmmata). Nagu eelmises postituses kirjutasin, oleme me sunnitud Kyotos olles iga päev kolima uude hotelli. Otsustame, et loogilisem on asjad jätta praeguse hotelli pagasiruumi kui viia need hommikul linna teise otsa uude hotelli.

Meie tänane esimene sihtpunkt Kyotos on Nishiki turg. Nishiki turgu kutsutakse ka Kyoto köögiks, mille järgi võib aimata, et tegu on põhiliselt toitu müüva turuga. Nishiki turg paikneb kitsastel tänavatel, mis on kaetud klaaskatustega ning turg on suhteliselt korraliku ja puhta väljanägemisega. Neid tänavaid, kus turg paikneb, on vaid mõni, kuid need on meeletult pikad. Ühtepidi tänavatel müüakse toitu, ristuvatel tänavatel aga riideid, köögitarbeid ja muud nodi.

Nishiki turg

On hea, et me tulime turule tühja kõhuga, sest maitsta ja süüa on siin tõesti palju. Kümneid lette on täis marineeritud köögivilju, millest võib järeldada, et need on oluline osa Jaapani köögist. Marineeritakse kõikvõimalikke köögivilju – kurke, kõrvitsat, kapsast, sparglit, hiina kapsast, bataati, maisi, tšillit ja veel palju muud.

Marineeritud köögiviljad Nishiki turul 

Taga paremal imehead kurgid

Kuivatatud mereannid

Marineeritud köögivilju on ka väikeste tükikestena degusteerimiseks väljas ning loomulikult maitseme neist päris mitmeid. Ma ei ütleks, et marineeritud köögiviljad on selline osa Jaapani köögist, mida maitsed ja mõtled, et küll oli hea ja eriline. Pigem ikka kategooria "huvitav". Aga ühed tšillimarinaadis pikad (kasvuhoone)kurgid olid küll nii head, et maitsesime, ostime kaasa, sõime ära ja läksime ostsime veel ühed. Neis oli värskust ja krõmpsuvust, tšilli teravust ja mingi umami maitse (võimalik, et glutamaadi näol) veel; marinaadis olid need olnud ilmselt umbes ööpäeva. Sarnast marineeritud kurki saime ka esimesel õhtul Jaapanisse jõudes, kui hilisel õhtutunnil Tokyos väikest ampsu käisime võtmas.

Ostame hommikusöögiks veel Kyoto-pärast sushit, mis näevad välja nagu ristkülikukujuliselt kokkumuljutud riisipulgad ning peal on neil mingi kalamaitseline kaste. Päris kala ega muud lisandit sellel sushil polegi. Riisi mass jääb minu maitse jaoks liiga suureks ning rohkem igatseks sushi juures ikka mingit mereandi. Aga ära sai proovitud. Ringi kõndides pakutakse maitsta veel riisi seesamiseemne ja bonito kala puruga. Nüüd ma olen lummatud – ma ei ole midagi päris sellist saanud, aga maitse on ilmselgelt nii jaapanipärane kui olla saab. Ostan sellist segu kohe palju pakke koju kaasa ja olen veendunud, et sellega hakkan ma kodus riisi ja ka sushit tegema ning viin sõpradele külakostiks kui ühte ehtsat Jaapani maitset.

Kyoto stiili sushi

Edasi kulgeb meie tee ühe templi suunas, mis meile eelmisel korral Kyotost väga erilisena meelde jäi - Sanjusangen–do, milles seisab tuhat kullatud jumaluse kuju. Mulle meeldib Kyotos jalutada ja Kyoto atmosfääri endasse ahmida. Kyoto on minu jaoks kõige ehedam Jaapani linn, kus sa tajud, et oled Jaapanis. Kyoto on vana. Aga mitte vana ja väsinud, vaid vana ja jätkuvalt töökorras. See on midagi, mis iseloomustab Jaapanis valitsevat mõttelaadi – vana ei tule ära vistava, vaid korda teha.

Minu jaoks on Kyoto pruuni värvi; pruun nagu tõrvatud puit. Kyotos on lugematul arvul puidust pruune maju ja sadu puidust pruune templeid ning see muudabki linnapildi üldilme pruuniks. Kyoto tänavad on kitsad ja majad madalad. Kyoto tänavate kohal kõrguvad meeletud elektrijuhtmete rägastikud, mis meenutavad pigem mõnda arengumaad kui tehnoloogiliselt eesrindlikku riiki. Oma väikeste ja hubaste tänavate tõttu ei tundugi Kyoto nagu suurlinn, kuigi Kyotos on ligi 1,5 miljonit elanikku. Samas kohtab siin, nagu ka Tokyos, kontraste vana ja uue vahel. Näiteks Kyoto rongijaam on arhitektuuriliselt ilmselt üks moodsam rongijaam kogu Jaapanis. Nende väikeste "pruunide tänavatega" ristuvad aeg-ajalt laiad ja sirged mitmerealiste sõiduteedega tänavad, mis näevad välja oluliselt tänapäevasemad.

Pruun Kyoto

Elektrijuhtmete rägastik Kyoto tänavatel

Kyotol on ka eriline lõhn. See on segu sellest samast vanast pruunist puidust, viirukist ja mingist toidulõhnast. Kyoto inimeste kodude ees, mille uksed ulatuvad reeglina otse tänavale, on enamasti väikesed kujukesed, mis lähevad meie mõttemaailma järgi kõik kategooriasse "aiapäkapikud", kuid maal, kus religioonil on märkimisväärne roll inimeste eludes ja tegemistes, võivad neil kujukesel olla ka mingid tähendused, millest me aru ei saa. Meenub, kui me kaheksa aasta eest mööda Kyoto tänavaid kondasime, kaasas 2-aastane Anee, olid need lapsemeelsed kujukesed tema jaoks põhilised tähelepanuköitjad. Déjà vu eelmise korra Kyoto külastusest saabub ka ühe mänguväljaku juures, kus väike Anee kunagi vedruloomaga kiikus.

Kujukesed jaapanlaste kodude ees

Väikesed jaapanlased Kyoto tänavatel

Saame kõhutäie naerda, kui selgub, et lühikese aja jooksul juhtub kahe telefoniga neljast samasugune kummaline seik, et telefonid helistavad kogemata Eesti numbritele. Sõbra telefon suutis valida üle kümne korra järjest ühe pooltuttava numbrit, kusjuures Eestis oli siis veel öö. Piinlik, aga samaaegselt naljakas. Eriti kontekstis, kus ka Renee telefon oli pea samaaegselt isehelistav. Aga Renee suutis enda teadmata helistada kella nelja ajal öösel (Eesti aeg) algul Hugole ning seejärel Aneele. Kuuldes öösel telefonihelinaid ja nähes, kes on helistanud, suutis vanaema juba paanika lahti tõmmata, et meiega on midagi juhtunud ja me oleme üritanud neid öösel kätte saada. Õnneks emme ja issi taipasid, et ilmselt oli tegu siiski kogemata tehtud kõnedega, sest kes võtaks ühendust väikeste lastega, kui midagi tõsist oleks juhtunud.

Täna on umbes 30-kraadine palavus, mistõttu varjume vahel sisetingimustesse konditsioneeri ja külma joogiga keha jahutama. Istume ühes Tai restoranis, kus me juba peaaegu oleme lõunale jäämas, nähes, mida kõrvalistuvatele inimestele lauda kantakse. Aga kõhud siiski veel nii tühjad pole ja otsustame edasi templi poole teele asuda.

Sanjusangen-do on tempel, kus on segunenud budism ja hinduism. See on huvitav, kuidas Jaapanis on usundid omavahel (sõbralikult) läbi põimunud ja moodustanud omakorda mingi uue ususulami. Neil arengutel on sajanditepikkune ajalugu.

Sanjusangen-do tempel on pühendatud Guanyini/Kannoni (halastuse) jumalusele. Templi peahoone on pikk ja kitsas puitehitis, mis pärineb algselt 12. sajandist, taastatud aga 13. sajandil pärast tulekahju. Templis seisab kümnes pikas reas 1000 elusuuruses kullatud jumaluse (bodhisattva) kuju ja üks hiiglaslik peajumal. Kõik kujud on unikaalse näoga, nagu ka inimesed erinevad üksteisest, aga neil on lisaks kahele tavamõõdus käele veel umbes paarkümmend väikest käekest, mis ulatuvad selja tagant välja. Pildistada kahjuks templis ei lubata, mistõttu pole mul ka ühtegi enda fotot nendest kujudest, aga guugeldades leiab pilte küll.

Sanjusangen-do templi peahoone, kus sees 1001 kullatud jumaluse kuju

Sanjusangen-do templi veranda

Mina lihtsalt vaatan ja imestan selles üle 700-aasta vanuses majas seda müstikat, kohalikud külastajad aga süütavad küünlaid, loevad ja kirjutavad mingeid palveid.

Arvestades, et Jaapan on seismoloogiliselt ebastabiilne maa ning et Kyotos on olnud sajandite jooksul sadu erineva tugevusega maavärinaid, on imekspandav, et templid püsti püsivad. Ühelt infotahvlilt saab lugeda Sanjusangen-do templi konstruktsiooni kohta ning sealt selgub ka, et templi vundamendi all on paks liiva- ja savikiht, mis toimib hoone jaoks amordina ning tänu sellele erilisele ehitustehnikale on tempel ka kõik maakõikumised üle elanud.

Templi kõrval on väike Jaapani aed ning erkoranžide sammastega pikk katusealune/veranda, millest viimane meenutab kangesti Haapsalu raudteejaama perrooni. Istume verandal ja teeme edasisi plaane. Minul ja T-l jäi eilse õhtul suletud olnud Kiyomizu-dera tempel kripeldama ning kuna see on praegusele asukohale suhteliselt lähedal, tahame me seal ikka ära käia. Reneele aga tundub, et tema ei taha ühe päeva jooksul näha nii palju templeid ja tema jaoks on Jaapan ka midagi uuemat ja moodsamat ning suundub hoopis tehnikapoodidesse.

Meie valik minna tagasi Kiyomizu-dera templisse ületab ootusi. Massiivne peavärav ja kolmekordne pagood oli vaid väike osa, mis templikompleksi aia tagant eile paistis. Kiyomizu-dera templi peahoone on mäenõlval paiknev hiiglaslik puitehitis, mis pärineb aastast 1633 ning on ehitatud ilma ühtegi naela kasutamata. Teades seda fakti, tundub sajandeid vana massiivsele puitsõrestikule ehitatud templi veranda koospüsimine üha müstilisem. Seda enam, et verandat toetavad postid toetuvad umbes kümme meetrit madalamale mäenõlvale. Peahoone terrassilt avaneb suurepärane vaade mägede vahel orus laiuvale Kyoto linnale.

Kiyomizu-dera templi pagood

Vaade Kiyomizu-dera templi rõdult Kyoto linnale

Kiyomizu-dera tempel aastast 1633

Kiyomizu-dera templi pagood kauguses

Kiyomizu-dera templi rõdu. Tempel püsib koos ilma ühegi naelata.

Templi territooriumil liigub ringi sadu inimesi, kellest suur osa on riietatud traditsioonilisse Jaapani kimonosse või yukatasse. Lisaks arusaadavale koodile, mis väljendub selfide tegemises, märkan inimesi ka rituaalsetes tegevustes, mille sisust ei saa välisel vaatlusel aru. Budismile omaselt tegeletakse ilmselt enamasti enda hinge puhastamisega. Tulpade küljes ripuvad puidust plaadikesed, millest igaühe peal on hieroglüüfides kirjas mingi sõnum. Tõenäoliselt soovitakse head õnne mõne konkreetse tegevuse suhtes või õnne laiemalt enda ellu. Ingliskeelsete siltidega on aga varustatud amuletid, mida templi territooriumil müüakse – tuhande jeeni eest (ca 10 €) saab osta abieluõnne, sügavamat suhet, hoiduda haiguste eest vms.

Rituaal...

... või selfie

Kiyomizu-dera tempeli peamaja

Palju maksab abieluõnn?

Kiyomizu-dera templi aed

Kuna Kyotos on lugematul arvul pühakodasid ja Kyotot külastades tuleb nende vahel mingi valik teha, siis Kiyomizu-dera tempel on kindlasti üks neist, mida tasub külastada. Selles kohtuvad üheaegselt võimas ehituskunst, budistlik atmosfäär ja maaliline asukoht Kyoto nõlval.

Templite ja rituaalidega seoses meenub, et lugesin enne Jaapanisse tulekut raamatut  "Japan: an Attempt at Interpretation", milles seletatakse lahti, kui oluline on Jaapani kultuuris esivanemate austamine/kummardamine. Kui esmalt tundub, et austus esivanemate vastu kehtib üheselt kõikides kultuurides, siis raamatust selgub, et Jaapanis on esivanemate rituaalne austamine igapäevaelu lahutamatu osa. Austatakse juba surnud esivanemaid, kellega side ei katke ka pärast nende siit ilmast lahkumist. Üksikisikul on kollektivistlikus kultuuris väike roll, seetõttu on ka oluline, kellest sa pärined ja kes kuuluvad su suguvõssa. Ennast identifitseeritakse läbi suguvõsa (või läbi mõne muu grupi).

Jaapani igapäevaelus tundub meie vaatevinklist vaadatuna usundi roll olevat erakordselt suur. Ühiskonnas kehtivate käitumistavade, kommete ja väärtuste vormijaks on tegelikult alati valitsev usund. Usuleiges et mitte öelda ateistlikus kultuuriruumis kasvanuna võiks arvata, et meie käitumist ja väärtusi pole ükski usund mõjutanud, kuid tegelikult on meie väärtuste juured ikka protestantismis. Mina sain oma mõtteid korrastatud, kui lugesin 20. sajandi algul kirjutatud Max Weberi esseed "Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim", milles on hästi lahti seletatud kuidas protestantistlikud väärtused on mõjutanud meie kultuuriruumis kehtivaid põhimõtteid ja olnud eelduseks kapitalismi tekkele.

Aga väikeselt mõttelennult tagasi Kyoto tänavatele. Meile tundub, et me oleks võimelised täna veel mõne templiga tutvust tegema ning valime välja samal mäenõlval aga veidi eemal asetseva Chion-in templi, millel on suurim peavärav ja templikell. Eks need kõige-kõiged tõmbavad alati masse ja ka meile mõjuvad need suurusnäitajad. Teel järgmise templi juurde avastame ühe viiekordse pagoodi ning sukeldume Ninenzaka piirkonna keraamika- ja ka suveniiripoodidesse. Mind ei takista mõnda imeilusat kaussi kaasa ostmast fakt, et mul on õlal hirmraske kott, millest suure osa moodustab suur peegelkaamera koos kahe objektiiviga. Kusjuures olen sellel reisil tähele pannud, et pilte teen ma paralleelselt nii telefoniga kui ka suure kaameraga. Telefonipildid on juba nii head (paljud neist blogis jagatud piltidest on samuti tehtud telefoniga), et ma vahepeal tegelikult kahtlen, kas ma pean seda suurt kaamerat endaga igal reisil kaasas vedama.

Ninenzaka piirkonna tänavad Kyotos

Märkamatult on kell tiksunud õhtusse ja kuna enamik templeid suletakse kell 6, siis kõige suurema peaväravaga templini me täna ei jõudnudki. Küll aga saime ära vaadata Yasaka-jinja pühamu, mis lihtsalt sattus me teele. Vahelduseks külastatud budismi templitele on Yasaka šintoismi pühamu (mida ei kutsuta templiks). Kui budism on levinud paljudes Aasia riikides ning budismi templeid on seega ka kõikjal Aasias, siis šinto on kohalik Jaapani usund. Üks Jaapani sümbolitest – oranž templivärav (torii) on just šinto pühamu juurde kuuluv element. Seda spetsiifilist oranži värvi kohtab šinto pühamute juures palju. Samas oli samasugust erkoranži värvi just külastatud Kiyomizu-dera templi peavärav ja pagood, aga võimalik, et selle taga on taas usundite ja nende sümbolite segunemine nagu Jaapanis on kombeks.

5-kordne pagood

Yasaka pühamu hoov

Yasaka pühamu

Templielamused kogetud, kiirustame kokkulepitud ajaks meestega kokku saama. Täna õhtuks oleme end mässinud suhteliselt kahtlastesse seiklustesse. Vähemalt me ise arvame nii. Mitte, et me oleks tahtnud kahtlaseid seikluseid otsida. Üldse mitte. Aga olime sunnitud endale täna ööseks broneerima hotelli märkega "adult only", seda eelkõige rahalistel põhjustel. Kirjutasin eelmises postituses, kuidas Kyoto hotellid müüakse väga vara välja ja kuu aega varem ei suutnud me leida ühtegi sobiva hinnaklassiga hotelli, kus kolmel järjestikusel ööl peatuda. Nii jäi meil üle reede õhtuks broneerida endale armuhotell. Sellise kategooria hotellid on midagi Jaapanile iseomast ja neid kohtab Jaapani linnades päris sageli. Need vaid täiskasvanutele mõeldud hotellid, tuntud ka love hotels nime all, ei ole lõbumajad. Kui booking.com lehel hotellide kirjeldusi lugeda, siis võib märgata, et erinevalt n-ö tavalistest hotellidest on armuhotellides vabalt kättesaadavad täiskasvanutele mõeldud telekanalid. Piltide järgi tundub veel, et voodid on neis hotellides pehmed ja laiad ning toad suuremad kui keskmistes Jaapani hotellides. Hinnad on veidi odavamad (üks öö ikka 100 € kanti) sarnastest teistest hotellidest ning reeglina on sinna alati tube saada. Aga põhjus, miks sellised hotellid Jaapanis nii levinud on, on suuresti seotud eluaseme pinnaga. Jaapani kodud on väikesed ning sageli elab ka mitu generatsiooni ühe katuse all. Nii suunduvad noored, aga ka abielupaarid, otsima neisse hotellidesse privaatsust, mida saab osades sama tüübi hotellides osta ka tunni kaupa (ei pea ööbima kogu öö). Võib üsna kindlalt oletada, et need armuhotellid on ka paigad, kus käiakse oma koduvälist armuelu vürtsitamas või kus noored neiud teenivad endale välja Gucci käekotte.

Meie broneeritud armuhotell asub Kyoto südamest suhteliselt kaugel, teisel pool raudteed, kus pole enam seda vana ja pruuni Kyotot, vaid kõrguvad suhteliselt inetud korrusmajad. Sõidame metroo lõpp-peatusesse ning sealt edasi hotellini taksoga. Tee ääres on juba kapsapõllud – kuhu me õigupoolest satume? Ja järsku, seal samas kapsapõldude ääres hakkab õhtupimeduses helendama üks oaas, mis meenutab oma arhitektuuri ja valgusreostuse poolest vähendatud mõõdus Las Vegast. Kogu see piirkond on täis sarnaseid armuhotelle ning nende vahel paiknevad restoranid, mis pakuvad eranditult lääne toitu – pitsat, pastat, steaki ja friikartuleid. Mis maa see on? Mida need inimesed ihaldavad, kes siin käivad? Välja Jaapanist kui oma tavapärasest elu- ja kultuurikeskkonnast? Õnneks suudame me seda kõike naljaga võtta -  eks ka sellised kogemused rikastavad elu ning pärast on ilmselt naljakas meenutada.

Helendav armuhotellide tsoon Kyoto keskusest väljas

Kapsapõllud ja armuhotellid

Paljud armuhotellid on ilma retseptsioonita, kus saab klientide privaatsuse huvides automaadis maksta kaardiga (iseasi, kas see on privaatsus) ja valida soovitud tundideks välja tuba. Meie hotellis tuleb aga vastu inimene, kellele peame esitama lausa passid (nagu ka muudes hotellides), aga igaks juhuks oma kaarte siit läbi ei tõmba ja maksame sulas.

Põnevus on üles kruvitud – mis ootab ees hotellitoas? Tuba on tõesti suur ja suur on ka baldahhiinvoodi keset tuba. On mikrofon ja karaoke laulmise võimalus (me oleme ju Jaapanis!), on väike tasuline kapike erinevate seksvidinatega, vannitoas on topeltkogus rätikuid ja vann on kahele inimesele, välisuksel on luuk, mille kaudu saad enda isikut paljastamata süüa (?) tellida. Telekat ei viitsinud tööle panna, et kontrollida, kas on ikka lubatud kanalid.

Kui nüüd kainelt mõelda, siis oleks naiivne arvata, et neis tavalistes hotellides käivad inimesed lihtsalt magamas. Sa lihtsalt ei mõtle selle peale, mis toimub su kõrvaltoas. Lihtsalt vahe on see, et neis armuhotellides on loodud selline tõeline hallide varjundite keskkond adult only tegevusteks.

Meil on aga õhtusöök veel söömata ning kiire värskenduse järel saame taas neljakesi kokku, plaaniga minna tagasi Kyoto keskusesse sööma. Seda pizza-pasta-steak elamust siiski Jaapanis ei otsiks, mis lähiümbruses tundub olevat ainuke võimalus. Vaadates aga kella ja kalkuleerides sõidule kuluvat aega, saame aru, et tänane ainuke võimalus on süüa siiski siin samas kandis ehk siis kas liba-Las Vegases või kapsapõldude vahel. Tundub üsna mage olukord, aga Renee võtab appi interneti ja guugeldab välja kõrge reitinguga koha, mis asub mõistliku jalutuskäigu kaugusel ja on väljas siit armuhotellide tsoonist. Kõnniteid siin napib ning peagi leiamegi end restorani otsides väljaspool oaasi, valgustamata maantee servast, kõrval kapsapõld. Ega me keegi usu, et täna mingi maitseelamuse saame, pigem on küsimus, kas midagi üldse hamba alla saab. Jõuame välja otsitud restorani, mis asub samuti pimeda tänava ääres ja euroremonti meenutava odava interjööri järgi hinnates ei tundu see ka selline koht olevat, kuhu väga tahaks sööma minna. Aga sisse astudes näeme, mida inimesed söövad ja ootused restoranile veidi tõusevad. Meile küll öeldakse, et restoran on praegu täis, aga lihalõhnad tekitasid meil juba tugeva soovi siia jääda ja meil palutakse umbes kümme minutit oodata, kuni üks laud vabaneb.

Meid juhatatakse istuma laua taha, mille keskel on gaasigrill. Selles restoranis grillib iga inimene toidu endale ise. Menüü, mis lauda tuuakse on puha hieroglüüfides, aga õnneks lihtsustavad tellimist fotod toitudest ja teenindaja püüdlik inglise keel. See suvalisena näinud restoran on spetsialiseerunud lihale ning veiselihavalik on mitme lehekülje pikkune. Saab tellida ilusaid läbikasvanud marmorliha lõike, millest erinevaid ka endale küpsetamiseks ja söömiseks valime. Tellime veel grillimiseks köögivilju, liha kõrvale riisi ja eelroaks (kuigi Jaapanis ei kategoriseerita nii roogasid) salatit. See salat, mis koosneb vaid salatilehtedest, kurgist, nori krõpsudest ja maapähklitest, on kaetud sellise umami-kastmega, mis "paneb minestama", nagu öeldakse. Ikka see röstitud seesam on võtmetegelane neis Jaapani roogades, aga midagi tuvastamatut on veel selles salatis. Tellime kohe veel ühe samasuguse salati juurde. Küsin ka teenindaja käest, kas sellel kastmel on mingi nimi, aga selgub, et kokk segab selle ise kokku ja midagi ligilähedastki kaubandusvõrgust saada ei õnnestu.

Menüüst saab aimu vaid piltide järgi

Umami-salat

Gaasigrill restorani laual, kus saab ise toitu valmistada

Imeline õhtusöök

Edasised maitseelamused tulevad lihalõikudest, mida enda ees laual oleval grillil küpsetame. Reegel on liha puhul et mida rohkem siiruviirulist rasva, seda maitsvam. Oleme ülimalt rahul oma õhtusöögiga ja see ise grillimine oma laual on ka äge seltskondlik tegevus. Täiesti ootamatult võib (küll reitingutele tuginedes) kapsapõldude vahelt leida sellise pealtnäha stiilitu koha ja saada suurepärase õhtusöögi osaliseks.

Tagasiteel jalutame veel poest läbi, võtame magustoiduks oma igaõhtused Häageni jäätised ja suundume armuhotelli ööd veetma.