laupäev, 5. september 2015

Perereis Rootsi. Eksjö, Huskvarna, Göteborg (11.08.15)

Hommik Eksjö linnas on ilma päikseta ja üllatavalt jahe. Läheme hommikusöögile hotelli peamajja ja peame ühes teise perega plaani, et enne teele asumist võiks veel Eksjö linnakeses väikese jalutuskäigu teha.

Kui eilne õhtupimeduses Eksjö mõjus justkui romantilise nukulinnana, siis täna, valges, on see võlu kuidagi kadunud. Majad ja tänavad on ju ikka samasugused, aga võimalik, et valgus mängib siin suurt rolli. Kui päike paistaks, mõjuks see kindlasti säravamalt, aga jalutuskäigu ajal hakkab pilvisest taevast hoopis vihma tibutama, mis läheb üle paduvihmaks ning lõpuks seisame me varikatuse all, et mitte läbimärjaks saada. Teades, et Eestis on samal hetkel selle suve kõrgeimad temperatuurid ja et meie tulime ära sealt, kus nauditakse suve, on küll kahju. Eriti, kui need augusti keskpaiga päevad on selle suve ainukesed tõeliselt soojad päevad.
Hommikune Eksjö linn 

Vihmased Eksjö tänavad

Meie reisiseltskond Eksjös



Aga ilma paranemist on oodata ka Rootsis. Piisab isegi, kui istuda autosse ja sõita paar tundi lääne poole ja juba näitab ilmateade üle 20-kraadist temperatuuri koos päikesega. Mitte, et me seekord ilma järgi oma samme seaks, aga meie reisiplaanis ongi täna sees jõuda õhtuks Göteborgi. Kuna meie reisiseltskonnas on sel korral 8 inimest ja meil on vaja igaks ööks vähemalt kahte tuba kahe lisavoodiga, siis me ei saanud majutust jätta viimasele hetkele. Oma eelmisel reisil Itaalias tegime broneeringuid hotelli samaks õhtuks ja saime odavaid viimase hetke pakkumisi, aga põhilise reisihooaja perioodil Rootsis (eriti suure seltskonnaga) selliseid hüvesid nautida ei saa. Seetõttu panin juba varem kodus meie umbkaudse liikumistrajektoori paika ja broneerisin hotellid. Mitte, et see odav oleks, aga vähemalt mitte ulmekallis ja ühtlasi jääb ära muretsemine, kas ikka saame kõik hotellitoa.

Aga vihmases Eksjös pole enam midagi teha. Istume autosse ja sõidame Göteborgi poole ning esimese peatuse plaanime teha juba Huskvarnas, kus asub, nagu nimigi juba viitab, Husqvarna tehasemuuseum. Husqvarna ettevõte on asutatud juba 1689. aastal ning nagu muuseumi esimesest saalist selgub, toodeti esmalt hoopis relvi. Seinal on pilt 1700. aasta Narva lahingust, milles Rootsi vägede mehed kannavad Husqvarna relvi. See lahing on üks suurimaid sõjalisi võite Rootsi ajaloos. Võib oletada, et ka Husqvarna relvad mängisid siin olulist rolli.

Husqvarna muuseum on tüüpiline vanaaegne muuseum, kus kõnnid ühest toast teise ja vaatad erinevate ajastute järgi paigutatud vanu asju. Midagi interaktiivset sellest muuseumist ei leia. Lisaks relvadele on siin palju suuri õliseid masinaid, mida kasutati suurtööstuses mõne teise seadme või detaili tootmiseks. Nt hakklihamasina otsikute tootmise masin, mis on üks suur ja õline rauamonstrum. Ei saa öelda, et see naistele just väga huvipakkuv oleks, aga kui jõuame välja saali, mida need suured masinad siis meisterdasid, siis on põnev vaadata küll, kui laia sortimeti köögi- ja kodutehnikat on Husqvarna kunagi tootnud.
Husqvarna muuseumis

Husqvarna muuseum

Husqvarna muuseum

Muuseumist leiab ka mootorrattaid ja ATVsid (viimaseid toodeti vaid mõned aastad, aga siis loobuti), samuti algelisi lumesaane. Palju on pildimaterjali. Tänapäevasest osast leiab muruniidukeid ja murutrimmereid, mille järgi Husqvarna praegu just tuntud on, aga üllataval kombel pole nad oma kogu täiendanud ja kõige uuemad mudelid pole veel muuseumisse jõudnud. Renee on teemaga kursis, kuna ostis just kevadel murutrimmeri. Murutrimmerit vaatab Renee  ka muuseumipoes, nimelt laste mänguasja, millel mingit reaalselt funktsiooni muidugi ohutusnõuete pärast pole, teeb vaid häält, ja kaalub, kas osta seda Hugole. Hugo on tal niitmise ajal truu sabarakk, kes niidab oma laste poekärust “niidukiga” terve aja tal sabas, aga trimmer jääb lõpuks ikka poodi, kuna tundub veidi liiga titekas.

Huskvarnast on Göteborgi ligi kaks tundi autosõitu ning lapsed ongi juba parajalt väsinud, et lõunaunne suikuda. Ka mul endal on väike jupp teekonnast puudu, sest minagi jään märkamatult magama ning ärkan üles siis, kui paistavad juba Göteborgi eeslinna tööstuse suured korstnad. Ärganud lapsed elavnevad kohe, kui märkavad autoaknast lõbustuspargi vaateratast ja Ameerika mägesid, aga see pole täna meie sihtpunkt. Ega nad normima ka hakka, kuna teavad, et me läheme kõik koos ühte teise lastele huvipakkuvasse kohta – Universeumi. Universeum asub kohe Lisebergi lõbustuspargi kõrval ning on Põhjamaade suurim teaduskeskus. Midagi meie Ahhaa keskuse sarnast.

Suur osa teaduskeskusest moodustab elusloodus. Saab tutvuda Läänemere vee-eluga, aga samuti suuremate ookeanikaladega, kes ujuvad efektselt su eest läbi, kui hiiglasliku akvaariumi ees seista. Saab piiluda mesilastarusse (kus mesilased on ohutult klaasi taga) ning näha elu mesitarus; seda, kuidas meekärjed tarus asetsevad ning kuidas mesilased nektarit korjamast tulevad.







Universeum teaduskeskuses Göteborgis

Kui ma eelnevalt Universeumi kohta lugesin, tundus väga põnev “eksponaat” vihmamets, kus saab jalutada. Temperatuur, õhuniiskus ja taimed on tõesti asjakohased, kuid ega ikka päris vihmametsas viibimise tunne seal pole. Natuke suuremnaa ja võimsamana kujutasin seda ette.

Loogiline liikumistee ühelt korruselt teisele viib sind aeg-ajalt mõne mängutoa ukse taha ja loomulikult tahavad ka meie lapsed vahepeal ronida ja mürgeldada.

Teaduskeskuses on veel väga palju sarnaseid atraktsioone Ahhaa keskusele – kuidas mingi asi tekib, töötab või miks mingi nähtus eksisteerib. On kosmosekorrus, kus tutvustatakse kosmosetemaatikat. Mammutite ja ürgajaga saab tutvuda avatud katusekorrusel. Mammutid on oma elusuuruses liikuvad ja häält-tegevad kujud ning vähemalt Hugo kahtleb küll, kas nad tegelikult ikka elus pole. Ta saab nagu teoreetiliselt aru, need pole päris, aga elutruud aeglased liigutused ja möirged panevad teda ikka veidi kahtlema ja neist pelglikult kaarega ringi käima.

Universeumis toimub päeva jooksul ka mitmeid juhendatud töötubasid, kus lapsed saavad läbi meisterdamise uusi teadmisi ja oskusi omandada. Ajaliselt tuleks keskuse külastamisel arvestada umbes 4 tunniga, et jõuaks kõik kohad rahulikult läbi käia. Meie olime veidi vähem, kuna panime auto parkima kolmeks tunniks (seni oleme Rootsis sattunud vaid parklatesse, kus tuleb oma parkimisaega täpselt ette ennustada) ja mehed pidid kella peale autodele järgi minema.

Lastele elamused pakutud, tahtsime täna leida midagi ka enda jaoks ja minna Göteborgi kesklinna. Universeum iseenesest asub ka ühes Göteborgi keskuses, aga selleks on suurte ja kõrgete majadega ärikeskus. Tõeline ja vanem kesklinn asub seal, kus Göta jõgi/kanal merre suubub. Ma nimetaks seda vanuse ja majade väljanägemiseks poolest vanalinnaks, aga kui ma Göteborgis elanud tuttava rootslasega sellest rääkisin, ütles ta, et nad ei kutsu kunagi Göteborgi südalinna vanalinnaks.

Göteborgi südalinnas asuvad mitmed suured pargid, mis asuvad vallikraavi ja Göta kanali ääres ning ümbritsevad lopsaka rohelisusega linnasüda. Kuna meil on planeeritud õhtusöögini suhteliselt vähe aega, ei taha parkimist südalinnast väga kaugele võtta, aga parkimist on üsna keeruline leida, sest mõned parklad on täis ja mõnest õnnestub tiheda liikluse tõttu mööda sõita. Tee viib nüüd südalinna alt läbikulgevasse maa-alusesse tunnelisse ning ühtlasi tuleb soovitud kohta väljajõudmiseks teha veel üks ring linnas. Lõpuks saame parkima südalinnast veidi kaugemal sadama lähedal, kus toimub mingi vabaõhuüritus. Kella ja kaarti vaadates selgub, et südalinna me täna jalutama ei jõua, aga vaatame ringi siis siin samas sadamas toimuval vaba sissepääsuga üritusel. Siin saaks ka süüa ja juua, aga meil on täna õhtuks broneeritud üks suhteliselt kindla peale hea restoran, mille leidsin White Guide mobiilirakendusega. White Guide giidi järgi hinnatakse Rootsi parimaid restorane (ka Eestis sama metoodika) ning sellel on väga hea internetilehekülg (samuti mobiilirakendus), kust leida häid restorane kas sihtpunkti või mõne muu kategooria järgi. Restoranid on oma taseme järgi kategoriseeritud viide erinevasse tasemegruppi ning ka puhtalt taseme järgi annab sealt restorane otsida, samuti leiab sealt inimeste vahetut tagasisidet erinevatest restoranidest. Küll on kogu see info kättesaadav vaid rootsi keele oskajaile.
Göteborg. Sadam Göta kanali ääres.



Göteborg on Rootsis tuntud kui hea toidu keskus ning Göteborgist leiab mitmeid väga häid (ka Michenini tärniga) restorane. Aga me peame arvestama, et peale nelja täiskasvanu on meil kaasas ka neli last ning fine dinig jääb seega ära. Valin välja kõrge reitinguga restoran Spisa Matbar, mis näeb välja laheda, aga vabama hipsterliku interjööriga ning seal pakutakse Hispaania, Prantsuse ja Itaalia toite.

Sadamas teeme plaani, et mehed lähevad restorani juurde autodega, aga naised ja laste soovil ka nemad lähevad jalutades. Näeb vähemalt pooletunnisel jalutuskäigulgi linna. Spisa Matbar asub Haga kvartalis, mis on Göteborgi vana tööstuskvartal, aga nüüd on see saanud tüüpiliseks hipsterilinnaosaks oma moodsate eluruumide ja butiikidega. Tee peal põikame korraks Magasingatanile, mis on Göteborgi põhiline restoranitänav. Näen mitut tuttavat restorani, mille nimi mulle meelde jäi, kui restorane otsisin ning siin tundub kihavat tõeline elu. Reisidel olen täheldanud, et restoranitänavaid on kahte liiki – ühed, mis on palistatud tihedalt restoranidega, aga on tõelised turistilõksud, kus pakutakse kallilt isikupäratut toitu, teised aga, samuti tihedalt restorane täis, on need ehtsad heade restoranide tänavad. Ma ei oska anda juhendit, kuidas neid eristada, aga peale vaadates saab sellest kohe aru, kas on õige koht või mitte.

Liigume jalgsi telefonirakendusest õiget teed vaadates. Meil mõlemal T.-ga on kaasas vaid peaaegu tühi telefon ning katsume kasutada telefoni väga säästlikult, et me ilma interneti- ja telefoniühenduseta kusagile Göteborgi vahele ära ei eksiks. Ühe telefoni aku annab otsad enne kohale jõudmist. Püüan teisest töötavast telefonist veel umbkaudset teed ja aadressi meelde jätta, kui ka see lõpetab meiega suhtlemise. Mind tabab juba hetkeks kerge hirm, et me oleme koos lastega kusagil Göteborgi vahel ja me ei saa kellegagi kontakteeruda. Jõuame ristmikule, kus juba kahtleme oma edasises suunas, kui järsku märkab üks lastest otse väljaku ääres pingil issisid istumas. Märganuna meid varem kui meie neid, naudivad nad vaikselt ja muiates meie pea laiali olekut. Huh, õnneks jõudsime ikka kõik kokku saada!
Haga kvartal Göteborgis

Haga kvartal Göteborgis

Õhtusöögil leiavad kõik endale Vahemere-äärsetest köökidest midagi meelepärast ning kõik toidud on ka väga hästi tehtud. Aga kõige erilisema maitseelamuse jätab mulle või, mida saia kõrvale pakutakse – ma pole nii hea maitsega võid kunagi kusagil saanud. Ja siinkohal ei räägi ma maitsestatud võist, vaid või naturaalsest maitsest. Võile on lisatud veidi soola, aga ma tunnen võis veel nii mitmeid maitsenüansse – kooresust, magusust (viimast pole ma kunagi või juures nii tuntavalt kohanud).
Spisa Matbar. Göteborg.



Magustoitu me võtta ei soovi, aga lapsed siiski midagi magusat tahaks. Kuna mehed jõudsid meist varem kohale, märkasid nad siin samas nurga peal ka ühte jäätisekohvikut ning seda nad ka lastele välja pakuvad. Jäätisekohvik müüakse õiget Itaalia gelato’t ja kui juba sellisesse kohta sattuda, siis tasub jäätist proovida. Võtan tumeda šokolaadi jäätise, millel on apelsini kõrvalmekk – see on nii tummiselt šokolaadine, vaid temperatuur annab aimu, et tegu on jäätisega. Aga see on pööraselt hea ja õige tekstuuriga. Anee on samuti šokolaadijäätise usku. Hugo on põnevil, kui näeb käsitsi tehtud pulgajäätiseid, mida saab soovi korral šokolaadiglasuuriga katta. Pulgajäätis on minu arust väljas süües igavene tüütus, kuna see hakkab alati enne tilkuma, kui see otsa saab. Või tegelikult on pulgajäätis 3-aastase jaoks lihtsalt liiga suur ja ta ei jõua seda piisavalt kiiresti ära süüa. Ja siis on terve nägu, käed ja riided seda kleepuvat ollust täis. Aga tänane jäätiseelamus oli neid plekke pluusil ja hilisemat puhastamist väärt.
Öine jäätisesöömine Göteborgis

Kui me hilisõhtul jäätisekohviku õueterrassil istume ja oma jäätised sööme, käib vaatamata hilisele tunnile sealt läbi igasugust rahvast. On kohalikke hipstereid, on tätoveeritud motomehi, aga head jäätist oskavad hinnata ka kohalikud asotsiaalse välimusega vanamehed, kes samuti gelatot mekkisid.

Tänane hotell asub Göteborgi külje all Kvibergis. Majade ja teede järgi hinnates tundub, et see on täiesti värskelt ehitatud linnaosa. Ka hotell on avatud alles mõned nädalad tagasi ning üllatavalt selgub, et see asub staadionide vahel. Hotelli sisse jõudes leiame spordirajatisi eest veel. Seal samas hotellis on sisetingimustes jalgpallistaadion, loomulikult igasugused jõusaalid, mis on ka “tavalistes” hotellides ning alumisel korrusel hiiglaslik suusakeskus, kus saab kuuskede vahel sõita murdmaaradu mööda. See koht, kuhu me sattunud oleme, tundub nii ebatavaline ja isegi sürreaalne. Lumi keset suve! Keegi tuleb hotelli suusapuhkusele! Aga eks nii need Põhjamaade tipud sünnivad, kui aastaringselt harjutavad.

Hotell on silmnähtavalt väga uus ja värske, ninna imbub veel veidi kummist uue põrandakatte haisu. Hotelli interjöör on pigem askeetlik, aga samas on kõik nii uus ja puhas, voodid on normaalsed (lastel jälle nari) ja üheks ööks on see hea koht küll.