reede, 24. oktoober 2014

Douro jõe kallastel (22.08.14)


Täna seikleme Douro jõe kallastel. Alustame oma hotelli juurest Porto keskusest veidi väljas, kohas, kus jõgi suubub Atlandi ookeanisse. Ületame silla ning jõuame jõe lõunakaldale São Pedro da Afurada külla, mille kohta lugesin ühest eestikeelsest reisikirjast. Vana kaluriküla Douro suudmes, milles väärib äramärkimist arhailine pesupesemise komme keset küla. Tundub uskumatuna, et praegusel pesumasinate ajastul pestakse tsiviliseeritud piirkonnas, kohe Porto vastaskaldal, veel käsitsi pesu ning et sellist tegevust “harrastavad” nii paljud küla elanikud, et nende tarvis on ehitatud pesumaja. Pesumajja sisse piiludes ei leia sealt seinade viisi pesumasinaid, vaid pigem Vana-Rooma stiilis kivist vannid, milles voolab vesi ning kus najal küürutab üksik vana naine, küürides harjaga musta pesu. Pesta, või vähemalt kuivatata armastavad pesu siin paljud – pesumaja kõrval, kohe jõe kaldal, laiub arvestatav maa-ala pesukuivatuspuid. Ka pesukuivatuspuud pärinevad justkui teisest ajastust – valmistatud pikkadest üksteise najale toetuvatest puuvaiadest.
Pesu kuivatamine São Pedro da Afurada külas






Pesumaja São Pedro da Afurada's

Sõidame mööda jõe lõunakallast edasi. Tee kulgeb sõna otseses mõttes mööda jõe äärt; vaid raudpiire eraldab sõiduteed jõest. Ruumi puudusel on jalakäijate laudtee ehitatud otse jõe kohale vaiadele. Vaid ca 5-minutilise autosõidu kaugusel kalurikülast asub Vila Nova de Gaia linn. See on Porto paarislinn, linn teisel pool Douro jõge – nii lähedal ja samas nii kaugel. Jõgi eraldab neid kahte kallast ning millegipärast on see eraldatus nii märgiline, et linnad on saanud erineva nime. Üle jõe viib mitu autosilda, kuid jalakäijad saavad ühest linnast teise mööda Porto ikoonina tuntud Luis I rauast kaarsilda. Kõik Porto linna vaated on tehtud Vila Nova de Gaia linnast ning vastupidi – kõik vaated Portos Douro suunas on tehtud nii, et taamale jääb Gaia. Ka Porto vastaskallas on kuulus oma veinikeldrite poolest.




Vila Nova de Gaia

Turiste vedav paat Douro jõel. Taamal Porto.

Vaade Porto kesklinnale

Vasakul Porto, paremal Vila Nova de Gaia. Neid ühendab Luis I sild.

Meie suundume aga täna avastama Douro kaldaid väljaspool linna. “Kolime” mööda Luis I silda taas teisele poole jõge ning hakkame kulgema mööda Douro äärset käänulist teed, mis järgib jõe igat kurvi ja väänleb koos sellega.



Vaated Douro jõele


Peamiselt kulgeb Douro põhjakaldaga paralleelselt kulgev tee kõrgustes ning teepervelt avanevad maalilised vaated jõele. Jõel käib tihe laevaliiklus ning tundub, et enamus neist on (lõbu)sõidulaevad. Väikeses asula nimega Melres laskub tee alla ning kõrgustest märgatud liivarand kutsub külastama. Selline aja mahavõtmine on väikese lapsega koos reisides vahel vajalik. Täna, meie reisi 8. päeval, on esimene kord, kui Hugo arvab, et on tarvis veidi iseloomu ka näidata. Seni on nädal temaga reisil möödunud üle ootuste intsidendivabalt. Kui kodus tuleb kohe kolmesel pea igapäevaselt ette mõni kisahoog, kui tema ja minu maailmanägemus ei ühti, siis siin, kus kõik on hoopis teistmoodi ja ettearvamatu, sobib talle kõik. Hugo ei ole selline laps, kes vajaks vaid rutiinset kodust turvalisust, tema ei küsi (erinevalt väikesest Aneest), millal me juba koju läheme – vastupidi – ta on huvitatud maailmast nii palju kui üks kolmeaastane suudab uut endasse ahmida ja oma maailmapilti mahutada. Aga samas on ta jonnimises väga põhimõttekindel ning ei murdu kuidagi. Hommikul meie peale vihastades lubas ta üksi hotelli jääda, lasi Reneel selgeks teha, kuidas töötab uksekaart ning arvas, et saab ise hakkama ka hotelli taevakorrusele basseini minekuga. Kõva kivi; või nagu ta ise veidi väiksemana enda kohta ütles - “põva pivi”.

Teeme ujumis- ja söögipeatuse Douro äärses rannas. Jõevesi on soe ning rahulik, tuntavat jõe voolamist pole ujudes tunda. Rannas veedavad suvepuhkust Portugali kodumaised turistid. Kui mägedes nägime megavarustuses pikinikupidajaid, siis rannas ja rannaga piirneval mururibal on hulkade viisi täisvarustuses suvitajaid. Telgid, plastmassmööbel, pesunöörid, gaasipriimused, kartuleid koorivad pereemad, joogipudeliga pereisad ning jooksvad lapsed. Täiesti omaalgatuslik ajutine suvila otse jõe kaldal. Huvitav, mitu päeva sellist suvitusstiili harrastatakse. Varustuse järgi otsustades tundub, et nii elatakse ikka rohkem kui päeva.



Rannast tagasi auto juurde kõndides märkame putkat, kus müüakse pontšikuid. Selliseid mõnusaid rasvas küpsetatud, tuhksuhkruga pealt puistatuid, mida tegelikult ei tohiks süüa. Aga võib vaid arvata, kas need isutavad, kui lõhn levib kaugele ning oled just ujumast tulnud ja lõunasöögiks vaid vesiseid puuvilju söönud. Oleme ainukesed ostjad ning müüja on väga sõbralik ja heldekäeline – paneb veel mitu pontšikut lisaks kaasa.

Tuldud teed pole kunagi huvitav tagasi minna, seega ületame taas jõe ning sõidame Porto poole mööda Douro teist kallast. Tagasiteel hakkan surfama internetis, et õhtuks Portosse mõni söögikoht välja valida. Tunnen, et see maksimalism ja pidev ideaalsuse poole püüd hakkab mind väsitama. Aga raske on ka alla anda ja leppida millegi halva või keskpärasega. Üks hea restoran, millele jälile saan, on suletud, teine, kuhu Portos jõuame, pole päris see, mida ootasime. Üritame samas piirkonnas veidi jalutada ja midagi leida, aga ei hakka ühtegi sellist kohta silma, kust võiks head toitu saada.

Sillad üle Douro (üks neist kiirtee sild)

Douro jõgi

Viinamarjaistandused Douro kaldal

Porto

Porto

Douro suue Portos päikeseloojangul

Otsustame, et sõidame Matosinhose poole, kust me siin Porto ümbruses kõige paremini oleme süüa saanud. Üks mereanni restoran, kus on just austrite õhtu, suudab pakkuda meile vaid ühte suitsetajate lauda (sellest loobume). Seal samas läheduses asub restoran Cafeina, mis jäi kõrgete punktidega silma Tripadvisor’i hinnangutabelis (sageli küll mitte kõige usaldusväärsem), kuid esmamulje pole paljutõotav. Fine dining restoran, milles istuvad vaid üksikud inimesed. Tundub kuidagi mahajäetud koht olevat. Aga me oleme juba üpris näljased ja väsinud otsimast ning sõbralik teenindaja meelitab meid lauda. Mul puuduvad ootused. Fine dining ja Portugal tundub kuidagi nii ootamatu ja mitte minu senise Portugali pildiga ühilduv. Pole sellist kogemust tegelikult Portugali reisilt otsinudki. Menüüd lugedes lähen juba veidi optimistlikumaks ning otsustan, et nüüd viimasel õhtul siin Portos tahan ma ära proovida bacalhau, milleks ma nii kaua olen hoogu võtnud. Kaua seetõttu, et nii palju muid ahvatlusi on olnud. Bacalhau on soolatud ja kuivatatud tursk, mida kasutatakse ammusest ajast väga paljudes roogades portugali köögis. Ilmselt võib oletada, et kunagi puudusid külmutusseadmed ning turska suudeti säilitada soolates ja kuivatades. Kuivatatud soolatursk on algul tulisoolane, kuid see hüdreeritakse uuesti ning leotatakse sellest soola välja. Mul ei tule oma valikus pettuda – bacalhau fine dining võtmes on väga hea valik. Kuigi kui valida, siis eelistan muidugi värsket turska soolatursale. Hugo on meiega üle nädala õhtusöögiks vaid kalu ja kaheksajalgu söönud ning pakun talle vahelduseks päikesekuivatatud tomatite, pesto ja suvikõrvitsaga pastat. Pasta on imeline ning etteruttavalt võin juba öelda, et oleme sellist pastat juba mitmel korral kodus teinud ning retsept on saadaval ka toidublogis. Renee valis veiseliha ning ei pidanud samuti oma valikus pettuma. Algul tühi tundunud restoran vajus aga esimese poole tunniga täis ning hiljem saadeti inimesi ukse pealt juba tagasi. Jõudsime lihtsalt õigel ajal ja ka õigesse kohta, kuigi meil täna seda kohta nii kaua tuli otsida. Kui juba kõht täis ning toidust head emotsioonid saadud, tundub alati, et head toitu ikka tasub otsida.

Restoran Cafeina

Bacalhau