laupäev, 27. september 2014

Barcelos’e turg ning õhtusöögielamus Portugali pererestoranis (21.08.14)

Kord nädalas, igal neljapäeval, toimub Portugali põhjapoolseimas regioonis Minho’s Barcelos’e nimelises linnas suur turg. Kuna on just neljapäev, tundub see leid Lonely Planet’ist ideaalne plaan tänaseks. LP andmeil on Barcelos’e linnas turgu peetud sajandeid. Selle sama turuga on seotud ka legend, kuidas kukk sai Portugali sümboliks. Legend on küll absurdselt ajuvaba, kuidas keedetud kukk hakkab kõnelema, aga kuke sümbol on sellegipoolest Portugalis nii kõvasti juurdunud, et seda leiab igalt poolt ja igal kujul. Nagu kohalik Angry Bird. 

Portugali versioon kurjast linnust

Portugali kuked

Barcelos asub Portost veidi vähem kui tunni kaugusel põhjas, sinna viib taas kiirtee, nagu pea igasse vähegi suuremasse asustatud kohta siin riigis. Hommikul Portost startides on ilm veidi udune ning temperatuur 20 kraadi ringis. Tee peal tundub olukord veel halvenevat – temperatuur langeb ning udu pakseneb. Udu on koondunud kõrgemale mägedesse, mis pole siin piirkonnas tegelikult üldse märkimisväärse kõrgusega. Kiirtee pealt paistavad all mäeorgudes mitmed asulad, kus kummalisel kombel paistab päike. Ka Barcelos on üks neist asulatest, kus paistab päike ning temperatuur on üllatuslikult lausa 26 kraadi. Et linnas on käimas suur turg, sellele viitab juba autode hulk. Pea iga saja meetri tagant tegutsevad isehakanud parkimiskorraldajad, kes juhatavad sind parkimiskohta, mida sa niikuinii ise ka märkaksid ning küsivad selle eest raha. Meile tundub juba, et see parkimiskorraldamine on Portugali rahvuslik hobi või siis kindel elatusallikas päris paljudele inimestele. Neid parkimiskorraldajaid oleme näinud iga päev sellel Portugali reisil, neid on igal pool ning nende tegevus ja kasu võib olla mitte üksnes küsitav vaid lausa naeruväärne. Kord nägime tee ääres parkivat autot, mille juurde tuiskas paarisaja meetri kauguselt üks isehakanud parkimiskorraldaja, püüdes kuidagi tõestada, et just tema aitas autojuhil parkida ning on õigustatud selle eest tasu saama. Neid parkimiskorraldajaid kohtame iga päev ka oma hotelli ees; nad ei oota raha mitte üksnes parkimises kaasaaitamise eest, vaid sirutavad rahaluniva käe välja igaühele, kes autost välja astub. Renee on käinud juba kurjustamas, miks 5 tärni hotell ei suuda oma territooriumi neist parkimiskorraldajatest vaba hoida, kuid siin vaid laiutatakse käsi ning öeldakse, et nad tulevad ikka tagasi. 

Tagasi Barcelos’e turule. Turgu peetakse linna keskväljakul ning siin müüakse kõike – toitu, lauanõusid, riideid ja kodutekstiili, muusikat, suveniire, lilli, mööblit ning isegi elus linde ja loomi. Kõnnime turule küljest, kus müüakse võltsitud CD ja DVD plaate, odavaid Hiinas õmmeldud hilpe ja kunstnahast käekotte – olme meenutab 90-te aastate Kadaka turgu. Jõuame toiduturule, kust ostame värskeltkorjatud viinamarju, viigimarju ja pirne. Võtame veidi maitsmiseks ka oliive ja ube. Toidunõudest on müügil meeletul hulgal keraamikat. Anee soovis Portugalist midagi kukega (ta nägi eelnevalt Lonely Planeti esikaant, mille peal on ka kukk; sellest ka idee); leian turult lastele Portugali kukega taldrikud. Kuke suveniire müüakse igal sammul, samuti saab osta turult elus kukke või kana ning kuke hukkamiseks vajalikku põhjata ämbritaolist nõud. Kinniseotud jalgadega kuked ja kanad on hale ja masendav vaatepilt. Üldiselt on turg üsna puhas ja viisakas, kuna see püstitataks vaid üheks päevaks nädalas ning õhtuks korjatakse kogu kola kokku. 

Barcelos'e turg. Keraamika

Barcelos'e turg.

Kuke hukkamisnõu

Barcelos'e turg. Midagi lapsemeelsetele.

Barcelos'e turg. Laualinikute valik.

Hugole meeldis kangesti Hiina plastmass



Hugo uurib jäneseid

Bacalhau - kuivatatud tursk

Barcelos'e turg. Vinnutatud liha

Barcelos'e turg. Imemaitsvad viinamarjad.

Barcelos'e turg

Hugo sööb viigimarja

Pärast turulkäiku istume oma toidusaagiga pargipingile ning teeme kerge lõuna. Peame plaani, mida teha ajal, kui Hugo magab. Hispaania piir pole siit enam kaugel, mõtleme sinnapoole sõita. Nagu linnast välja sõidame, muutub temperatuur taas jahedamaks, laskudes lausa 16 kraadini ning kohati oleme udus. Tundub, et see udu nagu voogaks siia ookeani poolt. Kui Hispaania piirile jõuame, on udu nii tihe, et üle jõe asetsev Hispaania vaid vaevu paistab. Teoreetiliselt saaks ka Hispaania poolele sõita, kuid vaatamata sellele, et piirikontrolli pole, ei tasu ilma dokumendita (Hugo oma on hotellis) igaks juhuks riiki vahetada. Sõidame tagasi Porto poole. 

Teisel pool jõge paistab Hispaania

Kiirteel. Udu ja selge ilm vahelduvad.

Jõuame Portosse liiga vara, et veel õhtusöögile minna ning läheme veidikeseks kaubanduskeskusesse. Šoppamiseks ei tundu Portugal hea paik olevat – riided ja jalanõud on kallid isegi allahindluste ajal. Võrdluseks võtan USA samade brändide hinnad, aga USA ongi teine äärmus, kust saab väga hea hinnaga brändikaupu. 

Õhtune Matosinhos

Õhtusöögiks plaanime täna tagasi minna samasse restorani Matosinhoses, kus üleeile väga head kala saime. Kui kella kaheksa paiku restorani jõuame, on kõik lauad juba täis. Ükski seltskond veel lahkumas pole ning öeldakse, et lauda tuleb oodata vähemalt tund aega. Läheme nukralt lähedusest uut restorani otsima, kuid väike jalutuskäik ei anna tulemust. Sinna, kus eile käisime, saaks sööma minna, aga see polnud elamus. Loobume keskpärasest toidust ja otsustame ära oodata, millal esimene laud A Margarida restoranis vabaneb. Oleme üleeilsest siin restoranis meelde jäänud ning tuttav vanapapi, kes grillil toimetab, käib meiega aeg-ajalt rääkimas ning olukorrast ülevaadet andmas. Suhtleb meiega Portugali ja käemärkide keeles – aga aru me saame. Lõpuks vabaneb sees üks laud ning enne, kui oleme veel tellida jõudnud, saabuvad lauda esimesed taldrikutäied. Mulle tunduvad need koguseliselt isutekitajana veidi suured ning arvan, et ekslikult on meie lauda toodud kellegi teise tellitud toidud. Restorani perenaine aga kinnitab, et kõik see on meile. Mõistame, et meie ootamise vaeva tahetakse kuidagi kompenseerida. Ühel taldrikul on kahte sorti vorste – ühed kalahakklihast (ilmselt taas bacalhau’st), teised mustad nagu meie verivorstid. Maitstes selgub, et tegemist ongi verivorstidega, mis on nii tekstuurilt kui maitselt üsna sarnased meie verivorstidele, kui siis pisut vürtsikamad. Väga kummaline kokkulangevus niivõrd spetsiifilise toidu osas nii kaugel Eestist. Kui restorani peremehele seletame, et ka meil on selline rahvustoit, vaatab ta meid pisut skeptiliselt ja ei tundu seda väga uskuvat. Tellime menüüst kaks grillitud kala, kuid perenaine jätkab omaalgatusliku kostitamisega. Nüüd saabub lauda ümmargune krõbeda koorikuga suur sai, mille sees vedelapoolne täidis krevettidega. Millega tegu, saame enam-vähem aimu, kui silman seina peal raamitud ajaleheväljalõiget, kus sama restorani perenaine jagab samm-sammult koos piltidega just seda täidisega krõbeda saia retsepti. Koos grillitud kaladega tuuakse lauda ka kartulilaastud ning värske salat. Perenaine arvab ilmselt, et meie kõhud on jätkuvalt tühjad ning toob lisaks veel potitäie riisi juurviljadega. Maitseme kõike, kuid ilmselgelt jääb see kogus üle igasuguse piiri, mida kolm inimest (kellest üks vaid 2-aastane) jaksavad ära süüa. Samas oleme liigutatud sellisest külalislahkusest ning tunneme end nagu sellel Portugali perekonnal külas olevat. Kuigi kõhud on liiga täis, võtame kolmepeale magustoiduks veel Portugali rahvustoidu - peekonipudingi portveiniga – me lihtsalt tahame proovida, kuidas seda siin tehakse. Väiksed ampsud midagi väga magusat ja portveinist on imeline lõpetus tänasele õhtusöögile. Arvel loomulikult enamik lauale toodud toite ei kajastu, kuid meie omaltpoolt jätame heldelt jootraha. 


Täidetud sai krevettidega

Restoran A Margarida

Perenaine toob lauda aina toitu juurde




Peekonipuding

esmaspäev, 15. september 2014

Peneda-Gerês rahvuspark (20.08.14)


Tänane kindel plaan on saada linnast välja. Kohe pärast hommikusööki asume teele. Veel ei tea, kuhu täpselt, aga võtame suuna põhja poole. Rahvuspargid on pea alati, olenemata riigist, kindla peale minek. Pärast linnakära ja saginat on loodusvaated ja matkarajad rahustav vaheldus.

Põhja-Portugalis, Hispaania piiri ääres asuv Peneda-Gerês rahvuspark tundub algul Portost startides liiga kaugel olevat, kuid kuni Braga (suuruselt kolmas linn Portugalis) linnani viib taas korralik kiirtee ning sinna ei tundugi enam ülemäära pikk tee. Kiirteedele vahelduseks sõidame edasi mööda väiksemaid mägiteid. Ümbrus meenutab Tenerife ida- ja läänekülje vaateid, teed kulgevad sama käänuliselt mööda mäekülgi pikalt üles ning seejärel laskuvad taas serpentiinidena alla. All orus paistab järv, selle ümber asula nimega Gerês – milline maaliline koht. Kaarti vaadates selgub, et tegu on siiski laienenud jõesängiga mitte järvega. Ühel kaldal asub avalik rand ning jões veepark, vees sõidetakse skuutrite ja veesuuskadega. Elu keeb, aga siin maalilise looduse keskel all orus mõjub see teisiti kui linnas. Teeme jäätisepeatuse ning otsustame, et tuleme siia täna veel tagasi. Enne aga tahame käia ühe kose juures, mille teeviit meil silma hakkas ning mida otsides me ka siia asulasse sattusime.
 Gerês - ujumisrand jõe ääres

Hugo jäätisega

Kulgeme väikesel kiirusel mööda jõekallast, mis näib pigem rahuliku järvena, liiklus on aeglane, kuna teed on kitsad ja autosid palju. Tundub, et see ilu keset loodust on avastatud ning meelitab ligi turiste.

Kui asulast taas üles mäkke sõidame, on tee äär autosid täis pargitud ning metsa all massiliselt inimesi piknikut pidamas. Pikniku pidamine on siin levinud ja väga kindlalt juurdunud traditsioon, sest metsaalune on statsionaarseid laudasid täis ning inimesed on kohal täisvarustuses. Laudadel on linad, toitu on kaasa võetud nii piknikukorvi, termokasti kui suurte pottidega. Ümber laua söömas suured perekonnad (võimalik, et mitu põlve). Türgis käies märkasime ka mitmes kohas sellist tugevat piknikutraditsiooni, Eestis aga reeglina nii põhjalikku piknikut ei peeta ning kui, siis pigem on need venelased. Mul millegipärast tekib peas seos, et piknikul käivad rohkem linnainimesed, kel pole suvekodu/maamaja ning kes tahavad aega looduses veeta.
Piknik puude vilus

Kosele lähemale jõudes ning tee-äärset autoderivi silmaga hinnates tundub, et siin toimub tõeline seenelkäik. Seenelkäik, nagu stseen samanimelisest filmist, kus ühte kohta “üksikusse loodusesse” saabub hulkade viisi inimesi. Metsa all on taas mitmed seltskonnad piknikut pidamas.

Kui väike Anee oli igal võimalikul hetkel mul patapumiga seljas, siis Hugo eelistab ise kõndida. Ka järskude treppide peal, mis koseni viivad, võtab ta pikki samme ja rühib Reneelt käest kinni hoides ülespoole. Kivine ja vähese veega jõesäng on päevitavaid või sulistavaid inimesi täis, kose juures aga tegeletakse kaljuronimisega. Üks seltskond trossidega kinniseotult, osad aga turnivad ilma igasuguse julgestuseta eluga riskides. Kosk on veehulga poolest vähemalt suvisel ajal pigem nire; selliseid kalju seest allakukkuvaid kosekesi on omajagu nähtud. Kose ümber tiirlevate inimeste hulk on ebaproportsionaalselt suur selle vaatamisväärsuse mastaapsust arvestades. Aga ehk jälle nauditakse lihtsalt looduses olemist.








Laskume mööda käänulist mägiteed tagasi Gerês’i ning plaanime ujumispeatust jões, mis meenutab oma mõõtmetelt järve. Autole parkimiskoha leidmine tundub võimatu; et Hugo autos magama ei jääks, laseb Renee meid ujumiskoha lähedal autost välja ning me lähme Hugoga juba vee äärde. Palav on, hüppame kohe jahutavasse vette. Tundub, et Gerês on kodumaise turismi sihtkoht, sest rannas kuuleb vaid portugali keelt. Mulle üllatuseks ei kõla portugali keel hispaania keele sarnaselt, vaid meenutab oma kõlalt läti keelt. See assotsiatsioon tekkis juba Eestist lennukiga Portugali lennates, kui arvasin algul lennukis lätlasi olevat, kuid nüüd päevi portugali keele keskel viibides kuulen ikka kummalist sarnasust meie naaberrahva keelega.


Hugo rannamängud

Oleme Hugot juba liiga kaua igasuguste tegevustega ärkvel hoidnud ning pärast ujumist tuleb uni hetkega, kui ta autotooli istuma saab. Tee ääres paistab puuvilja müügikoht – selline, kus tädi müüb kastitäit enda aia saadusi seal samas oma aia taga. Ostan mõned nektariinid ja ploomid, need tunduvad nii värsked ja küpsed. Löön käega, et neid enne pesema peaks, sööme neid seal samas autos. Imelised.

Sõidame suunaga tagasi Porto poole, kuid teeme kõrvalepõikeid, kuhu mõned huvitavamad sildid viitavad. Üks tee viib kõrgele mäetippu, mille küljed on kaetud ümarate suuremõduliste kividega. Nagu hiiglane oleks mäe otsast kivihunnikut laiali pildunud. Kummaline, mida loodus vormida suudab. Millised võivad olla selliste kivide tekkepõhjused, seda kusagilt kahjuks lugeda ei leidnud. See vaatepilt on kindlasti võimsaim elamus loodusest siin reisil. Hugo magab jätkuvalt autos, meie käime mäetipus kivide peal ronimas. Üritan vaadet nii telefoni kui fotokaga pildile püüda, kuid kahemõõtmeline foto ei anna kahjuks kunagi edasi sellist avarust ega objektide tegelikke suurusi, mida silmad kolmemõõtmeliselt näevad.








Otsustame, et õhtusöögiotsingule täna aega ei kuluta, vaid sõidame tagasi eile avastatud restoranitänavale Porto külje alla Matosinhosesse. Vahelduseks proovime eilse restorani kõrval asuvat teist restorani, kus teenindaja räägib inglise keelt väga hästi ja tutvustab tänast mereannisaaki. Silman eksponeeritud mereandide seas ka midagi sellist, mida olen varem Portugali kööki uurides piltidel näinud ning tean, et need on meres kivide peal kasvavaid “küüned” – just nii nad elukaid nimetavad, kuna need näevad küünte moodi välja. Söödav sisu urgitsetakse kesta seest välja – nendel on mere maitse, tundub mulle.
Meres kivide peal kasvavad süüdavad "küüned"

Bacalhau suupisted

Lauda tuuakse ka bacalhau’st ehk soolatursast valmistatud pallikesed, mis on Portugalis väga laialt levinud isutekitajad. Saame maitsta ka väga häid musti oliive ning kollaseid soolaube. Lisaks sai ja kitsejuust, mis ei puudu samuti ühestki lauast. Mina valin täna õhtusöögiks ühe suure grillitud kala, Renee aga otsustab vahelduseks üldse veiseliha süüa. Tänane õhtusöök ovatsioone siiski esile ei kutsu, ei liha ega kala pole nii hästi valmistatud kui lootsime. Aedviljad, mida lisandiks tellisime, tulevad lauda (üle)aurutatult – nendeks on kapsas ja porgand – no ei ole head. Oleks ikka pidanud eilsele kohale truuks jääma, mis on siit mõne sammu kaugusel.

Kui õhtul Skype’ga Aneele helistame, paitab ta läbi ekraani Hugot ja ütleb pisar silmis, et tahab teda nii väga katsuda ja kallistada. Mõistan siis, et olen tekitanud Aneele selle sama igatsustunde, mida ma ise kogeda ei tahtnud, kui oleks Hugo reisilt maha jätnud. Mulle ei tulnud pähegi, et laps võib oma venna suhtes samasugust igatsust kogeda. Samas minust lahusolek ei tekita 8-aastasele enam sellist südantkriipivat igatsust, aga millegipärast tekivad need tunded seoses väikelapsega, kellega on kõigil füüsiline kontakt oluliselt suurem. Ja siis tekibki see tunne, et tahad paitada ja kallistada...