Porto (19.08.14)


Hommik Portos. Kui kardina lahti teen, paistab 11. korruse aknast udu sisse mattunud linn ning ookean. Sooja on vaid 17 kraadi, mis tundub teine äärmus Lissabonis kogetud kuumusele. Meil ei ole sooje riideid isegi kaasas!

Õnneks õhutemperatuur tõuseb veidi üle paarikümne kraadi, kui oleme hommikusöögilt tulnud ning Porto vanalinna suundume. Parkimiskohta tänaval leida ei õnnestu, aga maa-aluseid parkimismaju on Portos piisavalt. Liiklus on Portos aeglane ning ilma mõjuva põhjuseta tegelikult autoga Portos liigelda ei soovita. Portos on ühistranspordina busside ja trammide kõrval olemas isegi metroo, kuid kuna meil oli auto niikuinii olemas, ei hakanud metrooliinidesse süvenema ega kaalunud seda alternatiivse transpordivahendina. Pealegi on vankriga metroos liiklemine parajalt ebamugav tegevus.









Laskumine Douro jõe äärde mööda järske tänavaid.

Esmamulje Portost sain eile linnast läbi sõites – Porto on üsna Lissaboni nägu, ainult kulunum. Porto vanalinn on väga kompaktne ning kõik on jalutuskäigu kaugusel. Vanalinnaga piirnev ala on aga arhitektuuriline õudus – siin laiutavad 1980-test pärit korrusmajad (nii elamud kui äripinnad), mille fassaade pole tõenäoliselt kordagi värskendatud. Siin pole rohelust, on vaid ühtlane hall kivilinn. Seevastu veidi veel linnasüdamest eemal on elutingimused taas viisakamad. Kohati meenutavad korrusmajad ning nende osaline paiknemine mäenõlvadel isegi Soome kaasaegset arhitektuuri.

Kiire pilk internetis Porto vaatamisväärsustele tekitab huvi kullatud interjööriga 14. sajandist pärit São Francisco kiriku vastu. Ristiusu pühamutele pole tavapärane interjööris kulda kasutada, siin on aga 400 kg kullaga kaetud piilarid, laed, kantsel, seinakaunistused jne. Kullatud interjöör tegelikkuses nii särav ja sillerdav pole kui töödeldud piltidelt paistab. Külastajatele on avatud ka kiriku katakombid. Väljastpoolt näeb kirik välja üsna hall ja mitte erilist tähelepanu äratav.

Selfie kullatud interjööriga São Francisco kirikus

Portost, täpsemini Douro jõe kallastelt, on pärit üks ülemaailmselt kuulus jook – portvein. Portveinipoode on Portos igal sammul, samuti veinikeldreid, kus saab veinidegustatsioonidel käia. Selliseid rariteete nagu 40-aastaseid portveine müüakse igas poes; vanim portvein, mis mulle silma hakkas, pärines aastast 1937. See on sama vana kui minu vanaema!

Jalutame Douro jõe äärde, mis on aastasadu olnud Porto elu tuiksoon ja keskpunkt. Jõe ääres keeb ka praegu vilgas elu, kuid liiklustiheduse tekitavad praegu turistid, kes armastavad Douro kaldal jalutada, restoranides istuda või lõbusõidulaevaga sõita.

Teisel pool Douro jõge, täiesti silmaga hoomataval kaugusel, asetseb aga hoopis teine linn – Vila Nova de Gaia. Kuulsad vaated Porto vanalinnale saab just Douro vastaskaldalt. Üle jõe viib mitu autodele mõeldud silda, jalakäijad saavad aga jõe ületada Luis I silda mööda, mis on valminud 1886. aastal, olles sel ajal maailma pikim metallsõrestikust kaarsild.

Rahvamass Porto kesklinnas Douro jõe ääres

Jõeäärsed söögikohad.

Portos laiutab isegi keskpäeval udu, mistõttu kauguses olevate objektide pildile püüdmine on keeruline. Just sel hetkel, kui ma jõe ääres pildistades üritan läbi udu vastaskallast suumida, annab mu põhiobjektiiv lõplikult otsad. Lõplikult seepärast, kuna juba reisile tulles oli mul kaasas poolvigane objektiiv. Raputasin objektiivi mingi sisemise osa Kihnu künklikel teedel lahti ning enne Portugali ei jõutud seda korda teha – nii ma sellise poolpiduse objektiivi, millega sai vaid neljase avaga pilte teha, kaasa võtsin. Kotist on mul võtta nüüd vaid 50 mm fiksobjektiiv (ehk ma ei saa suumida) – see on väga hea objektiiv, aga linnaruumis pildistamiseks paraku mitte kõige parem, kuna heade piltide saamiseks peab sellega fotograaf väga palju liikuma. Ja linnas on liikumine soovitud suunas tihti võimatu. Kõik edasised reisipildid on fiksobjektiivi või siis telefoniga tehtud.

Vaade Portost üle Douro jõe Vila Nova de Gaia linnale. Ilm on udune.

Katkine objektiiv teeb mind kurvaks, sest pildistamine on minu jaoks oluline. Meil ei suju ka kuidagi lõunasöögiks restorani otsimine, kuna lihtsat jalutades ei tundu ühtegi head (mitteturistikat) restorani teele jääma, internetiotsinguga leitud üks Porto TOP 10-st restoranist on aga hoopis suletud, nagu kohapeale jalutades selgub. Ma olen liiga maksimalist, et süüa suvalistest hingetutes kohtades. Ma võin kannatada tühja kõhtu ja otsida kauem, aga ma ei taha süüa halba sööki. Reneel hakkab täis saama taluvuslimiit rahvarikastes kohtades viibimisest. Praeguseks on olnud meie Portugali reis enamasti vaid nö “must see” kohad, kus lisaks meile otsivad emotsiooni tuhanded teised inimesed. Nad kõnnivad Lonely Planet (või mõni muu reisigiid) näpus, seljakott seljas, vaatavad kõrgustesse ja klõpsivad pilte erinevatest objektidest. Ma võin ju irooniline olla, aga olen ise samasugune. Renee küll üritab mind pidevalt kaasaegsesse maailma integreerida ning panna asukohti, vaatamisväärsusi ja restorane reaalajas telefoniga otsima (mobiiliinternet on meil nüüd viimased aastad igal reisil kohapeal ostetud). Ma olen aeglane, aga katsun areneda. Vanast harjumusest tahan ma aga reisil seda miljonite jaoks kultusraamatut sirvida, andes samas endale aru, et kohad, mis LP-s “käimata radadeks” on tituleeritud, pole enam peale trükimusta nägemist endised.

Tunnen, et täna ei ole emotsionaalselt hea päev; ma ei leia üles seda, millest vaimustuda. Minu jaoks on tegelikult väga oluline kogeda reisidel vaimustust, mille esilekutsujaks võivad olla positiivne kultuurišokk, võimas loodus, hea söök, vägevad ehitised. Kui senistest Portugalis veedetud päevadest üldisemalt rääkida, tunnen samuti, et seda vaimustust on nagu vähevõitu. Kõike oleks nagu sarnasel kujul juba kusagil varem näinud. Kõik oleneb sellest, milline on varasem reisimiskogemus, mis pagas juba all on. Ma olen üsna veendunud, et inimeste esimesed reisid on kõigil väga positiivselt meeles. Siis puuduvad võrdlusmomendid, oled ise veel nii “roheline” ja oskad kõigest vaimustuda, kõik on nii eriline. Eks see meie 7-aasta tagune Jaapani reis seetõttu nii hinges mul on, et seal koges vaimustust pea igal sammul (kuigi see polnud päris esimene reis, aga esimeste seas teisele kontinendile küll).

Porto kesklinnast, kus on nii palju restorane, ei suuda me paradoksaalsel kombel süüa leida. Uut keskkonda on vaja – sõidame Porto äärelinna kaubanduskeskusesse, söön seal rahustuseks ühe Häageni jäätise ja kolan veidi poodides. Reneel tekib samuti energiat juurde ning ta otsib õhtusöögiks välja ühe söögikoha, mis asub veidi väljaspool Portot, Matosinhoses.

Kuidas leida reisil head restorani
Matosinhoses asub ka tohutult suur kaubasadam, mis tundub olevat veidi laiendatud jõesuue. Kohe seal samas sadama lähedal peaks olema restoran, mida tänaseks õhtusöögikohaks otsima läheme. Hea söögi otsinguks reisidel tuleb reeglina teha ise pingutusi – alates internetis tuhnamisest ja “õiges” kohas selgusele jõudmisest (on see ikka see, mis ette kujutad) kuni koha reaalselt ülesotsimiseni, mis samuti alati ei pruugi sujuda. Lisaks on sageli probleemiks veel restorani täituvus – ilma broneeringuta heas kohas lauda saada on õnnemäng. Majanumbrid tunduvad olevat jagatud küll siin Matosinhoses suvalises järjekorras ning enne kui me leiame otsitava restorani, jääb meie teele üks teine restoran, mis tundub olevat “see õige”. Harvad on need korrad, mil just restorani otsingu ajal satuvad su teele need head kohad. Otsustame, et jääme siia.

Need kriteeriumid, mille järgi tunda ära restorani, kus saab head toitu, on puhtalt tunnetuslikud. Võin julgelt öelda, et see on vaist. Me oleme Reneega selles osas väga ühel lainel ja saame isegi ilma omavahel sõnu vahetamata aru, kas tegu on õige kohaga. Ma ei oska seda kirjeldada ega juhiseid anda, see lihtsalt on mu peas. Äkki mul kunagi tuleb tuhin peale ning ma tahan neid indikaatoreid kuidagi kirjapandud mõteteks formuleerida.

Restoran A Margarida, kuhu õhtusöögiks jääme, on taas pererestoran, kus ametis kolm põlvkonda. Siin pakutakse rohkelt mereande. Mereande võiksin ma alati süüa. Tellin täna jälle grillitud sardiine, kuna need pidavat olema värsked ja prisked. Renee valib ühe ahvenalise, samuti grillilt. Pere vanim liige, kepiga liikuv vanaonu, on grillmeister, kelle tegevust saab õue terrassilt jälgida. Ta on sõbralik ning hoolimata sellest, et me portugali keelest aru ei saa ega tema inglise keelt ei mõika, suhtleb ta meiega vabalt. Märgikeelest saavad kõik rahvad aru ning oma tänutunnet ülimalt hästi grillitud kala eest saame me talle ikka väljendada. Tänamine on portugali kultuuris üks äärmiselt oluline tegevus. Nende keeles on tänamise astmeid (kui väga ollakse tänulikud) oluliselt rohkem kui meil. Guugeldame ja õpime ära väljendi “Muito obrigado” - “tänan väga”.
Perekonna vanimale liikmele on restoranis A Margarida usaldatud grillimine.

Sardiinid grillil

Selle reisi parim kala grillilt. Täpsemini - kõige paremalt grillitud. 

Kala ja liha kõrvale pakutakse Portugalis pea alati kartulit. Väga palju esineb kartulit keedetud kujul, mis muidu maailmas väga sage pole, aga eestlaste jaoks selline kodune toit on. Alternatiivina keedukartulile saab Portugalis tellida ka friteeritud kartulilaaste, mis näevad välja nagu kartulikrõpsud, kuid on tehtud värskelt õlis ja on soojad. Väga mõnus nokitsemine taldrikult, aga noa ja kahvliga neid kala kõrvale küll süüa ei õnnestu. Enne, kui lauda saabuvad mu tellitud grillitud sardiinid, tuuakse meile koos kuklite ja oliiviõliga veel näksimiseks oluliselt väiksemad sardiinid, mis on kergelt paneeritud ja rasvas küpsetatud.


Ülimalt hea toit ja pererestoranis kogetud lahke teenindus tekitavad õnnehormoone ning panevad ilusa lõpu tänasele raskele päevale. Otsustame, et homme sõidame linnast välja, mägedesse, kus on ruumi ja õhku hingata. Tahaks väga näha veidi teistsugust Portugali.

1 kommentaar: