Tänasest võtame
rendiauto, et Lissaboni ümbrust omal käel avastada. Renee läheb metrooga
lennujaama autole järgi, meie jääme Hugoga hotelli juurde. Varem jäi kusagilt
silma, et Lissaboni lennujaama Europcar’ist ei tasu rendiautot võtta, kuna seal
on hiigelpikad järjekorrad. Nagu kohapeal selgub, on pikad järjekorrad kõigis
rendifirmades. Lisaks harrastatakse mõttetut ebaefektiivsust – andmed, mille
oled eelnevalt autot broneerides internetis sisestanud, tuleb käsitsi uuesti
paberile kirja panna (ning seda paberit ei jagata järjekorras seisjatele
eeltäitmiseks, vaid selle saab igaüks letis, kulutades sellega meeletult aega);
ja siis need paberile kirjapandud andmed sisestab inimene uuesti arvutisse!
Reneel kulus auto kättesaamiseks kaks ja pool tundi. Ja ta polnud isegi internetti
kaasas selle igava aja sisustamiseks, kuna ta jätis netitelefoni mulle.
Meie käime ennelõunal
Hugoga õues jalutamas ja ühte mänguväljakut otsimas, mida esimesel päeval
nägime. Otsitud mänguväljak jäi leidmata, küll aga leidsime hotelli kõrvalt pargist ühe kiige.
Kui Renee lõpuks
autoga hotelli juurde jõudis, oli kell juba 2 läbi ning viimane aeg lõunat süüa
(nagu eelnevas postituses kirjutasin, pannakse suur osa restorane kella 3-st
kinni ja avatakse taas õhtul). Eile õhtul söödud väga hea sushi oli veel
värskelt meeles ning koht siin samas lähedal – seega lõunasöögiplaanid
otsustatud. Sushibuffet maksab lõunal vaid 12.90 €. Sushi pole mitte välja
pandud, vaid seda saab menüü järgi tellida. Maitsesime päris mitmeid, valisime
välja lemmikud ning tellisime paremaid neist veel juurde.
Lõunasöögiks sushi
Hugol tuleb
pärast lõunasööki autos magus uni, meie avastame ringi sõites Lissaboni ümbrust.
Esmalt tuleb tahtmine sõita kõrge silla peale, mis viib üle Tejo jõe
vastaskaldale Almada linna. Ilma GPS-ita oleks siinsetes oludes võimatu
liigelda. Lissaboni uuemat osa läbivad kuni kuuerealised kiirteed, mis teevad
liikluse sujuvaks ning ühest punktist teise pääsemise kiireks. Teid, mis on
laiad kui lennuvälja maandumisrajad, saab linnadesse ehitada vaid jõumeetodiga,
sest paraku jääb rajatavatele teedele alati ehitisi ette. Ka 25. aprilli silla
peal on kuus rida autodele ning hiljem alla tasandile juurde ehitatud
raudteesild. Oleme erinevatel reisidel väga palju sildasid ületanud, millest
osad on hiiglaslike mõõtmetega. Praegu puhtalt tunnetuslikult, ilma fakte
kontrollimata arvan, et see Lissaboni sild on üks kõrgemaid neist. Sild ning kiirteed
on Portugalis tasulised, hinnad üsna kõrged. Teeme peatuse Kristuse kuju juures,
kust avaneb parim vaade sillale ja kogu Lissaboni linnale. Teeme autoga tiiru
Lissaboni vastaskaldal Almada linnas, mis tundub olevat Lissaboni magala.
25. aprilli sild Lissaboni ja Almada vahel
Sillal
Kristuse kuju Almadas
Vaade Lissabonile vastaskaldalt
Siit edasi
toimunust jutustades pean tunnistama, et mul on selle reisi kodutöö tegemata.
Käiks koolis, saaks kahe. Väga piinlik. Muidu ma ikka alati valmistun igaks
reisiks väga põhjalikult, uurin, loen, kirjutan märkmeid välja, parimal juhul
teeme Reneega google.doc’is ühise faili, kuhu kogume kõik reisiks vajaliku –
hotellibroneeringud, autorendi info, lennuajad, kohad, mida külastada, parimad
restoranid jne. Ma küll seekord alustasin ühte faili, ostsin üle pika aja
Lonely Planeti (mida vaid paar korda lehitsesin) ja lugesin mõnda Portugali reisikirja.
Sain soovitusi ka tuttavalt, kes on aasta Portugalis elanud. Konkreetset
tegevusplaani mul seekord pole ning linna põhilisi vaatamisväärsusi peast ei
vurista ega nägemise peale ära ei tunne.
Põhjuseid, miks
sel korral nii vähene eeltöö sai tehtud, on mitmeid. Üks põhjustest on
kindlasti suvine aeg, mil on nii palju tegevusi õues ning arvutis olekuks
lihtsalt ei jää aega. Kui emotsionaalsest küljest võtta, siis sain aru, et
tegelikult pole keset kuuma Eesti suve mingit kihku siit minema sõita. Ma
lihtsalt ei suutnud end kuidagi Portugali-lainele häälestada. Portugali piletid
ostsin juba jõuludel, kui Eestis oli külm ja pime ning ihaldus sooja järele
suur. Reisiaeg sai pandud augustisse, kuna tähistame augustis oma 10 aasta
abielu täitumist ning sellest saab meie 10. pulma-aastapäeva reis. Praktiline
külg on veel see, et kool pole alanud ja ei pea lapse kooliaegadest sõltuma.
Üks koht, mida
Lissaboni ümbruses soovitatakse vaadata, on Sintra (vana)linn. See on
Lissabonist kiirteed mööda kõigest poole tunni kaugusel, samuti kergesti
ligipääsetav Lissabonist rongiga tulijatele. Portugalis olen hakanud läbitud
maad arvutama vaid ajaliselt; täpseid kilomeetreid ei vaatagi. Kiirteel
liigeldes saavad kilomeetrid hoopis teise tähenduse. Kiirusepiirang on 120
km/h, reaalselt sõidetakse veel 10-20 km/h kiiremini.
Sintra linn on
ehitatud mäe külgedele. Kõige kõrgemal mäe tipus paistab taas üks mauride
kindlus. Sintra on turismimagnet. Seda saame aru kohe siis, kui linna sisse
sõidame. Kulgeme linna autoga läbi jalakäijakiirusel, ees ja taga on ummik
autodest, kes otsivad parkimiskohta nagu meiegi. Paraku ühtegi parkimiskohta
tänavatel leida ei õnnestu, kõik on tihedalt autosid täis pargitud. Lisaks
autodele kihab tänavatel inimmass. On see pühapäevane võimendus või ongi suvine
Sintra nii rahva- ja autorohke. Ülerahvastatus tekitab tunde, et tahaks nagu
hingata, minna kusagile, kus ei pea inimeste vahel trügima, kus saab veidi
rahulikumalt olla. Ookean on lähedal, võtame suuna sinnapoole.
Jõuame
mandri-Euroopa kõige läänepoolsemasse tippu (ei peatu konkreetse tähistatud
turismiobjekti juures), ronime mööda liivast ja kivist rada kaljust alla ning
jääme väikese ojakese äärde, mis samas ookeanisse suubub, kaljude varju istuma.
Hugo saab mängimiseks liivavormid ning sukeldub mõneks ajaks oma maailma. Vahel
läheb mõni liivavorm käest jõevooluga kaasa, millele ma siis järgi tormama
pean.
Randa jõudmiseks tuleb kaljult alla ronida
Kuidas toit maitseb?
Mandri-Euroopa läänepoolseim koht
Teeme
õhtusöögiplaane. Üks tuttava soovitus on Cascais asuv restoran Mar do Inferno,
kus pakutakse häid mereande. Oleme paigale üpris lähedal ning kulgeme
sinnapoole mööda käänulisi rannikuteid kõrgete kaljude otsas. Cascais’ mereäärne
tänav, mis kulgeb kõrgel kaljuserval, on palistatud viietärnihotellidega. Linn
näeb välja väga korras ja suursugune. Jalutame mööda promenaadi restoranini.
See paistab esmapilgul täis olevat, kuid viie minutiga leitakse meile laud. Restoran
on lihtsa väljanägemisega, kuid asub maalilise vaatega kohas. Tihti on
restorani atraktiivne asukoht ja toit omavahel pöördvõrdelises seoses; vaatame,
kuidas sel korral. Kuid kuna on pime juba ja üsna jahe õhtu, on terrassil
kilest seinad ette tõmmatud ning vaadet nautida ei saa. Keskendume toidule. Portugalis
tuuakse esmalt lauda kuklid, mõnikord ka maisijahust leib ning selle kõrvale
alati kitsejuustu. Sel korral on väike ümmargune kera kitsejuustu seest
kreemjas nagu sulatatud juust, parim, mis ma siin saanud olen. Tellime
mereannivaagna kahele, millest peaks jaguma meile kõigile. Vaagnal on kaks
suurt grillitud kala, krevette, karpe, koorega keedetud väikesed kartulid, mis
on üle valatud keeva õliga, brokolit, lillkapsast ja porgandit. Toit vastas
täielikult ootustele. Restorani hinnaklass on lähedalasuvaid viietärnihotellide
kliente silmas pidades pigem kõrge.
Cascais õhtul
Mereannivaagen kahele
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar