reede, 29. august 2014

Porto (19.08.14)


Hommik Portos. Kui kardina lahti teen, paistab 11. korruse aknast udu sisse mattunud linn ning ookean. Sooja on vaid 17 kraadi, mis tundub teine äärmus Lissabonis kogetud kuumusele. Meil ei ole sooje riideid isegi kaasas!

Õnneks õhutemperatuur tõuseb veidi üle paarikümne kraadi, kui oleme hommikusöögilt tulnud ning Porto vanalinna suundume. Parkimiskohta tänaval leida ei õnnestu, aga maa-aluseid parkimismaju on Portos piisavalt. Liiklus on Portos aeglane ning ilma mõjuva põhjuseta tegelikult autoga Portos liigelda ei soovita. Portos on ühistranspordina busside ja trammide kõrval olemas isegi metroo, kuid kuna meil oli auto niikuinii olemas, ei hakanud metrooliinidesse süvenema ega kaalunud seda alternatiivse transpordivahendina. Pealegi on vankriga metroos liiklemine parajalt ebamugav tegevus.









Laskumine Douro jõe äärde mööda järske tänavaid.

Esmamulje Portost sain eile linnast läbi sõites – Porto on üsna Lissaboni nägu, ainult kulunum. Porto vanalinn on väga kompaktne ning kõik on jalutuskäigu kaugusel. Vanalinnaga piirnev ala on aga arhitektuuriline õudus – siin laiutavad 1980-test pärit korrusmajad (nii elamud kui äripinnad), mille fassaade pole tõenäoliselt kordagi värskendatud. Siin pole rohelust, on vaid ühtlane hall kivilinn. Seevastu veidi veel linnasüdamest eemal on elutingimused taas viisakamad. Kohati meenutavad korrusmajad ning nende osaline paiknemine mäenõlvadel isegi Soome kaasaegset arhitektuuri.

Kiire pilk internetis Porto vaatamisväärsustele tekitab huvi kullatud interjööriga 14. sajandist pärit São Francisco kiriku vastu. Ristiusu pühamutele pole tavapärane interjööris kulda kasutada, siin on aga 400 kg kullaga kaetud piilarid, laed, kantsel, seinakaunistused jne. Kullatud interjöör tegelikkuses nii särav ja sillerdav pole kui töödeldud piltidelt paistab. Külastajatele on avatud ka kiriku katakombid. Väljastpoolt näeb kirik välja üsna hall ja mitte erilist tähelepanu äratav.

Selfie kullatud interjööriga São Francisco kirikus

Portost, täpsemini Douro jõe kallastelt, on pärit üks ülemaailmselt kuulus jook – portvein. Portveinipoode on Portos igal sammul, samuti veinikeldreid, kus saab veinidegustatsioonidel käia. Selliseid rariteete nagu 40-aastaseid portveine müüakse igas poes; vanim portvein, mis mulle silma hakkas, pärines aastast 1937. See on sama vana kui minu vanaema!

Jalutame Douro jõe äärde, mis on aastasadu olnud Porto elu tuiksoon ja keskpunkt. Jõe ääres keeb ka praegu vilgas elu, kuid liiklustiheduse tekitavad praegu turistid, kes armastavad Douro kaldal jalutada, restoranides istuda või lõbusõidulaevaga sõita.

Teisel pool Douro jõge, täiesti silmaga hoomataval kaugusel, asetseb aga hoopis teine linn – Vila Nova de Gaia. Kuulsad vaated Porto vanalinnale saab just Douro vastaskaldalt. Üle jõe viib mitu autodele mõeldud silda, jalakäijad saavad aga jõe ületada Luis I silda mööda, mis on valminud 1886. aastal, olles sel ajal maailma pikim metallsõrestikust kaarsild.

Rahvamass Porto kesklinnas Douro jõe ääres

Jõeäärsed söögikohad.

Portos laiutab isegi keskpäeval udu, mistõttu kauguses olevate objektide pildile püüdmine on keeruline. Just sel hetkel, kui ma jõe ääres pildistades üritan läbi udu vastaskallast suumida, annab mu põhiobjektiiv lõplikult otsad. Lõplikult seepärast, kuna juba reisile tulles oli mul kaasas poolvigane objektiiv. Raputasin objektiivi mingi sisemise osa Kihnu künklikel teedel lahti ning enne Portugali ei jõutud seda korda teha – nii ma sellise poolpiduse objektiivi, millega sai vaid neljase avaga pilte teha, kaasa võtsin. Kotist on mul võtta nüüd vaid 50 mm fiksobjektiiv (ehk ma ei saa suumida) – see on väga hea objektiiv, aga linnaruumis pildistamiseks paraku mitte kõige parem, kuna heade piltide saamiseks peab sellega fotograaf väga palju liikuma. Ja linnas on liikumine soovitud suunas tihti võimatu. Kõik edasised reisipildid on fiksobjektiivi või siis telefoniga tehtud.

Vaade Portost üle Douro jõe Vila Nova de Gaia linnale. Ilm on udune.

Katkine objektiiv teeb mind kurvaks, sest pildistamine on minu jaoks oluline. Meil ei suju ka kuidagi lõunasöögiks restorani otsimine, kuna lihtsat jalutades ei tundu ühtegi head (mitteturistikat) restorani teele jääma, internetiotsinguga leitud üks Porto TOP 10-st restoranist on aga hoopis suletud, nagu kohapeale jalutades selgub. Ma olen liiga maksimalist, et süüa suvalistest hingetutes kohtades. Ma võin kannatada tühja kõhtu ja otsida kauem, aga ma ei taha süüa halba sööki. Reneel hakkab täis saama taluvuslimiit rahvarikastes kohtades viibimisest. Praeguseks on olnud meie Portugali reis enamasti vaid nö “must see” kohad, kus lisaks meile otsivad emotsiooni tuhanded teised inimesed. Nad kõnnivad Lonely Planet (või mõni muu reisigiid) näpus, seljakott seljas, vaatavad kõrgustesse ja klõpsivad pilte erinevatest objektidest. Ma võin ju irooniline olla, aga olen ise samasugune. Renee küll üritab mind pidevalt kaasaegsesse maailma integreerida ning panna asukohti, vaatamisväärsusi ja restorane reaalajas telefoniga otsima (mobiiliinternet on meil nüüd viimased aastad igal reisil kohapeal ostetud). Ma olen aeglane, aga katsun areneda. Vanast harjumusest tahan ma aga reisil seda miljonite jaoks kultusraamatut sirvida, andes samas endale aru, et kohad, mis LP-s “käimata radadeks” on tituleeritud, pole enam peale trükimusta nägemist endised.

Tunnen, et täna ei ole emotsionaalselt hea päev; ma ei leia üles seda, millest vaimustuda. Minu jaoks on tegelikult väga oluline kogeda reisidel vaimustust, mille esilekutsujaks võivad olla positiivne kultuurišokk, võimas loodus, hea söök, vägevad ehitised. Kui senistest Portugalis veedetud päevadest üldisemalt rääkida, tunnen samuti, et seda vaimustust on nagu vähevõitu. Kõike oleks nagu sarnasel kujul juba kusagil varem näinud. Kõik oleneb sellest, milline on varasem reisimiskogemus, mis pagas juba all on. Ma olen üsna veendunud, et inimeste esimesed reisid on kõigil väga positiivselt meeles. Siis puuduvad võrdlusmomendid, oled ise veel nii “roheline” ja oskad kõigest vaimustuda, kõik on nii eriline. Eks see meie 7-aasta tagune Jaapani reis seetõttu nii hinges mul on, et seal koges vaimustust pea igal sammul (kuigi see polnud päris esimene reis, aga esimeste seas teisele kontinendile küll).

Porto kesklinnast, kus on nii palju restorane, ei suuda me paradoksaalsel kombel süüa leida. Uut keskkonda on vaja – sõidame Porto äärelinna kaubanduskeskusesse, söön seal rahustuseks ühe Häageni jäätise ja kolan veidi poodides. Reneel tekib samuti energiat juurde ning ta otsib õhtusöögiks välja ühe söögikoha, mis asub veidi väljaspool Portot, Matosinhoses.

Kuidas leida reisil head restorani
Matosinhoses asub ka tohutult suur kaubasadam, mis tundub olevat veidi laiendatud jõesuue. Kohe seal samas sadama lähedal peaks olema restoran, mida tänaseks õhtusöögikohaks otsima läheme. Hea söögi otsinguks reisidel tuleb reeglina teha ise pingutusi – alates internetis tuhnamisest ja “õiges” kohas selgusele jõudmisest (on see ikka see, mis ette kujutad) kuni koha reaalselt ülesotsimiseni, mis samuti alati ei pruugi sujuda. Lisaks on sageli probleemiks veel restorani täituvus – ilma broneeringuta heas kohas lauda saada on õnnemäng. Majanumbrid tunduvad olevat jagatud küll siin Matosinhoses suvalises järjekorras ning enne kui me leiame otsitava restorani, jääb meie teele üks teine restoran, mis tundub olevat “see õige”. Harvad on need korrad, mil just restorani otsingu ajal satuvad su teele need head kohad. Otsustame, et jääme siia.

Need kriteeriumid, mille järgi tunda ära restorani, kus saab head toitu, on puhtalt tunnetuslikud. Võin julgelt öelda, et see on vaist. Me oleme Reneega selles osas väga ühel lainel ja saame isegi ilma omavahel sõnu vahetamata aru, kas tegu on õige kohaga. Ma ei oska seda kirjeldada ega juhiseid anda, see lihtsalt on mu peas. Äkki mul kunagi tuleb tuhin peale ning ma tahan neid indikaatoreid kuidagi kirjapandud mõteteks formuleerida.

Restoran A Margarida, kuhu õhtusöögiks jääme, on taas pererestoran, kus ametis kolm põlvkonda. Siin pakutakse rohkelt mereande. Mereande võiksin ma alati süüa. Tellin täna jälle grillitud sardiine, kuna need pidavat olema värsked ja prisked. Renee valib ühe ahvenalise, samuti grillilt. Pere vanim liige, kepiga liikuv vanaonu, on grillmeister, kelle tegevust saab õue terrassilt jälgida. Ta on sõbralik ning hoolimata sellest, et me portugali keelest aru ei saa ega tema inglise keelt ei mõika, suhtleb ta meiega vabalt. Märgikeelest saavad kõik rahvad aru ning oma tänutunnet ülimalt hästi grillitud kala eest saame me talle ikka väljendada. Tänamine on portugali kultuuris üks äärmiselt oluline tegevus. Nende keeles on tänamise astmeid (kui väga ollakse tänulikud) oluliselt rohkem kui meil. Guugeldame ja õpime ära väljendi “Muito obrigado” - “tänan väga”.
Perekonna vanimale liikmele on restoranis A Margarida usaldatud grillimine.

Sardiinid grillil

Selle reisi parim kala grillilt. Täpsemini - kõige paremalt grillitud. 

Kala ja liha kõrvale pakutakse Portugalis pea alati kartulit. Väga palju esineb kartulit keedetud kujul, mis muidu maailmas väga sage pole, aga eestlaste jaoks selline kodune toit on. Alternatiivina keedukartulile saab Portugalis tellida ka friteeritud kartulilaaste, mis näevad välja nagu kartulikrõpsud, kuid on tehtud värskelt õlis ja on soojad. Väga mõnus nokitsemine taldrikult, aga noa ja kahvliga neid kala kõrvale küll süüa ei õnnestu. Enne, kui lauda saabuvad mu tellitud grillitud sardiinid, tuuakse meile koos kuklite ja oliiviõliga veel näksimiseks oluliselt väiksemad sardiinid, mis on kergelt paneeritud ja rasvas küpsetatud.


Ülimalt hea toit ja pererestoranis kogetud lahke teenindus tekitavad õnnehormoone ning panevad ilusa lõpu tänasele raskele päevale. Otsustame, et homme sõidame linnast välja, mägedesse, kus on ruumi ja õhku hingata. Tahaks väga näha veidi teistsugust Portugali.

esmaspäev, 25. august 2014

Lissabon-Óbidos-Porto (18.08.14)


Täna kolime Lissabonist Põhja-Portugali. Võtame suuna Porto poole, kuhu jääme viieks järgnevaks ööks. Porto asub Lissabonist veidi üle 300 km kaugusel. Mööda tasulist kiirteed jõuab Portosse kolme tunniga, kasutades tasuta teid, võtab teekonna läbimine poole rohkem aega. Nagu juba eile Lissaboni ümbruses aru saime, on kiirteed väga hea kvaliteediga, kus kilomeetrid saavad hoopis uue tähenduse, seega ei kaalu isegi aeglasemat varianti.
Kiirteel Lissabonist Portosse

Kuna reisime koos Hugoga, on meil ainsaks piiravaks teguriks, millega arvestama peaks, tema lõunauni. Lõunaunest ei ole meil lastega reisimisel kunagi probleemi olnud, uneaega saab kolmeaastasel vajadusel nihutada isegi kuni kahe tunni võrra edasi. Ja (auto)sõitu saab enamasti sättida just lapse uneajale. Kuigi Hugol pole autosõidu vastu midagi, ei taha me ise kolme tundi järjest sõidule panna. Tunni kaugusel Lissabonist, Óbidoses, teeme peatuse, et käia laguunides (taas soovitus tuttavalt).
Óbidose laguunid


Päikest polnud, olustik nägi välja just selline tuhmides toonides.

Ookeani ääres



Óbidose laguunid on ookeanist sisemaa poole eraldunud suhteliselt madalad ja ookeanilainete eest kaitstud veesilmad, mille vahel laiuvad hiiglaslikud liivaluited. Esmaspäevasel päeval on inimesi laguunide kaldal vaid üksikuid. Ehk on see tingitud ka ilmast, mis erineb kolmel päeval Lissabonis kogetud kuumusest. Päike on täielikult pilve taha varjunud ning õues on umbes 23 kraadi sooja. Meie jaoks aga ideaalne normaaltemperatuur ning päike ei kõrveta. Võtame ujumisriided ja liivaasjad kaasa ning läheme randa. Üllatuslikult on vesi laguunides üsna jahe ning sisse hüppama ei kutsu. Jalutame laguunide juurest mööda liiva ookeanini. Ka ookeanivesi on külm ning lained jõulised. Mul tekib mõte minna jooksma ning seejärel vette hüpata. Niisama mina külma vette sisse kõndida ei suuda. Jooksuriideid pole kaasas, aga mööda rannariba saab joosta ka lihtsalt ujumisriietega ja paljajalu. Mõeldud, tehtud.

Ookeanis ujumine ei jäänud selle päeva viimaseks ujumiseks. Nagu oleme Portos end hotelli sisse registreerinud, läheme hotelli katuseterrassile ja hüppame basseini. Meie hotell asub Porto keskusest veidi väljas, kohe Douro jõe suudmes, kuna Porto kitsasse vanalinna pole mõtet hotelli otsida, kui sul on auto. Ja ka hinnad on Porto äärelinnas mõistlikud, siin saab endale lubada elada viietärnihotellis (mille kasuks räägib taas hea voodi ja hea hommikusöök).
Hotelli basseinis. Hugo ronib taga paremas nurgas akna peal.

Õhtusöögikoha otsinguga tegeleb täna Renee, kuna mul pole ju sel korral nimekirja, kust ideid võtta. Reisi- ja toidugiide on mitmeid, mis kohti hindavad ning neile tunnustust jagavad, neist ühe TOP 10-st leiab pererestorani Casa Aleixo, mis pakub ehtsat Portugali toitu. Koht asub teisel pool Porto linna (võrreldes meie hotelliga), eemal turismitsentrist, kuhu jalgsi kõndides ei jõua.

Restoranini jõudmiseks läbime Porto linna mööda Douro jõega paralleelselt kulgevat tänavat, kus autosid on nii palju, et liiklus on aeglane; aeg-ajalt lausa seisev. See on hea võimalus esmatutvuseks Portoga. Porto ja Lissabon tunduvad esmapilgul üsna sarnased – mõlemaid läbib jõgi, mis poolitab kaks linna, samasugused kivisillutisega tänavad, samad trammid, mäenõlvadel tõusvas joones paistvad majakatused, ka arhitektuuriline sarnasus on äratuntav. Ainult Porto esmamulje tundub veidi rääbakam ja kulunum. Korras maja fassaad on pigem erand kui reegel.
Glasuurplaadikaunistusega fassaad Portos



Sillad Portos üle Douro jõe

Restorani Casa Aleixo sisse astudes saan kohe aru, et see on selline koht, kus saab hästi süüa. Tegemist on pererestoraniga, kus ametis kolm põlvkonda. Restorani asutaja, praeguse noorima generatsiooni vanavanaisa pilt on seinal aukohal. Seinal on raamitud ka mõned väljalõiked ajalehtedest, kus restoranist lugu ilmunud. Noorim pereliige, umbes minuvanune, on mõistagi teenindaja rollis, kuna kõneleb ka inglise keelt. Vanemad inimesed reeglina inglise keelt Portugalis ei räägi. Restorani õhustikust ja suhtumisest on kohe aru saada, et tahetakse pakkuda parimat ja ollakse hingega asja kallal. Mina tellin õhtusöögiks kaheksajala fileed; teenindaja kinnitab, et seda oskavad nad hästi teha. Algul küll imestan, kuidas õnnestub kaheksajalast fileed kätte saada, kuid otsin youtubest ühe video ja näen, kuidas see käib. Minu toidus on tikuga ühendatud kolm kaheksajala fileed, sellest saab sellise tavalise kalafilee suurusega tüki. Kaheksajala filee kõrval on riis, mille sees on kaheksajala kombitsad. Mina olen restoranist ja kaheksajalafileest vaimustuses. Minu vaimustust toidu suhtes jagab ka Hugo. Tellisin talle küll eraldi kalapallid, mis valmistatud kuulsast Portugali bacalhaust ehk kuivatatud ja soolatud tursast, aga ta eelistab kaheksajalga minu taldrikult. Kalapallid on serveeritud ubadega, mida kohtab samuti Portugali toitudes üsna sageli. Renee tellib sealiha kapsa ja kartuliga, mis on üsna Eestipärane toit. Magustoiduks võtame kolmepeale proovimiseks toidu nimega “pudim abade de priscos”, mis on tõlkes peekonipuding. Kõlab intrigeerivalt, aga proovime ära. Toidu ootamise ajal guugeldame ja vaatame, kuidas see asi valmistatud on. Põhilised koostisosad on muna ja suhkur, pisut portveini ning veidi on lisatud ka peekonit. Peekonimaitset süües nagu isegi aiman, ei teagi, on see teadmine, et see on toidus või on seda tegelikult tunda. Kuna alkohol on läbi küpsetatud, laseme ka Hugol pudingut maitsta. Midagi sellist pole igal juhul enne saanud, väga eriline kogemus. Kuna see on hästi magus, siis koguseliselt kannatab seda süüa vaid natuke. 
Restoran Casa Aleixo

Restoran Casa Aleixo

Hugo õhtusöögil


Kaheksajalafilee ja riis

Pudim abade de priscos (peekonipuding)

Maiustamas

laupäev, 23. august 2014

Lissaboni ümbrus – Almada, Sintra, Cascais (17.08.14)


Tänasest võtame rendiauto, et Lissaboni ümbrust omal käel avastada. Renee läheb metrooga lennujaama autole järgi, meie jääme Hugoga hotelli juurde. Varem jäi kusagilt silma, et Lissaboni lennujaama Europcar’ist ei tasu rendiautot võtta, kuna seal on hiigelpikad järjekorrad. Nagu kohapeal selgub, on pikad järjekorrad kõigis rendifirmades. Lisaks harrastatakse mõttetut ebaefektiivsust – andmed, mille oled eelnevalt autot broneerides internetis sisestanud, tuleb käsitsi uuesti paberile kirja panna (ning seda paberit ei jagata järjekorras seisjatele eeltäitmiseks, vaid selle saab igaüks letis, kulutades sellega meeletult aega); ja siis need paberile kirjapandud andmed sisestab inimene uuesti arvutisse! Reneel kulus auto kättesaamiseks kaks ja pool tundi. Ja ta polnud isegi internetti kaasas selle igava aja sisustamiseks, kuna ta jätis netitelefoni mulle.

Meie käime ennelõunal Hugoga õues jalutamas ja ühte mänguväljakut otsimas, mida esimesel päeval nägime. Otsitud mänguväljak jäi leidmata, küll aga leidsime  hotelli kõrvalt pargist ühe kiige.

Kui Renee lõpuks autoga hotelli juurde jõudis, oli kell juba 2 läbi ning viimane aeg lõunat süüa (nagu eelnevas postituses kirjutasin, pannakse suur osa restorane kella 3-st kinni ja avatakse taas õhtul). Eile õhtul söödud väga hea sushi oli veel värskelt meeles ning koht siin samas lähedal – seega lõunasöögiplaanid otsustatud. Sushibuffet maksab lõunal vaid 12.90 €. Sushi pole mitte välja pandud, vaid seda saab menüü järgi tellida. Maitsesime päris mitmeid, valisime välja lemmikud ning tellisime paremaid neist veel juurde.


Lõunasöögiks sushi

Hugol tuleb pärast lõunasööki autos magus uni, meie avastame ringi sõites Lissaboni ümbrust. Esmalt tuleb tahtmine sõita kõrge silla peale, mis viib üle Tejo jõe vastaskaldale Almada linna. Ilma GPS-ita oleks siinsetes oludes võimatu liigelda. Lissaboni uuemat osa läbivad kuni kuuerealised kiirteed, mis teevad liikluse sujuvaks ning ühest punktist teise pääsemise kiireks. Teid, mis on laiad kui lennuvälja maandumisrajad, saab linnadesse ehitada vaid jõumeetodiga, sest paraku jääb rajatavatele teedele alati ehitisi ette. Ka 25. aprilli silla peal on kuus rida autodele ning hiljem alla tasandile juurde ehitatud raudteesild. Oleme erinevatel reisidel väga palju sildasid ületanud, millest osad on hiiglaslike mõõtmetega. Praegu puhtalt tunnetuslikult, ilma fakte kontrollimata arvan, et see Lissaboni sild on üks kõrgemaid neist. Sild ning kiirteed on Portugalis tasulised, hinnad üsna kõrged. Teeme peatuse Kristuse kuju juures, kust avaneb parim vaade sillale ja kogu Lissaboni linnale. Teeme autoga tiiru Lissaboni vastaskaldal Almada linnas, mis tundub olevat Lissaboni magala.

25. aprilli sild Lissaboni ja Almada vahel

Sillal

Kristuse kuju Almadas

Vaade Lissabonile vastaskaldalt

Siit edasi toimunust jutustades pean tunnistama, et mul on selle reisi kodutöö tegemata. Käiks koolis, saaks kahe. Väga piinlik. Muidu ma ikka alati valmistun igaks reisiks väga põhjalikult, uurin, loen, kirjutan märkmeid välja, parimal juhul teeme Reneega google.doc’is ühise faili, kuhu kogume kõik reisiks vajaliku – hotellibroneeringud, autorendi info, lennuajad, kohad, mida külastada, parimad restoranid jne. Ma küll seekord alustasin ühte faili, ostsin üle pika aja Lonely Planeti (mida vaid paar korda lehitsesin) ja lugesin mõnda Portugali reisikirja. Sain soovitusi ka tuttavalt, kes on aasta Portugalis elanud. Konkreetset tegevusplaani mul seekord pole ning linna põhilisi vaatamisväärsusi peast ei vurista ega nägemise peale ära ei tunne.

Põhjuseid, miks sel korral nii vähene eeltöö sai tehtud, on mitmeid. Üks põhjustest on kindlasti suvine aeg, mil on nii palju tegevusi õues ning arvutis olekuks lihtsalt ei jää aega. Kui emotsionaalsest küljest võtta, siis sain aru, et tegelikult pole keset kuuma Eesti suve mingit kihku siit minema sõita. Ma lihtsalt ei suutnud end kuidagi Portugali-lainele häälestada. Portugali piletid ostsin juba jõuludel, kui Eestis oli külm ja pime ning ihaldus sooja järele suur. Reisiaeg sai pandud augustisse, kuna tähistame augustis oma 10 aasta abielu täitumist ning sellest saab meie 10. pulma-aastapäeva reis. Praktiline külg on veel see, et kool pole alanud ja ei pea lapse kooliaegadest sõltuma.

Üks koht, mida Lissaboni ümbruses soovitatakse vaadata, on Sintra (vana)linn. See on Lissabonist kiirteed mööda kõigest poole tunni kaugusel, samuti kergesti ligipääsetav Lissabonist rongiga tulijatele. Portugalis olen hakanud läbitud maad arvutama vaid ajaliselt; täpseid kilomeetreid ei vaatagi. Kiirteel liigeldes saavad kilomeetrid hoopis teise tähenduse. Kiirusepiirang on 120 km/h, reaalselt sõidetakse veel 10-20 km/h kiiremini.

Sintra linn on ehitatud mäe külgedele. Kõige kõrgemal mäe tipus paistab taas üks mauride kindlus. Sintra on turismimagnet. Seda saame aru kohe siis, kui linna sisse sõidame. Kulgeme linna autoga läbi jalakäijakiirusel, ees ja taga on ummik autodest, kes otsivad parkimiskohta nagu meiegi. Paraku ühtegi parkimiskohta tänavatel leida ei õnnestu, kõik on tihedalt autosid täis pargitud. Lisaks autodele kihab tänavatel inimmass. On see pühapäevane võimendus või ongi suvine Sintra nii rahva- ja autorohke. Ülerahvastatus tekitab tunde, et tahaks nagu hingata, minna kusagile, kus ei pea inimeste vahel trügima, kus saab veidi rahulikumalt olla. Ookean on lähedal, võtame suuna sinnapoole.

Jõuame mandri-Euroopa kõige läänepoolsemasse tippu (ei peatu konkreetse tähistatud turismiobjekti juures), ronime mööda liivast ja kivist rada kaljust alla ning jääme väikese ojakese äärde, mis samas ookeanisse suubub, kaljude varju istuma. Hugo saab mängimiseks liivavormid ning sukeldub mõneks ajaks oma maailma. Vahel läheb mõni liivavorm käest jõevooluga kaasa, millele ma siis järgi tormama pean.

Randa jõudmiseks tuleb kaljult alla ronida

Kuidas toit maitseb?



Mandri-Euroopa läänepoolseim koht

Teeme õhtusöögiplaane. Üks tuttava soovitus on Cascais asuv restoran Mar do Inferno, kus pakutakse häid mereande. Oleme paigale üpris lähedal ning kulgeme sinnapoole mööda käänulisi rannikuteid kõrgete kaljude otsas. Cascais’ mereäärne tänav, mis kulgeb kõrgel kaljuserval, on palistatud viietärnihotellidega. Linn näeb välja väga korras ja suursugune. Jalutame mööda promenaadi restoranini. See paistab esmapilgul täis olevat, kuid viie minutiga leitakse meile laud. Restoran on lihtsa väljanägemisega, kuid asub maalilise vaatega kohas. Tihti on restorani atraktiivne asukoht ja toit omavahel pöördvõrdelises seoses; vaatame, kuidas sel korral. Kuid kuna on pime juba ja üsna jahe õhtu, on terrassil kilest seinad ette tõmmatud ning vaadet nautida ei saa. Keskendume toidule. Portugalis tuuakse esmalt lauda kuklid, mõnikord ka maisijahust leib ning selle kõrvale alati kitsejuustu. Sel korral on väike ümmargune kera kitsejuustu seest kreemjas nagu sulatatud juust, parim, mis ma siin saanud olen. Tellime mereannivaagna kahele, millest peaks jaguma meile kõigile. Vaagnal on kaks suurt grillitud kala, krevette, karpe, koorega keedetud väikesed kartulid, mis on üle valatud keeva õliga, brokolit, lillkapsast ja porgandit. Toit vastas täielikult ootustele. Restorani hinnaklass on lähedalasuvaid viietärnihotellide kliente silmas pidades pigem kõrge.

Cascais õhtul

Mereannivaagen kahele