teisipäev, 24. juuni 2014

London. Kes vara ärkab, see palju jõuab. (10.06.14)

Olin unustanud telefoni ööseks hääletuks panna ning ärkan hommikul kell 7.40 sõnumi piiksu peale, milles Kaisa teatab, et maandus just Brüsselis. Proovin küll edasi magada, kuid mõte hakkab juba tööle, kuhu küll veel jõuda võiks, kui paar tundi plaanitust varem juba üles saab. On üks anekdoot sakslastest, kes ärkavad puhkuse ajal iga päev kell 5, kuna nii on puhkus pikem. Väärtustame kogu perega alati hommikust und ja vara ärkamine on meile kõigile väga ebameeldiv tegevus, mistõttu mõistame selle anekdoodi irooniat eriti hästi. Täna tunnengi end nagu sakslane, kuna suutsin vara ärkamisega endale aega Londonis juurde muretseda. Täna on need kaks tundi eriti väärtuslikud, kuna hakkame juba lõuna paiku koju tagasi sõitma.

Plaanitust varem ärkamine ei lase aga alustada muuseumikülastusega, mis mul eile valmis mõeldud oli. Muuseume enne kella 10 lahti ei teha, seega tuleb leida tegevust, mis kellaajaliselt piiritletud pole. Üks koht Londonis, mida veel näha tahtsin, on Tower Bridge – samuti üks Londoni ikoonidest, mis mul piltide pealt oma kahe torniga silme ees on. Sild on ehitatud 19. sajandi lõpus ning on esimene ülestõstetav sild Londonis (et suured laevad mahuks läbi sõitma).
Saadan lastele postkaardi

Monument nimega Monument

London Bridge

Tower Bridge

Kõige parem koht Toweri silda näha on teise silla pealt. Sõidan bussiga Citysse ning jalutan Londoni sillale, kust avaneb vaade Toweri sillale. Hommikupäikesega ida suunas vaadata ega pildistada pole küll kõige parem, kuid salvestasin need pildid oma mälusse ja fotokakaardile ning liikusin edasi. Kuna aega on loetud tunnid, sõitsin metrooga Westminsteri lähistele ning jalutasin sealt Rahvusgalerii (National Gallery) juurde, mis asub Trafalgari väljakul, kus me juba korduvalt selle Londoni reisi jooksul oleme viibinud.

Trafalgari väljak. Taamal Rahvusgalerii - maalikunsti muuseum.


Rahvusgaleriis näeb maalikunsti aastatest 1250-1900. Muuseum on samuti tasuta nagu Briti muuseumgi. Muuseumide nimed Rahvusgalerii ja Briti muuseum tunduvad eksitavad, kuna nimede järgi võiks oletada, et muuseumid pakuvad vaatamiseks vaid brittide kunsti, kuid tegelikkuses on neis mõlemas suures muuseumis esindatud ülemaailme kunst. Rahvusgaleriis saab näha kunstiajaloost tuntud Madalmaade, Prantsusmaa ja Itaalia kunstnike töid nagu Rembrandt, Monet, Rubens, van Gogh, Seurat, Césanne jt. Hommikuses vastavatud muuseumis liigub vähe rahvast ning huvipakkuvad tööd saan üle vaadatud üsna kiiresti. Tunnen, et iga maali juures ei jõua peatuda ning selle kohta infot lugeda – maalikunsti pikalt vaadata on oluliselt raskem kui esemelist kunsti.
Covent Garden

Covent Garden

Seal samas tekib mõte, et jõuan veel Briti muuseumisse, kus oleks veel palju huvitavat vaadata. Lähen Briti muuseumisse jalgsi läbi Soho ja Covent Gardeni. Ma vist pole varem maininud, et Londonis jalgsi liikudes ei järgita punast foorituld, vaid minnakse üle tee siis, kui tee on vaba (küll enamasti ettenähtud kohtades). Põhjamaisest kultuuriruumist tulnuna ootasin algul (üksi) viisakalt rohelist tuld, enne kui üle tee läksin, kuid mitme päevaga olen kohanenud kohalike kommetega ja liigun rahvamassiga kaasa.

Briti muuseumis võtan ette valgustusajastu saali. Algul tundub saal kummaliselt eklektiline, kuna siia koondatud kunst on pärit väga erinevatest aegadest ning väga paljudest kohtadest üle maailma. Infot lugedes selgub, et just valgustusajastul (peamiselt 18. sajandil Euroopas) hakati väärtustama ratsionaalset mõtlemist ja teadust (mis praegu tundub iseenesestmõistetav lähenemine) ning esemelise kunsti kogumine ja süstematiseerimine andis selgust varajasest inimajaloost.


Briti muuseumis saab vaadata ja üllatuslikult isegi käega kastuda osasid eksponaate, mida muuseumi vabatahtlikud on ühele lauale kokku kogunud ning iga eseme kohta huvilistele jutustavad. Seda mitte üksnes valgustusajastu saalis, vaid ka mitmetes teistest ruumides.

Neid esemeid saab Briti muuseumis käega katsuda ja lähemalt uurida.

Kiirustan muusemist hotelli poole tagasi, käin lõunal ning pakime kiiruga asjad kohvrisse ja hakkame lennujaama poole liikuma. Kuigi meie metroopeatusest saab Piccadilly liiniga otse Heathrow lennujaama (ca 1 h), valime me kiirema kohalejõudmise võimaluse – kiirrongi Paddingtoni jaamast (15 min sõitu, pilet 21 naela). Paddingtoni jaama saab Holborni metroopeatusest ühe ümberistumisega. Üks jaam enne Paddingtoni teatakse metroos, et metroo on umbes ning ükski rong sel suunal edasi ei sõida. Ronime maa peale tagasi ning kuna bussi ees pole ja bussipeatuses on kirjas info, et jalgsi saab Paddingtoni jaama 9 minutiga, ei jää me bussi ootama, vaid kõnnime sinna.


Rongid lennujaama käivad iga 15-20 minuti tagant ning sel hetkel, kui pileti ostame, on rong just ees ning sõit algab kohe. Tõenäoliselt oleks tänaseid seiklusi arvestades saanud Piccadilly liiniga lennujaama isegi kiiremini.
Paddingtoni jaam

Kiirrong Heathrow lennujaama


Koju sõidame läbi Kopenhaageni, kuna normaalsed lennufirmad otselende Tallinna ja Londoni vahel ei opereeri. See tundub tegelikult täiesti absurdne, kuna odavlennufirmaga Londonisse tulles saab siia otselennuga, pilet on 5 korda odavam ja ajakulu väiksem. 3-tunnise lühilennu puhul ei nurise ka lennukite üle. Tagasilennud on odavlennufirmadel aga liiga vara hommikul, mistõttu tulemegi kalli, aga see-eest ümberistumisega lennuga läbi Kopenhaageni. Kopenhaageni lennujaam on väga ilus, puhas ja luksuslike poodidega.

Heathrow lennujaamas sushit söömas


Südaöösel Tallinnasse jõudes sõidan lennujaamast otse Toila poole. Tahan ööseks Hugo kaissu jõuda. Arvasin, et mu igatsus Hugo järele iga päevaga aina süveneb, tegelikkuses oli aga reisi esimene päev kõige raskem. Hiljem harjusin olukorraga ning ei mõelnud iga hetk lastele. Ka ei kohanud ärritajaid ehk siis väikeseid heledapäiseid poisse, kes mulle Hugot meenutavad. Londoni kesklinnas kohtab üldse väga vähe lapsi. Olen enda väikeste lastega alati nii kokkukasvanud olnud, et mul on raske ilma nendeta, kuid see reis tõestas, et ma saan hakkama. Seda, et lapsed saavad ilma minuta hakkama, uskusin ma ennegi. Hugo nuttis nende viie päeva jooksul, mil ma ära olin, vaid korra kui kukkus, muidu oli naeratus kogu aeg kõrvuni. Teadsin, et see pole loomulik, kuna nii väike laps peab saama oma tundeid nuttes välja elada ning eks tagasi jõudes saan ma päeva parajat jonni tunda. Nii see oligi.