esmaspäev, 31. märts 2014

Florida idarannik. West Palm Beach (24.03.14)

Juba mitu päeva olin tundnud, kuidas reisi lõpp hakkab lähenema ning millegipärast kisub see teadmine kuidagi alateadlikult meeleolu nukramaks. Alati on kahju, kui reis läbi saab. Viimane hommik tervitas meid vihmapiiskadega, mida veel siinsel reisil tundnud polnud. Õhutemperatuur tundus samuti olevat veidi jahedam kui tavaliselt.

Reisi viimasel päeval olime jõudnud ringiga tagasi Miami lähedusse ning peatusime West Palm Beachis, kuhu ka meie tuttavad talve eest põgenesid. Tänama peab Facebooki, ilma milleta ei teaks me paljude tuttavate eludest pooltki nii palju. Otsesuhtluses sain teada, et nad plaanivad perega seal olla kuni märtsi lõpuni ning kokku sai lepitud ka külaskäik.

Nende avar ja heledates toonides korter asub sõna otseses mõttes rannal, imelise vaatega ookeanile. Majal on ka ühiskasutuses õuebassein. Saades teada üksikasju korteri rentimisest ja hindadest, pani see peas keerlema mõtted, et võiks samuti järgmisel talvel mõneks ajaks siia sooja kliimasse emigreeruda. Mulle on meie laiuskraadi talved ja pimedus alati emotsionaalselt rasked, ma püsin erksa ja ärksana vist päikeseenergiaga.
West Palm Beach, elamine rannas.

Meil on tuttavatega enam-vähem samaealised lapsed. Suured tüdrukud leidsid kergesti ühise keele - mängisid peitust, vaatasid tahvelarvutist mängud üle, ehitasid Lego Friends’ide maja ning demonstreerisid basseinis oma ujumisoskusi. Käisime meiegi veel viimast päeva soojas viibides basseinis ujumas. Veest välja tulles oli küll oluliselt jahedam kui tavaliselt siin Floridas olime harjunud. Vihm oli õnneks järgi jäänud ning seega jäime õue liha grillima. Hiljem plaanisime minna veel randa jalutama, kuid vihma oli taas hakanud sadama.
Hugo ja Anee valmistuvad ujumiseks

Hugo õpib ise noaga lõikama

Viimase õhtu veetsime mööda poode kolades. Käisime läbi ka eile avastatud outlet’idest, kuid vihma oli hakanud juba nii kõvasti sadama, et sealsetel lahtistel sisetänavatel liikumine lõppes märgade riietega. Renee meiega riidepoodides ei käi, kui, siis vaid hea tuju korral paari üksikut asja selga proovimas, mis ma talle välja olen valinud. Seevastu leidis ta elektroonikapoest iRoboti isetegutseva põrandapesemisroboti ning küsis, kas ma sellist endale tahaks. See on USAs oluliselt odavam kui Eestis ning klapib ka meie pistikutega. Minu vastus oli kiire “jah”, kuna olin ammu igatsenud, et keegi mu eest põrandaid peseks. Tolmuimejaga jõuan ma põrandaid puhastada, aga sageli ei jätku ei aega ega tahtmist pärast kogu maja tolmuimejaga üle käimist seda sama põrandapinda veel pesema hakata. Etteruttavalt võin öelda, et olen oma uue koduloomaga rahul. See ei asenda küll suurpuhastust, kuid kui on valida, kas keegi ei pese põrandaid või kodus siblib ringi üks vaikne põrandapesemisrobot, siis valin viimase variandi.

Sel reisil sai üsna palju käidud ka USA toidupoodides. Asulates liigeldes ning sageli just vett sai ostmas käidud pharmacy’des, mille nime järgi võiks eeldada, et tegu on apteegiga, kuid siin on need veidi laiema kaubavalikuga ostukohad. Pharmacy’d müüvad lisaks ravimitele pesemis- ja kosmeetiktarbeid, jooke ja snäkke ning laia valikut fototarvikuid. Enamasti on need suurtesse kettidesse kuuluvad ning neid on pea igal suuremal ristmikul. Avatud 24 h. Ööpäevaringselt on avatud ka suured Walmarti kauplused (nagu meie Prisma – toit, riided ja kodutarbed). Üllatusin aga Walmarti kaubavalikus – USAs, kus peaks olema võimalik teha kõikvõimalikke valikuid, puudusid hiiglaslikus toidupoes ökotooted. Mul puudub võrdlus teiste kettide suurpoodidega, seega ei saa üldistusi teha, kuidas teiste suurpoodide kaubavalik on. Küll aga saab ökokaupa juba varem mainitud ja kiidetud Whole Foods Marketist (mille esinemissagedus on oluliselt hõredam kui teistel kettidel). Siiski pole kõik WFM-s müüdav ökokaup, silte tuleb hoolikalt jälgida. Ja kuigi tavatoit poes pole USAs kallim kui Eestis, on ökokaup üllatavalt kallis. Valik on küll suur ja kõike saab ökona, kuid arvestama peab kordades suurema rahakuluga kui sama asja tavakaubana ostes.

USAs tundub Ülestõusmispühade tähistamine igasuguse jänku- ja munakujulise söödava nänniga olevat mastaapne. Kõikides poodides (isegi väikesed pharmacy’d) on nüüd loetud nädalad enne munapühi meetritepikkused riiulid kõikvõimalike firmade šokolaadimunasid ja –jäneseid täis. Isegi kuulsad Ferrero Rocheri kommid on suudetud sealse turu jaoks suurteks munadeks ja jänesteks vormida. Küll aga ei leia USA toidupoodide lettidelt Kinder Surprise üllatusmunasid, mis võiksid sealses muna- ja jänesehulluses hästi peale minna. Lugesin USAs ühte toiduajakirja ning sain teada, et USA turul on Kinder Surprise munad rangelt keelatud ning nende riiki sissetoomist trahvitakse. Põhjuseks ohtlikud väikeseid osi sisaldavad mänguasjad munade sees. Sellisele asjale pööratakse tähelepanu, kuid et see söödav, mis pakkidesse pannakse, ka tervisele ohutu oleks, ei pöörata tähelepanu. Kommiriiulid on täis odavaid värvilisi rämpskomme.

Mulle meeldib alati reisidelt kohalikke toite kaasa osta, kuid Walmartis riiulivahesid läbi kolades leidsin üksikuid normaalse koostisega toite, mida osta tasus. Lisaaineid, glükoosi- ja fruktoosisiirupit ning transrasvu leiab väga paljudest toitudest.

Poodides hämmastab ka kasutatavate kottide hulk. Esiteks puudub endal võimalus ostetud tooted kokku pakkida – seda teeb kas kassapidaja või spetsiaalne pakendaja. Asjad pakiti umbes poole väiksematesse õhukestesse kilekottidesse kui meil poeskäimiseks kasutatakse. Kusjuures ühte kotti mahutati olenevalt raskusest nii 2-5 eset. Sageli lõppes poeskäik umbes 10-15 kilekotiga, mis koos ostetava kraamiga kaasa tuli. Whole Foods Marketis tahetakse aga keskkonnasõbralikud olla ning pakendatakse kaubad tugevatesse ühekordsetesse paberkottidesse. Keskkonnasõralikus on küll vaid näiline, kuna reaalselt on paberkoti tootmine ressursimahukam ja keskkonnavaenulikum kui kilekoti tootmine. Pakkijad jagavad paberkotte heldelt, samuti pannakse vähe asju ühte kotti. Oma kotiga poes ei käida ning iga kord pakitakse su kaubad uutesse kottidesse. Ükskord küll läksin enda riidest ostukotiga ja pakkisin enda asjad ise sisse, eks ma neile siis imelik tundusin. Ei kujuta ette, kui peaks seal iganädalaselt käima ja seda kotihulka endale koju tassima.

Reisi lõpp. Läbitud vahemaaks Floridas tuli 1100 miili (ca 1800 km). Lennusõit tagasi (Miami-New York-Helsingi-Tallinn) kulges lihtsalt ja tõrgeteta, lapsed magasid enamus pikast lennust, kuna oli öö.

Mängud Helsingi lennujaamas

pühapäev, 30. märts 2014

Florida idarannik. Cocoa Beach, Kennedy kosmosekeskus (23.03.14)

Hommik Cocoa Beachil Florida idarannikul. Juba reisiplaani koostades arvasin ma, et Renee jaoks võiks kindlasti Kennedy kosmosekeskus huvipakkuv olla ning otsisin ööbimise võimalikult lähedale kosmosekeskusest otse randa. Oletasin, et lastel pole kosmosekeskuses midagi teha ning mina võin nendega pigem rannas aega veeta.

Veel päev varem polnud Renee kindel, et ta ikka kosmosekeskusesse läheb, kuna kahtles, kas ma lastega üksi võõras kohas hakkama saan. Veensin ikka Reneed, et minul pole probleemi siin lastega hakkama saamisel, kuna rand on jalutuskäigu kaugusel ja neile seal meeldib.  

Kella 11 paiku õue minnes ei tundunud eriline rannailm olevat. Kampsunit küll peale polnud vaja, kuid päike ei paistnud ning õhk tundus olevat umbes 21-22 kraadi, samuti tilkus taevast üksikuid vihmapiisku. Vaatasime ilmateate üle – see lubas vihmatut ilma 26 soojakraadiga. Seega asus Renee üksi kosmosekeskuse poole teele (sõit 40 min).
Kennedy kosmosekeskus

Kosmosesüstik Atlantis Kennedy kosmosekeskuses

Kuna oli veel hommikuselt jahe, jalutasin lastega veidi peatänava ääres riidepoodides ning seejärel käisime toidupoes ning ostsime randa juua, jogurtit ja viinamarju kaasas. Õues oli vahepeal jõudnud päris soojaks minna.

Kui hotelli siia Cocoa Beachile broneerisin, olin selle asukoha kaardilt täpselt järgi vaadanud. Mul on vajadus kohti, kus käime, kaardina ette kujutada. Uurin alati kus, kui kaugel ja millises suhtes asuvad objektid linnapildis, et linnas liikudes suudaksin antud kohta niimoodi süsteemselt paremini tajuda. Cocoa Beach on väike maariba, vaid paar horisontaalselt tänavat mõlemal pool mere vahel (ja teistpidi täisnuga all vertikaalsed tänavad). Seetõttu ei vaadanud hommikul liikvele minnes kaarti uuesti üle, kuna tundus, et mul on pilt selge. Mäletasin, et terve ookeanipoolne rannariba on puhas liiv ja ujumisrand. Kui aga olin randa otsides jõudnud välja jahisadamani, hakkasin endas kahtlema. Mul endal polnud telefonis internetti, seega helistasin Reneele ja palusin kaarti vaadata. Siis sain aru, mis vea ma olin teinud. Mul oli kaart peas täpselt ümberpööratult! Kui me eile õhtul Cocoa Beachile sõitsime arvasin ma, et tuleme teist silda pidi ning seetõttu olin kaardi enda jaoks valetpidi keeranud. Kuigi teadsin, et mul tuli nüüd randa otsima minna täpselt vastassuunas, oli peas kaarti rakse uuesti ümber keerata, kuna olin enda jaoks selle koha juba mällu salvestanud. Liiklemine lapsekäruga on siin suhteliselt keeruline – kõnniteid on, aga need lõppevad kohati väga ebaloogilistes kohtades otsa nagu nt autoparkad või lihtsalt tupikuna.




Cocoa Beach

Mere äärde jõudes oli rand juba paksult rahvast täis. Cocoa Beach sarnaneb nii välimuselt kui ka rahvastikutiheduselt Miami Beach’ile. Anee läks kohe lainetesse hullama ning möllas vees pea tund aega. Ookeani vesi tundus pärast soojas Kariibi meres ujumist üsna jahe. Hugo suuri laineid ei armasta ning eelistab pigem liivavormidega mängida. Mina vette ei läinudki, kuna ei julge nii rahvarohkes kohas ei lapsi ega asju endast liiga kaugele jätta.

Kuna päikest täna polnud pilve tagant üldse piilumas, kreemitasin end pisteliselt, igaks juhuks määrisin küll õlad sisse, kuid näo jätsin kreemitamata (küll kogemata, kuna kreemitasin meid kõiki kolme ja järg läks käest). Mulle tundus, et oleme juba ekvaatorist nii palju põhja poole jõudud, et päike enam nii ohtlik olla ei saa. Hiljem ei saanud aru, miks mu näonahk õhetab – kui peeglisse vaatasin, nägin, et nahk punetab ning tugevalt on ette päevitatud päikeseprillid ja rätikuääre all olnud nahk on oluliselt heledam kui täna päikest näinud näoosa. Jälle ma alahindasin päikest, või siis päikest, mida me täna ei näinud, aga meid salakavalalt siiski praadis.






Anee (pildi keskel) lainetes möllamas






Mõne tunni pärast tuli Renee meile randa järgi. Ta oli kosmosekeskusest väga vaimustuses ning arvas, et tegelikult oleks seal isegi lastel põnev olnud. Oli küll samuti palju rahvast, kuid kusagil järjekordi ei tekkinud. Laste jaoks oli suur mänguväljak ning Angry Birds’i kosmoseteemaline tegevuskeskus. Pealegi oli pilet oluliselt odavam kui Legolandis. Renee nägi Kennedy kosmosekeskuses lähedalt ära imposantse Atlantise kosmosesüstiku, mis transportis rahvusvahelisse kosmosejaama vajalikke vahendeid üle 20 aasta. Nüüd on hiiglaslik kosmosesüstik toodud Kennedy kosmosekeskusesse väärikale vanaduspensionile ning kõigile huvilistele uurimiseks. Lisaks oli kosmosekeskuses palju interaktiivseid tegevusi, kuid kui tahaks kõigesse süüvida, kuluks seal tegelikult terve päev.

Alustaime sõitu mööda Florida idarannikut lõuna poole, et jõuda õhtuks West Palm Beachi, kus asub meie tänane ööbimiskoht. Täna oli plaanis käia veel kusagil outlet’is. Tee peal surfasin internetis ja leidsin lõpuks, et tee peale jäävatest outlet’idest parim tundub olevat seal samas West Palm Beach’is suure kiirtee ääres, kuid oh üllatust – juhtus olevat pühapäevane päev, mil poed suletakse juba kell 7 (tavaliselt on USAs poed väga kaua lahti, paljud ööpäevaringselt, outlet’id on lahti kella 10-ni õhtul). Jõudsime tund enne sulgemist kohale ning tegime kiirkäigu poodides. Tundus, et homme tuleb siia tagasi tulla.
West Palm Beach

Restoran Palm Sugar tänava poolt

Restoran Palm Sugar interjöör

Lisaks olin autosõidu ajal internetist välja otsinud, kus tasuks West Palm Beachis õhtust sööma minna. Kaalukauss langes söögikohale nimega Palm Sugar, kus pakutakse Asia fusion stiilis toite. Õnneks oli restoranis kohti ning saime maha istuda. Tellisime krõbeda pardi ja pak choi’ga nuudleid ning mee ja pähklitega kana koos nuudlitega, Renee valis Panang karri loomalihaga (tuntud ka kui Phanaeng curry või Penang curry). Kõik toidud olid suurepärased ja maitsesid kõigile. Minule oli see esmane kokkupuude nimetatud karriga ning kuigi ma seni pole karridest vaimustuses olnud, sain ma nüüd ühe uue lemmiku. Võtan väljakutseks seda ise kodus teha, kuigi komponentide hankimine saab ilmselt olema keeruline.

Pärast õhtusööki jalutasime tagasi auto poole. Juba restorani tulekul olin märganud, et West Palm Beachi keskuses raamatukogu kõrval on pronksist kuju istuva tüdruku ja poisiga, raamat käes, kes meenutavad kangesti Aneed ja Hugot. Tüdruk veidi vanem, lokkis juustega ning poiss uurivalt õde vaatav, soni peas. Soni on nii meie Hugo müts, ta on beebist peale olnud soniga mees. Siin kohe pidi lapsed samamoodi pildi peale sättima. Jooksin auto juurde ning tõin raamatu, soni ja Aneele patsikummi – ja olidki meie lapsed uskumatult sarnased kujudele. Tulemus on näha pildil.

Anee ja Hugo West Palm Beach'is

West Palm Beach õhtupimeduses