kolmapäev, 17. detsember 2014

Meie argipäev Tenerifel (detsember 2014)

See on esimene kaugem reis viimase seitsme aasta sees, millest ma ei kirjuta igapäevaselt. Osalt seetõttu, et me oleme juba viies kord Tenerifel ning maadeavastused on varasematel reisidel juba korda saadetud. Osalt aga seetõttu, et ega me selle aasta Tenerifel käiku päris reisina ei kvalifitseerigi, kuna otsustasime lihtsalt oma igapäevase tegevuse kolida mõneks nädalaks pisut soojemasse, valgemasse ja kellaaegadest mittesõltuvasse kohta. Novembri- ja detsembrikuine kaamos ning kohustus ärgata iga päev kell 7.30, pilkases pimeduses, on nii rusuv ja jõuetukstegev. Tee sa sooja ja valguse saamiseks nii palju sauna kui tahad, põleta küünlaid, söö talviseid toite, külasta spaasid, aga pole see ikka kunagi nii tõhus, kui viibimine soojemas kliimas.

Kahe nädalaga on meil siin Tenerifel välja kujunenud omamoodi rutiin juba. Igati meeldiv rutiin.  Renee teeb (enamus) tööpäevadel tööd, mina aga olen Aneele koduõpetaja. Aga põhilise osa päevast veedan ma lastega siiski õues.

Ilm on novembri lõpus ja detsembris-jaanuaris Tenerife lõunaosas suviselt soe, kuid kindlasti mitte palav. Sellest, kui erinev saab olla ilm sellel väiksel saarel, kirjutan edaspidi. Vihjeks – rannast näeb lumist mäetippu. Hommikujooksu tehes ei küta päike veel kõrvetavalt ning päeval on selline ideaaltemperatuur. Kui päike on pilve taga (mida juhtub siin harva), on veidi jahedam ning on vaja ehk ka kampsunit peale. Õhtuti on temperatuur umbes 18 kraadi ringis, mil on samuti tarvis pikki riideid. Sel korral nägime esimesel kolmel päeval ka huvitavat ilmastikunähtust - ilma vihmata ja päiksepaistega tormi. Tuul oli meeletu kolm päeva ja ööd, uksetihendite vahelt vihises tuul tuppa ning Hugo arvas, et meil sõidavad trollid ukse taga. Välja astudes tahtis tuul ära viia. Algul arvasin hirmuga, et äkki siin talvel ongi selline ilm. 

Koolitunnid ei alga Aneel siin kell 8.15, vaid pigem pärastlõunal. 2. klassi inimese õpetuse töövihikus oli aja planeerimise peatükk. Anee pidi kellajalisse tabelisse kirja panema oma homse päeva plaanid. Tabeli viis esimest rida (kl 6-10) täitis ta sõnaga “magan”. Välja magamine on suur osa meie selle reisi ootustest. Anee magamine on muutunud päev-päevalt üha pikemaks; vahel ajan teda üles pärast kella 11 ning teatan, et Eestis on tal koolipäev juba lõppenud (seal on kell 1 läbi). Mina tõusen aga pigem 9-10 vahel, kuigi und jätkuks kauemaks, aga minus saab võitu hommikusportlane, kes tahab välja päikese kätte liigutama. Sel ajal, kui teised magavad, teen ma mägedes paarikümneminutilise jooksuringi ning peale jooksmist ujun veel umbes sama kaua meie maja basseinis. Sel korral on meil soojenduseta bassein (mida kutsutakse siin küll aastaringseks basseiniks), mis on siinset kliimat arvestades nii uskumatult külm, nagu oleks lausa jahutusega. Arvan, et vesi on selles basseinis hinnanguliselt 15-17 kraadi juures. Mitte vaid sisse minnes pole külm, vaid vee kargust on tunda kogu ujumise aja, sest jalatallad külmetavad. Kui mõtlen teistpidi kontrastile ehk umbes 25-kraadisele basseiniveele ning -10-kraadisele õuetemperatuurile, mis talvises GOSpaas mu lemmik endorfiinide tõstja on, siis sellega kogeb keha oluliselt vähem šokki.

Pärast hommikujooksmist käin kuuma veega duši all enda keha üles soojendamas, tõmban pikkade käistega tumedad riided selga ning kogun rõdul hommikusi sooje päikesekiiri endasse nagu mõni kohalik geko (kes end samuti päikesekuumade kivide peal soojendavad). Kogu see tegevus võib kõlada pisut masohhistlikult, aga tegelikult ma naudin iga hommikust trenniminutit. Trenni juurde käibki alati enda ületamine; enne basseinini jõudmist teen viimase eneseületusliku lõpuspurdi alt ookeani äärest üles meie maja juurde basseini. Ookeanivesi on tegelikult märgatavalt soojem kui basseinivesi (ca 22 kraadi), ja varasematel Tenerife reisidel olengi ma pärast jooksmist alati ookeanis ujunud, kuid meie lähim rand siin Playa Paraisos on nii kiviklibuse kaldaga, et sinna sisse minna on ebamugav. Pealegi on koju pärast märjalt tilkudes pisut liiga pikk maa. Ja kui varasematel reisidel on jooksujärgne ujumine olnud selline 5-minutiline lõõgastus vees, siis nüüd basseinis on ujumisest saanud üks trenni osa (teadagi on basseinis palju mugavam ujuda kui meres/ookeanis).

Vaade jooksuraja ääres. Taamal La Gomera saar.

Eriti koomiliselt mõjuvad mu need hommikujooksud, kui olen vahetult enne kojujõudmist läbi hüpanud kohalikust poes, mõlemas käes üks ahjusoe pikk sai. Ikka enne tuleb kalorid maha joosta, et siis endale pärast saia lubada J Sai on siin nii vastupandamatult maitsev – igal hommikul (tegelikult isegi mitu korda päevas) värskelt küpsetatud, krõbeda koorikuga, olles lausa jumaliku maitsega koos või ja juustuga. Ma küll enne reisi elasin mõnda aega ilma nisujahuta, aga siia tulles ma pidin endalt selle piirangu maha võtma, sest ma jääks liiga paljust heast ilma, kui loobuks hommikustest juustusaiast. Ma tunnen, et selline maitseelamus on rohkem väärt, kui mõni potentsiaalselt kaotatud kilo nisujahust hoidumisest. Jah, eks gurmaanil olegi raske dieeti pidada...

Meie hommikud on pikad – kui mina koju tagasi jõuan, on Hugo vahel ärganud, vahel aga magavad kõik oma pimedates urgudes (kogu majal on ettetõmmatavad pimendavad sirmid, mis on igati praktilised - kaitsevad valguse, soojuse ja ka varaste eest). Katan rõdule laua, Renee teeb värsket apelsinimahla ning sööme krõbedat saia juustuga, millest veel selle kahe nädalaga tüdinud pole. Hugo on valvesöödik – tema on enamasti jõudnud juba hommikuse pudru ära süüa ning jätkab kogu ülejäänud perega ühist hommikusööki.

Hommikusöök rõdul - krõbedad saiad, juust, värske apelsinimahl.

Päeval, mil me kusagile väljasõidule ei lähe, käime me rannas, basseini ääres, mänguväljakutel või ratastega sõitmas. Tegelikult lähemegi me igale poole, kuhu vähegi võimalik, ratastega. Aneel on kaasas tõukeratas ning Hugol jooksuratas. Kunagi aastaid tagasi siin samas Tenerifel imestasin, kuidas rootslased veavad siia lastele kaasa isegi rattad. Nüüd olen ise samasugune - võtan ühe pagasina kaasa rattad! Aga see on seda väärt – lapsed saavad üle pika aja ratastega sõita ning nad ilmselgelt naudivad seda. Esimestel päevadel jooksin üsna hirmunult igal sammul Hugo kõrval, kui ta oma jooksurattaga mägedest alla kihutas (kiiver on ka loomulikult peas), aga päev päevalt olen kontrolli üha lõdvemaks lasknud ning püüan leppida tõsiasjaga, et ta on osav ning õpib olusid ise tundma ja saab hakkama. Inimesed, kes mööda lähevad, nähes väikest murumuna jooksurattaga 100 m minust eespool mäest alla veeremas, vaatavad küll imestusega.


Anee ja Hugo ratastega tagaajamist mängimas meie elamise basseinide alal.



Külmas lastebasseinis

Sageli viib meie tee randa. Kohalikus Playa Paraiso rannas on vulkaaniline liiv nii must, et Hugo keeldus esimesel päeval uskumast, et see tõesti liiv on. Arvas, et kaevab liivavormidega mullas. Musta liiva tekstuur on ka teistsugune kui meile harjumuspärane tuttav liiv, see on nagu elastne, meenutab kõige rohkem seda plastiliini moodi kleepuvat liiva, mida müüakse lastele toas mängimiseks.
Playa Paraiso rannas


Vahepala - banaanid Kanaari saartelt. Väga maitsvad.

Soojas basseinis ujumas

Hugo pärast ujumist päikese käes soojendamas 

Kuna meie enda kivine rand väga ujuma ei kutsu, siis oleme käinud enda lemmikrannas Playa del Duque lainetes hullamas. See on rand, kus ühes ranna nurgas on nii võimsad ookeanilained, et lausa kutsuvad hulljulgeid. Kui ookeanilained sind haaravad, muutub ka täiskasvanu lapsemeelseks ja hullab lainetes nagu pöörane. Mõnikümmend meetrit eemal on juba veidi väiksemad lained ning sinna julgen ka Anee kaasa võtta (küll vaid käerõngastega). Siiski on need lained midagi hoopis teist, kui Läänemeri meile pakub. Lained tormavad rannale meeletu jõuga, murravad kaugemale, kui keegi oskab aimata (pidevalt keegi ajab oma kotte või jalanõusid ookeani poole tagasivalguvas laines taga). See teistpidi laine on nii tugev, et niidab oma jõuga väiksemad lapsed maha. Hugo sai vaid veidi aega lainepiiril joosta, kui ookeanisse tagasivalguv vesi ta pikali tõmbas ja veidi järgi lohistas. Sellest piisas, et kohta ohtlikuks tunnistada ning pigem turvalises kauguses kuivas liivas mänguautodega sõita. Ega ma üksi saakski lastega siia randa tulla, sest asju rannale jätta on äärmiselt riskantne – kotivargaid pidavat siin Tenerifel olema tohutult palju. Samuti ei julgeks ka lapsi omapäi jätta, kui ise ujuma minna.

Ühel pilvisel päeval "kodukülas".


Mäest alla suurtel kiirustel.

Playa Paraiso rand pilvisel päeval - inimtühi.

Kaljudel ronimas

Ookeanilaineid vaatamas

Playa Paraiso värvilised majad

Laste lemmikmänguväljak





Aga sellises suvises soojuses tahaks siiski, et lapsed saaks ujuda. Renee meiega iga päev rannas kaasas käia ei saa, jalutuskäigu kaugusel olev rand on ujumiseks ebamugav, meie hotelli bassein jääkülm (isegi 30 cm veega lastebassein). Ühel hommikul jooksin Playa Paraisos ookeani ääres tasulise basseinikompleksi juurde, kus lootsin, et on köetavad basseinid, aga kahjuks olid ka need külmad. Nii tekkis kaval mõte, et läheks lastega sinna majja, kus eelmisel aastal elasime. Seal on harukordselt sooja veega (ca 30 kraadi) bassein privaatsel katuseterrassil ning kuidas sinna pääseda, see on ju meeles. Tahtsime tegelikult ka sel aastal sellesse samasse majja korterit, kuid ei õnnestunud selliseks perioodiks saada. Nii me siis läksime basseinidele külla. Sisse saab alt uksest koos teistega. Kaks esimest korda, kui ujumas käisime, olime basseinide ääres ainukesed. Kolmandal korral oli veidi rahvast tekkinud – tundub, et jõuluhooaja turistid hakkavad saabuma. Novembri lõpp ja detsembri algus tundub üldse Tenerifel oluliselt vähem rahvast olevat, kui olen harjunud nägema (seda küll ei tunneta Playa de Las Americases ja Los Cristianoses, mis on kogu turismikeskuse süda ja kuhu jagub alati rahvast).

Costa Adeje rand. Meie lemmik. 





Kui me pärastlõunal päikese käest ja ujumast koju jõuame, on aeg lõunasöögiks. Tihti on lapsed nii näljased, et tahavad midagi kohe ja praegu. Hugo lemmik kiirtoit on pühvlimozzarella. Terve pall korraga. Ise lõikab ja palub oliiviõli, palsamiäädikat ning soola-pipart peale. Basiiliku praagib välja, vahel võtab tomateid ka kõrvale, aga enamasti on ta rahul ka lihtsalt ühe hea mozzarellaga. Teine lemmiktoit siin reisil on neil “lastesupp”, mille valmistan kalapuljongist ja köögiviljadest. Kalapuljongit keedan sageli, kuna sööme dorada kala tempura taignas, kuid pead ja sabad jäävad järgi. Nendest keedangi tummise puljongi, mis külmkapis kallerdub lausa tarrendiseks. Meie enda selle reisi lemmik on aga tempura taignas küpsetatud dorada kala (eesti keeles peaks selle nimi olema kuld-merikoger). Eelmisel korral grillisime doradat, aga sel korral meil grilli pole ning proovisime alternatiivina õlis küpsetamist (koos selgrooga). Tempura tainas hoiab kala mahlasena ning ei lase ka rasval kala sisse imbuda.
Tempura dorada

Hugo lõunaune ajal olen mina Aneele koduõpetaja. Õpime kas õues või rõdul, et viibida võimalikult palju siinses mõnusas kliimas just väljas. Võtsime kahe nädala jooksul läbi sama materjali, mis teised sel ajal koolis. Meie koolipäev mahtus umbes kahe tunni sisse päevas, kuna Anee omandab õpitavat materjali kiiresti. Arvasin, et mulle on see igapäevane koosõppimine koormav, kuna Anee ju kodus minu abi koolitöödel praktiliselt ei vaja, aga teised, kes lastega koos õpivad, kirjeldavad seda väga väsitavana. Minul siiski väsimust selle ajaga ei tekkinud, pigem oli väga huvitav tutvuda 2. klassi materjaliga väga detailselt. Renee tegi talle vahel matemaatikas veidi challenge ülesandeid, mida ta nokib ka päris hästi. Samas koolis väga kohusetundlik Anee ilmutas lõpus juba entusiasmi langust ja kauples, et ei peaks nii palju õppima.

Anee matemaatikatunnis.

Päikeseloojangu eelne aeg meie koduõues.


Õhtuti on saanud meil traditsiooniks kogu perega jalutamas ja mänguväljakutel käimine. Esimesed päevad ei julgenud lapsi õhtupimeduses ratastega õue lubada, kuna kukkumisoht mägedes on suur. Eriti Hugot silmas pidades, kes on hulljulge. Samas nähes, kuidas ta areneb ja õpib pidurdamist, lasime neil edaspidi ikka ratastega “jalutamas” käia. Lemmikkohaks sai üks kinnise liutoruga (nagu veeparkides) mänguväljak, kus lapsed kõikvõimalikke viise liulaskmiseks ja ronimiseks kasutasid. Ka peitusemäng oli üks lemmikuid. Kuigi lastel on ligi kuus aastat vanusevahe, on nad üksteisele väga head mängukaaslased ning neil on koos väga põnev. Anee kisub Hugot arengus ette, kuna vanemad õed-vennad on ikka nooremate iidolid. Nii on Hugo juba oma ronimisoskuse ja füüsiliste võimete poolest Aneega praktiliselt samal tasemel. Seda seetõttu, et Anee on erakordselt ettevaatlik ja arglik ning Hugo vastandina väga julge ja osav. Kui Anee mõtleb iga sammu ette, küsib, kuhu jalg panna, kui ta kusagil keerulisemal ronimisvõrgul või –redelil alla ronib, siis Hugo keha tunnetab seda loomulikult ning abi ta ei vaja (kui proovin teda turvama minna, ajab ta pigem mind eemale). Nii ronib ta juba suurtes kõrgustes, laseb liutorust alla pea ees, libistab alla isegi “tuletõrjetorust” mitme meetri kõrguselt ja saab hakkama “ämblikuvõrkudes”.

Jalutuskäikudel on üks Hugo lemmiktegevus veel automarkide tuvastamine – vaatab tee ääres parkivaid autosid ning nimetab kõik margid. Ja siin on nüüd üks vastupidine näide üksteiselt õppimisest – Hugoga koos on ka Anee õppinud ära kõik automargid. Hugo suudab isegi tuvastada, kas tegu on uue või vana autoga. Tal on täiesti müstiline mälu autode suhtes – ta võib autot küljepealt nähes ka ära tunda (ilma margi tähist nägemata). Ühel õhtul oligi selline juhus, kus meie pakkusime, nähes autot vaid küljepealt, et tegu on Toyotaga, tema aga ütles nagu iseenesestmõistetavalt, et tegu on Renault’iga (loomulikult oli tal õigus). Automarkide huviline on Hugo juba varem olnud, kuid siin on lisandunud mõned uued margid, mida ta enne ei teadnud. Nt Mini, Citroën, Seat. Seat on minu arust Eestis täiesti olematu mainega auto (mitte negatiivne, vaid tundmatu), siin aga eelistavad hispaanlased selgelt seda kodumaist brändi. Meiegi rendiauto on sel korral Seat, mis on üllatavalt hea auto. 
Kuna selle reisi eesmärk pole võimalikult palju uut näha, on see reis kujunenud väga lastekeskseks. Aga mida rohkem annad, seda rohkem nõutakse. Kui mõni päev kusagile väljasõitu planeerime, uurib Anee kohe, kui pikk sõit on ja kirtsutab nina, kui on veidi pikem, kui ta ootaks. Samas on lapsed meiega kaasa teinud küll maadeavastusreise, kus ei nuriseta, kuna ollakse hoopis teistmoodi häälestatud.

Anee ja Hugo magama minemas.



Õhtune magamaminek on meil ikka traditsiooniliselt südaöö paiku, kui puudub kohustus vara ärgata. Enne magamaminekut loeme mõned jutud raamatust “Anna hambad”, mis meeldib ühtemoodi nii 3- kui 8-aastasele. Kuigi kodus magab Hugo meie toas, pakuvad uued olukorrad üllatusi. Siin on ta nõus magama lastetoas, kus on mõlemale lapsele voodi. Samas teeb ta öö jooksul mitu korda kisa ning varahommikul tassin ta siiski meie kaissu, kuna ei jaksa ise enam teises toas lohutamas käia. Üks öö möödus siiski nii, et ta magas esimest korda elus terve öö ilma vahepeal kisa tegemata (ööl, mil ta sai 3 a 3 kuud).

teisipäev, 4. november 2014

Porto-Aveiro-Lissabon (23.08.14)


Täna on meie reisi üheksas ja viimane päev. Lennuk läheb meil alles hilistel õhtutundidel Lissabonist ning vaatamata sellele, et oleme ca 300 km kaugusel Portos, on meil täna aega veel Portugali avastada.

Kui hotellist lahkume ja auto juurde jalutame, löövad kirikukellad täistundi. Juba mitmendat päeva asume teele ajal, mil kirikukellad löövad. Täna on aga auto pargitud kohe kiriku ette tänavale ning Hugo jääb kirikukellasid uurima. Tema teadvuses on kell veel kui aja näitaja ning esmalt peatubki ta pilk kiriku tornis oleval numbrilisel kellal, samal ajal imestades, kuidas see sellist võimsat häält teeb. Seletan talle, et kiriku tornis on veel sellised suured kellad, nagu kellukesed, mis sellist häält teevad. Näitan käega torni suunas, viibutan käega, kuidas kellad löövad ning kummalisel kombel hakkavad kirikukellad taas lööma, kuigi 12 lööki kella järgi on juba tehtud. Kui enne lõi kirikukell, mis polnud meie suunas nähtaval ning Hugo ei saanud täpselt aru, kuidas see kell häält teeb, siis nüüd hakkab lööma tänava poole paistev kell ning neid kordi ei jõua enam lugeda. Igal juhul on see kõvasti rohkem kui 12, mis peaks kella järgi olema. Imestan küll, et neid kellasid nii palju lüüakse, ise juba kahtlen, kas keegi meile spetsiaalset etendust ei tee. Samas nagu ei kipu uskuma, et keegi kirikukelladega nalja teeks ning kasutaks neid väiksele lapsele show tegemiseks. Vahepeal kellalöögid lakkavad. Kõnnin Hugoga kiriku juurde ning mõtlen vaadata, kas sinna ka sisse pääseb. Uksed on lukus. Kui Hugot autosse tõstan ning viimast korda kellade poole vaatame, lööb kell veel kolm korda. See oli lõpuks selge sõnum, et meile korraldatigi privaatne kirikukellade kontsert.



Hugo vaimustub kirikukelladest



Hugo uurib kirikukellasid.


Enne Portost lahkumist teeme peatuse veel Porto keskuses, kust plaanisime kaasa osta portveini. Varasematel päevadel Portos jalutades tundus, et veinipoode on igal sammul, nüüd aga, kui neid vaja, ei leia ühtegi. Lõpuks läheme ühte veinipoodi, mille asukoht meeles. Renee teeb meelepärased ostud ning asume teele.

Portveinivalik Portos

Porto

Jäätis kolme peale. Hugo kord.

Meie järgmine peatus tuleb Aveiros. See linn asub vähem kui tunni kaugusel Portost lõunas, samuti ookeani kaldal. Aga see pole tüüpiline ookeaniäärne asula, vaid asub madalas kohas siselahe ääres ning linnatänavateks on lisaks sillutatud teedele ka kanalid. Nagu Portugali Veneetsia. Kanalitel liiguvad pikad ja kitsad gondlid, mis tekitavad veel sarnasusi Veneetsiaga. Kuigi esmalt pole üldse plaan gondliga sõitma minna, vaid lihtsalt linnas jalutada, otsustame kanali ääres astuda kohe väljuvasse paati, mis teeb kanalitel 45-minutilise sõidu. Hugo jaoks peaks ka see põnev olema. Giid räägib paadis ühe seltskonnaga portugali keeles, meile aga esitab emotsioonitut vigast päheõpitud ingliskeelset teksti. Saame ta jutust teada, et need paadid, millega praegu turistidele sõitu tehakse, on kunagi olnud soola vedamise paadid. Aveiros on sajandeid tegeletud mereveest meresoola tootmisega. Pisikest kotikest meresoolaga pakutakse paadisõidul ka 2 € eest müügiks. Ringsõidul selgub, et Aveiro on arhitektuuriliselt hoopis midagi teistsugust kui Lissabon või Porto. Linnas on palju viilkatusega puidust maju ning peakanali äärsed kivist majad meenutavad barokset arhitektuuri, seal samas keskuse lähedal on püstitatud aga Soome-stiilis uued korrusmajad. Aveiro on ka oluliselt paremas korras kui teised nähtud Portugali asumid. Turiste paistab siin aga kordades vähem kui Portos ja Lissabonis. Linnatänavatel liigub laupäevasel pärastlõunal vähe inimesi ja see jätab ruumi hingata. Ilus linn, kus vana ja kaasaegne on oskuslikult ühendatud ning elukeskkonnana kindlasti oluliselt inimsõbralikum kui seni nähtud Portugali linnad.





Paadisõit Aveiros




Aveiro tänavad


Aveiro tänavad


Ees ootab paaritunnine sõit Lissaboni suunas. Laiadel, hea kvaliteediga ja tühjadel kiirteedel möödub sõit kiiresti. Kiirteedel on nende laiust ja teedevõrgu tihedust arvestades ootamatult vähe autosid, aga ilmselt on see tingitud kõrgetest hindadest. Meie läbisime Portugalis ca 1500 km, sellest suure osa ka kiirteedel ning rahaliselt läks see maksma üle saja euro.

Lissabonis jõuame enne lennujaama minekut käia läbi veel sushikohast, mis meile Lissabonis peatudes meeldima hakkas. Sööma jääda pole enam aega, mõistõttu ostame sushi kaasa ning maiustame lennujaamas. 

Sellel reisil sai selgeks, et me tegelikult ei taha suvel Eestist ära olla. Vähemalt palavas ja rahvarohkes Lõuna-Euroopas mitte. Kui, siis võivad meie suvisteks sihtkohtadeks olla Soome, Rootsi või Norra. 

Kiirteel. Ees paistab Lissabon.