esmaspäev, 26. august 2013

Võnnusaare (25.08.13)


Tegime täna Noarootsis esimest korda teoks matka, mille Renee käis välja umbes 14 aastat tagasi, meie tutvuse algusaegadel. Pakkisime mõned õunad ja veepudelid kotti ning asusime teele Võnnusaare poolsaare poole.

Võnnusaare poolsaar on poolsaar Noarootsi poolsaarel - see peenike maariba ulatub peaaegu Haapsaluni, täpsemini Ridala valda. Mereriba on Võnnusaare poolsaare tipu ja mandri vahel imeväike ning see kasvab iga aastaga aina rohkem roogu täis. 



Küll olid need kehvad ilmad, kevadised suurveed, liiga suur kõht või liiga väikesed lapsed, mis meid on takistanud koos Võnnusaarde minemast. Asja teeb irooniliseks see, et Renee vanemad elavad seal samas Saare külas ning meie käime neil sageli külas, aga pikalt plaanitud matka pole seni suutnud ära teha.

Oleme mõnel korral isegi Võnnusaare poolsaarele välja jõudnud, nii jalgsi kui ATV-ga, aga peamise sihtmärgini - Võnnusaare kivini me jõudnud pole. Küll aga olen hiiglaslikku kivi näinud kaugel silmapiiril. Võnnusaare kivi on Lääne-Eesti suurim rändrahn ning asub väga raskesti ligipääsetavas kohas.


Võnnusaarde saab mööda maad matka alustada Saare (Lyckholmi) külast Noarootsis. Matkarada kuidagi tähistatud pole, liigume vaid Renee mälu järgi (aeg-ajalt gps'iga asukohta kontrollides). Renee on ise koos vennaga lapsepõlves korduvalt Võnnusaare kivi juures käinud. 

Olin valmistunud metsikuteks teeoludeks, kuna teed ju Võnnusaarde otseselt ei lähegi. Meie matk kulges mööda niite ja rannakarjamaid, läbi poriste metsade ja läbi veiste karjamaade, kes seal poolsaarel uhkes üksinduses elavad. Veiseid ma kartsin, kuna neid oli karjas meeletult palju, aga ma karjusin nii kõvasti, et nad hakkasid hoopis mind kartma. 




Renee hirmutab veiseid

Üksik veis luurab roo sees

Uudishimulikud veised

Pugesime läbi elektrikarjuste alt, sumpasime läbi torkivate rooväljade, kus võib põlvini mudasse kinni jääda, aga pärast kahetunnist matka jõudsime lõpuks ometi välja Võnnusaare kivini. Kive on seal tegelikult rohkem kui üks - räägitakse, et kunagi lõi välk Kalevipoja kivi küljest suure tüki lahti ja see lebab nüüd seal kõrval. Kuigi suurema kivi otsast alla vaadates on tunne, nagu oleks maja teisel korrusel, saab kivi otsa ühest küljest väga lihtsalt ronida. 

Läbi pilliroo

Ees paistab Võnnusaare kivi


Saunja laht

Võnnusaare (Kalevipoja) kivi juures



Kivi otsast paistab hästi Haapsalu laht ja Haapsalu linn; teisel pool Saunja laht. Pikutasime kivi otsas tunnikese ja nautisime imeilusat ja sooja suvelõpuilma. 

Teine (koeranäoga) kivi Kalevipoja kivi juures

Tuli asuda tagasi koduteele. Tagasiteel leidsime ühe ATV sissetallatud raja (ATV-ga käiakse siin veisekarjas), mida mööda oli matk oluliselt lihtsam kui roo vahel pugedes ning ajaliselt võitsime ka umbes pool tundi. Korjasin veel väikese ämbritäie (ämber oli mul ettenägelikult kaasas) hiidsuuri põldmarju. Kogu matk on ca 12 km pikk ning see on teostatav ka kõige kuivemal ajal vaid siis, kui jalas on kummikud. 

Elektrikarjusest pääseb läbi.

Tagasiteel käisime läbi vaatetornist. Torn asub veiste karjamaal ning sinna sisse saamiseks on vaja kõvasti julgust -  elektrikatjus tuleb lahti võtta (või alt läbi pugeda) ja veised tuleb eemale peletada.

Põldmarjasaak