Hommikul ärkasime oma järveäärses stugas siis, kui uni ära läks. Kusagile kiiret meil polnud. Ilm, mis ust avades õuest vastu paiskas, oli vaid vapratele jõukohane - napilt kümmekond plusskraadi, tugev tuul ja ei mingit päikest. Lappasin kohvripõhjast veel ühe jope välja, mis mul karmi põhjamaa kliima kaitseks kaasas oli.
Toimetasime õues ja katsime järve äärde hommikusöögiks laua. Vaatamata külmale oli väga mõnus õues süüa. Vähemalt vihma ei sadanud. Magustoiduks kuum mustikakissell ja hakkas kohe päris soe.
Hommikusöök karmis põhjamaises kliimas
Hugol hommikusöögiks kinoa
Jalgpallimäng
Hakkasime taas lõuna poole sõitma. Kui eile jäi meil Gårdbutik'ide raamatust söögi- ja ööbimiskoht igatpidi kättesaamatuks, siis tänaseks lootsin midagi leida. Saatsin ühte mahetalusse meili ja uurisin, kas õhtul süüa saab ning kas ka ööbimiskohti on. Sain kiirelt vastuse, et oleme oodatud Dala-Floda Värdshus'i.
Sõita oli suhteliselt pikk tee, üle nelja tunni. Kuigi olime juba Kesk-Rootsis, oli asustus jätkuvalt hõre. Hugo magab selle reisi kõige pikema une ning me sõidame järjest ka kõige pikema aja - 3 tundi. Vahepeal teen aega parajaks arvutis reisijutte kirjutades. Põhimaanteed on Rootsis kõik väga heas korras, kuid selle reisi ajal oleme sõitnud ka mitmetel väiksematel linnadevahelistel teedel, kus raputab nii kõvasti, et mul tuli arvuti käest ära panna, et selle kõvaketas kokku ei jookseks.
Jõuame Mora linna, mis asub Dalarnas. Meie tuttav Lennart rääkis, et Dalarna on nagu Rootsi süda või kõige tüüpilisem Rootsi, kui üldse nii nimetada saab. Dalarnast on pärit ka üks Rootsi sümboleid punane puuhobune - Dalahäst. Mora polnud väga suur linn, kuid kummalisel kombel oli linna sissesõidul ja ka väljuval suunal ummikud. Tiksusime kuni kesklinnani, kuid õige pea saime aru, et oleme ajahätta jäänud ja meil tuleb hakata Dala-Floda poole sõitma, et õhtusöögile jõuda. Hüppasime korraks läbi ühest tee äärde jäävast supermarketist, et osta Hugole autodega lego, mis talle paar päeva tagasi nii väga meeldima oli hakanud.
Dalahäst'id Mora linnas
Kella 7-ks õhtul jõudsime Dala-Flodasse - väga armas ja rootsilik rootsipunaste majakestega küla järve ääres. Meie peatuspaik oli sel korral mahetalus, kus kasvatati kõikvõimalikke köögivilju ning omakasvatatud saadusi kasutati ka talu restoranis. Talus loomapidamisega ei tegeleta ning talu väljanägemine on pigem roheline romantiline aiake kui silotünnid ja loomasõnniku hais. Külalistemaja kõik toad on sisustatud stiilselt ja omanäoliselt, kõikjal kohtab kunsti ja käsitööd.
Dala-Floda külalistemaja
Dala-Floda külalistemaja
Õhtusöögil Dala-Floda Värdshusi'is
Krepid leesputke juustu ja Kalix' piirkonna kalamarjaga
Dala-Flodas pererahvas (50-60-aastate vahel paar) on taas ehe näide sellest, kuidas suudetakse omakasvatatud saadustele lisandväärtust anda. Pere peab maherestorani, kus menüü on just selline, mis sel päeval saadaval, aga sellised kohad ongi lahedad. Ma täiesti usaldan koka valikut, kuna sellistes kohtades valitakse alati parim tooraine. Lisaks on nad võtnud eesmärgiks pakkuda just mahetoorainest toitu. Eelroaks krepid leesputke juustu ja Kalix piirkonna kalamarjaga; pearoaks Boeuf Bourgignon hooajaliste juurviljadega; magustoiduks šokolaadi-pähklikook vahukoorega. Tase oli selline kodune väga hästi tehtud toit. Sõime ja nautisime elu-olu. Hugole me seni eraldi toitu pole tellinud, ta maitseb ja sööb kõike meie juurest - tundub, et talle maitseb vist praktiliselt kõik. Renee andis talle täna esimest korda ka šokolaadikooki maitsta, kuid see oli nii tugevamaitseline, et hinnang oli "pähh" (tavaliselt ta toidu kohta nii ei arva).
Hugol lego-vaimustus
Pärast õhtusööki mõnus hetk
Pärast õhtusööki läksime õue ümbrust uurima. Ilma päikeseta päev ja õhtu on täna olnud, kuid lõpuks oli temperatuur veidi tõusnud. Võtsin sääsetõrjevahendi igaks juhuks kaasa, kuid õnneks väljas sääski polnudki. Ka eile õhtul Östersundi lähedal oli praktiliselt sääsevaba õhtu. Ma olin valmistunud meeletuteks sääseparvede rünnakuteks siin Rootsis, kuid tegelikkus pole üldsegi nii hull. Vaid üks teeäärne peatuspaik kusagil Lapimaal oli selline, et seal sõid sääsed minutiga sind auguliseks.
Jalutasime järve äärde ning tagasi tulles kõndisime veel Dala-Floda aias ringi. Silmailu oli siin aias igas nurgas - kunstihingega inimesed need, kes siis ümbrust kujundavad. Ööseks pugesime oma kolmanda korruse katusekambrisse pehmesse ja mõnusasse voodisse magama.
Kiikumas
Dala-Floda aias
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar