reede, 12. juuli 2013

Drottningholmi lossis ning maitseelamused Baltic Queen pardal (07.07.13)

Ongi käes kümnes ja viimane reisipäev - meie Rootsi seiklused on selleks korraks läbi saamas. Hommikusöögi olime kokku leppinud kella kümneks. Hugole oli laua taha valmis pandud lastetool ning kaetud laud lastenõudega - väga armas ja tähelepanelik suhtumine. Hommikusöök oli B&B kohta üllatavalt hea. 

Asusime teele Stockholmi suunas. Olime juba suhteliselt lähedal - sõita oli kõigest kaks tundi. Nagu enamikel reisidel, ostame me viimasel päeval kohalikku juustu kaasa - sel korral siis Rootsi juustusid. Pakkisime juustud termokastis jää vahele ning etteruttavalt olgu öeldud, et pidasid ilusti järgmise hommikuni, mil koju jõudsime, külmas vastu.
Hommikusöök Färnas Hjärta's

Renee pakkus välja, et käiks Stockholmi külje alla jõudes Rootsi kuningapaari ametlikus residentsis Drottningholmi lossis. Tema on seal kooliekskursiooniga aastaid tagasi käinud, aga mina pole sinna kunagi sattunud. Drottningholmi loss asub Mälareni järvel Lovö saarel. Sisuliselt asub loss ikkagi Stockholmis, kuna pealinn oma eeslinnadega on nii laialivalguv ning sinna sõidavad ka linnaliini bussid. Pealgi on Stockholmi saarestiku skäärid üksteisele väga lähedal ja omavahel enamasti sildadega ühendatud ning nii ei tekigi arusaama, nagu sõidaks saarelt saarele. 

Drottningholmi loss on ehitatud 17. sajandil ning see oli eeskujuks paljudele selle aja kuningalossidele Euroopas. Lossi ümbritseb hiiglaslik park, mis on tasuta avatud kõigile külalistele. Lossi pargis peetakse pikniku, abiellutakse, käiakse lemmikloomadega jalutamas, lastega murul mängimas - ühesõnaga - see on linlaste (ja loomulikult ka turistide) seas meelis ajaveetmise koht. Seda, et oleme sattunud sellel reisil esimese nö turistiatraktsiooni juurde, paistis kohe, kui silmasin jaapanlasi pilte klõpsimas. Ka esimesi eestlaseid kohtasime sellel reisil siin samas lossi aias. Lossi pääseb ka sisse, kuid meil oli aega vaid üks tund, seega veetsime selle napi aja pigem lossi ümbruses jalutades. Selle ajaga ei jõudnud pargist üles leida ka Hiina lossi, mis oli 18. sajandi lõpul sünnipäevakingitus kuningannale.

Drottningholmi lossi juures




Turistid Drottningholmi lossi ees


Imestan, kuidas siin kuningapere reaalselt elab - nende elupaigaks on lossi üks tiib, kuid kogu selle lossi ümbrus kubiseb turistidest - siin puudub igasugune privaatsus ja võimalus käia märkamata isegi õues.

Drottningholmi lossi pargis




Oli aeg liikuda. Autoga võttis Värtahamnen'i sadamasse sõit (pühapäevane päev, vähe liiklust) aega vaid umbes pool tundi. Meie autoreis Rootsi on selleks korraks läbi. Rootsis sai sõidetud veidi üle 3500 km - nähtud ära polaarpäev, võimas põhjamaine loodus, külastatud head tuttavat, kogetud Rootsi maitseid ning leitud üles see kõige rootsim Rootsi. Kuigi seekordse reisi algus polnud paljutõotav, suutsime me sellel Rootsi-reisil avastada ja kogeda taas midagi uut ja meeldejäävat siit maailmast. 


Tavaliselt ei kirjuta ma laeva- ega lennukisõitudest, kuna need on vaid transpordiolekud, kus midagi positiivset on raske kogeda, aga seekordne laevasõit Stockholmist Tallinnasse Baltic Queeni'iga oli küll meeldejääv. Baltic Queen on ikka korralik kruiisilaev, kus mitmeid restorane ja lõbustusasutusi. Laevale jõudes vaatasime ringi, kuhu sööma minna. Algne plaan oli minna buffe-õhtusöögile, kuid selle ukse taha jõudes silmasime meeletut rahvamassi, kes tungles sööma. Renee aga ei kannata järjekordi ning kohti, kuhu trügivad suured rahvahulgad. Otsisime alternatiive. Seisatasime Vene restorani ukse taga - tundus, et täiesti võiks minna, aga igaks juhuks vaatasime üle veel siinsed võimalused. Grill House pole reeglina koht, kuhu ma väga minna tahaks, aga siinne grilli-menüü tundus väga hea ja kui juba krevette saab, siis oleks ma alati nõus. Seevastu Grill House interjöör nii sõbralikku keelt minuga ei rääkinud - üks tavaline söökla keset laeva, kus pole isegi aknaid vaatega merele. Parim valik meie mõlema jaoks tundus lõpuks olevat restoran Gourmet Baltic Queen, kus oli päikesevalgust ja mille menüü tundus pakkuvat meile mõlemale midagi. Ma korraks küll kahtlesin, kas fine dining väikese lapsega on teiste suhtes õiglane valik, aga kui silmasin kohe restorani ukse all beebitoole, sain aru, et lapsed on siin laevas igal pool oodatud. Lisaks on selles restoranis ka eraldi lastemenüü. Hugo on veel jätkuvalt restoranis viisaks ja vaikne, istub meie juures ega häiri teisi.

Gourmet Baltic Queen restoranis

Kuigi menüü oli paljutõotav, ei teadnud ma midagi selle teostusest. Minus valitses millegipärast arusaam, et laevaköökide hiilgeajad jäid kusagile sajandivahetuse aegadesse. Mulle tundub, et ma ei tohigi söögikohtades käies ootusi üles kruvida, siis saab kogeda rohkem positiivseid üllatusi. Renee sõi eelroaks parti, mina kammkarpi pastinaagipüree ja värskelt soolatud kurgiga. Kahest kammkarbist poolteist olin sunnitud Hugole andma, kuna talle nii väga maitses ja kus sa siis saad lapse eest ise ära süüa… Renee pidi endalt veidi pardiliha samuti Hugole loovutama. 

Eelroaks kammkarbid

Hugo sõi kahest kammkarbist ära poolteist

Põhiroaks sõi Renee põhjapõtra - selle vastu oli ka minu huvi suur. Jäi ju meil Rootsis põhjapõder söömata, aga ära maitsta ma selle looma tahtsin. Põhjapõdraliha medium-küpsusastmes meenutab maitselt enim maksa. Põhjapõder oli kaaslaseks saanud soolased porgandid ja brokoli. See oli midagi nii lihtsana tunduvat aga nii erilist - porgand oli vaid korraks kuumust näinud, säilitanud praktiliselt toore porgandi maitseomadused, samas oli üsna tugevalt soolahelvestega maitsestatud - magus ja soolane maitse samaaegselt - ülihea. Sama oli tehtud brokoliga - super. Mina sõin pearoaks langustiini ja lõherulli, serveeritud värskete kartulite, pak choi kapsa/salatiga ja magus-hapude rabarberilaastudega - vaimustust nautisin ja jagasin koos Hugoga. Ja selle hea toidu kõrvale milline vaade Stockholmi skärgård'ile (skääridele).

Langustiin ja lõhe

Põhjapõder

Algul ei plaaninud magustoitu võtta, kuid siinne privaatne olemine oli nii mõnus, et kahju oleks lahkuda. Seega otsustasime ühe käigu veel teha. Renee võttis juustuvaliku, mis oli üllatavalt suur. Mina valisin toorjuustujäätise kaerapuru, maasikate ja maasikageeliga. Jäätis oli kaunistatud sulatatu suhkru laastuga, millesse oli puistatud pohlajahu - nii eriline, uuenduslik ja nii maitsev. Taas jagan kõike head Hugoga. Hugo õpib väiksest peale, mis on hea. Seda, et kolmekäigulise õhtusöögi järel hakkab mõne tunni möödudes kõht tühjusest korisema pole veel kogenud - aga mu väike kaassööja oli täna nii ablas, et ma vist sõin rohkem silmadega. 

Toorjuustujäätis kaerapuru ja maasikatega

neljapäev, 11. juuli 2013

Mõisa otsinguil (06.07.13)

Tänane hommik Sillegårdenis on esimene päikeseline hommik meie selle reisi jooksul. Pole ka ime - Sillegården asub Västra-Ämtervik'is, mis on vaid poole tunni kaugusel Karlstadist, mida omakorda peetaks Rootsis päikeselinnaks - siinkandis on Rootsis kõige rohkem päikeselisi päevi. 

Pärast mõnusat hommikusööki Sillegårdeni restoranis pakime taas asjad ning hakkame teele asuma. Uurime peremehe käest, kas ta teab mõnda muud samalaadset kohta soovitada. Saime väikese brožüüri, mille piltide järgi tundus, et see koht meile meeldiks. Sahlsrömgården oli selle nimi ning kohe jagan välja, et see on sama peremehe teine majutus- ja toitlustusasutus, kuna nende kahe koha brožüürid on sama kujunduse ja käekirjaga ning kokk oli pildil sama, kes eile siin restoranis. Pealegi viitab seostele perekonnaimi - Sahlström. Vaatasime Sahlströmgårdeni kodulehelt selle asukoha järgi - see asus küll samas Värmlandi läänis, kus Sillegården, kuid kahjuks tuli suunduda Norra poole ja seega oleks me veel rohkem kaugenenud Stockholmist, kus me homme laevale jõudma peame. Seega sinna sel korral ei jõua, aga panen järjehoidjaks, kui kunagi peaks vaja minema.





Teel Stockholmi poole sõitsime läbi veel Karlstadist ja vaatasime läbi autoakna linna. Ilus linn, kus suvel tänaval elu pulbitseb. Tore oleks jalutada, aga Hugo oli just unne suikunud, seega sõitsime Stockholmi suunas. Surfasin teel olles netis ja otsisin järgmist majutuskohta. Ma täpselt ei mäleta, milliste rootsikeelsete sõnadega ma googeldasin, aga sattusin täiesti ideaalsele leheküljele, kus koos kogu Rootsi väikesed omanäolised majutusasutused, gårdsbutikid (talupoed), väikesed kohvikud, kodu- ja mõisarestoranid jms. Lehekülg on www.matochsmak.se - lehekülg küll vaid rootsikeelne. Väga lihtne on sealt otsida endale huvipakkuvaid asju ka nt läänide järgi. 

Nimetatud leheküljelt avastasin Rootsi mõisad (herrgård) ja nende köögid. Leidsin meie teelt väikese kõrvalepõikega (Stockholmini umbes 2 h sõitu) ühe mõisa - Färna herrgård - mille restoran mulle kodulehel oleva info põhjal väga muljet avaldas - metsik rootsi oma metsikute taimede ja loomadega, aga fine dining võtmes. Kuna olime kohale lähenemas, ei raisanud aega meilimisele ning helistasin sinna. Öeldi, et kahjuks ööbimist pole pakkuda, aga restorani saaks õhtul küll tulla. Uurisin, kas kusagil lähedal äkki oleks majutust. Mulle öeldi kohanimi Kolsva. Lõin ruttu googlesse sisse ja leidsin Kolsvast ühe mõisa, ametlikult 4-tärni hotell. Samas tundus mõis nagu veidi unarusse jäetud ning restorani menüü mitte väga omanäoline. Veebis surfates avastasin samas piirkonnas Färna mõisa tütarmõisa - Karmansbo herrgård. Tundus ka täiesti võimalik valik olevat.

Färna mõis

Vahepeal olime välja jõudnud juba Västeråsi linna ja tegime taas kaubanduses peatuse. Unustasime natukeseks ajaks selle ööbimis- ja toiduteema ning kolasime poodides. See oli parim keskus, mis meie teele on sel reisil jäänud; kõige suurem ja parima kaubavalikuga Esprit' (mulle) ja Polarn o Pyret (lastele) pood, kus ma käinud olen. Ja aeg on just selline, kui - 50% on pigem reegel kui erand. Kuid pärast paaritunnist šopingut tõusis majutus- ja õhtusöögiteema taas aktuaalseks. 

Helistasin uuesti Färna mõisa ja küsisin, kas jätkuvalt on kohti õhtusöögile. Oli - seega sõitsime Färna suunas (ca 40 min). "Aga äkki magaks täna öösel telgis - me ju seda polegi veel jõudnud teha selle reisi ajal, kuigi oli suur plaan telkida," tegin Färna poole sõites ettepaneku. Renee aga laitis kohe idee maha, et pärast fine dining õhtusööki kusagile telki pugeda. Färnasse kohale jõudes ootas ees aga kahtlane vaikus ja inimtühjus. Kõndisin mõisa territooriumil ringi - see oli mitmest hoonest koosnev mõisakompleks tiigi kaldal - veidi nagu Vihula mõis. Peamajas oli uks kinni ning ukse juures silt, mis andis infot sama omaniku teise mõisa - Karmansbo herrgård - kohta. Väga kummaline - aga kes siis telefonile vastas ja meid õhtusöögile lubas…

Mõtlesime minna siis Karmansbo mõisa otsima ning veebist järgi vaadates selgus, et ka see mõis asub Kolsvas (samas, kus see teine mõis veel, mida vaatasime). Mõtlesime, et kui tee peale peaks jääma mõni majutuskoht, siis sinna me ka jääme, kuna pärast õhtusööki on kell juba liiga palju, et midagi otsida. Vähem kui kilomeetri pärast nägime silt B&B Färnas Hjärta - väga ilus ja korras ümbrusega B&;B. Samal ööl peatus siin vaid üks paar. Meile anti väga mõistliku hinnaga sisuliselt kolmetoaline kööginurgaga korter, kuna rohkem siin inimesi polnud. 

B&B Färnas Hjärta

Aga kööki me kasutama ei hakanud, läksime siiski Karmansbo mõisa otsima. Ca 20 min sõitu ja olime Kolsvas, kus väidetavalt pidi olema kaks mõisa. Leidsime üles selle esimese ja kahtlase menüüga Kolswa herrgård'i, aga teist, mida oleks rohkem tahtnud, et leidnud. Vaatasime uuesti veebist järgi ja nüüd leidsime, et see ei asugi Kolsvas, kuigi koduleht nii väidab. Kell oli paari minuti pärast kaheksa ning tõenäoline, et see on viimane aeg siinkandis süüa saada. Mõtlesime, kas sõidame tagasi seda Karmansbo mõisa otsima ja riskime üldse mitte süüa saada või läheme siia samasse Kolsva mõisa.

Mõis ise nägi välja, nagu oleks selle hiilgeajad juba selja taga - maja ja suvepaviljon vajaks tugevat värvivärskendust et mitte öelda kapitaalremonti. Ka ümbrus oli käest ära - muru küll niidetud, kuid maja äärtes, kus võiks kasvada roosipõõsad, kasvasid meetrikõrgused nõgesed. Piilusin sisse - restoran täiesti töötas ja meid oldi nõus vastu võtma. Mingeid ootuseid restoranile polnud; nüüd oli juba kõht nii tühi, et söömine oli muutunud Maslow hierarhia järgi esmatasandi vajaduste rahuldamiseks mitte naudinguteotsinguks. 



Kolsva mõis

Kolsva mõis. Hiilgeajad möödas.

Kitsejuust ja hele peet Kolsva mõisas

Valge kala (gös) ja krevetid noorte kartulitega

Hugole maitsesid kala ja krevetid väga hästi

 Tellisin peedi-kitsejuustu salati röstitud pähklite ja meega. Lauda saabus hiiglaslik portsjon salatit - selline Jamie Oliver'lik rustikaalne taldrikutäis. Maitse üle ei saanud kurta, kuid kuidagi sobimatu siinsesse valgete linadega kolmekäiguliste õhtusöökide konteksti. Pearoaks tellisin mingi kala, kelle nime ma eesti keeles ei teadnud (gös) - see on Wikipedia andmetel üks ahvenaline ja on Västmanlandi (maakond, kus me viibime) nö maakonnakala. Serveeritud kergelt praetud fileena koos (peotäie!) krevettide, valge veini kastme ja noorte kartulitega. Renee sõi taas veist, mis polnud suurem asi; kummalisel kombel oli veiseroa juures kaks kastet - tume (punase veini) ja hele (bearnaise) kaste. Veini kallati ikka nii, et klaas oleks ääreni täis :) Magustoiduks sõi Renee jäätist, mille pall oli taldrikule tõstetud vist küll supikulbiga - nii suurt pole enne näinud. Mina sõin panna cottat passioniga - liiga tugeva tekstuuriga ja liiga suur. 

Kolsva mõisas


Nuusutame pärnaõisi

Hugo uurib traktorit 

Pärast õhtusööki jalutasime veidi Kolsva mõisa pargis ja imestasime, kuidas üks koht on käest ära lastud. Kunagi on olnud siin kindlasti väga ilus. Sõitsime tagasi Färnasse, kus meil oli öömaja olemas. Mitu õhtut kaua üleval olekut olid jätnud oma jälje - uinusin Hugot magama pannes juba kella 11 paiku.

Romantiline Rootsi klassika - Sillegården (05.07.13)

Hommikul ei saa läbi une aru, kust suunast oma äratav telefon leida - meeletu uni on, kuna olin eelmisel õhtul blogi kirjutanud kella poole kolmeni. Käin duši alt läbi ja äratan end üles. Hommikusöögil oleme ainukesed inimesed, kõik teised on juba ära läinud. Hommikusöögilaud on väga ilusti kaetud ning laualt leiab kõikvõimalikku head ja paremat mahetoitu. Ainult kummalisel kombel pole me Rootsis kohanud hommikusöögilauas putru, mida Hugo on harjunud tavaliselt hommikuti sööma. Aga ta sööb hea meelega ka jogurtit või muna või leiba või juustu. Täna oli laual ka kausitäis hiidsuuruses maasikaid, sabad küljes ja näha, et hommikul värskelt aiast nopitud. Minu jaoks tundmatu sort, aga värskuse maitse oli lihtsalt imeline. 
Hommikusöök Dala-Floda külalistemajas

Hiidsuuruses maasikad - suu tuleb hääästi lahti teha

Hiidsuuruses maasikad

Kui ära hakkasime minema, küsis perenaine, kus suunas me täna sõidame. Ütlesime, et pole kindlat sihtkohta, kuid liigume Karlstadi suunas. Ta küsis, kas ta võib meile järgmist ööbimiskohta soovitada. Loomulikult olime soovitustele avatud. Ta kirjutas paberi peale koha nime ja kontakti - Sillegården Västra-Ämtervik'i alevikus. Seal samas, kus möödus rootsi kirjaniku Selma Lagerlöfi lapsepõlv ning mis on tema mitme raamatu tegevuspaikadeks.  Dala-Floda perenaine mainis veel, et Sillegården on pigem selline lihtne koht, aga nad on seal käinud ning neile meeldis. Kummaline, et perenaine ei küsinud kordagi, miks me rootsi keelt räägime (kuigi teadis, et me oleme Eestist) ega kahelnud hetkegi, et me kõigest ta jutust aru saame. Nädalane praktika on muidugi Rootsi keele juba kõvasti elustanud ka, aga ikkagi, kuidas tal ei tekkinud küsimust, miks eestlased rootsi keelt räägivad. Ehk ei julgenud ta küsida, kartes rumalana näida või arvas ta, et eesti koolisüsteemis omandavadki kõik rootsi keele… Kui uurisime, kas Dala-Flodas varem ka eestlasi käinud on, ei teadnud ta küll ühtegi nimetada.

Tee peal saatsin Sillegårdenisse meil ning sain väga kiirelt vastuse, et saame ööseks toa ning kohti on ka õhtusöögile. Mõne tunniga jõuame Karlstadi külje alla ning teeme Hugo ärgates peatuse ühes suures kaubanduskeskuses, kus meie käime Hugoga mööda minu lemmikpoode ja Renee omi. Kaubanduskeskustes käies oleks tegelikult kergkäru väga mugav, kuid ma suutsin ju pakkida igasugust muud nodi kaasa nii, et vanker enam ei mahtunud. Oleme vankrile asenduse leidnud supermarketi autoga poekorvide näol, milles istudes ei hakka Hugol igav isegi siis, kui ma kümmet kleiti järjest poes selga proovin. Poes käies ja ühte kleiti ostes ei teadnud ma veel ette, kuhu me täna välja jõuame ja et see kleit on just ideaalne tänase õhtu kleit… Aga et ma uue kleidi koheselt õhtusöögiks selga tõmban, sain aru, kui me Sillegårdenisse kohale jõudsime.

Ma olin esimesed hetkest Sillegårdenist lummatud - see siin on ehe näide Rootsi romantilisest stiilist - maalilisel järvekaldal kollased ja rootsipunased puitpitsiga kaunistatud majakesed, õitsvad suvelilled ning lõpuks kauaoodatud suviselt soe ja päikeseline õhtu. Sillegårdeni ajalugu ulatub pea saja aasta taha - 1915. aastal asutas praeguse peremehe tekstiilikunstnikust vanaema selle koha. Kuigi Sillegården on avatud külalistele vaid suviti, on selle ajalugu järjepidev, mida on osanud hoida ja arendada ka järgmised põlvkonnad. Praegune peremees on umbes 70-aastane kunstikaupmees ja nagu järgmisel päeva selgus, ulatuvad tema tegemised veel Sillegårdenist kaugemale. 


Sillegården - restoran

Sillegården - kaarte all saab istuda ja nautida järvevaadet

Sillegården. Taamal Frykeni järv

Sillegården - meie ööbimiskoht

Kui me restorani uksest sisse astusime, oli mu imestus veel suurem. Mu ootused polnud väga üles kruvitud, kuna eelmise koha perenaine nimetas seda kohta lihtsaks. Hinnangud on alati subjektiivsed, aga minu arvates on tänane Sillegården midagi nii erilist ja lihtsalt puhast ilu, et on tunne, nagu viibiksid kusagil muinasjutus. 

Restoran asus kõrge kaarlaega puidust hoones, seinadel maalid ja tekstiilikunst, laudadel põllulilled, nurgas riiulitel mustrilised taldrikud. Armas ja hubane õhkkond oli koheselt tunda. Samas ei osanud söögi osas midagi oodata või oletada. Ettekandja oli noor tüdruk, pea laiali otsas, ei tundunud kuidagi kohal olevat. Aga kui saali tuli ringkäigule kokk, oli tema olekust ja aurast tunda, ei see mees teab, mida ta teeb. Esmalt toodi meile lauda rikkalik leivakorv ning koka tervitusampsuna midagi täiesti uut ja senikogematut - vürtsikas-magusalt maitsestatud brokoli-spargli-tomatisalsa. Väga positiivne algus. Eelroaks tellisime mõlemad õhukesed kergelt suitsutatud veiselõigud magusate sibulate, oliiviõli ja sinepiga. Lummatud - kõik meie kolm. Pearoaks valisin mina fenkoliga lõhe hooajaliste aedviljadega - kalal väga õige küpsusaste, nahk krõbe ja söödav koos fenkoliseemnetega. Renee sõi veist, see on tema klassika. Magusaks võtsin brüleekreemi maasikatega. Brüleekiht veidi liiga vähe põletatud (suhkruteri oli tunda), aga kreem ideaalne.

Sillegården. Restorani interjöör.


Amuse-bouche - midagi uskumatult teistsugust ja uut - vürtsikas-magus brokoli-spargli tomatisalsa

Suitsutatud veis

Fenkoliga lõhe

Brüleekreem


Kes magustoiduks kooki ja kohvi/teed tahtsid, said seda ise endale võtta. See on huvitav komme, mida kohtasime hiljem veel Rootsis. Restorani ühte nurka on kaetud koogi-kohvilaud ning sööjad saavad enne magustoitu veidi jalgu sirutada ning ise endale meelepärast magusat tõsta.
Kooki ja kohvi saab ise tõsta



Hugo leidis mängunurgast nuku

Kui seda restorani nüüd proovida võrrelda mõne Eesti kohaga, siis oleks see nagu segu Põhjaka köögist ja interjöörilt Epp-Maria galeriist Haapsalus. Sillegårdeni restoran oli täna õhtul üsna täis. Inimesed, kellega me Rootsis samadel radadel käime, on enamasti meist oma 30 aastat vanemad. Umbes 60-aastates hästisäilinud ja hästi riides Rootsi ja Norra vanapaarid, kes hindavad head toitu ja veini ning naudivad lihtsalt elu. Kas me tulevikus oleme ka sellised…

See kleit oli Sillegårdeni jaoks loodud...

Pärast õhtusööki läksime õue jalutama ja ümbrust imetlema-pildistama. Frykeni järv oli mõnesaja meetri kaugusel mäenõlvast alla laskudes. Ilm oli ideaalne, äsja söödud maitsenaudinguid pakkuv õhtusöök ning silmailuks see muinasjutuline Rootsi küla. Olla selle keskel koos oma kallitega on kindlasti üks meeldejäävaid hetki elus. Ja kuidas see kõik on meieni tulnud - see on nagu üks ahel, mis hakkas pihta Hulkoffgårdenist, kus me pererahvaga pikalt toidust vestlesime ning nad mulle kui toiduhuvilisele Rootsi maitsete (Smaka på Sverige) raamatu kinkisid, sealt leidsin järgmise koha, mis meile väga meeldis ning sealt omakorda saime soovituseks selle imelise Sillegårdeni. Oleks väga tahtnud seda tunnet ja siinolemist pikendada ning küsisime, kas järgmiseks ööks veel vaba tuba oleks, aga ees oli laupäev ning kogu Sillegården üheks sünnipäevaks broneeritud. Kui kedagi see koht huvitama hakkas, siis kogu see muinasjutt polnud ulmehinnaga - ööbimine Sillegårdenis 1000 SEK öö; õhtusöök umbes sama palju.

Videkõne@ Skype

Videokõne @ Skype

Minek järve äärde


Tundus, nagu oleks öökull

Õhtune Mellan-Frykeni järv



Hetked, mida tasub jäädvustada






Südaöösel istusin meie toas akna all vanaaegse valge laua taga, vanaaegse valge tooli peal ja kirjutasin järge meie reisiseiklustele. Märkasin, et valged ööd olid kadunud; väljas oli pime, paistsid vaid puude kontuurid. Olime jõudnud peaaegu Stockholmiga samale laiuskraadile.
Hugo sai täna endale Brio rongid - vaimustus missugune