Matk Vesuuvi otsa ning jõudmine ihaldatud liivaranda 09.06.13

Tänase päeva plaan on teha matk Vesuuvi vulkaani otsa. Enne teele asumist käime Aneega läbi kohalikust apteegist ning üritan seletada, mis need punased punnid Anee nahal esile kutsus. Pensioniealine meessoost proviisor saab üksikutest ingliskeelsetest sõnadest aru, vastu räägib itaalia keeles. Saan ta jutust vaid aru, et me näitaks neid laike arstile ja annab mõista, et me ootaks siin samas, arst tuleb. Teised ootavad meid tänava peal autos, meie ootame aga apteegis. Ma pole üldse kindel, et ma õigesti aru sain, aga samas ma nägin ühte valge kitliga naist enne just apteegi uksest välja astumas, kui ma sisse tulin ja oletasin, et see võis olla arst. Tuligi ta tagasi ning tundus, et proviisor talle midagi seletas meie kohta, kuid enne meiega tegelemist tegeles ta veel mitme teise inimesega. Lõpuks pääsesime ta jutule ning ta sai vähemalt aru, kust see lööve tuli. Samas ajas ta konarlikus inglise keeles oma joont, et see lööve levib laiali ja me kõik peaksime end mingi vahendiga pesema, et see teistele ei nakkaks. Üritasin küll selgitada, et see ei levi kellelegi ja ei laiene ka lapse kehal edasi, kuid arst jäi kindlaks endale. Andiski mingi pesuvahendi (pärast vaatasime googe translate'ga, et tegu oli tavalise intiimpesugeeliga) ja salvi (selgus, et hormoonsalv).

Pärast pikka apteegiskäiku asusime Vesuuvi poole teele. Vesuuvi peetakse maailma ohtlikemaks vulkaaniks, kuna see on jätkuvalt tegev vulkaan ning selle ümbrus on tihedalt asustatud. Vesuuv asub otse Napoli külje all ning kui see purskama peaks, oleks ohustatud umbes 3 miljonit lähikonnas elavat inimest. Võiks arvata, et aastast 79, mil toimus Vesuuvi "kuulsaim" purse, mil aastasadadeks mattusid vulkaanituha alla Pompeii ja Herculaneum, on õpitud ja kolitud ettearvamatust mäest kaugemale, aga ei - asustustihedus on kordades kasvanud. 

Suundusime Sorrento poolsaarelt välja, samal ajal voorisid tuhanded autod Sorrento poolsaarele ning istusid lõpututes ummikutes. Oli pühapäev. Ilmselt olid liikvel kohalikud. Mida need inimesed siit otsivad, ei suutnud me mõista. Siin pole randu, siin pole võimalik parkida, siia tulek võtab ummikute tõttu aega tunde, kuhu need autod mahuvad??? Meie ei mõisa ega jaga vaimustust Sorrento poolsaare kui müstilise tõmbekeskuse osas. Õnneks sõitsime täna suunas, kuhu liiklus oli hõre, kuid vaatamata ummikute puudumisele on liikumine käänulisel mägiteedel aeglane.

Kui kiirtee väravani jõudsime, seisis automaatkassas ka üks noormees, kes ütles inglise keeles, et selles kassas saab vaid paberrahaga maksta ja ootas, et me raha tema kätte annaks. Reneel oli vaid 20-eurone ning ta andis selle. Kui Renee raha tagasi ootas, hakkas tüüp midagi seletama, et automaat on rikkis ja ei anna raha tagasi, kuigi kiirtee maks oli vaid 2 €. Renee vihastas ja hakkas tüübilt töötõendit nõudma. Järsku oli soravalt inglise keelt rääkinud noormees kaotanud täielikult inglise keele oskuse ja rääkis vaid itaalia keeles. Renee läks kiirtee väravas mehitatud kassasse ja rääkis, et kassast jäi tagasi saamata 18 €. See mees vehkis vaid kätega ja ei katsunudki olukorda lahendada ega raha tagasi anda. Samal ajal oli see esimene tüüp kusagile jooksu pannud. Mees, kes kiirtee kassas istus, sulges aga end ukse taha ja rääkis telefoniga. Polnud aru saada, et ta aidata tahaks. Tundus, et selles katkise automaadi petuskeemis olid osalised ka kiirtee töötajad. Renee õiendas ukse taga, issi tuli ka kampa, mina tegin avalikult kõigist ja kõigest pilte nii, et see kiirtee putkavahti ärritas. Lõpuks pistis ta pea ukse vahelt välja ja ütles, et politsei tuleb. Tuligi ja üsna kiiresti Lõuna-Itaalia kohta. Mulle esmalt tundus, et ka politsei on äraostetav ja selles skeemis osaline, kuid õnneks selgus, et nad üritasid siiski olukorda lahendada. Asja uurima saabus ka teine politseipatrull ja kümnekonna minuti pärast ka keegi kõrgem kiirteevalitsuse ajapulk. See viimane inimene lahendas lõpuks olukorra ja maksis ausalt 18 € tagasi. Kavala petuskeemi on sulid igal juhul leiutanud, aga meie puhul see läbi ei läinud. Ei kujuta ette, palju nad nii päevas teenivad, kuna inimestel on reeglina kiire ja kõik ei taha ega viitsi nendega arveid klaarida.

Kiirtee kassas arveid klaarimas

 Pärast vahejuhtumit jätkasime sõitu Vesuuvi poole. Autoga pääseb üsna vulkaani tipu lähedale, jalgsi jääb matkata umbes 1 km. Vesuuv on ilmselgelt piirkonna üks atraktiivsemaid tõmbenumbreid. Parkla oli nii autosid kui busse paksult täis, kuid tee äärde sai parkida. Parkla kubises suveniiripoodidest ja näksikioskitest, piletikassas lookleks järjekord (pilet 10 €). Vesuuvi otsa olid kokku tulnud kõik alates seljakotiränduritest kuni matkasuvilaga reisivate pensionärideni. Ka eestlased ei puudunud vulkaani otsast - just sel ajal, kui meie rajale suundusime vooris vastu kümneid eestlasi - kõik sellelt samalt lennult. Milline kokkusattumus - oleme nädala samas piirkonnas ja satume just samal päeval ja samal kellaajal eestlaste bussiekskursiooniga samasse kohta…
Parkla Vesuuvi tipus

Vaade Vesuuvi otsast Napoli suunas

Matkajad


Tõus vesuuvi otsa algas kohe järsult, kuid õnneks oli temperatuur matkamist soosiv. Anee hakkas kohe algul vinguma, et tema ei jaksa. Lisaks tegi tal jalgade peal lööve valu ning tõenäoliselt ajas higistamine kipitama. Emme ja issi läksid ees, meie astusime vaikselt järgi ja hoidsime Aneel käest kinni ning proovisime igasuguste juttudega talle seda matka mänguliseks muuta. Vahel tassis Renee Aneed lausa süles (seljas ei saanud, Anee jalgadel teeb lööve valu). Hugo istus patapumi sees seljas ja oli oma vaikivas olekus, lõpuks kõndis ka ise natuke. Kuigi rada oli äärmiselt raske, oli see matkajaid täis - ikka sajad ja sajad inimesed tulid vastu või läksid samas suunas. Ma kella ei vaadanud, aga hinnanguliselt võttis vulkaanikraatrini jõudmine järskudest tõusudest aega umbes tunni. Kraater oli sügav ja kivine auk mäe sees, aga minu ettekujutustes oli see kuidagi mastaapsem. 
Vesuuvi kraater

Renee ja Anee kraatrit uurimas

Aneel jaks otsas...

Hugo matkab ise
Issi ja emme matkamas

Puhkepaus Vesuuvi otsas

Anee mängud Vesuuvi otsas - kivikestest kell.

Vaated vesuuvi otsast alla olid aga avarad. Otse all mere rannikul paistab kogu Napoli linn ja selle ümbrus kui peopesal. Hästi joonistuvad välja ka Sorrento poolsaar ning Capri, Ischia ja Procida saared Vahemeres. 

Vulkaani otsast alla saame oluliselt kiiremini, ka Anee on alla minnes osav ja aretab kohati isegi liiga suurt kiirust. 

Meie Reneega. Vaade Sorrento poolsaare ja Capri saare suunas

Anee tormab mäest alla

Lubasime lastele päras sellist rasket matka midagi nende jaoks. Sõidame taas liivaranda otsima. Sedakorda põhjapool Napolit. Läbime Napoli Lasnamäe-tüüpi äärelinna ning silma jääb lademetes prügi. Kiirtee sildade alla on kuhjatud hirmuäratavad kogused prügi alates kilekottidest kuni vanade diivaniteni. 

Napolist välja jõudes on sirged ja pikad teed keset viljapõlde ning asustus väga hõre. Jõuame Mondargone rannikulinna, mis näib kunagi olevat populaarne kuurortlinn, kuid tänaseks on räämas ja mahajäetud olekus. Paljud majad on tühjad ja ilma akendeta. 60-te arhitektuur on valdav kogu linnas - tundub, et sel ajal see linn õitses. Ka osad restoranid on just 60.-dad märkinud oma algusajaks. Linn piirneb läänest merega ning mere ääres on ideaalne valge liivaga lai rannariba. Ainult kummaliselt kombel liigub kilomeetritepikkuses rannas üksikuid inimesi, rand on prügiga lagastatud ning mõjub ka mahajäetuna (pole ei riietuskabiine ega dušše). 

Aga lapsed on õnnelikud, et neid liiva peale toodi. Meil on kaasas kotitäis liivavorme ning nüüd läksid need kõik käiku. Kui siiani oli Itaalias kogu aeg liiga palav olnud, siis randa jõudes on paradoksaalsel kombel jahedaks läinud. Pikkade käistega jakk on hea peal hoida. Ujuma igal juhul ei kisu. Kõhud hakkavad tühjaks minema. Lapsed jäid minu vanematega randa, meie läksime Reneega mahajäetud linna uurima, kas kusagilt süüa on võimalik hankida. 

Lõpuks jõudsime liivaranda

Anee läheb kalale

Hugo õpib liivavormi peitmise mängu

Sõidame linna autoga läbi ning see näib üsna väljasurnud, inimesi liigub vähe ning majad on räämas. Restorane nagu on, aga praktiliselt kõik on kinni. Samas võivad need veel siestal olla mitte oma tegevuse täielikult lõpetanud. Lõpuks näeme, et ühes pizzerias on uks lahti, kuid selgub, et poole tunni pärast võib alles sööma tulla. Tundub, et mujalt siit süüa ei õnnestu saada ning poole tunni pärast oleme pizzeria ukse taga tagasi. Poiss vormib meie silme all osavalt 4 pizzat, mille randa kaasa võtame. Hugogi saab esimest korda pizzat maitsta.

Mahajäetud rannikulinn - Mondragone

Mahajäetud rannikulinn - Mondragone

Pizzad läksid ahju

Piknik rannas

Kui pärast söömist merre käsi pesema läheme, avastan, et vesi on meres üllatavalt soe. Hugo jookseb mul sabas ja teeb oma püksid märjaks. Lõpuks hullab ta juba poolpaljalt rannas ringi ja sulistab vees. Päike hakkab loojuma, kell on 9 saamas. Koju on veel paari tunni tee. Loodan, et Hugo väsitab end ära ja jääb koduteel magama. 

Õhtul läksid lapsed ujuma



Raske reis on sel korral, aga me üritame positiivsust säilitada. Jõuad kusagile mahajäetud linna ja prügi täis randa ning katsud rõõmu tunda… Mõtlesin, et lastega oleks tüütu sel korral Lõuna-Itaalias ringreisi teha ja pidevalt elamisi vahetada, aga hoopis ühes kohas elamine on ahistav. Vale valik oli võtta ööbimine Sorrento poolsaarele, kus me oleme tunniajases lõksus (+ teine tund tagasi õhtul), et kusagile liikuma pääseda. 

Päikeseloojang

Kommentaare ei ole: