teisipäev, 30. aprill 2013

Türgi pahupooled - agressiivne kaubandus ja hulluks ajav Antalya linn (19.04.13)


Hommikul aknast välja vaadates imestan, kui näen taas vihmasadu - ilmateade seda ei lubanud. Kuigi me täna peame end lõunal hotellist välja kirjutama, oli meil plaan veel pool päeva hotelli territooriumil veeta ja viimaseid tunde suve nautida, enne kui tagasi pikaleveninud Eesti kevadesse jõuame. Pärast hommikusööki mängisime veel varju all veidi lauatennist ning läksimegi kohvreid pakkima.


Hommikul lauatennist mängimas

Õues on jahe ning panen kõigile valmis pikad riided, millega ka õhtul koju lendame. Kui ma lõpuks pakkimisega ühele poole saan, avastan, et õues on läinud ikkagi suviselt soojaks ning teeme kõik vahetuse õhemate riiete vastu. Käis korra veel mõte peast läbi, et jääks siiski hotelli randa veel mõneks tunniks, aga teist korda ei viitsi enam plaani ümber teha ning pakitud ranna-asju kohvrist välja otsima hakata.

Seega asume teele, kui Hugo lõunaunne jääb. Algab sõit Antalya suunas, kust ka õhtul lennuk läheb, kuid kuna meil on terve pikk päev aega, on veel mõni plaan varuks. Näen tee ääres apelsiniistandust, mis pole taraga piiratud (enamasti on istandused ikka aia sees). Lähen välja pildistama ja tunnen esimest korda, kuidas lõhnavad apelsinipuud. Ei, see ei ole teada-tuntud värskusest pakatav apelsinilõhn. Lõhnasid hoopis apelsinipuu valged õied, mis levitasid magus-imalat lõhna. Minu jaoks tekitas üllatust, et paksult õides apelsinipuud kandsid samal ajal ka oranže täissuuruses apelsine. Õied ja küpsed viljad üheaegselt - sellise puuga pole mina varem kokku puutunud. Ma ei suutnud leida sellele nähtusele ka vastust. Võimalik, et on kaks saaki aastas ning ühe saagi valmides algab juba järgmine ring.

Apelsinisalu iidsete varemete taustal


Keelatud viljad...

Jube kõvasti kinni...

Lõpuks sai Anee apelsini kätte. Korjas esimest korda elus ise apelsine.

Jõuame Aspendosesse, kus peaks olema üks paremini säilinud amfiteater selles piirkonnas. Amfiteatri juures on hiiglaslik tühermaa-parkla, kus küsitakse ka parkimistasu. Jõuame vaevalt auto ära parkida, kui meie juurde astub üks kohalik mees; uurib jutu alustuseks, kust me pärit oleme ning hakkab meile libe-viisakalt näitama mingit brožüüri söögipiltidega. Ütleme, et oleme söönud, kuid ta ei jäta meid rahule, tiirleb ümber auto ja üritab igat pidi juttu teha. Näitame ilmselgelt välja, et pole huvitatud millestki, mida ta pakub. Ma hakkan juba kartma, et kui me amfiteatrisse läheme, teeb ta meil auto tühjaks - jõlgub seal samal platsil veel kahtlaseid mehi. Pealegi on meil autos kogu varandus - kõik kohvrid, arvutid ja muu tehnika.

Akvedukt Aspendose lähedal

Pole veel jõudnud auto juurest lahkuda, kui meile läheneb välimuse järgi otsustades umbes 90-aastane naine, väljasirutatud käes apelsin ja Türgis levinud õnne sümbol "kuri silm" (kaelaripatsina). Raputan algul pead ja ütlen, et ei soovi. Naine ikka seisab ja hõikab "Kinder, Kinder". Aiman, et tegu on mingi pettusega, kuid mul on sellest vanast, küürakast, vaevu seisvast naisest kahju. Ütlen Reneele, et äkki ta siiski tahab lihtsalt seda apelsini ja ripatsit lastele kinkida, kuigi ei usu ise ka. Läheme Aneega ligi ja võtan "kingituse" vastu, aga kohe sirutab ta käe ette ning ütleb "Money, Money." Ja ikkagi oli see lõks! Annan "kingituse" tagasi ja lähen minema. 

Siin piiratakse igal sammul - järgmine raha välja pumpamise viis on kaamelid. Seisavad samas parkal kõrval kaks kaamelit, kes ootavad lõbusõidulisi. Ja mitte ainult - sõitjaid värvatakse eriti aktiivselt. Ja neile ilmselgelt ei mahu pähe, miks lastega pere nende teenust kasutada ei soovi (küsin ka Aneelt, aga ta ei taha).

Soovite kaameliga sõita? Või pildistada? Raha peab igal juhul maksma.

Traktor Aspendose teatri ees. Sedapuhku vaatamine tasuta. Hugole meeldis väga.

Mulle tunduvad need "teenusepakkujad" kõik siin parklas kahtlased, seega teen parklas olles pilte - neist kõigist ja nii, et nad näeks. Kaameli-mees tuleb mult pildi eest dollarit nõudma. Kõnnin lihtsalt minema ja ei tee välja (pärast pilti vaadates nägin, et nende kaamelite pildistamine maksabki :)).

Sissepääs on kõige kallim üldse siinsetest sissepääsudest, ca 6,50 €/inimene. Amfiteatrisse sisenedes lähen piilun parkla poole olevast avaustest, kas kahtlased mehed meie auto ümber ei luusi. Kõik tundub korras olevat.

Aspendose Rooma teatris. Rooma teatrile on iseloomulik kaunistatud ja detailiderohke otsasein.


Aspendose amfiteater on tõesti kõige paremini säilinud amfiteater, aga samas ei saa aru, kui palju sellest pärineb 2000 aasta tagant; palju on taastatud (mõned istmed on silmnähtavalt uuendatud). Hetkel käib amfiteatris ka suuremahulisem restaureerimine ning suur osa ehitisest on kaetud ja ligipääs piiratud. 

Meile kõnnib vastu uhkes rüüs ja mõõgaga rüütel, kelle sabas omakorda fotograaf. Fotograaf tuleb juttu tegema ja uurib taas meie päritolu kohta. Kui palju teavet annab müüjale potentsiaalse kliendi kohta aga tema päritolu! Pealegi peetakse meid enamasti "rikasteks" rootslasteks. Fotograaf soovib, et me koos rüütliga pilti teeks. Ütleme, et pole huvitatud. Neile ilmselgelt ei meeldi meie keeldumine. 
Soovite rüütliga pilti teha?
Võtame amfiteatri ülemisel istmereal istet ning jääme siinset kaasaegset "etendust" vaatama. Jälgime, kuidas raudrüüs mees koos fotograafiga iga sisenevat seltskonda piiravab ning nendega koos pilti teha püüavab (pilte saab loomulikult väljudes juba osta). Üks lastega moslemi perekond teeb viisakalt kõik "atraktsioonid" alates kingitud apelsinist kuni fotodeni kaasa.

Meie all istub parajasti grupp inimesi, kes kuulavad ingliskeelse giidi jutustust Aspendose amfiteatrist. Renee üritab juttu kuulata ning saab teada, et tegelikult on need teatrid hoopis Rooma teatrid. Mäletasin ise ka amfiteatrit täisringina, kuid siinsete teatrite istmeridade ulatus on vaid 180 kraadi. Analoogsed teatrid on veel Kreeka teatrid (ringi ulatus 270 kraadi). Seega siinsed teatrid, mida külastanud oleme, polegi amfiteatrid - Termessos on hoopis Kreeka teater ning Side ja Aspendos on Rooma teatrid. Võimalik, et see kõik on ka kunagi koolis õpitud, aga see jäi kuidagi kaugeks ja ei püsinud meeles, kuna sel ajal tundusid need mitmetuhande aasta vanused ehitised kuidagi ebareaalsed ning seda, et kunagi neid ise oma silmaga näha saan, ei osanud unistadagi. 

Teatrite teemat edasi uurides saime teada, et Rooma teatrites oli parem akustika, kuna selle sirge tagasein peegeldab heli tagasi. Rooma teatri keskne koht oli lava ning sealsed etendused erinesid amfiteatri etendustest - näitlejad olid laval näoga rahva poole (amfiteatris ei saa olla kõigi poole näoga, seal olid pigem liikuvad etendused nagu härjavõitlused jms). Ka materjal, millest teatrid ehitati olid erinevad. Mõlemad nähtud Rooma teatrid on ehitatud Rooma betoonist, mis saadi vulkaanilise tuha segamisel peene kiviklibu ja veega - see betoon on tänaseks päris palju murenenud ning pealmised kihid seintel on tugevalt krobelised. Termessoses asuva Kreeka teatri (ja ka teiste sealsete ehitiste) seinad on aga perfektselt sileda kivipinnaga, kuna need on ehitatud täiskivist, mida raiuti tõenäoliselt sealt samast mägedest.
Krabi sõiduteel. Läksime Hugoga uurima.
Istusime autosse ja asusime Antalya poole teele. Tee peale jäid veel ühe muistse linna varemed Perges. Sealne parkimisplatsi melu tundus sarnane Aspendoses nähtule ning sisse me ei läinudki. Perge iidse linna varemed olid täiesti vaadeldavad ka tee pealt ning nähtud need said.

Perge linna varemed

Nagu ühes eelnevas postituses mainisin, on Antalya suur linn ning linna südamesse sõit võtab tüütult kaua aega. Tiksusime ja tiksusime ummikutes, aeg venis ja venis, Hugol hakkas tagaistmel juba piisavalt igav ja nõudis juba pidevalt "opa". Samas ta veel ei nutnud ja aktsepteeris mu vastust "kohe-kohe saab sülle".  Tänavad läksid aina kitsamaks ning parkimiskohti ei paistnud kusagil olevat, ka polnud ühtegi viidet parkimismajadele. Antalya on sadamalinn ning põhiline elu linnas käib rannikul. Mere ääres on vanalinn ning ka ilmatu pikk hotellide rivi. Kui me viimaks vanalinna lähistel ühte parkimismaja nägime, oli vihm juba nii tugevaks muutunud, et väljas jalutada ei kannatanud. Antalya kuurortlinnana tundus minu jaoks täiesti vastuvõetamatu - hotellid küll mere ääres, kuid ülitihedalt üksteise kõrvale pikitud, ei mingit privaatterritooriumi ning piirkond selgelt ülerahvastatud. Mulle istuvad igal juhul sellised üksikud keset-ei-midagi suure territooriumiga hotellid oluliselt rohkem nagu meil sel korral oli. Tänane päev tundus olevat tõeline vasaku jala reede, mitte miski ei suutnud positiivselt üllatada. Aga ju seda oli siis tasakaalustamiseks vaja, muidu tunduski sellel reisil kõik olevat nii meeldiv ja hästi sujuv.

Antalya äärelinn

Antalya kesklinn

Anatalya vanalinn

Elu Antalyas

Elu Antalyas. Tüüpilised ostud turult.

Kuna vihma tõttu jalutada ei saanud, otsustasime linnast välja sõita ja teha üks traditsiooniline reisi lõpp ehk kolada veidi kaubanduskeskuses. GPS juhatas meid ühte kaubanduskeskusesse, mis tundus väljanägemise järgi olevat hoopis aianduspood, kuid nägime, et inimesed tulevad sealt välja kärutäie toiduga. Mul oli juba Hugost kahju, et ta mitu tundi nii kannatlikult oli autotoolis istunud ning just seetõttu otsustasime ikka sisse minna. Esmalt tundus, et tegu on suure hüpermarketiga, kuid veidi ringi kõndides nägime, et  see pood on hoopis hulgiladu. Ostime banaani, nektariini ja päikesekuivatatud tomatit. Kassas küsiti meilt mingit kaarti, mida meil ei olnud (tõenäoliselt saab hulgilaost vaid liikmekaardiga osta), aga müüja vaatas meid kui veidrikke oma paari banaani, nektariini ja tomatitega ning lasi meil ilma kohustusliku kaardita see ost ära teha.

Hugo autosõidul

Anee autosõidul

Lennukini oli veel mitmed tunnid aega, seega tahtsime siiski ühe päris kaubanduskeskuse leida. GPS juhatas meid vaid 3 minuti kaugusel olevasse järgmisesse keskusesse, mis tee poolt vaadates tundus väike ja mõttetu, aga sees nägin, et just see õige koht. Pea kõik brändid olid minu jaoks tundmatud, aga erinevalt Türgi tänavakaubandusele leidus siin ka korraliku kvaliteediga ja põnevaid rõivaid. Aneele ostsime väga armsa lasteaia lõpukleidi. Sel hetkel, kui kassas kleiti maksime (olime poes ainukesed kliendid), märkasin leti all 20-dollarist rahatähte. Ütlesin Aneele, et ta kükitaks ja võtaks raha üles, aga hoiaks seda peo sees ja reageeriks alles siis, kui poest väljume. Kui olime ohutul alal, ütlesin, et mina ei julgenud raha maast võtta, aga kuna ta nii vapper oli, võib leitud raha endale jätta. Anee vaatas mulle kohkunult otsa ja ütles, et tea ei teadnud, et seda kartma peaks :)

Kuigi ma olin lootnud, et selle reisi viimase söögi teeme kusagil autentselt kohalikus Antalya söögikohas, päädis viimane õhtusöök ikka kaubanduskeskuses pakutavaga. Renee sõi kebabi - mida veel ühel mehel Türgis tahta ning meie Aneega täidetud baklažaane, mis meile tegelikult väga maitsesid. Pärast ostsime veel jäätist ja ühe topsitäie keedetud maisi (loomulikult värsket mitte purgist), millele oli soola ja võid peale pandud ning nosisime selle neljapeale ära. Väga hea amps!

Renee käis Aneega veel 8D kinos, mängis vahepeal lastega suurel lastealal, kus palju huvitavaid atraktsioone ning mina kolasin veidi üksi poodides. Selline tüüpiline perega poeskäik, kus mees on lapsehoidja rollis :)
Lapsed kaubanduskeskuses joonistamas.
Lõpuks, kui end juba lennuki peale minema sättisime, otsis Renee taskust veel viimased Türgi liirid ning tahtis nende eest ühe smuuti osta. Anee kauples aga viimaseid münte endale, et saaks uuesti ühe laulva rongiga sõita, mis mõlemale lapsele väga meeldis. Lõpuks selgus võitja "kivid-käärid-paberil" abiga ning võitjaks osutusid lapsed. Milline rõõm! Õnneks tegin ma sellest rongisõidust ka video ning seda soovib Hugo nüüd sageli kodus vaadata. 

Anee ja Hugo lemmikrong

Lennujaamas sujus kõik plaanipäraselt, lend väljus õigeaegselt südaöösel ning väsinutena uinusime koheselt. Mina tegin silmad lahti veidi enne maandumist, Anee samuti, kuid Hugo transportisime patapumi abiga koduni nii, et tema vahepeal ei ärganud. Eestis oli kõik nii muutunud  - kui reisile läksime, oli veel paks lumi maas, nädalaga oli aga lumi sulanu. Meie aias olevast kelgumäest oli alles ca poole ruutmeetri suurune tükike.

teisipäev, 23. aprill 2013

Alanya linnas ning üksildased matkajad Sapadere kanjonis ja koobastes (18.04.13)

Kui üks logelemispäev selja taga, siis tahaks taas kusagile seiklema. Uurisin eile õhtul veidi Tripadvisorit ning leidsin sealt matkaraja ja koopad Sapadere kanjonis - tundus midagi meile hästi sobivat. 

Tuli sõita Alanya poole ehk Türgi Vahemereranniku ida suunas. Alanya on Antalya kõrval teine teada-tuntud kuurortlinn Türgis. Tegelikkuses ei piirdu hotellipiirkond nende kahe linnaga - pea terve Türgi Vahemererannik on hotellidega palistatud. Kui meie hotellist (Asteria Elita Restort), mis asub väikeses asulas nimega Kizilagac, Alanya poole sõitma hakata, ei lõppe vahepealse 50 km jooksul hotellid. Nüüd autoaknast seda katkematut hotellirivi vaadates märkasin nii mõndagi hotelli, mida olin kaalunud, kui Türki hotelli valisime. Avastasin ühe väga ebamugava tõsiasja, mida kusagil hotellide tutvustustes ei mainita - nimelt paljud oma rannaga hotellid asuvad ühel pool kiirteed ning see "oma rand" on teisel pool kiirteed, kuhu tuleb minna läbi kiirtee-aluse tunneli. Selline varjatud tõsiasi rikub kogu ilu, pealegi on enamus hotelle samuti kiirtee ääres ja autode müra tuppa kosta ning autodevoog rannast paista. Muigama panid mitmed hotellid, mis kandsid erineval kujul "Viking" nime. Türgi ja viikingid! Ma ei mäleta ajaloost, et nad nii kaugetel meredel seilanud oleks. Ühes rannas oli ankrus ka "ehtne" lõbusõiduks kohandatud viikingilaev. Igal juhul huvitav viis Põhjamaade konservatiivsemat sihtgruppi püüda.

Alanya, kuhu peagi jõudsime, on rannikulinn Türgi lõunaosas. Ühel pool mäed, teisel pool meri - maaliline vaatepilt. Alanya on võrreldes teiste seni nähtud Türgi linnade või asulatega korralikum linn - majad on viisakamad ning tänavad puhtamad. Käisime Alanyas poest läbi, et fotikale uus mälukaart osta. Keskuses leidsime ka toidupoe, kust saime kohalikke maiustusi kaasa osta.

Hiljem linnas sõites märkan, et tee ääres tulevad järjest inimesed vastu, tassides kilekottides rohkelt puu- ja köögivilju. Olen ennegi märganud, kui sage ja igapäevane on osta suurtes kogustes puuvilju - alati kõnnib kusagil tänaval pereema, kel käes vähemalt kolmekilone kott tomateid, baklažaane, apelsine või rohelist kraami. Järeldasin aedvilju tassivate inimeste sageduse järgi, et lähedal peab turg olema. Jõuamegi turule ja hüppan tee ääres maha, kuni Renee läheb parkimiskohta otsima. Müüakse kõike värsket, mida meil Eestis veel pole (või vähemalt nii häid mitte) - herneid, maisi, baklažaane, mooruspuu marju, maasikaid, apelsine, palju rohelist kraami, kohalikke juuste, oliive ja mitmeid vilju, mida ma ei tunne. Ostsin kotitäie herneid ning seal samas turul keedetud maisi ja jooksin tagasi autosse. Maitsesime herneid - need tundusid nii head - jooksin tagasi ja ostsin teise kotitäie veel. Üks vanem naine müüs tumedaid põldmarja-sarnaseid marju, mida ma varem proovindu polnud, ostsin karbikese. Oletasin, et need on mooruspuu marjad, mida ma kuivatatult söönud olen ning hiljem leidsin sellele kinnitust. Hinnad olid hämmastavalt odavad - kilo herneid maksis ca 0,8 € - Eestis ei näe sellist hinda kunagi. Paarisajagrammine mooruspuu marjade karp maksis ca 0,4 €. Turg oli ilmselgelt kohalike inimeste kauplemiskoht mitte turistidele mõeldud. Etteruttavalt olgu öeldud, et hiljem läbi Alanya tagasi sõites märkasin, et päevase turu asemel on samas kohas sõidutee ristmik. Pikalt tagasi vaadates sain aru, et turg pannaksegi püsti ajutiselt mõneks tunniks, tee suletakse ning hiljem korjatakse kõik kokku nagu poleks seal midagi olnud. Samas kummaline, et linnas pole mõnda platsi, kus liiklust kinni panemata turgu saaks pidada. 






Pildikesi Alanya turult

Suundusime taas linnast välja ning võtsime suuna Sapadere kanjoni suunas. Kohe linnast mägede poole välja sõites hakkab silma paistma maaelu oma täies eheduses. Asustus on väga hõre, paistab, et iga maja juures kasvatatakse omaks tarbeks köögivilju, on üks lehm ning kanad - esmavajalik peab kohapeal olemas olema. Mäenõlvadel kasvatatakse vilja terrasspõldudel, mis muudavad kaugelt vaadates mäed püramiidjalt astmeliseks. Sõidame edasi. Paistab üksik mošee keset mäeorgu. Mööda inimtühje mägiteid sõites jõuame järsku koolini, mille hoovis sibab ringi hulk lapsi. Imestame, et sellises maalilises jõeorus on olemas ükski kool, mille läheduses pole elumaju. Kuna kooli õues seisab kümmekond väikebussi, oletame, et lapsed tuuakse kooli eri kohtadest kokku. 

Üksik mošee mägede keskel

Aneel läks süda pahaks ja hingab nüüd värsket õku

Lapsed teel koolist koju

Võimsad vaated, mida piltidel kahjuks kolmemõõtmelisena ei taju



Elu mägedes

Vili kasvamas terrasspõldudel


Tädi lehmakarjas

 Ilm on täna heitlik - kord sajab vihma ja on jahe, kord on jälle päike väljas ning üle 20 kraadi. Jõuame viitade järgi Cüceler'i koobasteni, kuid just sel hetkel on hakanud vihma sadama ja pealegi magab ka Hugo lõunaund. Sõidame edasi ning mõtleme esmalt käia kanjonis matkal ning tagasiteel tulla koobastesse. Kui koobasteni jõuame, ärkabki Hugo üles. Ka vihm on järgi jäänud. Paistab, et matkarada pole taas just populaarsemate (või siis lihtsamate) turismiobjektide hulgas, kuna parklas on vaid paar autot. Samas väga eraklik koht see ka ei tundu - raja algul on söögikoht, kust tuleb šašlõkilõhna. 
Hugo sööb maisi, mille turult ostsin



Kõnnime mööda kärestikulist ja valju vullinaga jõeäärt veidi ülesmäge, kui hakkab paistma kalju külge kinnitatud laudtee, mida mööda matkarada jätkub. Laudtee kulgeb sügaval-sügaval mitmesajameetrises kaljulõhes, vaid mõne meetri kõrgusel kiirevoolulisest jõest, milles voolab mitmeid eri kõrgusega koski. Mõnes kohas läheb rajalt trepp alla otse jõkke, kus julgemad saavad ujumas käia. Ühest küljest nii ürgne ja võimas, aga ega teisalt ei oleks see koht ligipääsetav, kui siia poleks ehitatud sellist laudteed. Ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, oleme me sellises erilises paigas üksi! Kogu rajal viibimise aja jooksul kohtasime vaid ühe seltskonda. Kummalisel kombel on rajal ka kalju sees asuv jookide müügipunkt. Kõige võimsamaid elamusi pakuvad meie jaoks just seninägematud ja mitte millegi eelnevaga võrreldavad paigad - Sapadere kanjon on Türgis juba teine selline koht (samuti Termessos), mis võtab ahhetama. Elamust võimendab alati asjaolu, kui me ei viibi toredates paikades ühes paarisaja teise inimesega.


Matkarada Sapadere kanjonis

Sapadere kanjon



Kärestikuline jõgi


Kosk matkaraja lõpus


Matk tehtud, sõidame tuldud teed tagasi ja teeme peatuse Cüceler'i (kääbuste) koopa juures. Ka koopa juurde viib analoogne laudtee nagu Sapadere kanjonis sai nähtud. Ainult tee asub nüüd kõrgel männimetsaga palistatud mäeküljel ja on kõigest paarsada meetrit pikk. Kaljukoobas on avatud vaatajatele vähem kui aasta tagasi ning tegemist on stalaktiidikoopaga. Koopasügavusse viivad metalltrepid; laes rippuvad stalaktiidid on lampidega valgustatud. Metalltreppide abiga pääseb veel mitme koopaniši sügavusse, mis samuti on suurepäraselt valgustatud. Anee on vaimustunud ja ütleb, et oleme sattunud Kuujäneste koopasse (vaata filmi "Lotte ja kuukivi saladus) - see on tema jaoks midagi ennenägematut. Ka koobastes kohtame vaid ühte seltskonda.

Renee koos oma Mini-Me'ga

Stalaktiidikoopas

Stalaktiidid


Matkarada koobastesse

 Sõidame tagasi hotelli, kasime end kiiresti ja läheme viimasele õhtusöögile selles 5-tärni maailmas. Nii igapäevaselt rutiinseks on see juba muutunud, et isegi ühtegi pilti pole enam õhtust teinud.