reede, 22. märts 2013

Perega nädalavahetus Vihula mõisas ning lastega reisimisest ja restoranides käimisest laiemalt

Üle viie aasta kirjutatud reispäevik on faktiline tõestus sellest, et oleme kogu lapsevanemaks olemise aja kõik reisid teinud koos lapsega (nüüd juba koos kahe lapsega). Reisimisega kaasneb alati ka sagedane väljas söömine ning siiani olen pidanud iseenesestmõistetavaks, et käin ka restoranides koos lapsega (vaata ka ajakirjanduses üleval olevat lastega restoranis teemat siit ja siit).

Vaated Vihula mõisakompleksile talvel

Möödunud nädalavahetus sai koos perega veedetud Vihula mõisas ning mul tekkis esimest korda kogu meie reisiajaloo vältel küsimus, kas me ikka peaksime siin koos lastega olema. Meenub veel seik kolme aasta tagusest ajast, mil enne Pädastesse minekut avastasime, et lapsed pole seal (vähemalt õhtusöökidel) teretulnud. Algul küll imestasin, aga tagantjärgi mõeldes tundus sealsetes oludes ilma lasteta viibimine väga õige valik. Aga jõuda kusagile koos lastega, kus hakkad kahtlema, kas see ikka õige koht on - sellist olukorda pole veel olnud. Muidugi ei arvanud ma, et Vihula mõis on tüüpiline perespaa nagu GOspaa vms. Oleme ju Vihulas kaks ja pool aastat tagasi käinud ja sealsete oludega tuttavad, aga sel korral oli üllatava muutuse läbi teinud sealne restoran La Boheme - elav klaverimuusika, valged linad, pikad küünlad pompoossetel küünlajalgadel iga laua keskel. Kui ma restorani uksel poleks kohe silmanud, et saalis istub veel kolm seltskonda eelkooliealiste lastega, poleks ma vist julgenud sellisesse restorani kahe lapsega minna. Kuigi alternatiive reede õhtul keset Lahemaa rahvusparki ka poleks…

Vaatamata minu kõhklustele lastega fine dining restorani mineku osas oli meile ukse peale vastutulev teenindaja üldsegi mitte üllatunud ning pakkus meile kohe lastetooli ja tõi lauale lastemenüü. Lastemenüü fine dining restoranis - asi, mida sellises kohas kõige vähem ootaks. Anee siiski otsustas valida põhimenüüst Caesari salati forelliga. Kui menüü lahti lõin, märkasin kohe, et on võimalus kaasa osta Vihula oma leiba. Eeldasin, et lõpuks on nad siin ise leiba ja saia küpsetama hakanud (eelmisel korral oli restoranis suvaline poe sai ja leib). Leivakorvi lauda ei toodud, teenindaja käis mitu korda kogu õhtusöögi jooksul leiba ja saia pakkumas ning need olid tõesti ausad. 

Teenindus oli restoranis inglisekeelne, kuna tütarlaps, kes meiega tegeles, on pärit Portugalist ja oli Vihulas praktikal. Tänapäeva avatud maailma võlud - kord kohtab Eestis olles ingliskeelselt teenindust, kord Hispaanias eestikeelset. Eelroaks võtsime Reneega kahepeale tempura ahvena petersellimajoneesiga, mis oli lihtsalt ülimaitsev - ahven seest mahlane, tempura taigen õhuline ja küpsetusaste ideaalne, ka petersellimajoneesiga sobis see ideaalselt kokku. Põhiroaks sõin tiigerkrevettide, forelli ja suhkruhernestega risoto - äärmiselt rikkalik risoto - lisandeid rohkem kui riisi ennast. Oleksin olnud nõus kihla vedama, et need krevetid risoto sees on värsked mitte sügavkülmutatud, kuid hiljem küsisin järgi ja sain teada, et olid siiski sügavkülmutatud krevetid. Au ja kiitus kokale; mina vahet ei teinud, nii hästi oli valmistatud. Tulime ju sel korral Vihulasse teadmata siinse restorani olukorda - viimati, kui siin käisime, oli restoran lihtsalt kohutav - aga nüüd olime juba esimesel õhtul väga positiivselt üllatunud, sest arenguhüpe oli märgatav. Olgu ette öeldud, et sel hetkel ma veel ei teadnud, kes on restoranis peakokk, aga sinnani ma veel jõuan…
Vihula linnakeses

Pärast õhtusööki marssisime läbi kargelt külma õue oma ööbimispaika, mis asus hoopis teises majas. Vihula mõis on seetõttu omapärane, et koosneb lugematul hulgal hoonetest ning selles linnakus kõndides on tunne, nagu viibiksid kusagil keskaegses vanalinnas. Peamajas asub restoran ning osa tubasid. Eelmisel korral, kui kahekesi Vihulas käisime, ööbisime peamajas, aga sel korral teadsin, et vanu hooneid on nüüdseks veel renoveeritud ning ka kunagine karjalaut on majutusasutuseks kohandatud. Võtsime toa karjalauta just seetõttu, et karjalaudas asub ka bassein ning seetõttu ei pea läbi õue ujumas käima. Eraldi majas asuvad ka hoolitsuste toad ning ka selles majas on tube ööbimiseks - seega igaüks saab ise otsustada, mida puhkusel prioriteetseks peab ja selle järgi toa asukoha valida. Majutus on ka kunagises viinaköögis, tagamõisas ja pesumajas - tube igale maitsele. Toad on stiilsed ja omanäolised - vana ja uus on oskuslikult ühendatud; värvigamma jääb valge-beeži-pruuni skaalale. Peamajas on ehk pisut luksuslikumad ja suuremad toad, aga ka karjalaudas oli kõik ilus. Küll aga oleks võinud rohkem investeerida heliisolatsiooni - karjalauda teise korruse koridori põrand on seest tühi ja kõmiseb jubedalt isegi siis, kui lapsed kõnnivad. Kui midagi veel nuriseda, siis hommikumantlid võiksid ka toas olla, oleks mugavam ujumas käia või lihtsalt toas olles peale visata.


Järgmise päeva hommikusöök suutis taas üllatada - ka sealne leiva- ning saiavalik oli oluliselt paranenud ning mis eriti mõnus - hommikusöögil oli soolaforell - seda ei kohta just eriti sageli. Ka oli kõike muud ja traditsioonilist nagu peekon, muna, puder, salatid, jogurtid, helbed ja puuviljad hommikusöögil olemas. Seega leidsime kõik endale midagi meelepärast. Teenindus oli ka hommikusöögil väga hea - nt kohvi toodi lauda tellimise peale väikese kannukesega.

Hommikusöögil

Hommikusöögilt naastes oli koristaja meie toas, mistõttu läksime veidikeseks õue tagasi. Otse meie ööbimiskohaks oleva kunagise karjalauda kõrval asub ka praegu toimiv laut. Piilusin ukse vahelt sisse ning tundus, et sinna võib vaatama minna. Laudas elasid kanad, kuked, küülikud ja lambad - kõik hoolitsetud ja prisked isendid. Iga puuri kõrval oli antud looma/lindu tutvustav viisakas infotahvel - laut nagu muuseum. Väga ainulaadne ja elamusterohke kohake igale vanusele, aga eriti lastele, kes tänapäeval loomadega nii sageli kokku ei puutu. Hugo jaoks täiesti esmakordne ja õhinat tekitav kokkupuude selliste loomadega, keda ta seni vaid raamatus olevatelt piltidelt ära tunneb. 



Laut nagu muuseum Vihula mõisas


Anee viib lammastele süüa

Ilm oli fantastiliselt ilus ja päikseline, mõõdukate miinuskraadidega, paksu lumevaibaga, mis tuli maha detsembris ja pole ka märtsi keskpaigaks oma paksust kahandanud. Vahetasime toas riided ja läksime õue. Jalutasime mööda mõisa territooriumi ja vedasime lapsi kelguga, kuni Hugo hakkas oma pead magamisasendisse sättima. Tõstsime Hugo kelgult vankrisse ja jätkasime ilusa ilma nautimist. Astusime läbi ühest kummalisest külapoest, milletaolist pole oma 20 aastat näinud - seal samas mõisa kõrval on kohalik maapood, mille letid on tühjad nagu kunagi defitsiidi ajal ning mida müügil, siis enamasti vaid üks eksemplar. Renee ostis viimased pistaatsia pähklid poest :) Kohe poe kõrval paistis uisuplats. Olin ettenägelik ja võtsin uisud kodust kaasa, kuna lugesin Vihula mõisa kodulehelt, et spordiplatsil on avatud liuväli. Ühes hoones pidavat olema ka uiskude laenutus - tahtsime ka Aneele uiske saada - kuid selle hoone uks oli lukus. Niisiis mina uisutasin ja Anee hüppas lumehanges, Hugo magas vankris ning Renee pildistas ja filmis meid.  


 Mängud jääl

 Taamal väike külakauplus

Ees karjalaut, kus meie ööbisime; samas majas ka bassein

Kuna Hugo tavatseb lõunaund magada oma kolm tundi, mõtlesime kohe pärast õueskäimist  ujuma minna ja Hugo vankriga ukse taha jätta - kuuleme teda beebimonitoriga ja kui ärkab, tuleb ka ujuma. Mõtlesin, et saan ilma Hugota segamatult ise veidi päriselt ujuda, kuid bassein oli nii soe, et selles treeningujumist küll teha ei saanud. Aga see-eest on lastega mõnus käia just sellises soojemas basseinis, kus ka titel külm ei hakka. Ärganud titt riidest lahti, võtsin ta unesegasena aurusauna soojenema, kuna jalad olid pisut külmaks läinud. Bassein on siin umbes 20 m pikkune, mille üks osa on eraldatud madalaks lastebasseiniks. Veetsime basseinis aega mitu tundi enne, kui tagasi tuppa läksime. 

Lõunal olime vaid veidi näksinud, mistõttu otsustasime õhtusöögile minna varakult. Kell oli veerand seitse ning olime esimesed inimesed, kes restorani jõudsid. Taas fine dining ning taas koos lastega. Kuigi ma end neis oludes kahe eelkooliealise lapsega (kellest üks on kõigest 1,5-aastane) pisut imelikult tundsin, on Vihula mõisas lastega pered väga teretulnud. Kodulehel reklaamitakse pakette, kus lapsed saavad tasuta kaasa, spaahoolitsustes on paketid ema+tütar, isa+poeg, restoranis on lastemenüü, spaas lastebassein ja õues mänguväljak. Tegelikkuses on kogu see luksuslik olme ja pereväärtused täiesti pöördvõrdelises seoses - Vihula mõis on selgelt koht, kus ideaalne on käia paaridel, aga kummalisel kombel on lastega pered ka selle koha "vallutanud". Tundub, et Vihula lihtsalt tuleb turul valitsevale nõudlusele vastu - suur osa maksejõulisest seltskonnast on lastega pered, kes vastasel juhul jätaksid lihtsalt tulemata.
Enne õhtusöögile minekut uurib Hugo traktorit

Kui mõni (lapsevanem) väidab, et lastega koos pole võimalik puhata, reisida ja restoranis käia, siis mina väidan vastupidist. See on sügavalt minu isiklik arvamus ja seotud minu laste ja nende olemusega. Nagu loo algul mainisin, oleme me juba aastaid igal pool käinud koos lastega - seda osaliselt olude sunnil, et lapsi pole igal ajal võimalik kusagile jätta aga ka suuremalt jaolt just seetõttu, et ma ei ole võimeline väiksest lapsest isegi mõne päeva ilma südamevaluta eemal olema. Anee jätsin esimest korda kaheks päevaks vanavanemate hoolde 4-aastaselt. Ma olen veendunud, et nii minul kui mu lastel on varases lapseeas igal pool parem koos oma vanematega - ma ei suudaks teha paariaastasele lapsele sellist hingetraumat, et lähen paariks nädalaks kusagile laia maailma rändama ja jätan ta maha. Nii tema kui minu igatsus oleks niivõrd tugev, et oleks häiritud minu "unistuste reis" kui ka lapse igapäevane heaolu. Samuti ei arva ma, et ma laste pärast kõigest loobuma peaks - tõenäoliselt on mul keegi lastest väike, kui ma olen vanuses 24-40 ning ühtlasi on see periood suure tõenäosusega elu kõrgaeg, mistõttu ei kavatse ma seda aega koduseinte vahel veeta. Soov avastada maailma, otsida toidunaudinguid, peatuda erilistes kohtades - no millal siis veel...

Minu arvates on võimalik reisida nii, et kõigil on hea - nii meil endal, lastel kui ka teistel inimestel avalikes kohtades. Lapsed õpivad kõike praktiseerides - ma ei kujutaks ette, et olen eelkooliealisele lapsele aastaid teoreetiliselt rääkinud, kuidas tuleb restoranis käituda ning mingi päev saabub siis päev, kui viisakaks kasvatatud laps viiakse restorani. Meie oleme last praktiliselt alati restorani kaasa võtnud ning siinkohal räägin ma restoranidest, mis kuuluvad Eesti TOP 50 hulka ning millest suuremas osas olen ma käinud koos lapsega, nende hulgas ka fine dining kategooria restoranid nagu nt Chedi, Dominic ja mõni veel (Anee oli siis 3-4 aastane). Mul ei ole olnud nende aastate jooksul olukordi, kus oleks restoranis pidanud häbi pärast maa alla vajuma või lapse kapriiside tõttu restoranist minema kõndima. Olgu öeldud, et ma pooldan lastega väljas söömist vaid juhul, kui lapsed teiste restoranikülastajate tähelepanu kuidagi ei tõmba - ei sobimatult nõmeda käitumisega ega ka kuidagi nii, et keegi kõrvallauast last nunnutama peaks. Kindlasti ei käitu paariaastane nii, nagu täiskasvanud inimene, aga kui ta kõva häält ei tee, sööki laiali ei loobi ja laudade vahe ringi ei jookse, on see igati aktsepteeritav, et ka laps käib koos vanematega restoranis. Tõenäoliselt teeb iga laps vigu, pean minagi vahel isegi 7-aastasele lauakombeid meelde tuletama, aga need eksimused pole nii suured, et ma teda teinekord koju jätma peaks. 

Kindlasti ei saagi kõik oma lastega restoranis käia ja mõnele tundub selline ettevõtmine kõige ilusa rikkumisena (eriti, kui restoranis käiakse üksikud korrad aastas). Laste temperamet on lihtsalt erinev ning siinkohal ei saa rääkida kodusest kasvatusest, vaid tõesti temperamendist. Mõni lihtsalt ei suuda ühe koha peal istuda ja peab kogu aeg ringi tormama, mõned aga on võimelised vaikselt mitu tundi istuma. Ausalt öeldes imestasin ma ise ka, kui me reede õhtul pärast kahetunnist autosõitu (kui Hugo oli ärkvel) suutsime veel temaga 1,5 h restoranis istuda nii, et ta titetoolis rahul oli. Aneele pole paar tundi restoranis istumist mingiks probleemiks - vestleme pikalt ja detailsusteni toidust, kuidas mingi asi võib valmistatud olla ja kas seda ise ka saaks teha, aga ka lihtsalt igasugustel muudel teemadel. Anee oskab juba omamoodi isegi toitu nautida. Enamasti soovibki ta midagi põhimenüüst mitte lastemenüüst ning kuna tal on kujunenud arusaamine, et restoranis on toit alati väga hea, siis ei ole ta kartlik ka uute toitude suhtes. Osades restoranides tuuakse lastele kohe värvimispilt ja pliiatsid lauda - teatud tüüpi kohtades on see minu arvates mõistlik, et lapsel ootamine liiga pikk ei tunduks, aga fine dining restoranis ei peaks ei värvimispildid ega iPad lapse aega sisustama. iPadi kasutamisest "lapsehoidjana" restoranis on mul kahetine arvamus - ühest küljest on laps tõenäoliselt vait ja tal pole igav, aga samas ma ise tunnen, et see on kuidagi vale ja ei kuulu õhtusöögi juurde, mistõttu pole ise ka kunagi restoranis iPadi lapsele andnud. 

Mulle tundub, et meie reiside ja ka muude lastega koos käimiste edu võti on oskus sulandada endale meeldivate asjade hulka killukesi lastele huvipakkuvaid tegevusi. Kui meenutada neid esimesi Jaapani reise koos Aneega, siis ühes meiega avastas ju ka tema seda põnevat maailma ja selles maailmas leidsime ka talle alati midagi huvitavat - olgu selleks siis kiik ja liumägi mõnes pargis, kus hetkeks peatuda või mõni koerake, kellele lehvitada, või maast leitud oksajupp, mida kaasas tassida. Vaatamata sellele, et ma olen käinud koos Aneega väga paljude maade väga paljudel mänguväljakutel, ei tunne ma kuidagi, et see oleks mahavisatud aeg. Hetkeks aeg maha võtta ja vaadata, kuidas laps mängib, on neil kiire tempoga reisidel väga värskendav. Ma ei arva, et lastega peaks tegema vaid reise stiilis Disneyland või nädal-aega-turvalisel-hotelliterritooriumil, kus kogu reisil oldud aeg 100% laste lõbustamiseks kulub. Eks see sõltub taas lapse temperamendist, aga minu arvates väsitab ja ärritab last rohkem kusagil teemapargis päev otsa hüperaktiivsuse keskel viibimine kui näiteks matkamine, templites käimine, või uneaegu arvestav autosõit, mille vahele on pikitud veidi lasteteemat ümbritsevast keskkonnast.

Vaatamata sellele, et ma ise igal pool lastega käin, ei mõista ma hukka, kui mõni koht seab piirangu lastega õhtusöögile mineku osas. Eraldi eetiline ja moraalne teema on tegelikult veel alkohol õhtusöögi juures - kas lapsed peaks pääsema kohta, kus tarbitakse alkoholi? See on Eestis veel lahtirääkimata teema. Kuna ma ise alkoholi ei tarbi, ei ole mul vähemalt enda laste ees süükoormat.

Aga mõtisklustest tagasi laupäevase õhtusöögi juurde. Varsti pärast meid hakkasid restorani ilmuma ka teised lastega pered ning neid oli rohkem kui eile õhtul - kõigil kaasas just eelkooliealised lapsed. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, ei häirinud ükski neist kümnekonnast lapsest õhtusöögi ajal kedagi - kõik istusid vaikselt (tõsi, mõned iPadiga) aga ju siis tuldigi siia selliste lastega, kellega saab edukalt ka õhtul restoranis käia. Õhtusöögiga jäime taas väga rahule - väga hea böff oli ja parim lastemenüü juustuga pasta, mida ma näinud ja maitsnud olen - ilusal taldrikul serveeritud kooreses kastmes tugeva parmesanimaitsega pasta (mitte maitsetu penne, mille peale on visatud plönn riivitud juustu). Tempura ahven oli nii vastupandamatu, et tellisin seda veel korra; veiseliha, mida Renee sõi ning mille ma loomulikult ära maitsesin, oli suussulav. Magustoiduvalikust väärivad äramärkimist kohapeal valmistatud jäätised. Ikka ma veel ei teadnud, kes restoranis peakokk on… Saabumisel anti mulle kaasa personaalne tervituskiri, kus tutvustati Vihula mõisa ja selle restorani, mille toidud peakokk isiklikult kokku on pannud, aga kummalisel kombel ei avaldatud selle isiku nime.
Vihulas õhtusöögil

Pühapäeva hommikul kohtasime hommikusöögil mu klassivenda oma naisega ning läksime hiljem kõik koos lauta loomi vaatama ja seejärel ujuma. Vihula mõis tõestas sel korral, et see on üks ägedamaid kohti, kus Eestis puhata ja seda olenemata aastaajast. Mõisas on kahe ja poole aastaga väga palju ära tehtud - uusi ruume ehitatud, teenindust parandatud ning mis eriti oluline - restoran selle imelise koha vääriliseks muudetud. Siia tuleks nüüd väga hea meelega tagasi. 

Tagasiteel kodu poole, täiesti ekspromtideena, põikasime sisse Kaberneemesse, et sealses OKO restoranis üks väike lõuna teha. Õnneks helistasin tee peal ette, muidu poleks sisse mahtunud - restoran oli puupüsti täis ja enamus, kes broneeringuta tulid, saadeti tagasi. Igas teises lauas istus keegi tuntud inimene, palju oli ka toidufanatte nagu nt Pädaste seltskond, Chalice või üks kokk, keda ma nägupidi teadsin, aga kelle nimi ja restoran mulle kohe meelde ei tulnud. Muidu ma sellest ei räägiks, aga see kokkusattumus oli nii kummaline. Nimelt järgmisel päeval nägin ühte FB toidublogijate siseringi postitust, kust käis läbi nimi Toomas Lääts ning ma koheselt teadsin, et see oli see sama kokk, keda ma eile OKOS nägin. Tahtsin järgi kontrollida, kust ma teada tean ja sattusin googeldades esimese asjana sellise kirje peale - Toomas Lääts on alates möödunud aasta suvest Vihula mõisa peakokk (mina küll mäletasin teda Sfäärist, kus ta enne töötas)! Niisiis sai see müsteerium lahendatud ja Vihula mõisa peakokk, kes sealse restoraniga imesid teinud oli, "üles leitud".


OKO restoranis Kaberneemes. Hugo ootab uut ampsu.

Aga OKOst veel - sõin seal pardisalatit, milles tundsin ära ühe erilise maitse, mida Jaapani toitudes pidevalt leidus, aga mille täpset allikat ma ei teadnud. Ettekandja osaks õnneks täpselt seletada, et tegu on wakame salatiga - jällegi väärt avastus. Nagu oleks ma läinud OKOsse mingeid tühje lünki täitma… Pardisalatit wakame vetikaga olen nüüd ka ise teinud, seda näeb mu toidublogist.

OKO pardisalat