Täna asusime kohe pärast hommikusööki teele Tenerife põhjaossa, Puerto de la Cruzi linna, kus asub loomaaed Loro Parque. Loro Parque rajati juba 40 aastat tagasi (nagu nimigi viitab - hisp. k loro on papagoi) papagoide kaitseks, kuid pargi mastaapsus on ajas oluliselt kasvanud ning seda võib õigustatult loomaaiaks nimetada.
Enne teeleasumist vaatasime igaks juhuks Puerto de la Cruzi tänase ilmaprognoosi üle, et teaks arvestada mida selga panna ja kaasa võtta. Saare põhjaosas on temperatuur enamasti paar kraadi madalam, kuid vahel võib esineda ka ekstreemsemaid kõikumisi. Lubati 20 kraadi sooja ja päikest, mis tundus hea ilm loomaaias jalutamiseks. Ilmaprognoosi täpsuses hakkasime kahtlema, kui veidi enne pealinna tulid autoklaasile imepeenikesed vihmapiisad ning temperatuur näitas 17-18 kraadi. Teades, kuidas võib ilm ühel väikesel saarel erineda, otsustasime siiski Puerto de la Cruzi sõita. Ilm aina halvenes, pilved olid täna eriliselt madalal. 15 km enne Puerto de la Cruzi näitas väljas 13 kraadi ning oli ilmne, et sellise külmaga ei saa loomaaeda minna. Mõtlesime juba välja plaan B-d, aga kuna tee Puerto de la Cruzi viis läbi kõrgete mägede ja linn ise asub all rannikul, julgesin oletada, et all võib ikkagi soojem olla. Suurem osa Tenerife teid on kurvilised ja järskude tõusude/langustega mägiteed, kuid suvituspiirkonnast kuni Puerto de la Cruz-ini läheb väga korralik 4-8-realine kiirtee (kiirusepiirang 120 km /h). Kiirteed lähevad nii sujuvalt mäkke, et ei märkagi päris arvestavaid kõrguste muutumisi.
Kurjakuulutav ilm, väljas 13 kraadi.
Puerto de la Cruzi laskudes temperatuur järjest tõusis ning uduvine asendus päikesepaistega. Loomaaia juurde jõudes näitas temperatuur just nagu lubatud 20 kraadi (tänava peal näitas päikese käes temperatuurimõõtja lausa 29 soojakraadi).
Ees paistab Puerto de la Cruz
Olime sisenemas Loro parki juba kolmas kord, aga kuna see park on arenguvõimeline ja meile eelmised korrad hea mälestuse jätnud, tuleme me siia alati rõõmuga tagasi. Nüüd küll juba pigem laste emotsioonide pärast, mis ka ennast "toidavad".
Kohe oli algamas merilõvide etendus, meid aga huvitasid eelkõige Hugo reaktsioonid sellisele erakordsele "nähtusele". Hugo oli küll juba unine, kuid ergastus ja vaimustus merilõvide trikkidest ja vette sulpsamisest. Hoidsime veel Hugot üleval ja näitasime talle pingviine, kellest ta ühte laulu teab ja on videot näinud.
Merilõvide etendust vaatamas
Hugo tahab ise istuda
Pingviinid Loro pargis
Linnupuuris
Kes keda vaatab...
Vaatasime ära ka mõõkvaalade ja delfiinide etendused - esimene neist paneb imestama, kui suured ühed imetajad olla võivad, delfiinide puhul aga üllatab nende osavus.
Mõõkvaalade etendus
Julge-Anni mänguväljakul
Anee tahtis käia veel Loro pargis mänguväljakul, kus teda kolm aastat tagasi enamus atraktsioone hirmutasid, kuid nüüd 7-aastasena tegutseb meie julge-Anni ronides ja liugu lastes juba päris osavalt.
Delfiinide etendus
3,5 h läks loomaaias märkamatult ja kõhud olid juba tühjad. Olin Tripadvisori soovitustest välja sõelunud ühe kalarestorani, mis asus Loro pargist jalutuskäigu kaugusel. Erinevaid restosid uurides tundus just kalarestoran Tambo kõige ausam - ehedate ja värskete kalaroogadega koht otse kaljusel mererannikul. Olin enne isegi google kaardilt vaadanud täpselt selle asukoha järgi, et oskaks sinna mälu järgi jalutada. Sellise eeltööga leidis restorani kergelt üles, kus üllatus-üllatus, restoran oli esmaspäeviti suletud. Äärmiselt kurb hetk minu jaoks. Plaan B selles linnas söömiseks puudus, olin kõik kaardid Tambo peale pannud. Lonkisime tagasi autoni ja mõtlesime linnast läbi sõita ja autoaknast vaadates mingi koha leida, kuhu sööma tahaks minna. Midagi meelepärast ei hakanud silma.
Puerto de la Cruzi tänavatel, otsime restorani
Puerto de la Cruz
Tee äärde jäi kaks puuviljapoodi. Tuli mõte, et võtaks kergeks eineks mõned puuviljad ning siis suudaks veel 1,5 h tagasisõitu kannatada ja ikka Los Cristianosesse sööma minna, kus restorane igal sammul. Praegu pole puuviljade kõrgaeg ning kohalikest saadustest on parimate maitseomadustega vaid banaanid. Enamus puuvilju on tõenäoliselt mujalt imporditud.
Linna sisse sõites märkasin, et linnas asub ka ülikool. Sõitsime mööda vanalinna äärt ja otsisime parkimiskohta, kuni lõpuks saime kohe jalakäijatetänava lähedale auto jätta. Kuigi polnud veel õhtu ega ka isegi pime, oli temperatuur La Lagunas kõigest 13 kraadi. Ajasime oma kõik kaasasolevad riided selga ja läksime jalutama. Õhk oli ikka karge, oleks tahtnud isegi mütsi pähe panna. Mul oli küll seljas piisavalt riideid, aga varbad olid paljad, kuna mul polnud kaasas kinniseid jalanõusid.
San Cristóbal de La Laguna
Mööda jalakäijatetänavat kõndides tekkisid kohe esimesed paralleelid Pariisiga. Tänavamelu, väiksed purkkaevudega pargikesed ja ka kohvikud meenutasid just Pariisi tänavaid. Samal tänaval oli kümneid ja kümneid kohvikuid, kus müüdi magusasõprade unistusi alates makroonidest kuni kõikvõimalike kookideni välja. Vaatasin ja ahhetasin. Ma küll kookidest ei lähe ise pöördesse, olen pigem soolaseinimene, aga vahel pakub ka silmadega "söömine" naudingut. Lisaks rohketele kohvikutele oli tänav palistatud ka erinevate poodidega, millest vaatamata korisevatele kõhtudele ikka sisse põikasime.
San Cristóbal de La Laguna
Tänavapildis turiste eriti ei kohta, enamus jalutajad on kohalikud. Minu jaoks on La Laguna täiesti avastamata pärl Tenerifel - seda kohta ei reklaamita kusagil brožüürides - pole ju siin randa ega mõnda looma- või veeparki, mille peale turistid kohale voorivad, aga on selline ehe kohalik elu ja palju ägedaid väikeseid poode - alates kohalikust käsitööst kuni laialt levinud brändideni välja. Mulle tundus see koht täiesti šopinguparadiisina - siin on enamus mu lemmikbrändide poode, lisaks veel hulgaliselt selliseid brände, millest ma midagi kuulnud pole, aga mis oma kvaliteedi ja eripärase stiiliga kutsuvad ostma. Ühe laheda hõlsti ma endale soetasingi. No ja siis on siin Hello Kitty pood, mis lõhnab nagu värske metsmaasikas ja kus kõik ümberringi on heleroosa… Ja veel üks eriti lahe arendavate mänguasjade pood, kust Anee paar ostu sooritas ja kust Hugo ei tahtnud kuidagi lahkuda, kuna seal sai mänguköögis muna praadida (ta tõenäoliselt igatseb oma mängukööki). Ega Reneelgi igav hakka - juhtmepoodi vaatas temagi sisse. Näitas mulle mingit videokaamerat, millest ta oli mulle just eile rääkinud, millega saab vee all filmida. Kuna kaks päeva oli veel reisi jäänud, siis saaks ju seda ujudes kasutada. Ostis ära.
Hugo ei tahtnud mänguasjapoest lahkuda
Aga seda, mida me neile tänavatele otsima tulime, seal kummalisel kombel polnud. Lisaks kohvikutele nägime vaid paari pubi, aga pubitoitu süüa ei tahaks ka suure näljaga. Oletasime, et kindlasti on siin lähedal ka restoranidetänav, mida me lihtsalt praegu üles ei leia. Kuna kõhud olid tõesti tühjad, läksime sööma ühte Jaapani/Hiina köögiga lihtsamasse kohta. Menüü oli küll paljutõotav ning näljastena tellisime endale rohkem asju, kui süüa jõudsime. Proovisime jaapanipäraseid lambavardaid, samuti seepiavardaid (neid polnud kunagi söönud), tempura krevette ja veel palju muudki. Sellised keskpärased toidud, aga näljastele sobisid. Pärast söömist ei raatsinud kohe linnast lahkuda ning jalutasime veel mööda õhtuseid La Laguna tänavaid ja põikasime aeg-ajalt mõnda poodi sisse. Ostsime ühest jäätisekohvikust veel kolmepeale kaks jäätist, aga kuna meile anti nende söömiseks ka tillukesed lusikad, arvas Hugo, et ka tema võiks osaline olla. Kaks jäätist tuli lõpuks nelja vahel jagada. Hugo kühveldas esimest korda elus jäätist sellise õhinaga sisse, et mul oli kahju seda lõbu tal keelata. Aga edaspidi ta tõenäoliselt saab aru, mis head kraami me temale andmata oleme söönud ja eks siis hakkab ka tema häälekalt oma osa nõudma.
Anee sööb seepiat
