kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Loro Park ja Tenerife avastamata pärl - La Laguna (28.01.13)

Täna asusime kohe pärast hommikusööki teele Tenerife põhjaossa, Puerto de la Cruzi linna, kus asub loomaaed Loro Parque.  Loro Parque rajati juba 40 aastat tagasi (nagu nimigi viitab - hisp. k loro on papagoi) papagoide kaitseks, kuid pargi mastaapsus on ajas oluliselt kasvanud ning seda võib õigustatult loomaaiaks nimetada. 

Enne teeleasumist vaatasime igaks juhuks Puerto de la Cruzi tänase ilmaprognoosi üle, et teaks arvestada mida selga panna ja kaasa võtta. Saare põhjaosas on temperatuur enamasti paar kraadi madalam, kuid vahel võib esineda ka ekstreemsemaid kõikumisi. Lubati 20 kraadi sooja ja päikest, mis tundus hea ilm loomaaias jalutamiseks. Ilmaprognoosi täpsuses hakkasime kahtlema, kui veidi enne pealinna tulid autoklaasile imepeenikesed vihmapiisad ning temperatuur näitas 17-18 kraadi. Teades, kuidas võib ilm ühel väikesel saarel erineda, otsustasime siiski Puerto de la Cruzi sõita. Ilm aina halvenes, pilved olid täna eriliselt madalal. 15 km enne Puerto de la Cruzi näitas väljas 13 kraadi ning oli ilmne, et sellise külmaga ei saa loomaaeda minna. Mõtlesime juba välja plaan B-d, aga kuna tee Puerto de la Cruzi viis läbi kõrgete mägede ja linn ise asub all rannikul, julgesin oletada, et all võib ikkagi soojem olla. Suurem osa Tenerife teid on kurvilised ja järskude tõusude/langustega mägiteed, kuid suvituspiirkonnast kuni Puerto de la Cruz-ini läheb väga korralik 4-8-realine kiirtee (kiirusepiirang 120 km /h). Kiirteed lähevad nii sujuvalt mäkke, et ei märkagi päris arvestavaid kõrguste muutumisi. 



Kurjakuulutav ilm, väljas 13 kraadi.

Puerto de la Cruzi laskudes temperatuur järjest tõusis ning uduvine asendus päikesepaistega. Loomaaia juurde jõudes näitas temperatuur just nagu lubatud 20 kraadi (tänava peal näitas päikese käes temperatuurimõõtja lausa 29 soojakraadi). 


Ees paistab Puerto de la Cruz
Olime sisenemas Loro parki juba kolmas kord, aga kuna see park on arenguvõimeline ja meile eelmised korrad hea mälestuse jätnud, tuleme me siia alati rõõmuga tagasi. Nüüd küll juba pigem laste emotsioonide pärast, mis ka ennast "toidavad". 

Kohe oli algamas merilõvide etendus, meid aga huvitasid eelkõige Hugo reaktsioonid sellisele erakordsele "nähtusele". Hugo oli küll juba unine, kuid ergastus ja vaimustus merilõvide trikkidest ja vette sulpsamisest. Hoidsime veel Hugot üleval ja näitasime talle pingviine, kellest ta ühte laulu teab ja on videot näinud. 



Merilõvide etendust vaatamas

Hugo tahab ise istuda





Pingviinid Loro pargis





Loro pargis on tõenäoliselt sadu erinevate papagoide puure, kus näeb igas suuruses ja värvigammas linde. Ühel alal on linnud ka vabalt (kõrgustes küll võrk peal, et nad täiesti ära ei lendaks), seega jalutad ise nagu linnupuuris. Lindude paremaks vaatlemiseks on ehitatud puuvõrade kõrgusele jalutusteed. Värvilised ja käegakatsutavas kauguses linnud ei tekitanud enam Hugos emotsioone, seega tuli ta vankrisse magama panna. Uni tuli kohe, kui magama lasti jääda. 



 Linnupuuris

Kes keda vaatab...


Vaatasime ära ka mõõkvaalade ja delfiinide etendused - esimene neist paneb imestama, kui suured ühed imetajad olla võivad, delfiinide puhul aga üllatab nende osavus. 


Mõõkvaalade etendus




 Julge-Anni mänguväljakul

Anee tahtis käia veel Loro pargis mänguväljakul, kus teda kolm aastat tagasi enamus atraktsioone hirmutasid, kuid nüüd 7-aastasena tegutseb meie julge-Anni ronides ja liugu lastes juba päris osavalt. 




Delfiinide etendus

3,5 h läks loomaaias märkamatult ja kõhud olid juba tühjad. Olin Tripadvisori soovitustest välja sõelunud ühe kalarestorani, mis asus Loro pargist jalutuskäigu kaugusel. Erinevaid restosid uurides tundus just kalarestoran Tambo kõige ausam - ehedate ja värskete kalaroogadega koht otse kaljusel mererannikul. Olin enne isegi google kaardilt vaadanud täpselt selle asukoha järgi, et oskaks sinna mälu järgi jalutada. Sellise eeltööga leidis restorani kergelt üles, kus üllatus-üllatus, restoran oli esmaspäeviti suletud. Äärmiselt kurb hetk minu jaoks. Plaan B selles linnas söömiseks puudus, olin kõik kaardid Tambo peale pannud. Lonkisime tagasi autoni ja mõtlesime linnast läbi sõita ja autoaknast vaadates mingi koha leida, kuhu sööma tahaks minna. Midagi meelepärast ei hakanud silma. 



 Puerto de la Cruzi tänavatel, otsime restorani

Puerto de la Cruz

Tee äärde jäi kaks puuviljapoodi. Tuli mõte, et võtaks kergeks eineks mõned puuviljad ning siis suudaks veel 1,5 h tagasisõitu kannatada ja ikka Los Cristianosesse sööma minna, kus restorane igal sammul. Praegu pole puuviljade kõrgaeg ning kohalikest saadustest on parimate maitseomadustega vaid banaanid. Enamus puuvilju on tõenäoliselt mujalt imporditud. 



 Sõitu alustades tuli mul aga uus mõte - teeks hoopis peatuse selles toredas linnakeses - San Cristóbal de la Lagunas (wikist järgi vaadates selgus, et tegu on siiski päris suure linnaga - ca 150 000 elanikku) millest me eile läbi sõitsime ja mis oma arhitektuuriga ja tänavameluga sinna kiskus. Pealegi oli La Laguna kõigest poole tunni kaugusel ja seega saaks süüa kiiremini. 


Linna sisse sõites märkasin, et linnas asub ka ülikool. Sõitsime mööda vanalinna äärt ja otsisime parkimiskohta, kuni lõpuks saime kohe jalakäijatetänava lähedale auto jätta. Kuigi polnud veel õhtu ega ka isegi pime, oli temperatuur La Lagunas kõigest 13 kraadi. Ajasime oma kõik kaasasolevad riided selga ja läksime jalutama. Õhk oli ikka karge, oleks tahtnud isegi mütsi pähe panna. Mul oli küll seljas piisavalt riideid, aga varbad olid paljad, kuna mul polnud kaasas kinniseid jalanõusid. 

San Cristóbal de La Laguna

Mööda jalakäijatetänavat kõndides tekkisid kohe esimesed paralleelid Pariisiga. Tänavamelu, väiksed purkkaevudega pargikesed ja ka kohvikud meenutasid just Pariisi tänavaid. Samal tänaval oli kümneid ja kümneid kohvikuid, kus müüdi magusasõprade unistusi alates makroonidest kuni kõikvõimalike kookideni välja. Vaatasin ja ahhetasin. Ma küll kookidest ei lähe ise pöördesse, olen pigem soolaseinimene, aga vahel pakub ka silmadega "söömine" naudingut. Lisaks rohketele kohvikutele oli tänav palistatud ka erinevate poodidega, millest vaatamata korisevatele kõhtudele ikka sisse põikasime. 





 San Cristóbal de La Laguna

Tänavapildis turiste eriti ei kohta, enamus jalutajad on kohalikud. Minu jaoks on La Laguna täiesti avastamata pärl Tenerifel - seda kohta ei reklaamita kusagil brožüürides - pole ju siin randa ega mõnda looma- või veeparki, mille peale turistid kohale voorivad, aga on selline ehe kohalik elu ja palju ägedaid väikeseid poode - alates kohalikust käsitööst kuni laialt levinud brändideni välja. Mulle tundus see koht täiesti šopinguparadiisina - siin on enamus mu lemmikbrändide poode, lisaks veel hulgaliselt selliseid brände, millest ma midagi kuulnud pole, aga mis oma kvaliteedi ja eripärase stiiliga kutsuvad ostma. Ühe laheda hõlsti ma endale soetasingi. No ja siis on siin Hello Kitty pood, mis lõhnab nagu värske metsmaasikas ja kus kõik ümberringi on heleroosa… Ja veel üks eriti lahe arendavate mänguasjade pood, kust Anee paar ostu sooritas ja kust Hugo ei tahtnud kuidagi lahkuda, kuna seal sai mänguköögis muna praadida (ta tõenäoliselt igatseb oma mängukööki). Ega Reneelgi igav hakka - juhtmepoodi vaatas temagi sisse. Näitas mulle mingit videokaamerat, millest ta oli mulle just eile rääkinud, millega saab vee all filmida. Kuna kaks päeva oli veel reisi jäänud, siis saaks ju seda ujudes kasutada. Ostis ära.





Hugo ei tahtnud mänguasjapoest lahkuda

Aga seda, mida me neile tänavatele otsima tulime, seal kummalisel kombel polnud. Lisaks kohvikutele nägime vaid paari pubi, aga pubitoitu süüa ei tahaks ka suure näljaga. Oletasime, et kindlasti on siin lähedal ka restoranidetänav, mida me lihtsalt praegu üles ei leia. Kuna kõhud olid tõesti tühjad, läksime sööma ühte Jaapani/Hiina köögiga lihtsamasse kohta. Menüü oli küll paljutõotav ning näljastena tellisime endale rohkem asju, kui süüa jõudsime. Proovisime jaapanipäraseid lambavardaid, samuti seepiavardaid (neid polnud kunagi söönud), tempura krevette ja veel palju muudki. Sellised keskpärased toidud, aga näljastele sobisid. Pärast söömist ei raatsinud kohe linnast lahkuda ning jalutasime veel mööda õhtuseid La Laguna tänavaid ja põikasime aeg-ajalt mõnda poodi sisse. Ostsime ühest jäätisekohvikust veel kolmepeale kaks jäätist, aga kuna meile anti nende söömiseks ka tillukesed lusikad, arvas Hugo, et ka tema võiks osaline olla. Kaks jäätist tuli lõpuks nelja vahel jagada. Hugo kühveldas esimest korda elus jäätist sellise õhinaga sisse, et mul oli kahju seda lõbu tal keelata. Aga edaspidi ta tõenäoliselt saab aru, mis head kraami me temale andmata oleme söönud ja eks siis hakkab ka tema häälekalt oma osa nõudma. 



Anee sööb seepiat

teisipäev, 29. jaanuar 2013

Anaga mäestikus matkamas (27.01.13)

Hommikusöögi ajal hakkab kolmandal päeval märkama juba kindlaid mustreid - samad inimesed istuvad samal kellaajal samades kohtades. Inimesi on küll suure hotelli kohta kummaliselt vähe, aga tõenäoliselt seetõttu, et hotellitubades on kööginurk ja süüa tehakse ise. Kuigi mulle meeldib väga süüa teha, tahtsin sel korral hommikusööki hotelli poolt, kuna see säästab oluliselt aega muudeks tegevusteks. Vastasel korral peaks iga õhtu poes järgmiseks hommikuks toitu varumas käima  - see oleks lastega tüütu ja ajast hakkaks ka kahju.


Pärast hommikusööki veedame aega hotelli basseini ääres. Täna suutsin isegi koti pakkida juba sel ajal valmis, kui Hugo puder kees ning seetõttu jääb ära üks mõttetu toa vahet käimine. Lastega reisides käib minul mitu korda päevas pakkimine - alati peavad kaasas olema varu- ja soojemad riided, söök ning seda kraami on enamasti kaks korralikku kotitäit. Ma ei suuda minna isegi hotelli basseini äärde käed taskus, alati on igaks juhuks mingit kraami tarvis kaasa vedada.


Hugo tahab ka ujuma minna

Sõbrunemine...

 Suur Renee ja väiksem versioon temast
Hugo ujumas


On piisavalt soe, et basseinis ujumas käia; võtame ka Hugo lõpuks vette. Sulistame basseinides seni, kuni Hugol tuleb lõunaune aeg peale, pakin uuesti kotid ning asume teele. Võtame suuna Tenerife kirdenurka, Anaga mäestikku. Sealkandis sai käidud ka eelmisel korral ning sealsed ürgmetsad jätsid nii võimsa elamuse, et kiskus sinna tagasi. Päris mööda eelmisel korral käidud teed siiski ei sõitnud, lähenesime mägedele teisest küljest. 


 Tüüpiline Kanaaride asula mäe jalamil

Teel mäkke sõitsime läbi La Laguna linnast, mis meenutas natuke Ferrara linna Itaalias. Tee kulges mööda vanalinna äärt ning põiktänavatelt paistsid rahvarohked jalakäijatetänavad. Kiirpilgul tundus, et arhitektuur ei ole La Lagunas tüüpiline teistele Kanaaride linnadele (kui siis ehk pisut Gran Canaria pealinnale Las Palmasele), kus majad on enamasti valged. Hugo une tõttu tuli edasi sõita, muidu oleks võinud peatuse teha ja ringi uudistada. 


Kui temperatuur langeb mäkke sõites järk-järgult, siis lopsakas metsatasand mägedes hakkab kuidagi järsult. Tõusime kõrgustesse, kuni ületasime pilvepiiri ning temperatuur näitas vaid +12 kraadi. Oli vastikult niiske, külm ja udune, mistõttu laskusime taas pilvepiirilt allapoole. Tegime ühel vaateplatvormil peatuse ning kuna kõhud olid juba tühjemapoolsed, leidsime koha ja aja olevat sobilikuks piknikuks. Värskes õhus oleks maitsemeeled justkui erksamad ning toit maitseb eriliselt hästi. Ka Hugo ärkab ning tahab piknikust osa saada. 
Lopsakad metsad Anaga mäestikus


Vaateplatvormil, kus pilved uhavad enda kõrguselt mööda

 Anaga mäestik

Piknik kõrgel mägedes


 Proovisime läheneda ka ühele matkarajale, mis läks otse vaateplatvormi kõrvalt mäest allapoole, kuid pöördusime pärast esimest laskumist tagasi, kuna niiske maapind oli ohtlikult libe ning mööda järsakuid koos lastega oleks laskumine liiga riskantne olnud. Sõitsime järgmist matkarada otsima. Autorendist kaasaantud Tenerife kaardil oli märgitud koht nimega Cruz del Carmen, mille juures olevalt seletavalt pildilt paistis samasugune dinosaurusemets, milles me eelmisel korral matkasime. Tegu on loorberilehise metsaga, mis kattis kunagi praktiliselt kogu mandri-Euroopat, kuid hävines jääajal. Selline mets on säilinud vaid paaril Kanaari saarel (Tenerife kirdeosa, La Gomera). Leidsime koha kiirelt üles, kuid tihedalt autosid täis suur parkla (suurusjärk 100 autot) tekitas esmalt halenaljaka paralleeli filmiga "Seenelkäik", kus rahulikult vaiksesse metsa mineku asemel leiab veel hulgaliselt sama sooviga inimesi. 

Matkaja Hugo ja matkaja Renee

Otsustasime ikka teele minna, kui olime nii kaugele tulnud. Väljas oli äärmiselt külm ja niiske, autoparklast vuhisesid silmnähtavalt läbi pilved, mis näkku paisates muutsid naha niiskeks. Valikus oli kolm matkarada - laudteega invaliidide rada, 1,1 km pikkune ja 2,6 km pikkune rada. Rada tundus kohe algul väga hästi tähistatud, isegi ehk pisut liiga tsiviliseeritud, kuid mööda metsa matkates oli siiski ehe looduses viibimise tunne. Ja kummalisel kombel polnud rada ka inimesi täis, nagu oleks võinud autode arvu järgi oletada; kohtasime kogu rajal viibimise ajal vaid kahte seltskonda. Kusjuures matkarajad (vähemalt need kaks viimast) polegi kujundatud suvalisse kohta metsa, vaid need on osaliselt sajanditevanused küladevahelised teed, mida mööda toimus kunagi hädavajalik liiklus. 




Hugo asus algul kohe ise matkama, kuid ta mõte liigub (eriti ebatasasel pinnal) kiiremini kui jalad. Korduvalt teda pori seest üles korjates pistsin ta lõpuks kängurukukrusse. Plaanisime esmalt külma tõttu valida keskmise pikkusega raja, aga kuna rada kulges allamäge, siis tõusis ka temperatuur ja kadus pilveudu. Lapsed olid mõlemad eluga rahul ning läksime siiski pikimale rajale. Anee matkas suure vaimustusega. Tegime talle selle matka mänguliseks ning rääkisime, et mängime nagu lauamängu, kus igasse järgmisesse pessa jõudes peab midagi tegema. Idee tuli sellest, et raja ääres olid aeg-ajalt silma, kõrva, nina või käe kujutisega märgid, mis soovitasid teatud kohtadest siis vastavalt kas vaadata, kuulata, nuusutada või katsuda. Lõpuks olid meil mängus igasugused jändrikud kännud ja kummalise kujuga puujuurikad, kust sai kas jõudu koguda või salasoovi soovida. Mängu käigus ei tundunud Aneele isegi järsud tõusud rasketena, kuna võlumetsas sai võlujõudu iga natukese aja pärast juurde. 


Võlujõu ammutamine

 Vaateplatvorm matkarajal





Hugo söögipaus

Erakordsetes looduslikes oludes - lummavad vaated, harukordne metsakooslus -  matkamine pakub sellist naudingut, et ma olen isegi 6-päevasel reisil loobuma ühest päikeselisest rannapäevast, kuna see annab teismoodi energiat. 


Tagasiteel kodu poole mõtlesime läbi põigata poest, kuid selgus, et pühapäeviti (vähemalt õhtupoole) on kõik poed, ka suured kaubanduskeskused, suletud. Samas, meil kodus süüa oli ning seetõttu mõtlesime teha ühe kiire tomatikastmega pasta. Sibul, paprika, purk tomateid (Carrefouri ökod olid nagu kodused omas mahlas tomatid), sool, pipar, spagetid ja parmesan. Tuli see matkamisest tühjaks läinud kõhust või õnnestus toit tõesti nii hästi, aga kõik sõid ja nurrusid.

Hiljem võtsime hotelli restost veel šokolaadikooki, istusime ja nautisime elu. Lapsed said taas batuudil hüpata ning Renee õpetas Aneele male mängimist. 

Kui lapsed magama jäid, panin neile raadiosaatja ja läksime ise tuttavate juurde rõdule istuma, kus juttu jätkus tundideks. 


 Õhtut nautimas
 Laste lemmikkoht
Renee õpetab Aneele malet


Regency Country Club õhtul