neljapäev, 14. november 2013

Adrenaliini Siam pargist ja peaaegu lennukilt maha jäämisest (07.- 08.11.13)


Tänase päeva tegevuse üle käis arutelu päris mitu päeva. Kuna me saame sel reisil lapsi jätta vanavanematega, siis arutame hoopis uusi võimalusi, mida võiks kahekesi teha. Renee pakkus ühe ideena välja mitmetunnist skuutrimatka Los Giganteses, kus sõidetakse mööda rannikuäärt ning käiakse ka looduslikes koobastes. Kunagi väga ammu oleme me skuutriga ka sõitnud ning selllest ajast mäletan, kui suur füüsiline koormus see on. Aga mitte füüsilist koormust ei karda ma, vaid ettenägematuid õnnetusi. Enne laste sündi olin hulljulge, hüppasin alla 10 meetrisest tornist basseini, lasin alla kiiretest liutorudest, lendasin paraplaniga, unistasin benji hüppest - ühtlasi - mulle meeldis kõik, mis oli seotud kõrgendatud adrenaliiniga. Aga nagu olin emaks saanud, tekkis minus mingi alalhoidlikkus, mis ei lasknud enam tegeleda asjadega, mis olid seotud eluga riskimisega. 

Mere kohal liuglevad paraplane nähes pakkus Renee välja ka sellega lendama minemist - meri ju all ja midagi teoreetiliselt juhtuda ei saa. Tundus küll ahvatlev, kuid minu arust ikkagi liigne risk - pealegi veel koos minnes. 


Anee harjutab vettehüppeid

Alternatiivi, kus saaks küll adrenaliini, aga mis tunduks turvaline, leidsime lõpuks Siam pargi näol. TripAdvisor tunnustas Siam Parki sel aastal kui parimat veeparki Hispaanias, paremuselt teist Euroopas ja paremuselt kümnendat kogu maailmas. Anee tahtis väga kaasa tulla, pealegi oli tal meeles, et kui me jaanuaris Tenerifel käisime, sõitsime sellest veepargist iga päev mööda ja siis me olla öelnud, et järgmine kord lähme sinna koos, kuid praegu olete veel liiga väikesed. Pidime oma sõnu sööma, kuna ei aimanud, et järgmine kord on samuti aastal 2013.

Siam Park asub siin samas Costa Adeje's, kus me elame, ainult teisel pool kiirteed. Tavapilet maksab 33 €, aga Loro pargi piletiga saab veepargi pileti 23 €-ga (kehtib vaid kahte piletit koos ostes). Loro Park ja Siam Park kuuluvad nimelt samale omanikule. Loro pargis võeti veepargi piletite ostjailt ka sõrmejäljed, kuid Renee kahtlustas, et see on lihtsalt hirmutamiseks, et pileteid teistele edasi ei antaks. Siam parki jõudes tuli samuti sõrmejälg anda - Renee andis, kontrollimaks oma kahtlusi, teise käe teise näpu sõrmejälje ning "isik tuvastati" - tema kahtlused osutusid tõeseks - keegi ei kontrolli tegelikult neid sõrmejälgi.

Siam park on ehitatud mäenõlvale, mis näib ühele veepargile ideaalne asukoht olevat, kuna liutorusid ei pea ehitama metallsõrestikule, mis on igast küljest nähtavad, vaid laskumised saab paigutada looduslikele pinnavormidele. Nagu nimigi viitab, on Siam pargis läbiv Tai stiil. Taist inspireeritud on kõik veepargis asuvad ehitised, ujuv turg ning isegi veeliumägede platvormid on ehitatud tumehallist nagu aja poolt räsitud looduskivist, milliseid olen märganud Tai templites. Kogu veepargis on väga lopsakas ja roheline loodus - viibid kui hiiglaslikus veesilmadega iluaias. 

Siam Park




Pilte on mul veepargist vaid üksikuid, kuna fotoaparaadi võtsime kapist välja vaid korraks, et filmida mu sööstlaskumist veepargi kõige hirmuäratavast liutorust. Toru pea püstloodis laskumine on 28 m pikk ning selle alumine osa läbib efektselt haikalaakvaariumi (seda küll läbipaistvas torus). Torni ronides hakkab süda juba kiiremalt põksuma, kuid adrenaliin ei saa õnneks või kahjuks tõusta kõrgustesse, kuna liutoru ääre pealt turvalisuse huvides alla vaadata ei lubata ning mingit mõttepausi, kas laskuda või mitte, ei saa tekkida. Juhendaja näitab enne torusse minekut pildi pealt, kuidas peab käsi ning jalgu hoidma ning lükkab sind seejärel ise alla :) Kehal on tunda meeletut veesurvet igast küljest, pisut ehk isegi valusat, aga adrenaliin ei lase valu peale nende mõne sekundi jooksul, mil torust alla sööstad, mõelda. Ühest korrast mulle siiski ei piisanud; pärast esimest laskumist oli tunne, et korra võiks seda veel teha. Tahtsin teist korda sõita alla silmad lahti, kuna esimest korda olin surunud silmad hirmust kinni. Aga ka teisel korral jäid silmad suletuks - see kiirus on lihtsalt nii suur, et kuidagi ei suuda silmi lahti hoida. Sõnades on raske anda ettekujutust sellest kaldest ja kiirusest, kuid Youtube'st leidsin ka Siam Pargi ametliku video (vaata allpool).

Hirmuäratav sööstlaskumise torn

Valmistun laskuma; paari sekundi pärast all.

Youtube'st leitud video Siam Pargi sööstlaskumise tornist
Siam Pargis on enamus liutorusid koos kummirõngaga sõitmiseks - istud siis olenevalt torust kas üksi, kahekesi või neljakesi. Meile meeldisid enim just need "neljased paadid" - nendega sai ikka meeletu hoo ja adrenaliin kees. Jooksime aina mööda mäeküljel asuvaid treppisid üles ja tuhisesime jälle alla. Järjekordasid torude taga eriti polnud, enamus kohtades sai kohe sõidule, vaid kohati tuli oodata kuni 5 minutit (kuulsime, et nädalavahetusel on ooteaeg ca 20 minutit - siis ju käivad veepargis ka kohalikud).

Huvitav, et ma muidu olen igasuguseid kõrgendatud adrenaliiniga atraktsioone pelgama hakanud ega julge enam millegagi riskida, aga kummalisel kombel veepargis see ei kehti - siin otsin ma jätkuvalt ekstreemseid atraktsioone. Kasvõi see sööstlaskumine. Seisime seal all ja jälgisime neid inimesi, kes sealt alla tulid - kõik ju maandusid õnnelikult basseini ja viga polnud midagi. Mul on veendumus, et kui sellised atraktsioonid on veepargis, kus käib päevas tuhandeid inimesi, siis need peavad olema nii turvalised, et midagi juhtuda ei saa. Päris 100%-liselt kõige vastu siiski kaitstud pole - Renee sai mitmel basseinist väljatuleku trepil kriimustusi jalale ning mina kottpimedas torus laskumisel meeletu jõuga veepritsmed otse avatud silma, misjärel tundsin silmast senikogematut valu ja lasin automaatselt kummirõngast ühe käega lahti, et silma pühkida; mul oli tunne, et ma jään oma silmast ilma, aga õnneks ei tulnud verevalumitki. 

Siam Pargi üks atraktsioon on maailma suurim tehislaine. Veepargis on suur valge liivaga rannaala ning selles samas imiteeritud merelahes tekib ka hiiglaslik laine. Olles hullanud nii ookeanilainetes kui katsetanud tehislainet, tuleb tõdeda, et tehislaine paistab küll suur ja kurjakuulutava jõuga, aga ookeanilaine võimsusele jääb kõvasti alla. Kusjuures veepargis on basseinides magevesi - seega ei pea pidevalt vastikustunnet tundma, kui soolane vesi kurku läheb.

Enamik Siam Pargi atraktsioone on mõeldud kas täiskasvanutele või suurematele lastele - see on ka põhjus, miks me siia just kahekesi otsustasime tulla. Muidugi on ka veepargis väga korralik ala väikestele lastele (ja arvestades Anee kartlikkust, oleks talle jõukohased need samad atraktsioonid, mis Hugole), aga mul hakkaks endal lihtsalt kahju sellest ajast, mis ma peaks lapsi valvates kusagil paarimeetriste liutorude kõrval seistes veetma. 

Möllasime veepargis umbes kolm tundi, kuni parki hakati ootamatult sulgema (me ei vaadanud enne lahtioleku aegu). Ära minnes märkasin veepargi kaarti vaadates, et üks külg pargist jäi meil täiesti käimata. Aga sellegipoolest oli meil koos väga lahe ning neis torudes, kus korduvalt käisime, sai adrenaliini küllaga. Külm ei hakanud kordagi, kuigi kogu aeg vette ja veest välja jooksime - täna siras päike terve päeva selges taevas, aga pilve taga päikesega hakkab tõenäoliselt vahepeal külm. Õhutemperatuur peab olema vähemalt 24 soojakraadi, et ebamugavat külmatunnet ei tekiks.
Siam Park plaan

Ülevaatlik video Youtube'st erinevatest Siam Park atraktsioonidest.

Koju tagasi jõudes selgus, et Hugo oli praktiliselt kogu meie äraolekuaja lõunaund maganud. Renee ema oli lõunasöögi valmistanud - seda oligi pärast mitmetunnist füüsilist pingutust vaja. Lapsevalvamise vahetus üle võetud, lasime vanavanemad linna peale jalutama ja kohvikusse. Aga paari tunni pärast olid nad tagasi ning selle ajaga oli meil küpsenud viimase õhtu plaan. Olin pea kõik hommikud jooksnud ühe vaateplatvormini, kust paistab ühel pool Costa Adeje, teisel pool väike külake La Caleta. La Caletas käisime mõned päevad tagasi ka õhtust söömas. Kuna sealt platvormilt sai aru, et La Caleta on tegelikult täiesti hoomatavas kauguses, tekkis mul mõte sinna jalutada ning süüa ilusa puhkuse lõpetuseks seal samas restoranis 88 veel viimased vürtsikad tuunikalasushid. Ronisime ka pimedas mäekünkal asuva vaateplatvormi tippu ning vaatasime hilisõhtust tuledemerd. La Caletani otseteed jõudmiseks tuli vahepeal läbida paarisajameetrine valgustamata ja kõnniteeta rannaala. 

Täna saime restoranis istuma väliterrassile otse pimeda ja sünge ookeani kaldale. Nautisime viimast sooja õhtut, kahekesi olemist ning väga erilist vürtsikat tuunikalasushit, mille terava kastme oli kokk ise kokku seganud. Tagasi liikusime samuti jalgsi, ainult nüüd mööda sõiduteega paralleelselt minevat kõnniteed. 

Tavaliselt oleks nädalane reisi juba läbi, aga kuna Eesti reisikorraldajad on saanud tänu SmastLynxi lennufirmale lennugraafiku, mis alustab lendu Tallinnast mitte puhkusesihtkohast, siis jääb kohalviibimiseks 7 täispäeva. Sel korral algas siis seiklus reede õhtupoolikul ning kestis kuni järgmise reede õhtuni. Seega saime veel reedese päeva kuni lõunani veeta sooja ilma nautides. Minul ikka hommikul jooks ja ookean. Ja kuna oli kahju lahkuda külma novembrikuisesse Eestisse, ujusin viimasel päeval pikemalt ning üritasin ka veidi lainetesse viskuda, aga täna oli ookean suhteliselt rahulik ning erilise jõuga mind mööda liiva ei lohistanud. Lastega käisime veel basseini ääres ning siis kiire asjade pakkimine. 
Viimane päev soojas. Hugo kastab palmi.

Väsimus

Käerõngad tühjaks ja kohvreid pakkima.

Kuna meil oli vaid üks auto, viis Renee esmalt ema ja isa koos kõigi kohvritega lennujaama. Mina jalutasin veel lastega mööda rannaäärt, käisime mänguväljakul ning sõime ühes rannapromenaadi äärses söögikohas kerge lõuna. Mina küll saatsin oma salati tagasi, kuna see oli väga närtsinud, et mitte öelda taaskasutuse ilmega. Kohutavad on ikka suvalise turismipiirkonna restoranid, milles söövad igapäevaselt inimesed, kes siia enam kunagi tagasi ei tule. 



Lapsed mängimas

Viimane igatsev pilk ookeanile.

Kui Renee meile Costa Adeje'sse järgi jõudis, oli lennu alguseni aga kaks tundi. Lennujaamani on siit tavaliselt 15-20 minutit autosõitu, kuid just praegu juhtus teel olema mingi seletamatu kilomeetritepikkune hiigelummik ning sõit venis tunnini. Juba tekkisid pähe mõtted, et me oma tüüpilise viimasel minutil lennujaama mineku pärast nüüd esimest korda ka reaalselt lennukist maha jääme. Kuna Renee vanemad olid seal, siis said nad anda kohapealt infot. Selgus, et ka Aurinko buss on samas ummikus, mis vähendas hetkeks tõenäosust mahajäämise osas, aga meil tuli veel rendiauto tagasi anda ning lennujaamas õige väravani jõuda. Mina panin Hugo ja vankriga kohe joostes ajama, Renee tuli Aneega järgi. Palumise peale hoiti meie pärast check-in'i veel lahti ning saime oma kohvrid lennukile saata. Vaatamata sellele, et lennujaama jõudsime viimasel minutil, hilines lennuk Tenerifele kaks tundi, kuna käis järjekordselt plaaniväliselt Lanzarottel tankimas. 

teisipäev, 12. november 2013

Loro park ja kalarestoran Puerto de la Cruz'is (06.11.13)



Hugo on meie igahommikune äratuskell. Kodus ärkab ta kella 10 paiku, aga tundub, et tema ajavööndis liikumist ei arvesta ning ärkab siin 8.15-8.45 vahel. Sellel reisil on Hugo olude sunnil hakanud magama oma voodis. Kuna mõlemale lapsele oli voodi toodud ja meie enda voodi oli 1,6 m lai ning selles kolmekesi magamine üsna kitsas, siis panime Hugo voodi enda voodi vastu (voodi ise on madalam meie voodist). Üllataval kombel talle sobis idee, et ta magab enda voodis ja emme on oma voodis tema kõrval. Kodus sama süsteem ei sobi.

Kuigi vara ärgata on mulle alati vastumeelne, on seda siin valges ja soojas teha oluliselt parem kui kodus talvisel ajal. Lõplikult ärkan Hugole putru keetes üles ja kui Hugo hommikust söönud, lähen ise jooksma. Selleks ajaks on keegi vanavanematest ka juba ärganud. 

Täna on Telle ja Liisa juba ennelõunal meie basseini äärde tulnud - nemad hakkavad täna tagasi Eesti sõitma, aga veedame veel koos aega vees ja vee ääres. Kõigepealt ookean, nüüd bassein - sellel reisil teeme me ilmselgelt meie reisiajaloo ujumisrekordi. Tavaliselt kunagi nii palju aega rannas või basseini ääres ei veeda, aga sel reisil kuidagi on tunne, et vees on mõnus ja alati on seltskonnaga koos selline tegevus põnevam. Hugole on igapäevane ujumine väga arendav olnud - ta ei karda vett, hüppab juba minu pealt vette nii, et pea käib vee all, liigub käerõngastega ujudes tublisti edasi. Renee filmib igapäevaselt lapsi vee all ja vee peal - jaanuaris siit samast Tenerifelt ostetud GoPro kaameraga saab ikka erakordseid kaadreid vees ja mujal ekstreemsemates tingimustes. 


Hugo ujumas

Anee vee peal...

.. ja vee all

Renee üritab madratsi peale saada

Hugo uneajal asume teele loomaaia - Loro Parque - poole, mis asub Tenerife põhjaküljes Puerto de La Cruzis. Oleme selles loomaaias igal Tenerife reisil käinud, kuna see loomaaed on üks vägevamaid loomaaedu, mida me reisidel näinud oleme. Ja loomaaedades käime me reisidel väga sageli, kuna erinevalt lastele mõeldud teemaparkidest pakuvad loomaaiad midagi meile kõigile. Jaanuaris oli Hugo veel liiga väike mõistmaks, mis loomaaias toimib, aga sel suvel sai nii Eestis kui Soomes lastega päris mitu korda loomaaias käinud ning nüüd ta juba teab, keda loomaaiast leida võib. Hugo lemmikud on tema enda sõnul ahv ja panda, kelle nimesid ta ilusti ka välja hääldab, aga viimane loom on vaid väga vähestes loomaaedades ja seni on pidanud Hugo leppima Tallinna loomaaia kivikujust pandaga.

Loro Parque tõmbenumbrid on merilõvide-, delfiinide- ja vaalade etendused - Hugo ja Renee ema, kes neid esimest korda nägid, olid väga vaimustuses. Samuti meeldisid Hugole pingviinid. Kolm tundi loomaaia peale planeerida on minimaalne aeg. Pilet 33 € (lapsed kuni 5 aastat tasuta, suuremad 23 €), aga igal sammul on tunda, et see külastus on oma hinda väärt. Loro pargist olen ma oma varasemates Tenerife-postitustes juba üsna palju kirjutanud, seetõttu enam detailidesse ei lasku. 
Pingviinid Loro pargis

Näe, pingviinid!

Papagoi, kes sööstis inimeste peade kohal.

Laps (publiku seast) paadiga - tüüpiline delfiinishow element


Haruldased valged tiigrid


Osav Anni (7 a 10 kud)




Mul oli meeles eelmisest korrast, kuidas me pärast loomaaias külastust käisime ühte kalarestorani otsimas, aga lõpuks sinna kohale jõudes selgus, et see on esmaspäeviti suletud (ja loomulikult juhtus siis olevat esmaspäev). Restoran asub loomaaiast vähem kui 10 minuti jalutuskäigu kaugusel ja tee oli meil selge. Kuna loomaed suleti, tuli meil ka auto parklast kaasa võtta, aga restorani läheduses on täielik parkimisikaldus. Mõtlesime, et lähme sõidame sealt läbi ja vaatame, kas õnnestub ligi pääseda. Enne, kui aru sain, et kohal oleme, tagurdas just üks auto kitsast parkimiskohast välja ning meil õnnestus saada parkimiskoht restoranist 100 m kaugusel. Tundus, et seekord meil veab. Ja vedaski - restoran Tambo oli lahti ning kuna me tulime kella kuue paiku, siis varajasele õhtusöögile kohti jätkus. Koht on selline lihtne, aga väidetavalt pidi siin häid mereande saama. Algatuseks tellime krevetid küüslaugu ja tomatiga - huvitav kooslus, et järgi proovida. Tomatit on minimaalselt, ei tapa krevettide maitset ning taas pean tõdema, et krevetid on mul lihtsalt nii lemmikud. Pearoaks soovitati meile dorado kala. Algul kuulsin, et dorada kala, mida Renee oli paar päeva tagasi ka ise grillinud, aga ettekandja sai aru, et ma viimast tähte hääldasin valesti ja rõhutas, et see kala, mida tema pakub, on dorado. Pidavat olema palju parem kui dorada. Dorado tuuakse lauda - selgub, et see on tükk ühest suurest kalast, veidi tuunikala meenutav. Hiljem näitab teenindaja mulle oma telefonis pilti sellest samast doradost, mis kaalus 18 kg. Dorado on rasvavaene kala ja seda küpsetada keeruline. Pean siiski tõdema, et mulle maitseb väike dorada rohkem. Lapsed sõid samuti ühte väiksemat kala, mis maitses ka mulle rohkem. Kala kõrvaline on tahumata ja kastmeid ei pakuta siin üldse. Restoran asub kaljusel rannikul ning selle terrassilt ja aknast avaneb vaade süngena tunduvatele mustjatele kaljudele ja ookeanilainetele. 
Restorani minemas. Puerto de la Cruz.


Vaade restoranist

Tagasiteel läheme veel ühest suurest tee äärde jäävast kaubanduskeskusest läbi. Olime mõned päevad tagasi just arutanud, et peaks Hugole otsima alternatiivi minu iPhone asemele, mida ta pidevalt retsib, kui mingeid rääkivaid koeri-kasse sealt vaatab. Teele jääb kohalik (Hispaania) tilluke tahvelarvuti ning selle hind saab otsustavaks - las uurib ja õpib; vähemalt ei pea nüüd pidevalt oma telefon peitma või kui see kätte saadud, siis keelama seda märgade näppudega puutumast, seda trepist üles ja alla tassimast või kivipõrandal sellega kõndimast. Tegime kohe samal õhtul selgeks, et emme telefoni enam ei näpi, nüüd on Hugol enda arvuti. Talle sobis hästi. 

esmaspäev, 11. november 2013

Seikleme ilma lasteta (05.11.13)


Olime sõpradega mitu päeva arutanud, et kuna meil on siin reisil kaasas iga lapse kohata üks vanavanem, siis peaks haarama kinni võimalusest seigelda üks päev omapäi. Lihtsalt meie neljakesi.

Minu ettepanekul oli algne plaan sõita kõrvalsaarele La Gomerale. La Gomera on Tenerifest oluliselt väiksem saar, asub umbes tunniajase laevasõidu kaugusel ning on tuntud oma lopsaka looduse poolest. Nii nagu Tenerife kirdenurgast, leiab ka La Gomeralt loorberilehiseid iidseid metsasid. Samas olime me just eile näinud selliseid metsi ning täna teisel saarel sama vaadata poleks väga originaalne. Uurisin veel google'st  kõikvõimalikke La Gomera pilte ning tegin järelduse, et saared on väga sarnased. Tenerife erinevatest nurkadest võib leida samasugust loodust nagu on La Gomeral, seega jääme oma saarele. Pealegi on laevapiletid kõrvalsaarele üsna soolase hinnaga - neljale inimesele ja autole 180 €.

Mõtlesime välja uue plaani - sõidame La Laguna linna, et sealses imelises vanalinnas lihtsalt jalutada ja kohvikus istuda. See on üks ilusamaid ja kompaktsemaid vanalinnu, mis mulle jaanuarikuus nii meeldima hakkas, et tahtsin seda linna kindlasti veel külastada.

Hommikupooliku veedame aga lastega meie hotelli basseini ääres ujudes. Jooksmas käin ka loomulikult. Eile avastasime, et meie hotelli basseinis on köetav vesi ning siin saavad lapsed mängida pikalt vees, ilma, et neil külm hakkaks. Basseini äärde jõudes avaneb ees üsna ootamatu vaatepilt - siin on keskpäeval vaid paar inimest päevitamas ning basseinid inimtühjad. Hugo möllab iga päev ennast vees energiast nii tühjaks, et lõunaunne jääb loetud minutitega. Suuremad lapsed peavad kauem vastu - nendega lähevad vanavanemad mänguväljakule.

Meie hotelli inimtühi katusebassein 6. korrusel

Lapsed vees


Hugole vees meeldib

Anee ujub, Renee filmib


La Laguna linn, ametliku nimega San Cristobal De La Laguga, on Tenerife vanim linn, mille rajamist alustati 15. sajandi lõpus. Linnas on Kanaari saarte vanim ülikooli (rajatud aastal 1701) ning La Laguna oli saare pealinn kuni aastani 1723. La Laguna ei asu rannikul, vaid üsna kõrgel mägedes, aga kuna sinna viib sujuv kiirtee, siis kõrgustesse tõusmist märgatavalt ei tunneta. 

Paljud La Laguna vanalinna tänavad on autodele suletud ning seal on väga meeldiv jalutusala. Meie sõber Tom ärkas aga täna hommikul meeletu seljavaluga, mis laseb tal vaevalt liikuda, seega pikemast üheskoos jalutamisest ei tule täna midagi välja. Läheme otsima söögikohta, kuhu maha istuda. Kella kolme ajal päeval on aga pea kogu linn siestal, mis kestab kella viieni. Õnneks leiame ühe jaapani sushi ja woki-baari, mille õueterrassil saame maha istuda. Kuna ka kõik poed on siesta ajal suletud, teeme aega parajaks sushit ja wok-nuudleid süües. Tellimisega saab muidugi kõvasti nalja, kuna ükski teenindaja inglise keelt ei räägi. Kui üritame hispaaniakeelsest menüüst wok-toitu kokku panna ja palume teenindajal paari komponenti üritada inglise keelde tõlkida, siis hakkama saab ta vaid sõnaga "chicken". Kui küsime, et äkki oskab ta veel mõnda sõna tõlkida - "some more" - saab tema aru "Aa, champiñón!"... Kuigi me lõpuks saame enda soovi järgi wokid kokku pandud, on need üsna saastad. Sushit näitasin tellides näpuga täpselt millist ja mitu tahan, aga lauda saabub ikka valik erinevaid sushisid. Kõlbavad süüa, aga mitte suurem asi.

La Laguna tänavad

La Laguna siesta ajal. Jalgpalliga mees käis mitu tundi palliga mööda tänavat ilma, et pall oleks kordagi maad puudutanud.

Sushit söömas

Kui algul sushibaari maha istudes oli tänaval liikumas üksikuid inimesi ning linn oli väljasurnud ilmega, siis aja möödudes rahvahulk jalakäijatetänaval aina kasvab. Kell on viis saanud ning kõik poed-kohvikud taas lahti tehtud. Mäletasin, et La Lagunas on hulganisti Pariisilikke kohvikuid - mõnda neist ka külastasime ja meelepäraseid magusaid hõrgutisi tänaval nosimiseks ostsime. 
Üks La Laguna pagariäridest

Külmutatud jogurt - ühest korrast maitsmisest piisas

Tänava ääres oli ka mitu külmutatud jogurti kohvikut - proovisime ära - ühest korrast aitas teada saamiseks, et jäätis on ikka oluliselt parem. Astusime läbi ka sellest samast lasteasjade poest, milles koos lastega jaanuarikuus käisime - siin müüakse nuputamismänguasju. Päev läbi ilma lasteta olemine tekitab alati tahtmise neile midagi viia - Hugo sai puidust auto, millelt saab tööriistadega juppe küljest ära keerata ja tagasi panna, Aneele ostime kunstitarbeid. 


La Laguna


Tagasiteel põikasime läbi veel hiiglaslikust Decathloni spordipoest, kuhu sõbrad meid vedasid. Kuigi otseselt vajadust polnud, meenusid kohe mõned asjad nagu kadumaläinud ujumisprillid või Hugo rebenenud käerõngad, millele siit asenduse leidsime. 

Lapsed olid päeva koos vanavanematega väga toredalt veetnud ning Hugo jaoks pole jätkuvalt minu eemalolek probleem. Teine laps saab ikka  oluliselt kiiremini suureks. Aneega oli mul sama tugev kiindumussuhe veel siis, kui ta 4-aastane oli. Lihtsam on jätta ka kahte last korraga vanavanematega, kuna nad koos tunnevad end turvaliselt - pealegi on Anee minu käepikendus Hugo hoidmisel - ta mõistab kõige paremini Hugo pudikeelt, oskab teda pissitada, riietada ja teab, kuidas teda paha tuju korral lohutada või liiga hoogsas tujus maha rahustada. 

reede, 8. november 2013

Päev läbi vees (04.11.13)


Täna pole kusagile kiiret, seega lähen nautima oma hommikusi jooksuminuteid ning ookeanis ujumist. Asun teele veidi hiljem kui esimesel päeval ning saan joostes tunda juba palavust. Õnneks on ookeanivesi jahutav. Just selle lainega, millega veest välja liuglen, liuglevad ookeani suunas kõik mu riided, tossud ja iPod. Haaran asjad veest välja, kuid need saavad läbimärjaks. iPod oli tossu sees ja sai kõige vähem kannatada, aga see on üleni liivane ja tõenäoliselt see enam kaua ei ela, kui puutus kokku soolase mereveega. Kurvastuseks saan teada, et selliseid klõpskinnitusega iPod'e enam ei müüda, aga just sellist on mul joostes vaja, kuna mu jooksuriietel pole taskuid. 

Pärast hommikusööki lähen lastega sõpradele külla nende hotelli basseini äärde. Kummalisel kombel tundub kütteta bassein kargelt jahe, kuigi ookeanis on sama ilmaga vesi väga mõnus. Aneed jahe vesi ei sega, tema möllab Liisa ja Toomasega vees. Hugo käib ka ujumas, aga mängib suurema osa ajast kaldal liivavormidega. 


Veemängud

Peale ujumist jääb Hugo hetkega magama. Käime Aneega veel läbi sõprade hotelli mänguväljakud ja tuleme koju siestale. Vaatame E-koolist kodutööd ning Anee lahendab ülesandeid. Aneel oli täna koolis esimest korda ujumistund - ka see saab siin reisil korralikult järgi tehtud - ujumistund on Aneel lausa iga päev. 
Anee ja Liisa mänguväljakul

Vahepeal jõuab Renee väljasõidult tagasi - ta käis isale El Teide vulkaani näitamas. Enne hämardumist läheme oma hotelli basseini otsima. Kuna hotell asub mäenõlval, tundub siin ebaloogiline, et parkla asub kolmandal korrusel, meie elamine 1. korrusel (tänavalt vaadates on terrass 2. korrusel) ja basseiniala asub 6. korrusel. 

Avastame, et meie hotelli lastebassein ja suur bassein on küttega ning kuigi õhk tundub enne päikeseloojangut veel soe, tundub vesi õhust oluliselt soojem. Teeme ühe mõnusa õhtuse ujumise.

Õhtupoolikul oma hotelli basseini ääres



Sõit haikalaga

Kuna meie sõbrad kurtsid, et pole siin Tenerifel väljas süües veel head toitu saanud, plaanisime täna kõik koos minna kõrvalkülla La Caleta'sse Aasia köögi restorani 88, mis meile eelmisel Tenerife reisil siinsetest restoranidest kõige rohkem meeldis. Saame laua alles kella 21.30-ks, see aeg tundub aga lastele pisut hilja olevat, seega jätame oma lapsed vanavanematega koju ja läheme omapäi. Renee tellis tuunikalaga vürtsikat sushit, mis oli lihtsalt ülihea. Me pole aastaid käinud väljas söömas ilma lasteta ning täiesti teistmoodi tunne on keskenduda vaid endale. 

Koju jõuame pärast südaööd. Tagasiteel märkame, et ühe pika tänava äärde on järjest pandud ajutised parkimiskeelu märgid - jätkuvalt toimib siin sama skeem, et pannakse hilisõhtul ajutised märgid, öösel teisaldatakse autod kogu tänava äärest ning hommikul on võimalus auto parklast soodushinnaga parkimistrahviga tagasi osta (langesime ka ise pea 4 a tagasi samasse lõksu, kirjutasin sellest siin).