Tänase päeva tegevuse üle käis arutelu päris mitu päeva. Kuna me saame sel reisil lapsi jätta vanavanematega, siis arutame hoopis uusi võimalusi, mida võiks kahekesi teha. Renee pakkus ühe ideena välja mitmetunnist skuutrimatka Los Giganteses, kus sõidetakse mööda rannikuäärt ning käiakse ka looduslikes koobastes. Kunagi väga ammu oleme me skuutriga ka sõitnud ning selllest ajast mäletan, kui suur füüsiline koormus see on. Aga mitte füüsilist koormust ei karda ma, vaid ettenägematuid õnnetusi. Enne laste sündi olin hulljulge, hüppasin alla 10 meetrisest tornist basseini, lasin alla kiiretest liutorudest, lendasin paraplaniga, unistasin benji hüppest - ühtlasi - mulle meeldis kõik, mis oli seotud kõrgendatud adrenaliiniga. Aga nagu olin emaks saanud, tekkis minus mingi alalhoidlikkus, mis ei lasknud enam tegeleda asjadega, mis olid seotud eluga riskimisega.
Mere kohal liuglevad paraplane nähes pakkus Renee välja ka sellega lendama minemist - meri ju all ja midagi teoreetiliselt juhtuda ei saa. Tundus küll ahvatlev, kuid minu arust ikkagi liigne risk - pealegi veel koos minnes.
Anee harjutab vettehüppeid
Alternatiivi, kus saaks küll adrenaliini, aga mis tunduks turvaline, leidsime lõpuks Siam pargi näol. TripAdvisor tunnustas Siam Parki sel aastal kui parimat veeparki Hispaanias, paremuselt teist Euroopas ja paremuselt kümnendat kogu maailmas. Anee tahtis väga kaasa tulla, pealegi oli tal meeles, et kui me jaanuaris Tenerifel käisime, sõitsime sellest veepargist iga päev mööda ja siis me olla öelnud, et järgmine kord lähme sinna koos, kuid praegu olete veel liiga väikesed. Pidime oma sõnu sööma, kuna ei aimanud, et järgmine kord on samuti aastal 2013.
Siam Park asub siin samas Costa Adeje's, kus me elame, ainult teisel pool kiirteed. Tavapilet maksab 33 €, aga Loro pargi piletiga saab veepargi pileti 23 €-ga (kehtib vaid kahte piletit koos ostes). Loro Park ja Siam Park kuuluvad nimelt samale omanikule. Loro pargis võeti veepargi piletite ostjailt ka sõrmejäljed, kuid Renee kahtlustas, et see on lihtsalt hirmutamiseks, et pileteid teistele edasi ei antaks. Siam parki jõudes tuli samuti sõrmejälg anda - Renee andis, kontrollimaks oma kahtlusi, teise käe teise näpu sõrmejälje ning "isik tuvastati" - tema kahtlused osutusid tõeseks - keegi ei kontrolli tegelikult neid sõrmejälgi.
Siam park on ehitatud mäenõlvale, mis näib ühele veepargile ideaalne asukoht olevat, kuna liutorusid ei pea ehitama metallsõrestikule, mis on igast küljest nähtavad, vaid laskumised saab paigutada looduslikele pinnavormidele. Nagu nimigi viitab, on Siam pargis läbiv Tai stiil. Taist inspireeritud on kõik veepargis asuvad ehitised, ujuv turg ning isegi veeliumägede platvormid on ehitatud tumehallist nagu aja poolt räsitud looduskivist, milliseid olen märganud Tai templites. Kogu veepargis on väga lopsakas ja roheline loodus - viibid kui hiiglaslikus veesilmadega iluaias.
Siam Park
Pilte on mul veepargist vaid üksikuid, kuna fotoaparaadi võtsime kapist välja vaid korraks, et filmida mu sööstlaskumist veepargi kõige hirmuäratavast liutorust. Toru pea püstloodis laskumine on 28 m pikk ning selle alumine osa läbib efektselt haikalaakvaariumi (seda küll läbipaistvas torus). Torni ronides hakkab süda juba kiiremalt põksuma, kuid adrenaliin ei saa õnneks või kahjuks tõusta kõrgustesse, kuna liutoru ääre pealt turvalisuse huvides alla vaadata ei lubata ning mingit mõttepausi, kas laskuda või mitte, ei saa tekkida. Juhendaja näitab enne torusse minekut pildi pealt, kuidas peab käsi ning jalgu hoidma ning lükkab sind seejärel ise alla :) Kehal on tunda meeletut veesurvet igast küljest, pisut ehk isegi valusat, aga adrenaliin ei lase valu peale nende mõne sekundi jooksul, mil torust alla sööstad, mõelda. Ühest korrast mulle siiski ei piisanud; pärast esimest laskumist oli tunne, et korra võiks seda veel teha. Tahtsin teist korda sõita alla silmad lahti, kuna esimest korda olin surunud silmad hirmust kinni. Aga ka teisel korral jäid silmad suletuks - see kiirus on lihtsalt nii suur, et kuidagi ei suuda silmi lahti hoida. Sõnades on raske anda ettekujutust sellest kaldest ja kiirusest, kuid Youtube'st leidsin ka Siam Pargi ametliku video (vaata allpool).
Hirmuäratav sööstlaskumise torn
Valmistun laskuma; paari sekundi pärast all.
Youtube'st leitud video Siam Pargi sööstlaskumise tornist
Siam Pargis on enamus liutorusid koos kummirõngaga sõitmiseks - istud siis olenevalt torust kas üksi, kahekesi või neljakesi. Meile meeldisid enim just need "neljased paadid" - nendega sai ikka meeletu hoo ja adrenaliin kees. Jooksime aina mööda mäeküljel asuvaid treppisid üles ja tuhisesime jälle alla. Järjekordasid torude taga eriti polnud, enamus kohtades sai kohe sõidule, vaid kohati tuli oodata kuni 5 minutit (kuulsime, et nädalavahetusel on ooteaeg ca 20 minutit - siis ju käivad veepargis ka kohalikud).
Huvitav, et ma muidu olen igasuguseid kõrgendatud adrenaliiniga atraktsioone pelgama hakanud ega julge enam millegagi riskida, aga kummalisel kombel veepargis see ei kehti - siin otsin ma jätkuvalt ekstreemseid atraktsioone. Kasvõi see sööstlaskumine. Seisime seal all ja jälgisime neid inimesi, kes sealt alla tulid - kõik ju maandusid õnnelikult basseini ja viga polnud midagi. Mul on veendumus, et kui sellised atraktsioonid on veepargis, kus käib päevas tuhandeid inimesi, siis need peavad olema nii turvalised, et midagi juhtuda ei saa. Päris 100%-liselt kõige vastu siiski kaitstud pole - Renee sai mitmel basseinist väljatuleku trepil kriimustusi jalale ning mina kottpimedas torus laskumisel meeletu jõuga veepritsmed otse avatud silma, misjärel tundsin silmast senikogematut valu ja lasin automaatselt kummirõngast ühe käega lahti, et silma pühkida; mul oli tunne, et ma jään oma silmast ilma, aga õnneks ei tulnud verevalumitki.
Siam Pargi üks atraktsioon on maailma suurim tehislaine. Veepargis on suur valge liivaga rannaala ning selles samas imiteeritud merelahes tekib ka hiiglaslik laine. Olles hullanud nii ookeanilainetes kui katsetanud tehislainet, tuleb tõdeda, et tehislaine paistab küll suur ja kurjakuulutava jõuga, aga ookeanilaine võimsusele jääb kõvasti alla. Kusjuures veepargis on basseinides magevesi - seega ei pea pidevalt vastikustunnet tundma, kui soolane vesi kurku läheb.
Enamik Siam Pargi atraktsioone on mõeldud kas täiskasvanutele või suurematele lastele - see on ka põhjus, miks me siia just kahekesi otsustasime tulla. Muidugi on ka veepargis väga korralik ala väikestele lastele (ja arvestades Anee kartlikkust, oleks talle jõukohased need samad atraktsioonid, mis Hugole), aga mul hakkaks endal lihtsalt kahju sellest ajast, mis ma peaks lapsi valvates kusagil paarimeetriste liutorude kõrval seistes veetma.
Möllasime veepargis umbes kolm tundi, kuni parki hakati ootamatult sulgema (me ei vaadanud enne lahtioleku aegu). Ära minnes märkasin veepargi kaarti vaadates, et üks külg pargist jäi meil täiesti käimata. Aga sellegipoolest oli meil koos väga lahe ning neis torudes, kus korduvalt käisime, sai adrenaliini küllaga. Külm ei hakanud kordagi, kuigi kogu aeg vette ja veest välja jooksime - täna siras päike terve päeva selges taevas, aga pilve taga päikesega hakkab tõenäoliselt vahepeal külm. Õhutemperatuur peab olema vähemalt 24 soojakraadi, et ebamugavat külmatunnet ei tekiks.
Siam Park plaan
Ülevaatlik video Youtube'st erinevatest Siam Park atraktsioonidest.
Koju tagasi jõudes selgus, et Hugo oli praktiliselt kogu meie äraolekuaja lõunaund maganud. Renee ema oli lõunasöögi valmistanud - seda oligi pärast mitmetunnist füüsilist pingutust vaja. Lapsevalvamise vahetus üle võetud, lasime vanavanemad linna peale jalutama ja kohvikusse. Aga paari tunni pärast olid nad tagasi ning selle ajaga oli meil küpsenud viimase õhtu plaan. Olin pea kõik hommikud jooksnud ühe vaateplatvormini, kust paistab ühel pool Costa Adeje, teisel pool väike külake La Caleta. La Caletas käisime mõned päevad tagasi ka õhtust söömas. Kuna sealt platvormilt sai aru, et La Caleta on tegelikult täiesti hoomatavas kauguses, tekkis mul mõte sinna jalutada ning süüa ilusa puhkuse lõpetuseks seal samas restoranis 88 veel viimased vürtsikad tuunikalasushid. Ronisime ka pimedas mäekünkal asuva vaateplatvormi tippu ning vaatasime hilisõhtust tuledemerd. La Caletani otseteed jõudmiseks tuli vahepeal läbida paarisajameetrine valgustamata ja kõnniteeta rannaala.
Täna saime restoranis istuma väliterrassile otse pimeda ja sünge ookeani kaldale. Nautisime viimast sooja õhtut, kahekesi olemist ning väga erilist vürtsikat tuunikalasushit, mille terava kastme oli kokk ise kokku seganud. Tagasi liikusime samuti jalgsi, ainult nüüd mööda sõiduteega paralleelselt minevat kõnniteed.
Tavaliselt oleks nädalane reisi juba läbi, aga kuna Eesti reisikorraldajad on saanud tänu SmastLynxi lennufirmale lennugraafiku, mis alustab lendu Tallinnast mitte puhkusesihtkohast, siis jääb kohalviibimiseks 7 täispäeva. Sel korral algas siis seiklus reede õhtupoolikul ning kestis kuni järgmise reede õhtuni. Seega saime veel reedese päeva kuni lõunani veeta sooja ilma nautides. Minul ikka hommikul jooks ja ookean. Ja kuna oli kahju lahkuda külma novembrikuisesse Eestisse, ujusin viimasel päeval pikemalt ning üritasin ka veidi lainetesse viskuda, aga täna oli ookean suhteliselt rahulik ning erilise jõuga mind mööda liiva ei lohistanud. Lastega käisime veel basseini ääres ning siis kiire asjade pakkimine.
Viimane päev soojas. Hugo kastab palmi.
Väsimus
Käerõngad tühjaks ja kohvreid pakkima.
Kuna meil oli vaid üks auto, viis Renee esmalt ema ja isa koos kõigi kohvritega lennujaama. Mina jalutasin veel lastega mööda rannaäärt, käisime mänguväljakul ning sõime ühes rannapromenaadi äärses söögikohas kerge lõuna. Mina küll saatsin oma salati tagasi, kuna see oli väga närtsinud, et mitte öelda taaskasutuse ilmega. Kohutavad on ikka suvalise turismipiirkonna restoranid, milles söövad igapäevaselt inimesed, kes siia enam kunagi tagasi ei tule.
Lapsed mängimas
Viimane igatsev pilk ookeanile.
Kui Renee meile Costa Adeje'sse järgi jõudis, oli lennu alguseni aga kaks tundi. Lennujaamani on siit tavaliselt 15-20 minutit autosõitu, kuid just praegu juhtus teel olema mingi seletamatu kilomeetritepikkune hiigelummik ning sõit venis tunnini. Juba tekkisid pähe mõtted, et me oma tüüpilise viimasel minutil lennujaama mineku pärast nüüd esimest korda ka reaalselt lennukist maha jääme. Kuna Renee vanemad olid seal, siis said nad anda kohapealt infot. Selgus, et ka Aurinko buss on samas ummikus, mis vähendas hetkeks tõenäosust mahajäämise osas, aga meil tuli veel rendiauto tagasi anda ning lennujaamas õige väravani jõuda. Mina panin Hugo ja vankriga kohe joostes ajama, Renee tuli Aneega järgi. Palumise peale hoiti meie pärast check-in'i veel lahti ning saime oma kohvrid lennukile saata. Vaatamata sellele, et lennujaama jõudsime viimasel minutil, hilines lennuk Tenerifele kaks tundi, kuna käis järjekordselt plaaniväliselt Lanzarottel tankimas.
