17.05.12 Austria pealinn Viin kiirpilgul ja Taevaminemispüha


Päev algas järjekordse küllusliku hotelli hommikusöögiga. Kuna eilne kaubanduskeskuse tuur jäi lühikeseks, mõtlesime täna enne Viini sõitmist käia uuesti Welsist läbi ja midagi kodustele kaasa osta. Jõudsime kaubanduskeskuse juurde kell 11.30 ja imestasime, et parkimisplats oli autodest tühi. Mõtlesime, kas tõesti kaubanduskeskused avatakse alles kell 12. Jooksin ukse juurde vaatama ning kirjas oli, et avatakse kella 9-st, kuid ühtegi lisateadet, miks kaubanduskeskus täna kinni on, polnud kusagil märgitud. 

Helistasin õele ja lasin tal uurida, mis püha Austrias on, et poed kinni on. Selgus, et püha pole mitte vaid Austrias, vaid suur osa Euroopast tähistab Taevaminekupüha, mis on 40 päeva pärast ülestõusmispühi ja tähistab Kristuse taevaminemist. Eestlased, va paganad, ei võta selliste pühade ajal aga üldse hoogu maha. Mu esmane mõte oli, et aga otsime siis Viinis mõne kaubanduskeskuse ja lähme sinna, aga kohe jõudis kohale, et täna ongi kohe kõik poed kinni. 
Ees paistab Viin

Mis siis ikka, sõit Viini poole algas sellegipoolest. Mõtlesin, et saamegi vanalinnale rohkem aega pühendada. 200 km läks mööda kiireed väga kiiresti, peagi hakkas kogu Viini linn paistma kui peopesal - laskusime mäe otsast alla Viini suunas. Esmalt sõitsime hotelli juurde - see oli ainuke hotell sel reisil, mille broneerisime varem internetis (tegime seda eile õhtul). Seda lihtsal põhjusel, et meil oli vaja hommikuse tagasilennu jaoks ööbida võimalikult lennujaama lähedal ning seega ei hakanud aega raiskama hotelli otsimisele. Viini äärelinn on suures osas tööstusehitiste all, läbi linna kulgeb mitmetasandiline kiirtee. Jõuame Schwechati, kus asub meie tänane hotell, see on nagu eraldi inimtühi väikelinn. 

Kaalusime varianti minna Viini kesklinna metrooga, kuna suurlinnade keskused on sageli liiga autoderohked ja parkimisprobleemidega. Samas olime näinud, kui vähe liigub täna võrreldes eelnevate päevadega (tõenäoliselt pühade tõttu) teedel autosid ning seega võis oletada mitte väga tihedat liiklust ka Viini kesklinnas. Just nii oligi - linn tundus  inim- ja autotühi. Pisut liialdades, kuid kindlasti mitte nii rahvarohke kui üks pealinn ühel neljapäevasel päeval olla võiks.

Parkimiskoha leidmine oli üsna kerge isegi Viini vanalinnas. Parkisime auto ja läksime jalutama. Suvesoe ilm oli meid jätnud ning väljas vaid 13 kraadi ja tuuline. Viini elevandiluukarva barokkarhitektuur mõjub luksuslikult. Iga barokse maja fassaad on kui omaette vaatamisväärsus. Piilume sisse Peetri kirikusse, mis on väga kuldse ilmega ja võimsa laemaaliga kirik. 

Peetri kirik Viinis ja selle laemaal

Jõuame tõeliselt võimsa ehitise - gooti stiilis Sankt Stephani toomkiriku juurde. Astume ka kirikusse sisse; läbi värviliste vitraažakende tulev päike tekitab kirikusse müstilist roosat valgust. 



Sankt Stephani toomkirik

Tänavakunstnikud Viinis

Kõhud on meil üsna tühjad, kuid nagu eelnevalt vanalinnas jalutades märkasime, on umbes 99% poodidest ja kohvikutest täna pühade tõttu suletud. Kohalikud veedavad pühad tõenäoliselt pere keskel; kesklinnas liiguvad silmnähtavalt turistid. Inimesed käivad poodide vaateakende taga, piiluvad läbi akende sisse, aga vaateakende kaubad jäävadki vaid peibutuseks. Tänavakunstnike teenistus on täna tõenäoliselt arvestatav, kuna turistid tahavad oma raha kusagile jätta. Üksikud kohvikud, mis avatud, on puupüsti täis; ühest jäätisekohvikust lookleb järjekord õue välja. Leiame ühes kohvikus vaba laua ja kuigi see on tüüpiline koogi-kohviku, saab siin õnneks ka midagi toekamat süüa. Tellin salveirisoto, millega jään väga rahule. Tahtsin ka Viinis kindlasti struudlit süüa, kuid imekombel seda kohvikust ei leia (võimalik, et on juba otsas). Meenuvad Bolzanos igal pool müüdavad struudlid, mida seal ei tahtnud veel süüa, jättes need Viini maiustuseks. Magusaks seamegi sammud jäätise-järjekorda. Võtame kahe suure palliga tuutud - ka Austrias saab jäätisest rääkida ülivõrdes. Kui Renee viimast ampsu suhu pistab, leiame veel ühe avatud jäätisekohviku. Ta ei saa vastu panna ja võtab veel ühe juurde. 


Kohvikus

Ostunäljas turistid suletud poodide vaateakende taga

Kõhu peal patapumis matkav Hugo hakkab uniseks jääma. Hugo uudistab veel esmakordselt hobuseid, keda liigub siin lõbusõidukaarikutega pea igal vanalinna tänaval. Edasi plaanisime Viini vaadata kiirpilgul autoga linnas sõites. Silma jääb uhke kupli ja tornidega ehitis - millega tegu, ei saa kaugelt aru. Renee peatub selle lähedal ning ma jooksen seda uhket ehitist vaatama ja pildistama. Tegu on suursuguse Karlskirchega.




Karlskirche



Edasi sõidame mööda Doonau kallast 4 km kesklinnast välja Schönbrunni lossi suunas. Tekib tahtmine Hugo und segada ja ta autost välja võtta, et lossi aias jalutada, kuid mõistus võidab siiski emotsiooni ja sõidame edasi.

Schönbrunni loss

11 seiklusrikast reisipäeva ongi möödas ja autoga läbitud veidi üle 3000 km. Saades hulganisti uusi elamusi, olen taas emotsionaalselt laetud. Kui koduses mugavustsoonis elades leian põhjuseid, miks lapse pärast midagi teha ei saa, siis reisil olles olen avatud ja alati leiab viisi, kuidas saab. Hugo mitte üksnes ei pidanud seda reisi hästi vastu, vaid koges ja õppis palju uut, rikastades seeläbi oma maailma. Mitte, et ta kunagi tulevikus peaks mäletama, et ta 8-kuusena Pisa torni juures käis, aga tema päeva teevad huvitavaks igasugused väikesed seigad ja turvatundes koos oma vanematega maailma avastada.

16.05.12. Tagasi Austrias ja juhuslik sattumine Swarovski muuseumisse

Hommikul ärgates ei suutnud ma oma silmi uskuda - maad kattis valge lumevaip. Gasthof Schönblick nime kandev külalistemaja nimi õigustas end täielikult - vaade oli tõesti ilus. Õnneks olid tee pealt lumi juba sulanud ning valge vaibaga olid kaetud vaid rohi ja puud. Rõduust lahti tehes pahises tuppa jäine õhk - sooja oli vaid 1 kraad. Toppisin selga kõik kampsunid, mis mul kaasas olid. 
Vaade 1500 m kõrguselt alpimajast (silmapiiril pole mitte valguse ja varju piir, vaid piir, millest ülespoole jääb lumi)

Lumi maas (16.05.12)

Läksime hommikusöögile, söögisaalist tuli värskete saiade lõhn ja esimest korda sel reisil tuli tahtmine juua ka kuuma teed. Tundsin, nagu oleksime hoopis suusapuhkusel. Hommikusöögid lähevad päev-päevalt aina paremaks. Tänased saiad olid parimad, mis üldse Itaalias saadud. Pakuti ka moosipalle, mis olid vist kõige paremad, mida ma kunagi saanud olen. Uurisin, kust nii head küpsetised pärit on - need oli varahommikul valmistanud all-linnas elav pagar. Mõnulesime hommikusöögil pikalt ning tänu Hugole, kes taas inimesi oma naeruga nakatas, jäime vestlema ühe keskealise sakslastest paariga, kes reisisid samuti Itaaliasse. Aktiivse saksa keelega on mul 11 aastat pausi, aga sellel reisil on saanud mitmeid kordi seda keelt elustada. Ka hotelli pidav pererahvas oli saksakeelne. 

Teel mäest alla

Asusime teele; mõtlesime läbi käia veel linnast, mis paistis hotellist allapoole vaadates - Sterzing (itaaliakeelse nimena Vipiteno). Tahtsime leida mõnda toidupoodi veel Itaalias, kust osta midagi kaasa. Tundus, et olime oma ostud jätnud liiga viimasele minutile. Ühtegi arvestatavat poodi siiski ei leidnud. Jäi veel võimalus, et midagi on Itaalia-Austria piiril Brenneris, milleni oli veel vaid paarkümmend kilomeetrit.

Piiril oligi poode - lausa mitu. Toidupood oli aga kahjuks säästupood ning sealt midagi eriti kaasa osta polnud. Käisime läbi ka riide- ja jalanõupoest, aga Hugo oli juba nii unine, et jäi mu õlal magama, seega jätkasime sõitu.

Kohe Austrias võtsime autol paagi uuesti täis, kuna siin on kütus oluliselt odavam. Jätkasime sõitu kiirteel, kuna alad on jätkuvalt väga mägised ja alternatiivsetel teedel liiga aeglaselt läbitavad. Hugo magas alla tunni ja tegi ärgates kisa. Renee keeras esimesest ettetulevast kiirtee mahasõidust alla ja seni, kuni ma Hugole süüa andsin, vaatas ta, mis GPS selles piirkonnas huvipunktideks pakub. 

Ja siis viis Renee meid üllatusena kohta, mida ma esmalt parkimisplatsil nähtavate autode rohkuse tõttu kaubanduskeskuseks pidasin. Olime Innsbrucki külje all Wattensis, jõudsime Swarovski Kristallimaailma. Swarovski Kristallimaailm, muuseum, avati 1995. aastal Wattensis, kus 100 aastat tagasi sai alguse Swarovski kristalliimpeerium.
Swarovski muuseumi sissepääs

Vihma sadas ladinal, jooksime kiiruga kassade juurde. Juba muuseumi sissepääs - murukattega mäekünkast eenduv hiiglaslik inimese pea, mille suust voolab vett ja silmadeks on ehtsad Swarovski kristallid, viitasid, et tegu on millegi ebatavalisega. Muuseumis on 14 tuba, millest igaühes on nö oma teema, kõik otsesemalt või kaudsemalt seotud Swarovski kristallidega. Ja me ei räägi siinkohal kindlasti vaid ehetest, mida enamus inimesi Swarovski nime kuuldes silme ette manab; Swarovski Kristallimaailmas näeb maailmakuulsate kunstnike töid alates ruumikujundusest kuni abstraktsete installatsioonideni välja. Mina kunstikauge inimesena jäin kohati teatud ekspositsioone vaadates päris nõutuks ega osanud seisukohta võtta. Aga seevastu Hugo, kelle mõtlemine pole veel surutud raamidesse ning kes veel ei tea, et mingid asjad "nii ei käi", oli sürrealismist täielikus vaimustuses. Me Reneega jälgisime Hugo reaktsioone ja ainult naersime, kui põnevil poiss kõike uurides oli. Muuseumis pole kaugeltki kõik staatiline - on väga palju liikumist ning eriti pimeduse-valguse mängu, milles kristallid mängivad peaosa. Seda nähtut ei saa lihtsalt sõnadesse panna; tunnen, et mul puudub oskus kirjutada sürrealismist, kuna igaüks näeb ja tõlgendab seda omamoodi. Ka pildid ega isegi videod ei suuda kogu nähtut edasi anda, aga väike valik meie tehtud piltidest on siiski siin. Kel tekkis rohkem huvi, siis virtuaaltuuri Swarovski muuseumis saab teha siin.

Kristallidest kuusepuu





 Hugo lemmikeksponaat

Hugo püüab põrandalt valguslaike



Swarovsi muuseum

Muuseumi väljapääs viis järgmisesse kristallimaailma - kohustuslik põige meeletult suurde Swarovski poodi, kus ehete valik lõi silme eest kirjuks. Renee küsis mult, kas mul siit midagi vaja on. Ma hakkasin sellise küsimuse peale naerma. Mees küsib naiselt, kas tal on ehetepoest midagi VAJA… Võttes sõnasabast kinni, siis vaja mul tõesti midagi polnud. Ei olnud ka tahtmist ega emotsiooni midagi meelepärast endale otsida, sest valik oli tõesti liiga suur. Aga ausalt öeldes lähen ma palju rohkem elevile igasugustes pottide-pannide poodides (nagu ka eile üks poos Bolzanos, milles me käisime) kui ehetepoes.

Liigume edasi. Kiirtee Viini suunas põikab läbi Saksamaalt. Vahetult enne Saksamaa piiri jõuame ummikusse, mida algselt pean mingiks piiriületuskorralageduseks. Piirikontrolle küll Euroopa Liidus ei tohiks olla, kuid millegipärast seisab sadu ja sadu autosid järjest ning edasiliikumine toimub väikeste intervallidega teokiirusel. Istusime ummikus 45 minutit, kuni selgus põhjus - ei mingit piiri, lihtsalt üks auto oli teisele tagant sisse sõitnud ning selline tropp ühel sõidureal tekitab ummiku koheselt, mis võib kesta tunde. 
Uni tuli poole mängu pealt

Meile meeldis see, et Saksamaal ja Austria on kiirteede ääres graafilised joonised iga asula juures asuvatest vaatamisväärsustest - see annab esmase pildi ja ajendab huvi korral ka asulaase  sisse pöörama. 



Kella kuueks jõudsime Welsi. Renee pani GPSi otsingusse kaubanduskeskuse ning sel korral leidsime vägeva keskuse, kus jagus põnevat nii mulle hilpude maailmas kui Reneele tehnikamaailmas. Meie suureks üllatuseks pandi aga kogu kaubanduskeskus kell seitse kinni, mistõttu jõudsime seal vaid väga vähe ringi vaadata. Kahjuks pandi kinni isegi hiigelsuur toidupood, kust oleks tahtnud midagi kaasa osta. 



Läksime süüa otsima. Linn oli pärast kella seitset nagu välja surnud - olukorda raskendas kindlasti ka vihm ja vaid + 8- kraadine ilm. Leidsime ühe avatud söögikoha; nagu silt näitas pidavat seal saama Singapuri toitu. Sisekujundus oli teemakohane, kuid toit maitses nagu suvaline kaubanduskeskuse hiinakas (hinnatase lasi loota midagi paremat). Algul mõtlesime siia samasse Welsi linna ööseks jääda, kuid nähes, kui elutu see linn on, mõtlesime, et sõidame 10 minutit edasi ja vaatame, mis Gasthofi GPS meile pakub. Gasthof vastas meie ootustele ja kuigi hinnatase oli pisut kõrge, ei hakanud järgmist otsima, kuna kell oli juba palju. Õhtul käisime jälle Hugoga vannis - see talle väga meeldib.
Hugo leidis vanni ja läks sulistama

15.05.12 Garda oliiviõli ja veinid ning Bolzano linn ja Põhja-Itaalia mäed

Kui Hugo on meie igahommikune (liiga varajane) äratuskell, siis täna oli äratuskell rikkis.  Siis, kui Hugo lõpuks minu peal turnima hakkas, tundusin ma end kahtlaselt puhanuna. Vaatasin kella, mis näitas juba 9.30. Hommikusööki saab kella 10-ni, seega pidime kiirustama, et sööma jõuda. Hommikusöök oli rikkalik ning tavaliselt naudime reisidel hommikusööki pikalt.



Villa Luisa Garda järve ääres

 



Mõtlesin ka täna hommikul välibasseini ujuma minna, panin juba trikoo selga, kuid basseini ääres lõin põnnama, kuna vesi tundus olevat ikka liiga külm. Jalutasime veidi hotelli ümbruses ning leidsin kohe hotelli kõrvalt viida, millel oli kirjas "vini e olio" - tundus, et siit saab õli ja veini osta. Hiljem, kui hakkasime hotellist ära sõitma, läksime sealt läbi. Kahjuks ei paistnud kedagi kõrge aia taga ega tulnud kedagi uksele ka uksekella peale. Oleksin väga tahtnud mõnda head oliiviõli Itaaliast osta, mis tuleb mõnelt väiketootjalt, kuid tundus, et see kord ei läinud õnneks. Millegipärast mul aga sisetunne ütles, et me saame siit õli. Panin just Hugot turvahälli tagasi, ise vaatasin veel ümbrust ja just sel hetkel, kui hakkasin ise autosse istuma, sõitis maja ette valge Land Cruiser. Saabus omanik ise. Küsisin, kas õli ja veini osta saab. "Prego, prego," ütles peremees lahkelt ning juhatas meid kohe hoonesse, kui toimus ka tootmine. Ma ei jõudnud silmadega kogu infot salvestada, kuna peremees oli väga jutukas ja hoolimata sellest, et ma ütlesin, et me itaalia keelt ei räägi, ei katkenud ta jutuvada. Hammustasin ta tekstist veidi sõnu siiski läbi ja oskasin vastata lihtsamatele küsimustele, kuid kindlasti läks väga suur osa infost kaotsi. Kui jõudsime läbi tootmisruumide ta õli- ja veinilattu, võtsid kogused silme eest kirjuks. Kõik ümberringi nähtav oli ideaalselt puhas, korras ja süsteemne. Peremees andis meile ette hinnakirja ja kattis käega kinni info, et tegelikult müüb ta oma toodangut vaid kastikaupa. Ostime kaasa mitu pudelit õli ja veini ning ühe pudeli veini pistis ta Reneele veel minekul pihku. Olime väga rahul, et sellisesse kohta sattusime. Midagi sellist ma enne reisi salaja lootsin ja ette kujutasin.

Siit saab oliiviõli ja veini

Jutukas itaallane



Beebioliivid


Viinamarjaistandus Garda järve ääres

Asusime teele. Enne Garda äärest lahkumist sõitsime läbi ka Garda lõunaküljes asuvast imepeenikesest maaribast, mis ulatub järve - Sirmionest. Kuna Hugo oli juba silma kinni pannud, siis vanalinnaga tutvuma minna ei saanud. Aga nii kaugele, kui poolsaarel autoga sai, me ka läksime. Teekond kulges suures osas turismibusside sabas - tundus, et siin on rohkem turiste. 
Sirmione, Garda järv

Edasi asusime teele taas ikka põhja poole. Kuna kaks päeva polnud me kaugemale liikunud, tuli täna mööda kiirteed taas rohkem kilomeetreid läbida. Panime sihtkohaks Bolzano linna, mis asub umbes 100 km kaugusel Austria piirist. Itaalia kiirteedevõrk on muljetavaldavalt tihe, praktiliselt alati on võimalus läbida kahe sihtpunkti vaheline maa mööda kiirteid. Kiirteed on küll tasulised, kuid ajavõit, mis eriti just mägisel alal kiirteid kasutades tuleb, pole isegi paarisaja kilomeetri puhul arvestatav enam minutites, vaid tundides. Kui automatkajad väldivad sageli kiirteid põhjusel, et neid mööda tuiskab meeletutel kiirustel edasi, nägemata midagi, siis kiirtee Garda järve lõunaküljest kuni Bolzano linnani oli minu jaoks üks elamusterohkemaid. Kiirtee kulges praktiliselt kahe mäeaheliku vahelises orus, olles enamus ajast küll "jalgadel" ehk see ei kulgenud mööda maapinda, vaid oli ehitatud põhimõtteliselt sildadele. Ühel lõigul viis tee sujuvalt mäkke ning kohe seejärel järsult mäest alla. Laskumine oli vähemalt kilomeetri kõrguselt täiesti otse kuni mäekuru põhja, kusjuures alla jõudis paari minutiga. Lubatud 130 km/h kiirusega tundus see sööstlaskumisena ning mulle tekitas see päris kõheda tunde.

Kiirteel Bolzano poole

Bolzano linn asub sügaval mäekurus - nagu paljud Dolomiitide linnad ja asulad. Tee peal sirvisin Lonely Planetit ja uurisin, mis Bolzanos näha-teha tasuks. Põnevana tundus maailma pikim köisraudtee, mis on 4,5 km pikkune. Esmalt aga parkisime auto ning läksime vanalinna jalutama ja sööma. Imestasin, et veel siin mägede vahel on lausa 26 kraadi sooja. Põhja-Itaalia saksa keeleruumiga kokkupuutuvad alad on nii kultuurilises kui keelelises plaanis tugevate saksa mõjutustega ning sealne rahvastik räägib suures osas just saksa keelt. Ka kohanimed on siin kakskeelsed, Bolzano saksakeelne vaste on Bozen. Käisime mitmes vanalinna poekeses ja pagariäris, Bolzano tänavaturul ja restoranis - igal pool räägiti vaid saksa keeles. Ja kui muidu Itaalias juuakse ikka veini, siis Bolzanos voolab klaasides õlu ning süüakse vorsti ja hapukapsast. 


Bolzano/Bozen



Bolzano tänavakaubandus

See pood meeldis mulle

Ötzi Bolzanos

Linnas on ka muuseum, kus on eksponeeritud umbes 5000 aasta vanune muumia siinsetes mägedes elanud mehest nimega Ötzi, kuid sinna me ei jõudnud. Suundusime hoopis köisraudteed otsima. Tegelikult pidi neid Bolzanos olema lausa kolm, aga mäekülgi uurides paistis silma vaid üks. Linnulennul tundus see päris lähedal olevat ning mina arvasin, et me võiksime sinna jalutada. Renee aga oli kindel, et ma ei hooma silmaga seda kaugust, kus köisraudtee tegelikult asub ja seega sõitsime selle suunas autoga. Mina kahtlesin, kas me ikka selle kõige pikema köisraudtee juurde jõudsime, kuna minu silmamõõt nüüd vist jälle pettis ja ma ei suutnud uskuda, et see tõus mäkke on 4,5 km pikk. Kohe ei suutnud leida, kust köisraudtee alguse saab, aga siis sai Renee aru, et vagunid jõuavad ühe maja katusele. Kui majja sisse jõudsime, oli kell 17.50. Mees infolauas tõstis just enda ette sildi "suletud" ja mul oleks nutt peale tulnud. Küsisin, kas tõesti enam ei sõida. Tema aga juhatas meid piletiautomaadi juurde ja ütles, et vagunid sõidavad hiliste õhtutundideni. Olin nii õnnelik, et me ikka sõitma minna saame. 

Sõit köisraudteel

Märkasin, et teised inimesed käitusid köisraudteele minnes kuidagi väga tuimalt ja loogiliselt ja ei otsinud pea laiali otsas, kuidas ja kuhu minna, kellegi silmadest ei paistnud ka mingit ootusärevust. Vagunisse sisenedes pani imestama mind meie vastas isuv mees, kes võttis lahti ajalehe. Müksasin Reneed ja ütlesin, et see pole võimalik, et keegi tuleb siia ajalehte lugema, ümber sellised vaated, et ainult ahhetad. Renee aga kahtlustas, et see köisraudtee pole sugugi mitte lõbusõiduatraktsioon turistidele, vaid kohalike liiklusvahend. Samas paistis, et mäe otsas pole midagi, ei ühtegi maja. Tõehetk saabus siis, kui me mäe otsa jõudsime - seal polnud tõesti ühtegi maja, küll aga olid majad, lausa terve linn, kauguses asuva mäetipu otsas ning sinna see köisraudtee ka edasi viis. Ja sealt see pikkus ka tuli, ega esimese mäe otsa poleks tõesti 4,5 km, küll aga teekond kokku. Sõit lõpp-punkti kestis umbes 15 minutit (Renee mõõtis telefoniga, et köisraudtee liikumiskiirus oli umbes 25 km/h, vahepea aeglustus hoog, kui uude vagunisse inimesed sisse tulid). 


Köisraudteed mööda üles


 Siit läheb tee teise mäe otsas asuvasse linna

Köisraudtee all haritakse peenraid

Mäe otsas asus Renoni linnake, kus vaguniust väljudes tundsime kohe jahedamat õhku. Olin ettenägelikult Hugole soojemad riided kaasa võtnud ning pakkisin teda riidesse. Mööda sõitis tramm - siin kõrgel mäe otsas - see on siin kohalikuks liikumisvahendiks. Kohe köisraudtee peatuses müüs kohalik "Taarapõllu-mees" naturaalseid mahlasid ja moose. Saime erinevaid mahlu maitsta ja ostsime kaks liitrist klaaspudelit ka kaasa. Õunamahla asusime kohe jooma, see oli väga sarnane Eesti puhtale õunamahlale. Ühe punase mahla ostsime ka, mille saksakeelset nime ma ei teadnud. Kõndisime veel ringi ja vaatasime ümbrust - mäe otsas oli ka hotelle (oleks vaid seda teadnud). Kell oli juba pool seitse ning öömajale tuligi mõtlema hakata - sõitsime tagasi alla Bolzanosse. Hugo jäi mul süles magama ning õnneks suutsin ta magavana ka turvahälli tõsta. 


Köisraudtee jaam Renon'is


 Mäe otsas Renoni linnas; Hugo joob õunamahla




Liikusime taas põhja poole; nüüd enam mitte kiirteed mööda. Tee lookles mägedes, võtsime aina kõrgust. Temperatuur näitas juba 8 kraadi, vihma sadas ja kauguses paistsid lumised mäetipud. Arhitektuuriliselt meenutas nüüd ümbruskond pigem Saksamaad ja Austriat kui Itaaliat - valged kivimajad, mille ülemine korrus on tumedast puidust, paljud neist loomakasvatustalud, aga ka päris mitmeid hotelle. Kartsin enne, et mägisel alal jääb asustust oluliselt vähemaks ja meil võib hotelli leidmisel probleeme tulla. Ühes hotellis küsisin hinda, oli liiga kallis, teises kohas oli väljas tugev sõnnikuhais. Ühe maja juures seisid lapse suusad ja suusasaapad; Renee naeris, et keegi on talvest veel suusad niimoodi lohakile jätnud. Umbes veerand tunni pärast olime aga lumele nii lähedal, et praegusel aastaajal suusatamine ei tundunud enam üldsegi võimatu. Lähenesime aina Itaalia-Austria piirile. Kiirtee alternatiivtee on siin ikka väga mägine, mulle tundus, et me eksleme inimtühjades mägedes. Renee vaatas telefonilt meie kõrgust, hakkasime lähenema 2000 meetrile. Täpselt 2000 meetri peal oli ka sellekohane märk maas. Õues oli sooja vaid paar kraadi, meie ikka veel suveriietega. Kaugusest hakkas paistma üks maja, lähenedes saime aru, et tegu on hotelliga, mille nimi 2211 tuleneb just kõrgusest, kus see asub. Vihmasadu oli asendunud lumesajuga, kohe täitsa päris lumi - see tundus nii sürreaalne. Jooksin varbavahedega läbi lumesaju hotelli juurde ja küsisin, kas vabu tube on. Ruumi küll oli, kuid perenaine hoiatas, et neil pole öösel elektrit ja pealegi lubatakse tänaseks ööseks päris palju lund, mistõttu me homme ei pruugi sealt liikvele saada. Oleks väga eriline jääda ööbima sellisesse alpimajja, kuid ohtu hinnates ei saanud me seda teha, lennukini oli jäänud vaid kaks päeva.
Lumi maas, u 1700 m merepinnast




2000 meetri kõrgusel

Kohe sealt samast mäetipust hotelli kõrvalt hakkas tee mäest alla langema. Jõudsime 1500 meetri kõrgusele, kus lumesadu oli jälle muutunud vihmaks. Seal asus jällegi üks hotell. Renee arvas, sellisel kõrgusel lund ei tule ning siia võime me ööseks jääda. Külmetades ja kiiruga autost seljakotti välja tõmmates kukkus see mul maha, kotist hakkas nirisema midagi märga. Katki oli läinud see punase mahla pudel, mis me Renonist ostsime. Renee kallas koti ruttu tühjaks, ise kirus; õues oli külm ja poolpime ja ta peab mingeid klaasikilde, mahla ja riideid eraldama. Õnneks määrdus lisaks seljakotile vaid riidest poekott ja Hugo põll, telefoni olin visanud teise sahtlisse, kus see märjaks saada ei jõudnud. 

Toas oli algul päris jahe, kuid veidi aja pärast tuli radikatesse kuum vesi ja hakkas soojemaks minema. Panin kohe vannivee jooksma ning pugesime Hugoga külma eest vanni sooja. Magasin pikkade käistega pluus seljas ja sokid jalas.