Neljas päev Pariisis (19.09.12)

Juba eile õhtul mõtlesime, et viimase päeva hommikusöögi võiks süüa oma Pariisi korteris. Enamus vajalik sai eile õhtul kaasa ostetud, kuid värskeid baguette'e tahtsin hommikul pagariärist tuua. Läksime Hugoga lemmikule söögitänavale jalutama ja kiikasin igasse pagariärisse sisse. Siin võib soovi korral osta ka üle meetri pikkust baguette'i. Lõpuks ostsin kolm baguette'i, kõik erinevatest kohtadest. Juustupoest ei saanud ka lihtsalt mööda minna, kirev juustuvalik ahvatleb midagi uut proovima. Nii poodides erinevaid silte lugedes kui prantsuskeelset menüüd uurides jääks ma muidu väga jänni, aga õnneks lihtsustab arusaamist kevadel enne Itaalia reisi põgusalt uuritud itaalia keel - väga paljud sõnatüved on sarnased.

Hugo mänguhoos poti ja kulbiga (ja kõige muuga, mis ta mööda põrandat laiali tassib)

"Meie" maja trepikojas käib parajasti remont ning tööpäeva ajal alla või üles liikumine on eriti problemaatiline, kuna ehitajatel tuleb kitsastel treppidel oma redelid kokku korjata, et inimesi mööda lasta. Ma ei tea selle maja vanust, aga pakun, et oma paarsada aastat on ikka. Selles majas on vanast ajast kraanid koridoris igal korrusel, kuid imekombel ei säilitata neid kui muinsusväärtusi, vaid lõigati kipsist kaas ette ja tsementeeriti kinni.
Vanast ajast jäänud kraanid maja trepikodades (osaliselt juba varem kinni müüritud)

...pärast renoveerimist lõhuti muinsusväärtusega kraanikaussidelt eenduv osa ja lihtsalt müüriti need kinni.

Hommikusöök sai nauditav. Olime eile ökopoest ostnud pühvlimozzarellat, et seda Hugole taaskord pakkuda. Uskumatu, aga ta pistis vähemalt pool mozzarellapalli üksi nahka! 
Hugo sööb aplalt pühvlimozzarellat

... ja nüüd võtaks saia.


Tänase päeva plaanid olid veel lahtised. Reneel tekkis mõte minna kusagile linna äärde kaubanduskeskusesse. Veel üleeile oleks ma otsustanud kindalasti Pompidou või Louvre kasuks, kuid eilne üleküllastus kunstist oli piisav põhjus, et mitte täna uuesti kunstimuuseumisse minna. Ei taha ette kujutada, milline tunglemine käib Louvres Mona Lisa maali ümber ja taaskord seista küsimuse ees, miks üks pilt on osutunud selliseks "väljavalituks".

Seega "annan alla" ja nõustun kaubanduskeskuse poodide nimekirja nähes sinna hea meelega minema. Enne šoppama minekut tahan aga käia veel ühes kirikus, mida olen juba päevi sealt mööda käies väljast näinud, aga sisse pole piilunud. Tegu on gooti stiilis St. Eustache nime kandva kirikuga, millel kohtab renessansi elemente ning mida vähemalt minu taskuteatmik peab Pariisi üheks ilusaimaks kirikuks. Kiriku välisilmet on raske hoomata, kuna kohe kiriku kõrval käib Les Halles'i metroojaama maapealne renoveerimine ning massiivse ehituse tõttu on jalakäijate liikumine piiratud ja suunatud vaadet varjavate tõketega ajutistesse käikudesse. Seest aga meenutab kirik veidi Notre-Dame katedraali ning infot uurides selgub, et just selle järgi St Eustache kiriku ilme ka kujundatud on.


St. Eustache kiriku interjöör
Kuna kaubanduskeskus asub linnast väljas, siis sinna enam metrooga ei saa. Küll aga viivad sinna RER songid, millega sõitmiseks kehtib ka meie transpordikaart. RER rongid on Pariisi lähiümbruse rongid (nendega saab ka lennujaama), mis Pariisi keskel sõidavad maa all nagu metroogi, linnast kaugenedes aga tulevad maa peale. Rongi tuleb päeval oodata kõige kauem veerand tundi ning rong on mugav ja selles on (vähemalt keskpäeval sõites) vähe inimesi - kõik istmed isegi pole täitunud (seevastu metroorongid on enamasti täis ja sageli tuleb seal seista). 
Rongisõit. Hugo magab süles.

Pariisi Disneylandi väravas

Sõit kestab ca 45 minutit. Kaubanduskeskus asub kohe Pariisi Disneylandi kõrval. Ekslikult väljumegi punase liini lõpp-peatuses ning jõuame Disneylandi väravasse. Hea, et Hugo veel sinna nõuda ei oska :) Sõidame peatuse tagasi ja jõuame Val d'Europe kaubanduskeskusesse, mille juurde pääseb kõige lihtsamini samanimelisest rongipeatusest. Keskus on hiiglaslik ning selle juurde kuulub ka eraldi kõrgmoe brändide outletide osa (La Vallée Village). Ostame alustuseks Ben & Jerry's jäätised, kuid Häagen Dazs jäätised jäävad minu arust veidi peale. Edasi liigume Reneega eraldi, kuna meie tempo on erinev - vastupidiselt muudele olukordadele olen ma poes aeglane, aga Renee kiire. Seda seetõttu, et Renee "šoppamine" on sageli lihtsalt poodides tiiru peale tegemine, kusjuures riidepoed teda ei huvita (neid päevi on üliharva, kui ta nõustub ise riideid ostma). Selles kaubanduskeskuses on palju poode, mis mulle meeldivad ning avastan ka mõned uued. Mulle meelivad väga Prantsuse firma Okaidi lasteriided, mida müüakse ka Eestis. Lisaks Okaidile leian keskusest veel mitmeid Prantsuse brände, mis teevad sarnast stiili rõivaid. Kuna on meie reisi viimane päev, käime veel kõik koos hiiglaslikus toidupoes, kust juba päris koju süüa kaasa ostame.

Märkamatult on kätte jõudnud õhtu ja meil tuleb tõdeda, et kusagile korralikku kohta linna sööma enam ei jõuagi. Pealegi olin saanud mitmetelt restoranidest, mis olid Tripadvisoris kõrgelt hinnatud, vastuse, et neil on kõik kohad broneeritud. Tundub, et enamik selliseid restorane ongi vaid paarikümne kohaga ning nendesse pääsemiseks tuleb broneeringud teha nädalapäevad varem. Loomulikult on Pariisis ka suuri ja uhkeid finedining restorane, kuid sinna ei hakka me aastase lapsega trügima (vaevalt, et sinna ka väikelapsega lastaks). Tuleb leppida kaubanduskeskuses pakutava toiduga.

Val d'Europe kaubanduskeskuse ees

Kui rongijaamas rongi ootame, ei tule rong õigeaegselt, rahvast aina koguneb juurde, aga ei tule ka järgmine rong. On reisi viimane õhtu, oleme kusagil väljaspool linna pimedas rongijaamas ja on mingi jama rongidega - tuleb kahtlane de ja vu tunne viimase Jaapani reisi päevaga… Pärast pooletunnist ootamist tuleb siiski rong ning jõuame ilusti linna. 

Ongi meie põgus linnareis Pariisi selleks korraks läbi. Killuke maailmast enda jaoks avastatud ning rohkelt emotsioone talletatud. Oleme nüüdseks kuus aastat juba reisinud enamasti ühe (mõned korrad ka kahe) lapsega ning kui tagantjärgi meenutada, siis mulle tundub, et lastega reisidest oli nüüdne Pariisi reis üks lihtsamaid. Selles mõttes, et lapse rahulolu tagamiseks tuli endal sel korral kõige vähem pingutada.  Hugo magas reisil tavalisest rohkem - 3 h või üle selle lõunal ning veel 1-1,5 h õhtupoolikul - see aeg oli ju nagu meie oma aeg, ilma lapseta aeg. Me ei ole pidanud last kunagi takistuseks, et käia sellistes kohtades, kus tavaliselt lastega ei käida, sest tegelikult saab väikelapse rahulolu tagada ka ekstreemsetena näivates kohtades ja situatsioonides. Hugo on küll püsimatum kui Anee selles vanuses oli - seetõttu imestan, et ta nõustus nii hästi kärus sõitma ja Pariisi koeri vaatama. Või kui kärus olemine ära tüütas, sai ju alati minu sülle patapumi istuda, millega ma jaksan teda lõputult kanda. Eriti imestama pani mind müstiline võime magada väga kärarikastes ja rahvarohketes kohtades, liikuda siseruumide ja õue vahet, "lennata" käruga metrootreppidest üles ja alla, aga mitte lasta end sellest häirida. Lisaks veel tõstsin teda magavana korduvalt sülest vankrisse ja tagasi (nt lennujaama turvakontrollist läbi minnes, rongis sõites), kodus aga ei saa teda iial und segamata autost vankrisse tõsta. Kodus on Hugo üldse väga õrna unega - kui ta maja ees vankris magab, liigun ma pigem maja tagant uksest, kuna ta ärkab iga väikseimagi hääle peale üles.
Ainuke ühispilt Pariisi reisilt - tehtud tänaval akna peegeldusest.

Pariisi läheks teinekord kindlasti veel. Sel korral ei õnnestunud meil saada ühtegi elamuslikku õhtusöögikogemust, ometi on Pariisi potentsiaal väga suur. Edaspidiseks teadiseks, et restoranide otsimise ja broneerimisega tuleb juba enne reisi tegelema hakata. Järgmisel korral käiks vähem "kohustuslike vaatamisväärsuste" juures, ostaks raamatu "Unexplored Paris", mida ka siin müügil nägin ja käiks vähemtuntud radadel.  

Kolmas päev Pariisis (18.09.12)

Tänase päeva plaan on vallutada Montmartre mägi, mis asub Pariisi põhjaosas. Tõsi, Montmartresse tõmbab mind tegelikult uhke valgete kuplitega Sacré Coeur basiilika, mis asub Pariisi kõrgeimas punktis ning paistab kauguses ka meie köögiaknast. Hommikusöögi võtame ka täna käigult. Need croissandid, mida Pariisi pagariärides müüakse, on lihtsalt võrratult maitsvad - pealt krõbedad ja seest pehmed ning õhulised. Ma ei tea, kuidas kõik pagariärid nii hästi neid teevad ja miks neid mujal nii häid ei küpsetata, aga Eestis pole ma kusagil ühtegi nii head croissanti saanud.

Montmartresse sõidame metrooga. Kui linnapildis on valgeid oluliselt rohkem kui mustasid, siis metroos on selgelt vastupidi. Taas paistab silma ka ilma piletita sõitmine. Meie läheme vankriga selleks mõeldud väravatest ning vahel imbub koos meiega sealt veel mõni inimene sisse. Mõnes metroojaamas on invaliididele (tegelikkuses invaliid metroosse ei pääse, sest pole lifte ega kaldteid) ja vankritele mõeldud värav lihtsalt käega lahti lükata, mõnes avaneb piletiga, aga mõnes tuleb (või ei tulegi) inimene seda võtmega avama. Selle viimase variandi puhul jääb üle vanker vaid ülikõrgetest tõketest üle tõsta - ükskord seda Reneel ka aidati, üksi eriti ei saakski. 
Pariisi metroos

Montmartre metroopeatuses käib vilgas tänavaturg. Puuviljade letid on värvikirevad ja rikkalikud. Mingil imekombel istutab mind banaan :) Viinamarju sööks ka iga hetk - need on septembri keskel oma parimas küpsusastmes, tugeva varre otsas prisked kobarad pakatavad värskusest ja marjad on tõeliselt magusad. Ostame viinamarju iga õhtu, aga tänaval neid pesemata kujul küll ei julge süüa. 
Montmartre turg

Montmartre tänavatel



Sacré Coeur'i kuplid lähedalt ei paista, aga kuna tean, et see asub mäe otsas, hakkame kõmpima nõlvast üles. Ümbruskond erineb Pariisi südalinnast, tänavad meenutavad pigem mõnda Itaalia väikelinna. Mäe otsa jõudmine võtab päris võhmale, kuna käia tuleb pidevast tõusust ning lõpus ka vankrit kahevahel treppidest tassida. Olime lähenenud basiilikale hoopis külje pealt. Otse tulles oleks olnud mitmetasandiline ja suursugune sissepääs (sel juhul oleks pidanud vankriga ülessaamiseks läbima sadu trepiastmeid). Teeme peatuse vahetasandil otse viigipuu all pingil. Märkame, et üles oleks saanud ka köisraudteega, mis sõidab puude vilus mäenõlval. Basiilika ümbrus keeb nagu sipelgapesa, tõenäoliselt on siin tuhandeid inimesi, kes kõik pildistavad end kiriku või linnvaate taustal. Mitmel korral palutakse Reneed ka seltskondi pildistama - ju ta näib siis nii usaldusväärne. 
Vaade Montmartre mäelt


Vaade Montmartre mäelt

Vaade Montmartrelt, taamal paistab Montparnasse torn

"Kohustuslik" turistipilt - meie Sacré Coeur basiilika juures

Sacré Coeur basiilika alt tänavalt vaates

Teeme kirikus tiiru peale - see on sakraalehitiste kategoorias suhteliselt uus, ehitatud 1914. aastal. Raha eest saab ka üles torni, kuid ei hakka enam vankriga edasi trügima (Kaisa käis ka siin hiljuti ja hoiatas, et üles läheb vaid kitsas trepp). Ka kirikuesiselt platvormilt paistab Pariis kui peopesal. Pariis on ülaltpoolt vaadates suhteliselt hele linn - katused ja majade värvigamma jääb enamasti valge-helehalli vahele. Pariisi linnapildis praktiliselt puuduvad kõrghooned - paistab vaid üks kõrghoone- Montparnasse torn - mis ehitati 1973. aastal ning oli sel ajal Euroopa kõrgeim kontorihoone. Kõrghooneid Pariisis siiski on, kuid need jäävad kesklinnast eemale lääne poole ja on koondud kõik ühte kohta (paistavad hästi kätte Triumfikaare tipust).

Ostame tänavalt mõlemale ühe crepp'i - imeõhukese Prantsuse pannkoogi. Minu jaoks jääb see ikka pannkoogiks ja elamust ei paku (mulle pannkoogid eriti ei maitse, kui siis õhukesed ja hunniku moosiga). Ka teised tüüpilised Prantsuse küpsetised nagu makroonid, cannelé, besee (meringue) või madeleine ei ole minu jaoks erilised ahvatlused, kuid ära proovinud olen ma neid siin ikka. Kahjuks või õnneks ei oska vaimustuda. Küll aga nägin ühes kohvikus täna hommikul ühte väga isuäratavat mille feuille lõiku (meil tuntud Napoleoni koogina), kuid hommikuti pole ma magusainimene.
Crepp'i ostmas

Kui me juba Montmartresse tulime, läheme jalutama ka kõmulisele ööklubide ja sekspoodide tänavale, kus asub ka kurikuulus 1889. aastal asutatud kabaree Moulin Rouge, mis näeb välja punase veskina (ja just seda ta tõlkes ka tähendab). Oma kurikuususes meelitab see ligi inimesi veel tänapäevani - näeme, et järjekord lookleb ukse taga ka keset päeva. Mis selle tänava majades sees toimub, võib vaid aimata, aga et seal käib vilgas tegevus ja meeskliente haaratakse otse tänavalt, saime aru, kui Renee must hetke 10 meetrit tagapool kõndis…
Kahtlased tänavad Montmartres

Moulin Rouge

Meie aga suundume kunsti otsima teistele radadele. Sõidame metrooga tagasi linna keskele ja väljume d'Orsay muusemi lähedal. Jalutame mööda Seine'i jõe kallast muusemi suunas, kui tuleb vastu mees, kes kummardab ja võtab maast üles jämeda meeste kuldsõrmuse ning pakub seda Reneele, justkui tema oleks selle kaotanud. Renee ei soovi seda vastu võtta, kuid mees pakub sõrmust uuesti. Liigume edasi ja arutleme, mis situatsioon see nüüd oli. Kahtlustame kohe, et tegu on taaskord suurlinnades levinud petuskeemidega, mille pointi me koheselt läbi ei hammustanud. Tõenäoliselt on panustatud inimese esmasele reaktsioonile - nagu enamus petuskeeme - inimene ei jõua järgi mõelda, ning tagantjärgi analüüsides tegutseb väga rumalalt. Jõuame järeldusele, et seda sõrmust see mees tegelikult sealt ei leidnud, vaid ainult tegi nii, nagu selle leiaks, pakub "heast tahtest" sõrmuse kellelegi, kelle oma see pole (aga see võtab ahnusest vastu) ja samas süümepiinade najal pakub "leiutasu". Uhke "kuldsõrmuseomanik" saab endale tõenäoliselt tüki väärtusetut metalli, selle "aus leidja" aga 10 või 20€  võrra rikkamaks. Nagu me petuskeemi läbi hammustasime, kummardus meie ees üks mustlasnaine, kes üllatus-üllatus - leidis samasuguse meestesõrmuse ja pakkus seda Reneele. Renee võttis talt sõrmuse vastu ja tänas teda ning kõndisime tagasivaatamata edasi. Ise naersime. Naine oli meie ebaloogilisest käitumisest selgelt ehmunud, jooksis järgi ja hakkas halama, et kas talle ei võiks ka mõned eurod poetada. Renee andis talle sõrmuse tagasi. Kõigest mõnikümmend meetrit edasi kordus sama asi, seekord leidjaks vanem mustlasnaine ja taaskord Renee tegi talle tünga vastu. Kokku nägime d'Orsay muusemi läheduses ca paarisaja meetri raadiuses viit petuskeemi teostajat. Ühe vanapaari juurde astus Renee ka ligi ja ütles, et see on pettus, ärgu õnge mingu. Ei taha küll rassist olla, aga just mustlased on need, kes selliseid pettuseid korraldavad. Seevastu päris mustad olid muuseumi ümbruses leiutanud veidi ausama rahateenimise võimaluse - müüsid 1 €-ga 0,5-liitrist pudelivett (mis on Pariisi kesklinnas suhteliselt odav); ostavad selle tõenäoliselt suurte plokkidena umbes 10x odavamalt kaubanduskeskusest, aga "osta odavalt-müü kallilt" on üks kapitalistlikus maailmas aus ja aktsepteeritav tuluteenimise viis.

Petised "leitud" sõrmuseid pakkumas

d'Orsay muuseumisse sisenemiseks otsitakse läbi kõik kotid. Õnneks suunatakse mind vankriga kõrvale ja ei puuduta ei mu suurt kotti ega vankrit. Muuseum asub vanas raudteejaamas ning sinna on koondatud maalikunst, mööbel ja skulptuure ajavahemikus 1848-1914. Sellesse perioodi jääb ka impressionism, mis mind üle kõige huvitab. Kohe sisenedes on ühe toa taga taas pikk järjekord. Sildilt paistab, et soovitakse pääseda vaatama van Goghi teoseid. Taaskord mõtlen, kas see on siiras huvi van Goghi kunsti vastu või on see üks massipsühhoos - nähes järjekorda, tuleb sinna seista, kuna tõenäoliselt on seal midagi head. On mõned kunstnikud või mõned teosed, mida kõik teavad ja mis tekitavad kõrgendatud huvi. Samas võib olla ka mõnel vähetuntud kunstnikul väga häid töid, mille vaatamiseks mingit tungi pole. Siin samas d'Orsay muusemise ka seda nägime - väga oskuslikud valguse kasutamise tehnikad ühelt vähemtuntud kunstnikult olid tõesti head tööd.

Renee hakkas kahtlustama, et kunst, mida siin näidatakse, on tegelikult reprod, kuna maale ei kaitse klaas. Siin võib iga hetk korduda Mr Beani filmist tuntud stseen, kus keegi aevastab maali peale ja pühib taskurätikuga sülje ära nii, et ka maali värvid "pääsevad liikuma".
d'Orsay muuseum väljast

d'Orsay muuseum seest

Impressionismi ruumis on taas tunglemine, kuid õnneks on tegu suure saaliga, kus järjekorda ei teki. Näen Monet maalid oma silmaga ära. Hugo hakkab patapumis istumisest vähkema, seega tuleb lahkuda. Poleks ise ka jaksanud kauem olla, tekkis juba täielik üleküllastus kunstist ja siseruumides tunglev rahvamass väsitab samuti.
Tuileries' pargis kastanit uurimas

Jalutame üle silla tagasi jõe vastaskaldale ja läbime Tuileries' pargi. Mulle meeldib linnareisidel alati aru saada, kus ma linnas asun ning kuhu suunas liigun. Uurin alati seetõttu pidevalt linna kaarti, et aru saada meie liikumisteed. Tuileries kandis jalutasime ka eile ning umbkaudse suunatajuga liigume tagasi oma "kodu" poole, lootes ühtlasi tee peal peatuda mõnes söögikohas. Satume samale Jaapani tänavale, kustkaudu ka eile õhtu kodu poole liikusime. Otsustasime süüa ühes Jaapani söögikohas ja ei pidanud pettuma - oli suhteliselt mõnus sööming. 
Jaapani restos söömas

Pärast söömist jääb Hugo veel vankris magama ning me otsustame seetõttu veel linna peal konnata. Teele jääb üks ökopood, kust ostame kaasa hommikusöögikraami (va. saiad, mida ma hommikul värskena plaanin tuua). Ökopoodide (nii toit kui kosmeetika) ja restoranide valik on Pariisis muljetavaldavalt suur ning valik neis väga korralik. Viinamarju ostamegi enamasti ökopoest, kus need on samuti värsked ja maitsvad ning kohati isegi odavamad või samas hinnaklassis, kui tänaval müüdavad viinamarjad. 

Plaanime veel jalutada oma kodu lähedal asuvasse restoranide ja toidupoodide tänavale, kus me iga päev käinud oleme ning muudame veidi kurssi. Tee peal seisatan ühe raamatupoe vaateakana taga ja tahan rõõmust kilgata - see on VAID kokaraamatute raamatupood (Librarie Gourmande) - täielik foodie unistus. Astun sisse - poe ilme on täiesti vanakooli raamatupoe moodi, kus osad raamatud on kastides, liikuma eriti ei mahu ja lõhn on ka selline "vanaaegne". Uurin, kas midagi ka ingliskeelset on. Mind juhatatakse mööda kitsast keerdtreppi ülemisele korrusele ja näidatakse ette riiulitäied inglisekeelseid kokaraamatuid. Renee tiirutab magava Hugoga poe ees, seega pean oma otsuse suhteliselt kiiresti tegema. Valin välja kategooria Prantsuse küpsetised ja magustoidud ning ostan üle 350 retseptiga raamatu The Art of French Baking (autor Ginette Mathiot), kus on lisaks retseptidele kirjeldatud ka mitmeid küpsetamise tehnikaid. Säran õnnest, et sellisesse kohta sattusin. 
Väljun kokaraamatute poest hea raamatuga

Magusalainel jätkame. Ostame veel mõned makroonid ja käime läbi ka šokolaadipoest, kus on väga jutukas müüja, kes jagab meile häid soovitusi Pariisis viibimiseks. Kodumaja ette jõudes võtame asjad selga ja kõmbime taas 150 astest ülespoole oma hipsteripessa. Hugo mängib meelsasti pottide ja kulpidega ning on eluga rahul. Õhtupimeduses on Pariis hoopis teistsugune - seitsmendalt korruselt avaneb päris hea vaade, samas on siin üleval üsna vaikne, ei mingit automüra. Magamistoast paistab valgustatud Notre-Dame katedraal.

Teine päev Pariisis (17.09.12)

Hommik on udune ja õhk tundub akent avades sügiseselt jahe. Palun Reneel temperatuuri järgi kontrollida, kuna täna pidi olema veel üle 20-kraadine soe päev. Ilmateade näitas õnneks, et pärastlõunal läheb soojemaks ja päikselisemaks. Hugo sõi enne teeleasumist korraliku kõhutäie putru, kuid meie otsustasime hommiksöögi väljas süüa. 
Pariisi saiakesepoed on võrratud

Õues oli tõesti jahe, kahetsesin kohe algul, et soojemat kampsunit ei võtnud, aga 150 keerdtrepi astet oli piisav põhjus, et mitte üles tagasi minna. Võtsime käigult croisaandid ja suundusime metroosse, et sõita Champs Élysées suunas. Sattusime Pariisi suurimasse metroosõlme Forum les Halles, kus õige liini juurde jõudmine võttis kõvasti aega ja treppidelt laskumisi. Hugo jäi magama, tassisime teda koos vankriga kahevahel, kusjuures vahepeal tuli vankriga sissemahtumiseks trügida sisse vastassuuna väravatest. Ma ei saa aru, mis loogikaga siin vankriga liikuma peaks, kuna vahepeal lihtsalt tulevad "teetõkked", kust edasi ei saa. Samas on enamus kohtades lisaväravad, kust vankriga läbi mahub ning millest läbipääsemiseks ei pea metrookaarti masinast läbi laskma, vaid lihtsalt lükkad värava lahti. Kel vähegi tahtmist, saab nende väravate kaudu metroos täiesti tasuta sõita - nägime sellist käitumist korduvalt; keegi ju ei kontrolli.

Lisaks erivajadustega inimeste jaoks puuduliku ligipääsuga, on metroo on Pariisis suhteliselt must, vanamoodne (nii ilme kui eskalaatorite puudumine) ja kohati ka kuse järgi haisev. Kusjuures seda kusehaisu tunneb Pariisis ringi kõndides liiga sageli. Ei tea, kas sellest, et vihma pole ammu sadanud või ongi alati Pariisi kontrastid kusehaisulised tänavad ja uhked majad. 

Champs-Élysées tänav Pariisis

Pariisi kuulsaim ning kalleima kinnisvara ja poodidega tänav Champs-Élysées on muljetavaldavalt lai ja avar ning ligi 2 km pikk - algab Concordi väljakult ja lõppeb Triumfikaare juures. Viimase suunas me suundusimegi. Avastame luksuskvartalis luksusliku jäätisebrändi Häagen Dazs jäätisepoe, mis on mu absoluutsed lemmikjäätised. Läheb käiku kahe palliga jäätis, kuna ei suutnud otsustada, millist täpselt tahan - mõlemad on ülihead. 
Lemmikjäätised asuvad siin

Ühest massiivsete kuldsete raudustega aiast tuleb välja ebaproportsionaalselt palju inimesi. Piilume sisse, mis kohaga tegu. Vali muusika, vilkuvad tuled ning paljaste musklis kõhtudega turvamehed justkui viitavad, et oleme jõudnud keset päeva ööklubisse, kuid tegelikult on tegu riidepoega…. mis imiteeribki ööklubi elu. 

Jõuame Triumfikaareni, mis asub Charles de Gaulle väljakul pöörase liiklusega ringtee keskel, kust ühtlasi hargneb 12 tänavat. Triumfikaar on 19. sajandi algul püstitatud revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks. Järjekorda praktiliselt pole, seega otsustame ka kaare otsa turnida. Transpordipassiga saab mitmete turistilõksude piletitelt ka allahindlust, sh ka Triumfikaare piletilt. Õnneks saavad invaliidid ja lapsekärutajad ka liftiga üles, kuid lift tundub populaarne olevat ka erivajaduseta inimeste seas. Triumfikaare tipust hoomab igasse ilmakaarde hargnevaid laiu ja sirgeid tänavaid eriti hästi. Siin saab hästi enese peal kontrollida, kui hästi Pariisi tippe ja torne tunned. Loomulikult paistab kätte ka Pariisi kuulsaim maamärk - Eiffeli torn. 
Arc de Triomphe - Triumfikaar Pariisis

Triumfikaar altvaates

Vaade Triumfikaare tipust Champs-Élysées suunas

Vaade Triumfikaare tipust  Cacré Coeur katedraali poole

Eiffeli torn paistab Triumfikaare tipust




Eiffeli suunas liigumegi ja ikka jalgsi, kuna Pariis on suhteliselt kompaktse kesklinnaga ja iga tänav väärib avastamist. Imestan juba Triumfi kaare otsast Eiffeli torni vaadates ja ka Eiffeli poole kõndides, et torn polegi nii suur, kui seda ette kujutasin, ometi on see sama kõrge kui Tallinna teletorn (Eiffeli kõrgus 320 m). Lähedale jõudes olen sunnitud oma sõnu sööma - torni altpoolt vaadates tunduvad Eiffeli mõõtmed ikka kolossaalsed. Eiffel seisab otse Seine'i jõe kaldal ning selleni viib ühelt poolt lai sild, teiselt poolt avar haljasala. Üles tornitippu ei hakka siiski trügima, kuna vaadet linnale sai juba Triumfikaare otsast nähtud. Ja kuigi liftid viivad üles igast Eiffeli "jalast", on järjekord ikka ukse taga looklemas, aga mina järjekordades seismist ei kannata. 

Eiffeli torn jõe poolt vaadatuna

Eiffeli kolossaalsus paistab seda lähedalt vaadates

Uurin infot Eiffeli kohta - ehitatud 1889. aastal maailmanäituseks.

Istume Eiffeli torni kõrval ja puhkame veidi jalgu. Mõtisklen, et kohad, mida olen korduvalt piltidelt näinud ja püüdnud neid vaimusilmas ette kujutada, on tegelikkuses kõik teistsugused. Kummalisel kombel ei saa mitte ühtegi kohta ega objekti pildi järgi niimoodi kogeda kui selle kõrval päriselt istudes, olgugi, et olemas on juba ka google street view. Iga koha melu (või siis vaikus), lõhnad ja muu säärane tuleb ikka oma ihu ja hingega läbi kogeda. 

Kui google street view auto sõitis läbi kõik tänavad, et neid üles pildistada, siis mina tahan teha sama oma jalgade ja silmadega. Ok, pisut liialdatult, aga mu tempoga ei suuda tõesti kõik kaasas püsida. Nii hakkab minu ringisiiberdamise pärast nurisema ka Renee, kuna tema jaoks on tänaseks juba vaatamisväärsuste limiit täis, aga mina oleks tahtnud veel ühte kunstimuuseumi jõuda. Võtame aja maha ja plaanime lõunat sööma minna. Nii lihtne see siiski pole, kuna mitmed söögikohad on oma uksed lõunaks sulgenud ja avavad alles õhtusöögi ajaks. Kui veel 4-5 aastat tagasi liikusime linnareisidel ringi praegu algelisena tunduva gps-käekellaga, siis praeguseks on võimalik kasutada iPhone rakendust, mis leiab lähedalasuvaid söögikohti, näidates ühtlasi Tripadvisorist hinnanguid ja kommentaare nende kohta. Jõuame selle abiga ka ühe Michelini tärniga söögikoha ukse taha, kuid koht on kahjuks lõunal kinni. Lõpuks istume maha (nii igav, kui see ka Pariisis ei tundu) taas ühe Itaalia söögikohta õuelauda. Hugo on ka ärganud pärast kolmetunnist lõunaund ning tahab süüa saada. Nokin talle kahvliotsaga esimest korda veidi pühvlimozzarellat ning ta suu käib lahti nagu linnupojal. Juustu otsalõppemise korral näitab ta selget kurvastust. Annan talle lohutuseks ka tomati- ja baklažaanikastmega pastat - Hugo näost kumab tähtis ilme - ta istub mu põlvel, ei vähkre ega kisu midagi kätega, ainult suu käib iga natukese aja tagant lahti, et saada häid palukesi "päris" toidust. Renee sõi veisehakklihaga pastat, mis nägi välja ja pisut maitses ka nii nagu makaronid hakklihakastmega, kuid oli heas mõttes huvitava maitsenüansiga, mida tekitas ürt, mida me tuvastada ei suutnud. Uurisime järgi ja selgus, et ootamatu maitsenüansi annab loorber, mida sellisel kujul kunagi ise kasutanud pole, aga selle kogemuse najal võib tõdeda, et täiesti tasub järgiproovimist. 
Tähtsa näoga Hugo sööb pastat

Söögikoha õueterrassilt paistab kuldse kupliga kirik. Vaatan oma teatmikust järgi - tegu on Invaliidide toomkirikuga, kus asub ka Napoleoni haud. Kui me juba nii lähedal oleme, mõtlesime selle üle vaadata. Kiriku kõrval on kohe ka sõjamuuseum ning Renee pakub, et võiks sinna minna. Piiratud info ja lihtsustatud mõttekäigu najal ei paku kahurid ja pommid mulle küll mingit pinget. Aga Napoleoni viimne puhkepaik on hoopis teistsugune kirik - otse kiriku keskel sügavuses asub ümmargune sügav auk; paistab esmapilgul selline, nagu kontserdimajades orkestri asupaik. Augu keskel on aga hiiglaslik Napoleoni sarkofaag. 
Napoleoni sarkofaag Invaliidide kirikus

Istume enne teeleasumist veel mõnada aega kiriku treppidel ja naudime päikest. Ilm on kardinaalselt muutunud - kui hommikul (ja ka veel umbes tund aega tagasi) oli mul tunne, et üks jakike võiks lisaks olla, siis nüüd oleks hea panna selga rannariided ja nautida kõrvetavat päikest. Kummaline ilm, mis ei lähe loogiliselt päeva arenedes järk-järgult soojemaks, vaid muudab end keset päeva järsult.


Hugole meeldib treppidest üles ja alla käia

Puhkehetk kirikutreppidel

Hugo jalutab

Otsime linde, keda toita

Hugole põnev tegevus - annab lindudele speltapalle

Mängud issiga

Liigume tagasi "kodu" poole. Et jõuda kiiremini üle jõe vastaskaldale, siseneme metroosse ja sõidame hoopis jõe alt läbi. Tuleme välja Pariisi suurimal ja suursuguseimal Concordi väljakul, kus seisab 3300 a vana kullatud tipuga Luxori obelisk. Arutlesime, millal, kuidas ja mis puhul selline obelisk Egiptusest Prantsusmaale on veetud, kuid hiljem wikist järgi vaadates selgub, et egiptlased kinkisid selle Prantsusmaale 19. sajandil. Jalutame mööda kuulsat Rivoli tänavat, kus asuvad kallid pole ja luksushotellid, paremale jääb Tuileries park ja otse ees on hiiglaslik Louvre kunstimuuseum. Muuseumi ees muruplatsil pikutab hulganisti paarikesi ja ka lastega inimesi. Nii mõnusalt soe on ja Hugo on taas silma kinni pannud, seega võtame ka korraks aja maha ja pikutame murul. 
Concord'i väljak. Keskel Luxori obelisk.

 Louvre kunstimuuseumi ees

Peagi siirdume õhtusöögiotsingule - Tuileries, Beaubourg ja Les Halles on heade restoranide piirkonnad. Õhtusöögiaeg alles Pariisis algab ning restoranid tasapisi täituvad. Kahjuks on mitmed head Tripadvisori soovitusega kohad juba broneeritud ning päris mitmes kohas on kahju, et peame ukse taha jääma. Satume ühe ökorestorani ukse taha, mis tundub ka päris hea olevat, kuid seal pole õhtusöögiaeg veel alanud. Liigume edasi ühe väljavaadatud reisisellide hinnangul Pariisis 35. kohal asuva resto suunas - kummalisel kombel osutub ka see ökorestoraniks. Otsustame sinna jääda, kuigi selle kontseptsioon on pisut veider - toidud on väljas klaaspurkides just nagu kaasavõetav toit ning see soojendatakse sulle kohapeal ja tuuakse lauda sama klaaspurgiga. Võtame salatit, riisi, lammast ja veist. Maitseb pisut liiga "take-away-foodina", aga Hugo saab jälle ühes meiega tähtsa näoga päris toitu süüa.
Purgitoit Pariisi moodi

Koju jalutame läbi pimeneva Pariisi. Satume tänavale, kus on järjest kümneid Jaapani poode ja restorane. Ühel väikesel majadevahelisel väljakul, otse kirikuesisel platsil, teevad inimesed sangpommide ja hüppenööridega trenni - kõrvaltvaatajale kummaline vaatepilt, aga pariislastele igapäevane elu. On soe ja ilus õhtu ning õhtuti paistab ja lõhnab linn alati teisiti kui hommikul.