kolmapäev, 15. juuni 2011

Hiiumaal telkimas (11.06-13.06.2011)

Juuni alguse soojad ilmad tekitasid mõtte minna telkima ning esimese paigana tuli pähe just Hiiumaa. Anee ootas reisi põnevusega, kuna see oli tema jaoks esimene telkimisreis.
Praamiga Hiiumaale sõites tuli Anee välidekilt tagasi teatega, et õues sajab vihma. Ei võtnud tema juttu tõsiselt, kuna ümberringi paistis päike ja mitmenädalase kuivaperioodi tõttu oli mõte vihmast muutunud ebareaalseks. Kui aga tuttavad laevas mööda kõndisid ja väitsid samuti, et väljas sajab vihma, sain aru, et tegu pole siiski veepritsmetega merest, vaid tõelise vihmasajuga keset päikesepaistet.

Mandril keegi vihmast midagi kuulnud polnud - nii tundus, et me valisime telkimiseks ainukese märja koha Eestimaal. Lootsime, et tegu on siiski hoovihmaga, mis peagi möödub ning sõitsime Kärdlasse, et sealt poest osta kaasa süüa õhtuseks toiduvalmistamiseks. Kärdlast mööda Hiiumaa põhjarannikut Kõpu poole sõites hakkas ilm selginema ning vihmasadu hääbuma. Pöörasime ühest mere äärde viivasse teeotsast sisse, et leida potentsiaalset telkimiskohta. Esimeses peatuskohas, kus autost välja astusin, jõudsid sääsed vähem kui minutiga mind sõelapõhjaks närida. Ronisin kratsides tagasi autosse ja mõtlesin, kas me tõesti sellises sääseparves telkima hakkamegi.

Telgi kokkupanek


Ka mitu järgmist teeotsa ei tõotanud head - ümberringi oli tõeline "karumets" (hirm karude vastu on mul paranoiline) ja õhk kubises sääskedest. Vaatasin juba silmanurgast tee ääres olevaid majutuskohtade viitasid… Kõpu poolsaarel nägin tee ääres viita RMK telkimiskohale - neid viitasid olime ka enne näinud ja paari kohta ka vaadanud, kuid sääski oli igal pool jube palju ja mõnes kohas vedeles ka liiga palju prügi maas. Kaleste telkimisala, kuhu me väikest metsavaheteed mööda jõudsime, tekitas juba sinna jõudes tõelist vaimustust - olime karumetsast väljas, otse mere ääres, ümberringi RMK ehitatud lõkkekohad, söögilauad ja toolid, puuriidaga kuur, välikäimla (koos WC-paberiga) ja prügikastid erineva prügi jaoks - mida veel tahta. Kuid üks auto oli siin enne meid - aga õnneks olid nad tulnud vaid ujuma ja lahkusid peagi.
Kaleste asukoht Hiiumaa kaardil

Imekombel polnud siin sääski - sai täiesti rahulikult ja vehkimata õues olla. Tegime esimese pikniku ning sõime tuulehaugi ja juustuleibu. Telkimiseks olid Kalestes samuti ideaalsed tingimused ning pärast väikest tiiru mere ääres hakkasime telik üles sättima. Anee ronis puu otsas ja mööda pinke ning kilkas vaimustusest. Tema jaoks tunduvad praegu põnevad äkilised lapsed ning ta proovib igati oma osavust treenida, et ka ise äkiline laps olla - seda rõhutab ta pidevalt. No ja äkilised lapsed turnivad ju loomulikult puu otsas!
Äkiline Anee

Meil oli kaasas tõeline automatkaja täisvarustus - suur telk, mille Renee eelmise aastal ostis ja mis oma mõõtmetelt sobib kindlasti vaid automatkal kaasa võtmiseks, samuti täispuhutav 180x200 madrats, mille kaal on ka selline, et käe otsas seda pikalt ei tassi. Ja kui juba autosse mahub, võtsime kaasa ka oma voodipesu, kuna meiega kaasareisiva kõhubeebi tõttu jääb meil selgelt kaheinimese magamiskotis ruumi väheseks. Aneele võtsime tema magamiskoti kaasa, kuna tema tahtis proovida selle sees magada. Ostime kaasa ka väikese gaasipliidi toiduvalmistamiseks - et Anee näeks midagi uut ja teistsugust ning ausalt öeldes tundus matkal toidu valmistamine endalegi pärsi põnev. Ja kui juba pliit kaasa sai, tulid kaasa ka (päris) pott ja pann, ühekordsed kruusid, taldrikud, lusikad ja kahvlid. Võtsin kaasa ka korraliku noa, väikese riivi, juustunoa, kurgikoorija, pannilabida ja köögipaberi rulli - no nii igaks juhuks, et millestki puudust poleks :) Sellise pakkimishulluse pärast ei saa meist kunagi ka päris seljakotirändureid…
Mere äärde

Purgisupi, kui lihtsaima ja traditsioonilisima matkatoidu idee laitsin ma poes maha, kuna nende koostis on lihtsalt liiga kirju E-ainetest (rääkimata siis pakisuppidest) ning kuna meil olid kõik võimalused toidu valmistamiseks, siis Renee käis välja idee teha hakklihaga makarone. Anee valis selleks välja autokujulised makaronid ja minul jäi vaid üle selle kõigega nõustuda.



Õhtud enne jaanipäeva on meie laiuskraadil kaua valged - nii ei olnud probleemi valmistada õhtusööki alles kella kümne ajal. Hakkas küll veidi sääski tekkima, kuid sääsetõrjevahend ajas nad meist eemale. Kuna Reneel on ka internet igal pool läbi telefoni kaasas, siis lõime arvuti laua peal lahti ja skype'sime Toilasse, et nad mõistataks, kus me oleme. Pann särises pliidil, Anee tormas ringi ja me olime internetis - lähim vastusevariant oli kusagil talu õuel, aga inimtühjas mererannas Kõpu poolsaarel ei osanud meid keegi sellise varustusega ette kujutada.
Internet ja väliköök Hiiumaal

Magama sättisime end ikka südaöö paiku. Meie möödunudaastane telkimiskogemus näitas, et vaatamata kaasasolnud suletekile ja paksudele riietele oli uinuda jube külm ja hommikul vastupidi koorisime end paljaks ja higistasime palavuses. Sel öösel oli aga telgis üllatavalt soe ning külm ei hakanud terve öö. Ka hommikupäike ei kütnud telki liiga kuumaks - tundus, et telgis püsis terve öö üsna sama temperatuur - ärkasime alles poole üheteist ajal hommikul ning hea unega Aneed tuli lausa üles ärkamiseks kõdistada.
Tuulehaugi luu

Hommikune tatrapuder ja apelsinimahl

Ilm polnud ülemäära palav - väga mõnus temperatuur, et saab veel lühikeste käistega olla, aga päike ei kõrveta. Keetsime oma matkapliidil tatraputru ja sõime vabas õhus hommiksööki. Meil oli juba telkimisalal välja kujunenud oma "toad" - pärast "köögis" söömise lõpetamist läksime oma "magamistuba" ehk telki kokku pakkima. Äkiline Anee ronis taas mööda puid ning riputas ka kõik oma kaasasolnud mänguasjad puu otsa.

Ideid mänguks jagub...

Hea on küll, kui reisil kõikvõimalikke asju on olemas, kuid võttis ka aega, kui me kõik kaasataasitud asjad taas autosse pakkida suutsime. Ilm oli läinud soojemaks ning läksime veel samas kohas mere äärde. Vesi tundus üllatavalt soe, kohe täiesti ujutav ja Anee ei jätnud võimalust kasutamata. Kastsin isegi end korraks üleni vette - seda esimest korda sel aastal.

Aneed tuli mere äärest ära meelitada ning kuna majakate otsa ronimine polnud tema jaoks piisav põhjus, siis pakkusime välja, et otsime kusagilt ka mänguväljaku. Kuna kaks Hiiumaa kuulsat tuletorni - Ristna ja Kõpu - asuvad just Kõpu poolsaarel, siis ronisime ikka mõlema otsa. Seda sai tehtud ka nelja aasta eest, kui me viimati koos Aneega Hiiumaal käisime. Kõpu tuletornist allatulek oli ikka väga järsk, just nagu paar kuud tagasi Taimaal Wat Aruni pühamus. Reneel tuli taas Aneega kuidagimoodi kitsast ja järsust trepist alla ukerdada.
Ristna tuletorn
Kõpu tuletorn

Kõpu tuletorni järsud trepid

Sõitsime edasi Hiiumaa lõunakülje poole - peagi tervitasid meid teetööd, mis rappuvas autos imekombel Anee uinutasid. Ärgates uuris Anee, ega vahepeal me kusagil mänguväljakut näinud pole. Hiiumaa inimasustus on niivõrd hõre, rääkimata mänguväljakutest. Käina tundus olevat vähe suurem asula ning lootsime sealt kasvõi väikese mänguväljaku leida, kui juba Aneele lubanud olime. Avalikku mänguväljakut küll ei leidnud, kuid avastasime, et lasteaia väravad olid lahti ning lasime Aneel vähe aega siis mööda võõra lasteaia mänguväljakut turnida.
Tee ääres kiikumas

Käina lasteaia hoovis


Kõht tundus juba tühi olevat - piilusime sisse ühte Käinas asuvasse söögikohta, mis kandis lausa restorani nime. Kohatu oleks sellistest kohtadest midagi loota - vastu võttis ikka traditsiooniline friikartulihais, mis pani otsa ümber pöörama. Täpselt samad aroomid olid ka ühes Sõru sadama söögikohas. Tundus juba, et peab taas ise poodi minema ja oma matkapliidi välja võtma…Veidi enne Käinat, suunaga Kassari poole nägin enne silti "Lest ja lammas" - juurdlesime Reneega, kas seal peaks süüa saama, kas sinna peaks soovi korral ette helistama või müüakse seal hoopis kiloga värsket lesta ja poolt lammast. Kuna olime ööseks minemas Orjakus asuvasse Dangen Haus külalistemajja, siis mõtlesime sealt asja uurida.

Dagen Haus jäi meile oma erilisuse ja stiilipuhtusega silma juba neli aastat tagasi, kui me Hiiumaal ööbimist otsisime. Hotell on ehitatud vanasse mõisa ait-kuivatisse ning selle erilisust on märganud ka Lonely Planet, mis valis Dagen Hausi külalistemaja 99 maailma isikupärasema väikehotelli hulka. Kuigi ka eelmise reisi ööbimine oli algselt planeeritud peamajja, ööbisime me peamaja kõrval Mõisakoha väikeses majakeses, kuna avastasime sealt eest oma head tuttavad, kellega ühte majja kolisime. Stiilipuhtalt on kujundatud mõlemad kohad - Mõisakoha majake on maastiilis, peamaja aga romantiline mõisahoone. Hotelli kodulehelt näeb ka pilte tubadest ning minu arust on need toad lihtsalt vapustavalt ilusad. Hinnaklass on väga mõistlik ning esmavaatlusel ei usukski, et see on ühe Hiiumaa noore perekonna ettevõtmine. "Kodukootust" (mitte halvas mõttes) reedab vaid omanik, kes meid märgates jätab muru trimmerdamise pooleli ning töödest määrdununa ise mitte majja tulles juhatab meid tuppa, mille väidab palava ilmaga kõige jahedama olevat. Olles täielikus lillemustri-vaimustuse perioodis, lummas mind toa lilleline tapeet täielikult.
Dagen Haus külalistemaja

Kuna hotell õhtusööki ei paku, läksime saadud juhiste järgi seda sama lesta ja lammast otsima. GPS juhatas meid aga ühe talu õue - tundus, et siin müüakse ikka poolt lammas ja värsket lesta, mitte ei saa süüa. Inimesi ringi ei liikunud - helistasin ja küsisin söömise kohta. Talu õuest juhatati meid siiski minema ning lesta ja lammast pidavat ikka päris söögikohast saavat. Kohale jõudes ei uskunud ma oma silmi - suur ja taas uskumatult stiilne söögikoht ühe väikesaare kohta. Hiiumaal ringi sõites ja ümbrust vaadates tundus mulle igasugune ärialgatus ilmselge riskina ning potentsiaalse kiire pankrotiga lõppevat ja nüüd oli keegi pannud üles sellise söögikoha, kuhu mahub suurusjärk 100 inimest!
Lest ja lammas grill

Paluks tilli ürdipeenrast

Mitte, et restorani suurus taset näitaks, aga ka menüü tundus perifeeria kohta paljutõotav ning kogu restorani kujundus oli maitsekas. Lisaks vaimustusin peenrakastidest, mis palistasid õues terrassiääri ning millest ettekandja aeg-ajalt värsket rohelist kraami peoga korjamas käis. Peenrakastides leidus erinevaid ürte, salateid, söödavaid lilli, herneid ja maasikaid - Anee napsas sealt paar noort hernekauna ja sõi tilli peale. Puhus soe tuuleke ning nautisime väliterrassil olemist. Menüüst oli küll otsa lõppenud kõik suitsutatud kalad, kuna bussitäis rahvast, kes sealt läbi käis, oli teinud puhta töö. Samas ei saa pahaks panna, kuna bussitäie sööjate saabumist ei saa ette ennustada ning ülisuuri toiduvarusid on sellises kohas selgelt ebarentaabel hoida.
Tursamaks röstsaial

Õrnsoola siig röstleival

Grillitud talleliha ja aedviljad - Anee lemmik

Mina tellisin eelroaks õrnsoola siiga röstleival ning Renee tursamaksa röstsaial - ning mõlemad jäime valikuga rahule. Pearoaks tellisin endale selle päeva eripakkumises olnud tallerisoto, Aneele tema põhilist lemmikut grillitud talleliha ja - aedvilju (see oli ka menüüs kõige kallim toit - 10 €) ning Renee valis endale grillitud seakaela krõbedate kartulitega. Tallerisotost sain juba esmasel vaatlusel aru, et tegu pole risotoga, kui selles pole kasutatud ristotoriisi, lisaks oli "risoto" täiesti kuiv - see oli mulle järjekordne õpetus, et risotot tasub tellida vaid kohtades, kus ei peeta iga riisiga valmistatud toitu risotoks, vaid teatakse õige risoto valmistaise tehnikaid. Tallest oli risoto saanud vaid "kasukamaitse", mis oli tingitud tõenäoliselt rasvaste tallelihatükkide läbi hakklihamasina ajamisest ja riisi hulka segamisest. Aga kuna tegu oli grillikohaga, siis grilltoitudes õnneks pettuda ei tulnud. Risoto asemel asusime Aneega mõlemad tema talleliha ja aedviljade kallale ning need olid tõesti maitsvad - liha nad grillida igal juhul oskavad ning ka lisandid olid väga maitsvad. Ka Renee tellitud grillitud seakael tundus hea valik. Vaatamata ebaõnnestunud risotole jäime siiski rahule, et Hiiumaal nii hästi süüa saime - seda lihtsalt ei osanud oodata. Kes kohta otsima lähevad, siis "Lest ja Lammas grill" asub Kassaris, teel Sääretirbi poole; teelt eksida pole võimalik, kui seada sihtkohaks see omapärane maanina; söögikoht on kohe tee ääres.
Uurisime ka, kas pakutavad talled on kohalikud, kuna taamal paistis suur lambakari ning Anee mõlgutas mõtteid, et me sööme ühte tallekest sealt. Ettekandja sõnul on lammas enamasti kohalik, kuid vahel tuuakse kaugemalt ka. Jäi vaid arusaamatuks, kas kaugemalt on Hiiumaa teisest küljest või sööme me hoopis teise maa lammast. Kaldun siiski arvama, et ettekandja pidas kaugeks ka Hiiumaa teist külge…

Hotellis pakuti meile sauna võimalust ka, kuid kell oli juba palju ning loobusime sellest.

Järgmisel hommikul oli ilm sombune ning öösel oli sadanud vihma. Hea, et me teise öö siiski hotelli kasuks otsustasime. Hommikusöögil olime ainukesed inimesed. Toit oli lihtne, kuid leidsime kõigile midagi meelepärast. Aneele keedeti veel eraldi putru, kuigi seda algselt menüüs polnud.
Dagen Haus külalistemaja. Hommikusöök.

Praamini oli veel aega ning kuna me olime Sääretirbile väga lähedal, läksime sinna matkama. Oli väga tuuline, kuid ilm läks üha soojemaks ning selgapandud jope tuli maha koorida. Tee ääri palistasid metsmaasikataimed, kuid esmavaatlusel tundus, et küpsete maasikateni on veel paar nädalat aega. Siiski jäi peagi päikeselisel teepervel silma esimene punane maasikas, mis loomulikult Anee suhu rändas. Edaspidi käsime aeglases tempos ja pead maas - maasikaid leidsime veel kümneid ning ka kõik pooltoored marjad läksid käiku. Sääretirbi lõppu me ei jõudnudki; tuli hakata tagasi liikuma, et õigeks ajaks praamile jõuda.
Esimesed metsmaasikad 2011



Matkamas

Kojusõit. Praamis.