esmaspäev, 21. märts 2011

Viimane päev Bangkokis (09.03.11)

Päev algas varakult taas hommiksöögilauas. Mõtlesin täna viimase päeva puhul originaalsem olla ja lasin endale ühe Hiina supi valmistada. Samas veendusin ikka, et mul on vaja hommikuti lihtsamaid ja tuttavamaid maitseid. Hommiksöögil nägime Bangkokis viibimise ajal esimesi eestlasi - reisidel tunneb näo järgi eestlased nii hästi ära ja ähmaselt tundus, et kuulsin ka eesti keelt, aga polnud veendunud. Pärast hommikusööki lasime Aneel veel hotelli vaateplatvormi korrusel nii mängu- kui päris tuk-tukiga sõitu teha ning sinna samasse tuli ka sama vana lapsega eesti perekond, kes meid kohe teretasid. Ju siis kuulsid ka nemad meid eesti keelt rääkimas või tundsid näo järgi ära.
Hommikusöögil Baiyoke Sky hotelli 78. korrusel

Hommiksöök Hiina moodi

Klient annab tuk-tuki juhile raha

Viimane päev Bangkokis pidi meil olema kaubandusega tutvumiseks, kuna polnud veel kellelegi midagi kingituseks kaasa ostnud. Oleks väga tahtnud minna Chatuchak'i nädalavahetuse turule, mis pidi olema elamus omaette, kuid me kahjuks ei viibinud Bangkokis ei laupäeval ega pühapäeval. Käisime esmalt oma hotelli lähedal kaubanduslabürindis, mille ma eile avastasin. Kaupmehed tingida praktiliselt ei lasknud, olid isegi suhteliselt ebaviisakad ja ei lubanud ühtegi riideeset proovida. Mina vaatasin ringi üksi, Renee koos Aneega. Leppisime kokku, et saame kohas, kus lahku läksime, mõne aja pärast kokku, kuid kui suunataju käest lasta ja kaupu vaadata, ei leia kokkulepitud kohta enam üles. Tormasin ringi ja püüdsin selles labürindis leida kasvõi mingit väljapääsu, et sealt piiluda, kus suunas asub meie hotell ja selle järgi tuletada, kus on õige väljapääs, mille ees me kohtuma pidime. Õnneks tormasin väljapääsu otsides Renee ja Aneega kokku, kes olid täpselt samuti suunataju kaotanud ega suutnud üles leida õiget kohta.

Ühekülgse kaubaga labürint tüütas kiiresti ära. Renee ütles, et nägi eile tehnikapoe kõrval veel ühte suurt kaubamaja. Suundusime sinnapoole. Pidime sinna jõudmiseks läbima nii kitsa ja rahvarohke tänava, millises ma veel enne kunagi trüginud polnud. Isegi Tokyo Shibuya ristmik kahvatub selle rahvarohke tänava kõrval, kuigi Shibuyas kõnnib ühe fooritsükli ajal läbi mitusada inimest, aga kõik on seal sujuv ja trügimiseta. Siin aga tuli konkreetselt trügida, et edasi liikuma pääseda. Aneed ei saanud Renee kukile ka tõsta, kuna peade kohal olid pidevalt mingid sildid või müüdavad kaubad nii madalal, et oleks neile vastu päid käinud. Nii kõndis Anee meie kahe vahel ja tuli jälgida, et keegi talle peale ei astuks. Vaatamata sellele, et tänav oli väga kitsas ja rahvarohke, ei pidanud mõni inimene paljuks sealt läbi trügida motorolleri või puuviljakäruga.
Enam kitsamaks minna ei saa

Jõudsime järgmisesse kaubamajja, mis oli küll vähe viisakama väljanägemisega, kuid samalaadse kaubaga kui eelmine "kaubamaja". Tundus, et me siiski ei leia siit kaubamaju, kus meile šopata meeldiks. Otsustasime minna Siam Paragoni kaubamajja, kus müüakse küll enamasti väga kalleid brändiriideid, kuid teadsin, et samas majas on ka ingliskeelne raamatupood, kust lootsin endale leida Tai kokaraamatut. Tai köögi kokaraamatuid oli müügil kohe palju, lappasin neid mitmeid ja valisin nende seast ühe välja.

Siam Paragoni keskus ei ole kindlasti mitte tüüpiline Tai kaubanduskeskus - see on suur, puhas, konditsioneeritud ja valguseküllane läänelik ülimoodne kaubanduskeskus, kus kohalikest liikusid ringi vaid "valged taid". Need viimased on sõna otsese mõttes valge või taide kohta äärmiselt heleda nahaga inimesed, kes hoiavad tänaval liikudes pea kohal alati päikese- või vihmavarju ja kannavad pikkade käistega pluuse. Lisaks kasutavad nad valgendavaid kreeme, mis muudab nende naha veel paar tooni heledamaks. Meil kui põhjamaalastel on päikesepruun olek pigem midagi ilusat ja ihaldatut, aga siin on täiesti vastupidi. Valge olek on staatuse näitaja - vaid õues musta tööd tegevad inimesed on pruunid nagu mustanahalised inimesed.
Eriliselt head jäätised

Kaubanduskeskuse esimene korrus oli söögikorrus - seal oli lugematul hulgal söögikohti, mis kaubanduskeskuse söögikoha kohta olid päris korralikud. Lisaks suur toidupood, mis meenutas olemuselt meie Stockmanni ehk kust sai osta kõike välismaist ja kallist, mida mujal poodides ei kohta. Ostsime kaasa mõned maitseained, mida kodus võiks vaja minna, kui Tai toite tegema hakata. Vaatasin ka rohelisi mangosid ja mõtlesin, et ostaks Tai mangosalati jaoks neid õigeid mangosid, kuid järele mõeldes sain aru, et esmalt koju jõudes söön ma ilmtingimata hoopis midagi eestimaist.

Otsustasime süüa lõunat samas kaubanduskeskuses, kuna söögikohtade valik oli siin suur. Pealegi oli õues hakanud vihma sadama - seda nähtust polnud me veel keset päeva kohanud. Käis väike vaidlus toidukoha üle, kuna mina polnud Tais nõus minema sööma Itaalia toitu, aga Anee just midagi sellist tahtis. Saime lõpuks ühe söögikoha menüüd vaadates kokkuleppele, kust igaüks endale midagi meelepärast leidis. Mina jätkasin viimasel Tai päeval veel järjekindlat Tai toitudega, sama tegi Renee, kes oli vahepealsest vastikusest üle saanud, aga Anee sai endale spagetid pardifileega. Anee spagetid saabusid lauda esimesena ning ta kaitses oma kaussi kahe käega ja ajas meid eemale, kui me tahtsime maitsta, mida ta sööb. Mõmises vaid "maitseb" ja ütles, et see on tema toit.

Krõbe kana

Mõtlesime süües, mida me viimasel õhtul veel teha tahaks või jõuaks. Pakkusin välja, et sõidaks hotelli juurde tagasi Skytrain'iga, mis on Bangkoki kohal kõrguv rongiliin ning millega sõitmisest olin ma juba korduvalt rääkinud. Renee küll ütles, et tuk-tukiga saab lihtsamini, kiiremini ja tõenäoliselt ka odavamalt, aga nõustus minu pealekäimise peale siiski, kuna Skytrain'i peatus asus täpselt Siam Paragoni keskuse kolmandalt korruselt välja astudes ja viis meie hotellile väga lähedale. Pealegi oli vihm ka vahepeal järgi jäänud ja teed tundusid juba täiesti kuivad.
Skytrain'i järjekorras

Skytrani piletid tuli osta automaadist ja müntide eest. Münte meil polnud piisavalt, neid sai samas kõrval vahetada. Selgus, et pilet tuli osta ka Aneele - seda näitas piletiautomaatide kõrval olev mõõdepuu, mis joonistas ette, et üle 90 cm pikkused lapsed peavad ka omama piletit. Ostime kolm piletid paar peatust edasi sõitmiseks - tõesti oleks selle raha eest ka tuk-tuki saanud. Aga mul oli jätkuvalt huvi sõita Skytrain'iga, et näha linna sealt ülevalt alla vaadates (mitte, et meie hotellist ei saaks linna ülevalt alla vaadata…). Olime aga sattunud sõitma just tipptunnil, kui inimesed sõitsid töölt koju ja kuigi rongid tulid umbes iga viie minuti tagant, olid need puupüsti täis. Rongidesse õnneks ei trügitud nagu Eestis ühistransporti minek toimub - seisti ühes sabas ja keegi ei trüginud kellestki ette. Seisime rongis kui kilud karbis ja aknal olevate reklaamide tõttu välja ka ei näinud. Renee sai natuke naerda mu soovide üle :)

Oma hotelli lähedal peatuses maha minnes paistis meie kõrge hotell otse peatusesse. Hakkasime minema esimest tänavat mööda hotelli poole, kuni selgus, et oleme tupiktänaval ja hotellini siit ei saa. Võtsime ette järgmise paralleeltänava, mis osutus taas tupiktänavaks. Aneel olid jalad kõndimisest väsinud ja Renee pidi teda kukil tassima. Kolmandat ehk-pääseb-läbi tänavat ei viitsinud enam otsima minna, võtsime lõpuks ikka tuk-tuki, mis meid hotellini viiks.
Hotell paistab rongijaamast

Hotell eespool, aga läbi ei pääse

Olime lubanud Aneele viimasel õhtul osta ühe tillukese helesinise loomakese, keda ta nimetas Tai loomaks, kuna selle pildiga asju kohtas siin kõikjal. Ma ei saanud isegi aru, mis loom ta oli, kõrvu tal polnud, olid vaid pea kohta hiigelsuured silmad, aga nagu Renee tabavalt ütles, siis Aneele meeldivadki sellised puudega loomad, kellel mingi viga küljes on. Nii hakkas Aneele ligi kolm aastat tagasi Jaapanis meeldima Kitty, kellest sel ajal Eestis veel keegi kuulnud polnud.

Olin seda Tai looma näinud erinevas suuruses müügil ühes hotelli lähedal poes, millest me iga kord mööda sõitsime, kui tuk-tukiga hotelli saabusime. Vaatasime pingsalt ümbrust ja peagi jõudsimegi selle poeni; palusime tuk-tuki juhil seal samas seisma jääda. Poes aga selgus, et need väikesed loomaksed on kõigest riidepoe kaunistused - selles riidepoes müüdi selle sama Tai loomaga lasteriideid. Anee pistis halastamatult nutma, kui sai teada, et neid loomi ei saagi osta. Ta muidu ei jonni poes, kui midagi ei saa, aga kui talle midagi kindlalt lubatud on, siis seda lubadust peab täitma. Kusagilt tuli Tai loom saada. Läksime poest välja, Renee küll ütles, et ma prooviks siiski veel sealt seda looma küsida, et äkki, kui raha näitan, müüvad mulle selle. Jäid kindlaks ja ei müünud. Nägime, et poode hakatakse sulgema ja jooksime veel ühe "kaubanduskeskuse" ülemise korruse läbi. Võresid tõmmati poodidele ette ja kusagil ei paistnud ka laste mänguasju müügil.

Meie olime paanikas, Anee ulgus, Tai looma ei kuskil. Käisime mööda tänavat, põikasime kõrvaltänavatele, kuni lõpuks leidsime ühe mänguasjapoe, kus esmapilgul paistsid müügil olevat vaid rahvusvaheliselt tuntud olendid. Õnneks märkasime, et müüakse ka seda Anee ihaldatud Tai looma, küll oluliselt suuremana ja karvasemana kui me algul osta plaanisime. Loomulikult ostime talle selle helesinise looma ära, kuna see võis olla viimane võimalus, kust seda looma üldse saada. Küsisin müüja käest, mis selle looma nimi on; sain vastuseks mingi ebamäärase "Dolaimon".
Anee sai just endale Doraemoni

Anee säras õnnest, helesinine Tai loom kaenlas. Taas üks reisil tekkinud kiindumus. Mööda tänavat hotelli poole jalutades märkas Anee seda sama Tai looma veel ühe puuviljamüüja laual oleva vakstu peal. Seal oli kirjas ka looma nimi - Doraemon. Hotelli jõudes leidsin guugeldades, et tegu on taas ühe Jaapani loomaga, mis tulnud nende koomiksitest ja "elus" juba 1969. aastast. Renee pani loomale kohe eestipärase nime, hakates teda Elmoks kutsuma.
Anee ja Doraemon

Ka viimasel õhtul käisin üksi hotelli ümbruses kõndimas - näksisin tänaval jalutades veel magusat Tai ananassi ja tundsin, et selleks korraks on Taist küllalt.

Sel samal öösel hakkasime kodu poole sõitma. Olime 2 h enne lendu lennujaamas ning kohvrit ära andes ja sooviga seda alles Tallinnas kätte saada tekkis ca veerand tunnine klienditeenindaja poolne nõutuolek ja teistega konsulteerimine. Siis selgitati meile, et probleem pole siiski kohvri Tallinnani saatmises vaid selles, et meie lennuk on täis saanud. Meie taga seisis veel paarkümmend inimest, kes omasid piletit samale reisile… Lõpuks suudeti siiski meile ja veel ühele Rootsi perekonnale, kes reisisid ka väikese lapsega, lennukisse kohad leida.

reede, 18. märts 2011

Bangkoki loomaaias (08.03.11)

Hommikul ärgates imestan, et nina pole kinni ja nohu on täiesti kadunud. Eile oli nohu nii tugev, et ajas silmi kissitama. Vara ärgata on ikka raske, kuid lükkasin kardina kogu aknaseinalt lahti ja lasin päevavalguse tuppa. All Bangkokis elu juba kees.

Hommikusöögil teadsime juba arvestada, et toidud korjatakse varem ära. Kuigi toitu on palju, polegi nagu midagi väga head süüa. Juustu tahaks üle pika aja hommikul, kuid seda on vaid üht liiki (mingi pehme ja poolkõva juustu vahepealne ollus) ning hommikusöögil olevad eurooplased hävitavad juustu sellistel kiirustel, et seda ei jõuta piisavalt juurde tuua. Venelasi kohtab hotellis väga palju, ju siis neile meeldib selline luksvärk ning seetõttu tunnen mina, et olen täiesti vales kohas. All vastuvõtus on isegi üks neiu, kes teenindab vene keeles.

Tänaseks tunduvad igasugused plaanid olevat otsa saanud. Ei leia Lonely Planetist enam midagi põnevat Bangkoki koha ning katsun viimast võtta internetist, mida meil vaid pool tundi jäänud oli. Leidsin www.bangkok.com lehelt ühe must-see asja - Tai nukuetendused, kus marionettnukkudega jutustatakse kohalikke muistendeid. Ühe mainitud teatri leidsime enda hotellist vähem kui kilomeetri kauguselt. Pakkisin koti päevaks kokku ja läksime teatrit otsima, lootuses õhtuks piletid saada. Päris stiihiliselt siiski ringi ei konda, Renee näeb iPhones oleva gpsiga tänavaid ja vajalikku liikumisteed. Meie eelmise käekell-gpsiga on see märgatav tehnoloogiline areng.
Lõuna tänaval Bangkokis

Lõunatajad

Kohalike jaoks oli juba lõuna - nii olid tänavakohvikud, kui neid nii nimetada võib, lõunatajaid täis. Peamiselt kohalikud, kuid nägime ka plastmasslaua taga istuvat ülikonnas eurooplast, kes luristas samamoodi kohalikku tänavasuppi lõunasöögiks. Ostime tänavalt näksimiseks ühte kummalist rohelise koore ja okastega jalgpallisuurust vilja (nüüd tean, et selle eestikeelne nimi on jaka), mis on seest kollane ja kummikommiselt magus. Paar esimest ampsu olid põnevad, enam ei tahtnud.
Jaka tükeldatult

Jaka tervelt

Otsitud Aksra nukuteater asus moodsa ja tugevalt maha jahutatud meelelahutuskeskuse kolmandal korrusel. Keskus oli veidi meie Solarise moodi, kus asus nii teater, kino, söögikohad kui ka poed. Piletit ei tänaseks ega ka homseks (meie viimane õhtu Bangkokis) loomulikult polnud, lähimad piletid olid nädala pärast. Tahtsin veel minna teist nukuteatrit otsima, mille nime ja asukoha üles kirjutasin, kuid avastasin, et olin jätnud selle infoga lipiku hotelli laua peale. Teadsin vaid, et see asub Lumphini pargi ühe nurga lähedal, kuid millise… Liiga vähe infot, et huupi kohale minna. Mõtlesin, et äkki veel õhtul jõuab.
Meelelahutuskeskuse ees

Nii olime taas hetkeks nõutud, mida edasi teha. Renee pakkus minna võidusammast vaatama, mis asus ca 1 km kaugusel. Palavusega Bangkokis kilomeeter läbida on aga tõeline katsumus ja olles seda pulksirget võidusammast enne pildilt näinud, ei arvanud ma, et see vaatamist väärt oleks. Renee pakkus loomaaeda, kuid selle kohta polnud enne midagi uurinud. Phuketis me loobusime loomaaia mõttest, kuna tripadvisor.com foorumis ei kirjeldatud loomaaeda just kõige paremates värvides. Võtsime siiski riski ja otsustasime loomaaeda minna. Mitte, et ma ise nii väga huvitatud oleks, aga Anee pärast. Tuk-tuk viis meid ilusti loomaaia värava ette. Teel loomaaeda sõitsime võidusambast mööda; ei tasunud tõesti eraldi kõndimist, et seda näha. Loomaaia piletid olid kahtlaselt odavad - täiskasvanu 100 bahti (ca 43 krooni), laps pool sellest ja see oli veel turisti hind, mis on kallim.
Jõehobu ei hammustagi

Jõehobu magab

Loomaaia sissepääsu juures köitsid Anee tähelepanu kohe mänguautod, mille peal oli tarvis ronida. Meelitasime teda siiski päris loomaaia poole ja alustasime majast, kus pidid olema haid. Sissepääsu jaoks küsiti eraldi raha (küll mitte palju), selles siis peituski odava pileti võti. Akvaarium oli äärmiselt nigel.

Edasi jõehobud - pealtnäha vaiksed loomad, kes on tegelikult väga ohtlikud kiskjad. Loomaaias näitavad nad aga just oma rahulikku ja liikumatut olekut, heal juhul piiluvad silmanurgast ümbrust. Jõudsime looma juurde, keda nähes ütles Anee, et see on ahvi ja koera vahepealne loom - tal on ahvi küüned ja keha ning koera pea. Tegelikult oli tegemist mingi karuga, kes elab Kagu-Aasias, kuid kui Anee kirjeldusele mõelda, siis tõesti hakkad nii nägema. Aneel ja Reneel on harukordne võime näha sekunditega ära kellegi või millegi sarnasus kellegi või millegi tuttavaga.

Anee: "Ahvi ja koera vahepealne loom."



Maitsev jäätis

Palav oli, kuid mitte nii hull kui eile, kuna täna ei paistnud päike selgest taevast. Ostime külma vett ja jäätist ning puhkasime veidi pingil. Kõrval oli hakkamas loomade etendus, kuhu pääses sisse taas lisapiletiga. Läksime vaatama, mis toimuma hakkab. Etenduses osales tuntuid ja tundmatuid loomi ja linde - keegi ajas prügikasti pikali, järgmine koristas ära. Linnud võtsid publiku käest raha ja viisid selle oma taltsutajale, hiljem tõid noka vahel tagasi. Madu pandi ühe pealtvaataja kaela jne. Päris õhkama ei pannud, aga enne polnud ka midagi sellist näinud.







Liikusime loomaaias edasi. Viit näitas kaelkirjakute juurde. Oh sa jeerum, millised ebamaised olevused nad on! 5 m pikad ja oma proportsioonide rõhutamseks pandud ühte aedikusse koos sebrade ja jaanalindudega (ca 2 m pikad), kes näisid kalekirjakute kõrval miniloomad. Kaelkirjakule oli pandud tema pea kõrgusel oleva vaateplatvormi juurde oksi närida, et ta inimestele võimalikult lähedale tuleks. Samal ajal, kui ma õhkasin kaelkirjakuid nähes ja neid pildistades, kilkas Anee, kui nägi mõnda inimest Kitty käekotti või pluusi kandvat. Eks see ole vana hea nali, et last loomaaeda viies näeb ja leiab tema hoopis teisi olevusi, kelle üle imestuda...
Suuruse vahe







Vahepeal tuli taas teha peatuseid mänguautode juures, justkui oleks loomaaiast tehtud mingi lõbustuspark. Muidugi köidab väikest last selline atribuutika rohkem kui päris loomad ja need mänguautode lõksud olid väga tihedalt kogu loomaaias. Elevantide juures käisime veel, kuid neid oli juba nii palju nähtud, et nad väga imestama ei ajanud. Üks tahtis küll londiga Renee käes olevast puuviljakausist kiiresti enda jaoks midagi virutada.

Vägevad mänguautod

Elevant tahab puuvilju



Flamingod

Loomaaia teisest otsast sõitsime sissepääsu juurde tagasi loomaaiarongiga, mis oli ka Anee soov. Hakkasime juba loomaaiast ära minema, kuid mõtlesime viimasel hetkel minna veel loomaaia keskel olevale tiigikesele vesiratastega sõitma. Anee mahtus vesirattal vaevalt meie vahele istuma. Ma ei mäletanud, et vesirattaga nii raske vändata oleks. Õigemini algul ei tundnudki seda, kuid kui Renee küsis, kas ma ka jõudu rakendan, sain aru, et seni olin jalgu lihtsalt pedaalide peal Renee vändatud hooga kaasa liigutanud. Kui aga mõlemad täisjõuga väntavad, liigub pill päris kiiresti edasi. Samas võtab intensiivne väntamine jalad ülimalt läbi; sama tunne on siis, kui laskud mäesuuskadega alla ülijärsust nõlvast ning vajad edasiliikumiseks pidevalt vahepeatusi, kuna pinge on jalgades nii tugev. Kujutasin juba ette, kui haiged mu jalalihased homme on.
Vesirattad



Saareke loomaaia tiigi keskel


Järsku vaatasin, et meie poole ujub krokodill. Korraks hakkas hirmus, kuid kohe meenusid Hendrik Relve jutustused ja tema öeldud fakt, et krokodill ei tunne läbi paadi inimese lõhna ega ründa. Lähemale jõudes tundus, et tegu on hoopis ujuva maoga, kuna ta pea oli väga peenike. Tõde selgus, kui nägime kaldal kobaras koos tundmatuid hiidsisalike moodi loomi, kes siis tegelikult seal vees ringi ujusid. Ilmselgelt ohutud, kui nad loomaaia territooriumil vabalt ringi liiguvad.
Krokodill...

...hoopis keegi teine

Bangkoki loomaaed midagi väga erilist polnud, ehk oma tasemelt on võrreldav Riia loomaaiaga. Muidugi on see mõnus ja rahulik oaas keset suurlinna, kuhu on lapsega tore päeva veetma tulla, kuid on ka paremaid loomaaedasid nähtud.

Tagasi hotelli juurde sõites tegi Anee jälle oma traditsioonilise tuk-tuki-une ja ärkas üles hotelli juures. Käisin korraks toast läbi ja läksin seejärel üksi veidikeseks hotelli ümbrusesse kondama. Astusin sisse ühte vaateaknaga poodi, mis tegelikult oli üks hiigelsuur kaubanduskeskus, kus "tänavad" sees olid ruudustikukujuliselt ning milles ära eksida oli väga kerge. Kui üks osa kaubandusest asub otse tänaval, siis teine ja varjatum pool peitub majades, kust seda ei oskaks otsidagi või omada ettekujutust, kui suur see kõik on. Muidugi müüdi taas odavaid ja halva kvaliteediga kohalikke riideid, kus samasuguseid hilpe võis kohata igas teises riideputkas. Nendel riietel pole sees ei tootja silti ega küljes paberlipikut, täiesti no name ja päritolumaatud (usutavasti ikka siit samast Kagu-Aasiast). Kaubanduskeskusest pääsesin välja hoopis teisest küljest, aga meie kõrge hotelli järgi on hea orienteeruda ja kohe sain aru, kuhu ma jõudsin. Kolasin veel mööda toidu-tänavaid ja ostsin süüa kaasa, et ka Aneele midagi viia. Õnneks üks toit osutus vähevürtsikaks ja Anee suutis seda ka süüa. Teine oli nii tugev, et ka mul purskas jälle tuld silmist. Mangosalat, mille ma palusin teha vähevürtsika, oli nii vänge, et ma seda süüa ei suutnud. Aga õnneks puuviljad on alati head.

Nüüd läks Renee üksi kondama - otsima ühte tehnikapoodi, mis pidi asuma ka meie hotelli läheduses. Me läksime Aneega veel basseini ujuma. Pool tundi oli basseini sulgemiseni jäänud, kedagi enam ujumas polnud. Basseini valgustus olid ka juba kustus ja Anee kartis poolpimedas ujuda. Ronis kiiresti välja; ma ujusin veel mõned otsad.

Renee tuli peagi linnast tagasi ning ka tema leitud kaubamaja (foorumis olla seda kiidetud) osutus odava ja võltsitud rämpsu müügikohaks. Me ei saanud aru, kuidas Taid peetakse šopinguparadiisiks - meie oleme siin kohanud vaid äärmusi - odavat ja mittekvaliteetset turukraami ning ülikalleid kõrgmoe brände, millest me kumbagi ei tarbi. Tulime Taisse kahe pooltühja kohvriga, kuid tundub, et need kohvrid siin täis küll ei saa.

neljapäev, 17. märts 2011

Ülikuum päev Bangkokis (07.03.11)

Ärkasime äratuskella peale veidi enne kella üheksat, meie jaoks üle mõistuse vara. Tuli jõuda hommikusöögile. Sõitsime hotelli 76. korrusele, kus sel päeval hommikusööki serveeriti. Jalutasime esmalt kogu hommikusöögiala läbi, et vaadata, mida pakutakse - oli lai valik pagaritooteid, salatikomponente, muna, omletti, peekonit, vorstikesi, helbeid, piima ja jogurtit, pannkooke, vahvleid ja puuvilju ning lisaks meeletu valik Jaapani ja Hiina köögi toite. Hommikul pole aga minus kübetki gurmaani ega maitseelamuste otsijat, seega käisin Aasia köökidest kaarega mööda ja otsisin üle pika aja pigem midagi euroopalikult tuttavat.

Polnud veel magusa söömiseni jõudnudki, kui avastasime, et toite korjatakse kiiruga kokku. Kell oli 9.45 ja hommikusöök pidi kestma kella 10.00-ni. Meil tähendaks kella kümneni hommikusöök, et hommikusöögile võib tulla veel kell 9.45 ja kella 10.30-ni on normaalne lauas tiksuda. Siin aga olime kell 10 terves söögisaalis ainukesed sööjad, kes võtsid veel viimaseid ampse ja lakkusid meetaldrikut (ikka Anee).

Tegime pärast hommiksööki tiiru peale hotelli 76. ja 84 korrusele ning tõdesime, et kõrguse vahet enam nende korruste vahel ei tunneta ja ka vaade justkui ei muutuks (linn ei tundu madalamal). Hotell on 303 m kõrge ning kannab Bangkoki kõrgeima hoone tiitlit. 84. korrus meenutas Tallinna teletorni vaateplatvormi ning tundus interjöörilt olevat samast ajastust. Üllatusena selgus, et hotell oli ehitatud aastal 1997. Ei saanud aru, kuidas sai see hotell olla "luksuslik 4-tärni hotell" nagu kirjas oli. Lisaks oli internet ka tasuline ja mitte kõige odavam, aga meil oli seda vaja, kuna Eestis olid just olnud valimised ning tulemusi tahtsime kangesti teada.
Vaade Bangkokile Baiyoke Sky hotelli 76. korruselt

Tundus, et selles hotellis leidub pidevalt mingeid pisiasju, mis mind häirisid. Lisaks oli mu nohu läinud nii hulluks, et silmi oli raske lahti hoida, tatt muudkui voolas ja see süvendas mu tujukust. Mu emotsioonid kandusid kohe Aneele üle ning ta hakkas hotellituppa jõudes nutma ja rääkima koduigatsusest. Pidin end kokku võtma, kuna Anee on ikka täiesti veel minu mõjuväljas ja minu tujud mõjutavad tema tujusid. Läksime Aneega 20. korrusel asuvasse hotelli välibasseini. Tundsin, et õues päikese käes on mu nohu palju parem ja seega ka ujumisest ei öelnud ära.
Hotelli basseinis

Pärast ujumist plaanisime minna linna. Basseini ääres väga palav ei tundunud, kuna kerge tuuleiil puhus, kuid all tänaval oli haiglaselt lämbe. Peatasime esimese tuk-tuki, et sõita Wat Aruni templi juurde teisel pool jõge. Kauplesime hinna 80 bahti (ca 30 kr) peale, kuid juba mõnesaja meetri pärast saime aru, et nii odavalt lubatud sõidu taga on siiski veel midagi. Jälle tiriti meid "turismiinfodesse", millest ka teisel Bangkoki päeval kirjutasin. Edasi ei sõitnud, astusime seal samas tänava peal maha. Proovisime leida tuk-tuki, mis meid otse templini viiks. Uskumatu, aga vähemalt kolm tuk-tuki juhti ja paar taksojuhti keeldusid meid vähegi normaalse hinna eest viimast otse templini - ikka öeldi, et on üks vahepeatus. Lõpuks leidsime takso, millega sai otse templini.


Wat Arun



Vaade Wat Aruni templist jõele


Järsud trepid

Kuidagi peab trepist alla saama

Wat Aruni templit olin teisel Bangkoki päeval näinud ka mööda jõge sõites. See tundus nii teistmoodi ja huvitav ehitis, et tekkis tahtmine vaatama minna. Päike hammustas ja kuumus lämmatas, jõime liitrite kaupa vett. Templi territooriumil tuli taas õlad katta - nii pidin ma palavusest hoolimata tõmbama endale peale ka salli. Lisaks sellele tuli templi otsa ronida (polnud kohustuslik, me ise tahtsime) mööda selle nö välisseinas olevad treppe, nagu järsu püramiidi otsa. Kui püstloodis trepist üles ronimine midagi väga keerulist pole, siis alla tulemine on midagi hoopis raskemat. Juba treppidest alla vaadates hakkas hirmus. Kukkudes oleks maandunud otse maapinnale, vahetasandeid ei olnud. Renee pidi võtma Anee sülle ja tulema kuidagi tagurpidi alla ülijärskudest treppidest, mille astmetele tema terve jalalaba isegi ei mahtunud. Aga see tempel oli tõesti nii eriline, et tasus selle otsa ronida. Pühakoja territooriumil oli veel hooneid, kus sees oli nii Buddha kujusid kui päris Buddha munki; käisid usurituaalid.


Õnnelik inimene pääses Buddha munga juurde


Templist üle Chao Phraya jõe tagasi sõitsime praamiga, mis läks kohe templi kõrvalt; sõit vaid paar minutit, kuna jõgi pole lai. Jätkuvalt oli palav, kuid otsustasime siiski minna veel Hiinalinna kondama. Kõndimine edenes väga vaevaliselt, seega võtsime tuk-tuki, kuigi Hiinalinn oli päris lähedal. Tuk-tuki juht ütles, et esmaspäeviti on Hiinalinnas ja üldse kogu Bangkokis kõik turud kinni. Ütlesime, et jalutame niisama. Tänavaäärne kaubandus oli siiski püsti, küll veidi väiksemas mahus kui tavapäraselt. Kaupa oli palju, aga ega midagi osta küll ei igatsenud. Jäin küll mõnda asja uurima, kuid kõik see tundus olevat odav saast, mis laguneb väga kiiresti.
Sõit praamiga üle Chao Phraya jõe

Töö vajab tegemist...


Lehvik Hiinalinnast

Hiinalinna kingapoes

Anee oli väsinud, seega võtsime tuk-tuki, et tagasi hotelli sõita. Anee jäi tuk-tukis kohe magama ning magas, kuni Renee ta hotellivoodis maha pani - ei ärganud üles, kui teda tuk-tukist välja tõsteti, mööda rahvasumma Renee süles trügides ega isegi kahes liftisõidus.
Uni ei hüüa tulles...

Pärast väsitavat ja kärarikast päeva tagasi vaiksesse hotellituppa jõudes tundus siin päris mõnus. Olime hotellitoa omaks võtnud ja isegi Aneele tundus nüüd, et pärast palavas linnas pikalt kõndimist on päris mõnus rahulikult voodi peal oma mänguasjadega mängida. Käisime veel pimeduses kõik koos basseinis ujumas, teisi inimesi enam basseinis polnud. Veest välja tulles oli päris külm - väga haruldane tunne siin Tais ja vaatamata sellele, et selja taga oli äärmiselt kuum päev, tundus külmatunne päris vastik.
Bangkoki tänavad õhtul

Lihavardad

Õhtul mõtlesime veel tänavale kondama minna. Üllataval kombel ei õnnestunud aga meil hotellist väljuda, kuna liftid ei töötanud. 64. korruselt jalgsi koos lapsega alla minek tundus ka liiga karm ettevõtmine. Ootasime veidi veel toas ning mõne aja pärast olid liftid taas töökorras, küll aga äärmiselt ülerahvastatud, kuna selline seisak nii suures hotellis tekitab ikka paraja kaose. Käisime õhtupimeduses hotelli ümbruses Pathumwani piirkonnas jalutamas ja süüa otsimas. Otsustasime tänavatoidu kasuks ning sõime ringi kolades igasugust maitsvat kraami - lihavardaid, grillitud maisitõlvikut, puuvilju. Väga odav on selline toit.