pühapäev, 12. september 2010

Pädaste mõis - Eestimaa pärl

Alustasin selle loo kirjutamist kolm kuud tagasi, kuid mul tekkis vahepeal loominguline madalseis, mistõttu jäi see kirjatükk seisma. Maikuu viimane nädalavahetus Pädaste mõisas oli aga nii elamusterohke, et kahju oleks sellel mälus tuhmuda lasta. Võtan nüüd kogu olemasoleva pildimaterjali ette, sobran oma mälus, tüütan detailide asjus kaasreisijaid ja rändan ajas kolm kuud tagasi…
Toa Pädaste mõisas broneerisime juba selle aasta varakevadel läbi Estraveli, kui sealt väga hea pakkumise saime. Plaanisime minna kolme perega ning lapsed kaasa võtta. Mõned nädalad enne minekut saime aga kirja, kus teatati, et alla 6-aastaseid lapsi kahjuks Pädaste mõisa restorani õhtusöögile ei lubata. Esmane reaktsioon oli hämmeldusttekitav - pole veel kohanud Eestis restorani, kuhu lapsi ei lubata. Ma ei teadnud, kas mõista või hukka mõista neid reegleid. Ok, ma saan aru, et kisavad ja toiduga plökerdavad lapsed viietärnihotelli gurmeerestoranis pole tore vaatepilt, aga ma eeldan, et inimestel on taktitunne ja selliselt käituvate lastega ei minda ka söögikohta, kus oodatakse reserveeritud olekut.

Ma polnud seni mõelnud, et me võiks reisida ilma Aneeta, igale poole võtsime ta kaasa (ma polnud selle 4 aasta ja 4 kuu jooksul olnud ühtegi ööd Aneest lahus). Järgi mõeldes tundsin, et saame juba mõlemad kaks päeva ilma teineteiseta hakkama ning lähengi esimest korda üle pika aja Reneega kahekesi nädalavahetuseks puhkama. Kuna lastega restorani ei lubatud, olid ka teised kaasreisijad sunnitud lapsed nädalavahetuseks vanavanemate hoolde jätma. Tõe huvides olgu öeldud, et meile pakuti alternatiivina õhtusööki toas või õhtusöögi ajal lapsehoidu, kuid ei peen õhtusöök hotellivoodis patjade vahel ega näljased lapsed lapsehoidja kantseldada polnud meile vastuvõetavad variandid. Nii jäi meie algsest kümnesest reisiseltskonnast alles vaid kuus täiskasvanut.

Esimene päev (28.05.10)
Kuna meil praamile sõiduauto kohta õigel ajal broneeringuga saada ei õnnestunud ja elavas järjekorras ootamine on üks haigemaid aja surnukslöömise viise, siis otsustasime auto jätta Virtsu sadamasse ning kutsuda Kuivastus Pädaste transfeeri endale vastu. Nii me siis marssisime jalgsi praamile, kaasas hiiglaslik kohver, suur foto- ja käekott - mul lihtsalt võib kõike seda vaja minna…
Pädaste mõisa Tõllakuur

Olime oma seltskonnast esimesed kohalejõudjad. Vastuvõtt väga meeldiv ja asjatundlik. Saime ööbimiskoha Pädaste mõisa kõrvalhoonesse, endisesse tõllakuuri, tuppa nimega Pater Noster (minul tekkisid seosed gümnaasiumiaegse ladina keele tunniga, kuid sellist nime kandvat ka üks lähedalasuv laid). Meie Isa Palve tuba oli läbi kahe korruse avatud ruum - Muhu tikanditega diivanikatted, unikaalne vana mööbel, mille autentsust on näha silmaga ja tunda ninaga (vana maja lõhn). Tegime Reneega tiiru mõisa ümbruses - milline maaliline Muhu idüll kadakatega palistatud mere ääres. Lamamistoolid puidust terrassil otse mere piiril, vana võllakiik niidetud muruplatsil… ja kui on soov siia tulla helikopteriga, siis maandumisplats on kohe kiigeplatsi kõrval. Piilusime sisse ka peamajja ja seal asuvasse restorani - tõotas tulla tore õhtu.

Kiik mere ääres

Helikopteri maandumisplats

Vaade Pädaste mõisa peamajale mere poolt

Peagi jõudsid kohale meie sõbrad Ingrid ja Margus, kes õigeaegse broneerimisega said ka auto saarele kaasa võtta. Õhtusöögini oli veel kõvasti aega, nii läksime Muhu saarele ringi sõitma ning kerget söögipoolist otsima. Jõudsime Pädastest lühikese sõidu kaugusel asuvasse Liiva külla Muhu kalakohvikusse - väike majake otse Kuivastu-Kuressaare maantee ääres, hubane ja tagasihoidlik interjöör. Kuna just toodi kõrvallauda väga hästi lõhnav ja isuäratav kalasupp, siis küsisin lõhnadest hullutatuna endale ka sama supi. Ei pidanud pettuma - supp oli mõnusalt rasvase puljongiga, aus kraam kõik sees, kohe tõsiselt üks parimad kalasuppe, mida ma söönud olen. Magustoiduks võtsin tükikese kodust purukattega rabarberikooki - kah maitsev.

Oli ilus päikeseline õhtupoolik ning mõtlesime veel veidi Muhu saarel ringi sõita - meie Reneega polnud käinud Nautses Muhu saare turismimagneteid, jaanalinde, vaatamas. Kohale jõudes oli aga pääs jaanalindude juurde selleks päevaks suletud. Ostime kompensatsiooniks kümne krooni eest pileti 1880-st aastast pärit Eemu tuulikusse - kitsast trepist üles pugedes ootas ees veidi uuem kultuurkiht - oma kohalolu olid vana tuuliku seintele jäädvustanud nii Igor Sillamäelt kui ka paljud teised tegelased. Seinale oli kirja pandud ka veskist saadud emotsioon, mille teistkordne äratrükkimine minu tsensuuri taha kinni jääb, kuid mis oma absurdsuses pakkus meile nalja veel terveks nädalavahetuseks. Lihtsalt teatud sorti naljad elavad vaid kindlas kontekstis ning neid edasi rääkides on pool naljast juba kaduma läinud.

Pädastesse olid kohale jõudnud ka meie sõbrad Anneli ja Marek. Toimus väike tutvumisring, kuna meie sõbrad Anneli ja Marek ning Ingrid ja Margus polnud omavahel tuttavad. Enne õhtusöögile minekut jagasime oma hiigelsuurest kohvrist veidi riideid ka sõpradele, kes polnud arvestanud kõige vajalikuga. Pärlid kaela, klõpskingad jalga ning läksime Alexandri restorani täppe ja triipe maitsma. Paketis oli meil sees kolmekäiguline peakoka valitud menüüga õhtusöök. Mõnikord võib päris põnev olla, kui toite ise ei vali ning kogu õhtusöök kujuneb üllatustejadaks. Koka tervitusampsuks oli midagi molekulaargastronoomia vallast - värskelt marineeritud kurgist valmistatud vaht. See imepisike kausike oli selle toidu jaoks täiesti piisav kogus; ei ütle, et halb, aga huvitav. Eelroaks pakuti odrakruubist valmistatud kreemjat rooga, orsottoks saaks seda nimetada. Juures kohalik kitsejuust, maapirn ning heinas küpsetatud peet; heina maitse oli selgelt tajutav. Uued ja põnevad maitsed. Pearoaks toodi meile smooritud veise põsk musta trühvli kreemi ja luuüdiga. Konservatiivsele maitsele võivad loomade tavapäratud kehaosad toiduna mõjuda veidi kõhedusttekitavalt, kuid reaalsuses oli peakokk Peeter Pihel suutnud teha imesid. Veise põsk oli mahlane, just paraja küpsetusastmega, detailid nagu luuüdi ja musta trühvli kreem lisasid täiust.
Pädaste küpsetised

Hapuoblikajäätis

Ei saa jätta mainimata Alexandri restorani imelisi meega pintseldatud minileibu ja ciabattasid, samuti krõbedaid pähklileivaõhikuid, lisandiks karulauguvõi. Tundsime end mõnusalt, nautisime head toitu ja tuleb tõdeda, et sellises kohas on tõesti parem käia ilma lasteta. Enne magustoitu saatis kokk lauda veel ühe tervitusampsu - kama. Mina muidu kama ei söö, kuna mul on vastumeelsus hapupiimatoodete vastu. Ettekandja ütles muiates, et nii head kama pole te veel saanud. Ma olin lummatud, see oli ülimalt maitsev. Toidufriik nagu ma olen, uurisin kohe koostisosi ja valmistamistehnoloogiat lähemalt. Mind üllatas ettekandja professionaalsus - köök pole vaid koht, kust toit tormates välja tuuakse ja mustad nõud sisse viiakse, vaid need inimesed tõesti teavad siin pakutava toidu kohta detaile rääkida. Kama oli valmistatud vahukoorega, lisaks apelsinikoort; sõrmkübaramõõtu serveerimisnõu oli omal kohal - sellist toitu kausitäis süüa oleks võimatu. Etteruttavalt olgu öeldud, et proovisin sellist kama ka kodus ise teha, retsept ise tuletatud, üleval ka minu toidublogis. Kevadest inspireeritud oli ka magustoit - hapuoblikajäätis röstitud tatra ja astelpaju brüleekreemiga. Tundub, et mul jääb kiidusõnadest puudu - see jäätis oli klass omaette - midagi nii originaalset, hooajalist, puhtamaitselist. Seda ei kujuta ette, kui ise maitsnud pole, kuna hapuoblikat ei sööda tavaliselt magusana. No ja loomulikult pidin hapuoblikajäätist ka kodus ise järgi proovima, ikka omaalgatusliku retseptiga. Nurrusin rahulolust - millist naudingut ikka hea toit pakkuda võib. Maitsenaudingud on nii omaette ja piiritu maailm, vähemalt minu jaoks…. See on minu sõltuvus, mida ma pidavalt toidan nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Teine päev (29.05.10)
Kohtusime taas hommikusöögilauas - maast laeni klaasseinaga majast eenduv restoraniosa, kus just imelise päikeselise ilmaga on eriti mõnus peesitada ja hommikusi päikesekiiri püüda; õhtul mõjus see koht täiesti teistmoodi.
Hommikusöögil Alexandri restoranis

Nurr...

Hommikusöök oli suures osas buffet-lauas, kuid osa toite sai ka tellimise peale (ja raha eest). Esmane kogemus, kus hommikusöögilauas tuleb omletti või pannkooke paraja summa eest menüü järgi tellida - tulemus oleks võinud olla rohkem üllatav - serveering oli pigem keskpärane. Buffet-lauast leidis erinevaid koha peal valmistatud leibu-saiu, pisikeses Pädaste-logoga pakikeses oli seal samas valmistatud müsli. Värskeltpressitud apelsinimahl, päikesepaiste, hingestatud toit - milline imeline hommikusöök.


Päikesepaistest hoolimata oli ilm õues tuuline ja kevadiselt karge. Mõtlesime Ingridi ja Margusega minna saarte peale ringi sõitma, Anneli ja Marek jäid nautima teineteise seltskonda. Alustasime sealt, kus eelmisel päeval pooleli jäime ehk Muhu jaanalinnufarmist. Meid võttis vastu farmi peremees isiklikult, kes oli enda sõnul laupäeva puhul lastud inimeste sekka ning meile väga detailselt ja agaralt hakkas jutustama jaanalindude eluolust. Lisaks eksootilistele jaanalindudele elavad samas Muhu saarel ka mitut eri liiku kängurud - on suuremaid, on väiksemaid ja nad on naljakad. Ka nende elust ja omapäradest saime me peremehe käest kuulda. Igal juhul oli see väga hariv jalutuskäik ja vestlus; sel hetkel oli küll kahju, et lapsi kaasas polnud. Jaanalinnuroad jäid sel korral maitsmata.
Muhu jaanalinnud

Kängurud jooksuhoos

Pikutav känguru

Mõtlesime sõita Kuressaarde, käia seal turul ning kui millalgi kõht peaks tühjaks minema, siis ka lõunal. Kuressaare turult ostis Ingrid paar tuulehaugi, mina uhke Muhu tikandiga käekoti, mis sai mul terve suve totaalseks lemmikuks. Korraks said nagu plaanid otsa, kuna uuesti sööma minna oli veel vara ning Kuressaares on käidud ka ikka omajagu. Margus pakkus välja, et sõidaks Sõrve poolsaarele - meie seal varem käinud polnud - seega väga põnev. Tee Sõrve Sääre suunas oli kuidagi kummaliselt tuttav, kuigi ma seda mööda kunagi sõitnud pole, võib-olla on need mõned teised käidud paigad, mis selle sarnased on, kuid kindlasti ei pärine need Saaremaalt.

Mida rohkem kõht tühjenes, seda enam tekkis isu suitsukala järele, lootsime seda tee pealt juurde saada ja käisime ka mõnes sildiga viidatud kohas värsket suitsukala otsimas. Kala oli kas otsas või polnud veel valmis ning nii tuli meil nelja peale leppida vaid kahe tuulehaugiga, mille me Sõrve poolsaare tipus Stebeli rannapatarei varemete juures nahka pistsime. Militaarehitiste varemeid kohtas Sõrves päris mitmes kohas - omamoodi võikad vaatamisväärsused.

Kahest kalast jäi selgelt väheseks ning maitse suhu saanuna otsisime lisa. Sõrve Säärest leidsime Paargu kalarestorani - tõotas olla kohalik ja ehe. Menüüs leidsime ka mitmeid Saaremaa vete kalu, kuid kahjuks need vaid paberi peale menüüsse jäidki ning reaalselt neid sel päeval polnud. Sõrve Sääres alati ja igalt poolt kättesaadavat lõhe süüa tundus mitte väga ahvatlev - nii otsustasime siiski tagasi Kuressaarde sõita.

Kuressaares maandusime restoranis Muusa, mis asub Arensburgi hotellis (oleme seal hotellis paar talve tagasi veetnud pika nädalavahetuse). Näljast nõrkenuna tellisime mitu käiku head ja paremat. Enim jäi meelde lamba sisefilee punaveini-rosmariiniastmes, mis oli lausa võrratu. Tellisin seda selgelt inspiratsiooni jaoks, kuna lamba sisefileega toimetan ma kodus päris sageli. Loomulikult pinnisin ma välja ka veidi retseptist ja valmisprotseduurist.
Lamba sisefilee restoranis Muusa

Kõhud hilisest lõunasöögist täis, asusime tagasiteele Pädaste poole. Meie seltskonnal oli kella 18.30-ks broneeritud saunaõhtu ning punkt kell 18.30 me Pädaste mõisa hoovi tagasi ka jõudsime - kusjuures terve päeva jooksul polnud me aega planeerinud, lihtsalt kulgesime mõnusas rütmis. Väga teistmoodi, et ei pea oma plaane tegema lapse uneaegade ja soovide järgi. Saun oli mõnus - puuküttega ahi ja külmaveetõrs õues. Joogiks pakuti kevadist nurmenukuteed. Saunaga samas majas oli ka spa, mille hinnakiri on ikka klass omaette. Siin saab sisustada oma päeva kümnetel Pädaste mõisa poolt pakutavatel viisidel - kui aga rahakott lubab. Oled puhkusel Pädaste mõisas ning võtad paketi, kus saab lisaraha eest osta aega puhkuseks….
Pädaste sauna terrass ja külmaveetõrs

Pärast sauna läksid Anneli ja Marek restorani, kuna nemad elasid siiani vaid hommikusöögist, meie aga tundsime, et olime liiga hilja lauast tõusnud ning uuesti sööma küll ei kiirustanud. Mina käisin pärast sauna veel mõisa ümbruses ja mere ääres pildistamas, oli jätkuvalt tuuline ja külm õhtu.

Mõtlesime, mida veel õhtul peale hakata. Meie toa vastas uksel oli silt "Kinosaal" - uurisime selle võimaluste kohta. Kinosaal küll oli olemas, kuid film oleks pidanud endal kaasas olema. Meil oli suur kohver küll, kuid igaks juhuks DVD-sid pole seni veel kaasa pakkinud. Kuna filme kusagilt saada polnud, küsisime, et äkki saab kinosaalis vaadata õhtul toimuvat Eurovisiooni. Algul öeldi, et telekapilti sinna tõenäoliselt saada ei õnnestu, kuid lubati siiski midagi ette võtta. Pädaste personalile kiidusõnad leidlikkuse eest, kuna erisoovidele osati alati vastu tulla ning püüti lahendusi leida.
Pädaste kinosaalis

Nii teatati meile mõne aja pärast, et kinosaal on meie päralt ning Eurovisiooni otseülekanne on suurel ekraanil. Juhuu - astusin toauksest kaks sammu ja olingi kinosaalis - kaheksa lamamistooliga väike heliisolatsiooniga seinade ja suure ekraaniga ruum. Kuigi Eurovisioon pole mind juba aastaid teleka ette naelutanud, oli seltskonnas lõbus seda koos vaadata ja lemmikutele pöialt hoida. Tõin näksimiseks peamajast Pädaste rukkileiva õhikuid, mis on mu südame juba ammu võitnud - need imeõhukesed metsapähklitega kuivikleivad on müügil ka Stockmannis.
Hommikusöögil, teine päev

Viimane hommik Pädastes möödus pikka hommikusööki nautides. Pädaste mõis võlus oma asukoha, interjööri, teeninduse ja loomulikult toiduga mind täielikult. See on koht, millele ma tagantjärgi sageli mõtlen, mille tasemega ma paratamatult edaspidi kõike võrdlen. See koht kutsub tagasi.

kolmapäev, 1. september 2010

Vastakad tunded Vihula mõisast

Oleme aastaid Eestimaist spapuhkust harrastanud - korduvalt on läbi käidud enamus Eesti spahotelle erinevates Eesti nurkades, nähtud nende hiilge- ja langusaegu, kogetud väga erineva tasemega teenindust ja restorane. Kodumaiste majutusasutuste seas on viimastel aastatel jõudsasti arenenud mõisad - just mõisaid ja nende restorane me nüüd avastamas käimegi.


Augusti viimasel nädalavahetusel võtsime ette Vihula mõisa, mis oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud ja ootas oma korda. Kutsusime kaasa oma tuttava paari (koos 2-aastase lapsega), meie otsustasime viimasel minutil oma neljapoolese tüdruku üheks ööks vanavanemate seltsi jätta.

Vihula mõis asub 1,5-tunnise autosõidu kaugusel Tallinnast - põhjarannikul, Lahemaa rahvuspargi piiril. Põhjarannik on justkui palistatud imeliste mõisatega - tee Vihulani kulgeb mööda Palmse ja Sagadi mõisatest, mõisad jätkuvad ka Virumaal.

Paljude mõisate juures on säilinud pikk põlispuudest allee, mis viib mõisatrepini - nii ka Vihulas. Paradoksaalne on see, et kunagised mõisnikud neid alleesid kunagi nii suurte ja võimsatena ei näinud - seda imetleme nüüd meie mitusada aastat hiljem. Esmamulje mõisast on imeline - kõik, mis varem piltidelt nähtud (ja uskuge, Vihula mõis on panustanud kvaliteetsetele ja kunstilistele fotodele oma kodulehel), on veelgi uhkem. Toa saame 1880. aastal historitsistlikus stiilis ehitatud peamaja kolmandal korrusel, otse hiiglasliku mantelkorstna kõrval, kuhu viib aina kitsenev trepp (õnneks suutsin oma suure kohvri sel korral kaasa võtmata jätta). Interjööris on väga oskuslikult ühendatud vana ja uus - sisekujundaja on tublisti vaeva näinud ning saavutanud harmoonia ammuste aegade ja tänapäeva vahel. Silm naudib seda ilu - kontrastid tumeda ja heleda, kerguse ja raskuse ning vana ja uue vahel. Siseviimistluse kvaliteet on kõikides ruumides perfektne.

Vihula mõisa peamaja Zen Deluxe tuba

Kuna spahoolitsusteni on meil veel aega, teeme jalutuskäigu mõisaterritooriumil. Ilm on päikeseline, kuid juba sügisehõnguline. Mõisa peamaja tundub väga eklektilise stiiliga ning selles puudub igasugune sümmeetria - maja fassaadil kohtab nii kaarjaid, kandilisi kui kolmnurkseid detaile, lisaks on kivist peamajal puidust juurdeehitus ühel tiival (tõenäoliselt sama põhjus, mis mitmel teisel mõisal - kivist peamaja oli talvel külm, seal inimesed haigestusid ja surid). Kuna peamajaga külgnevad veel mitu erineval tasapinnal asetsevat hoonet, mõjub see eklektika kummalisel kombel väga efektselt - eriti tagantpoolt vaadates. Mitmel tasapinnal katused ning erinevate värvide ja materjalidega maja seinad mõjuvad pigem mõne Euroopa (miks mitte ka Tallinna) vanalinna tänavana, kus erinevaid maju üksteise küljes hulganisti koos.

Vihula mõisa härrastemaja (peamaja)


"linnake" Vihulas

Ringkäigul märkame tõllakuuri taga hiiglasuurt mõisaaeda, mis on suuremas jaos õunapuude all. Ühes aianurgas on kujundatud peenrad, millega lähemalt tutvudes selgub, et seal kasvatatakse maitsetaimi. Kunagi olid siin ka kasvuhooned, mis sõja käigus rüüstati.


Vaade Vihula mõisale tiigi tagant


Vihula mõisa pesuköök ja peamaja

Vihula mõisa asukohaks on 16. sajandil valitud looduskaunis koht. Eriti maaliliselt mõjuvad mõisate ja losside asukohad, mille tasapinnad vahelduvad ning mille juures on looduslikud veekogud. Igal juhul on see inimene, kes kunagise hoonestuse Vihulas paika pani, täielik geenius - nii hästi läbimõeldud mõisakompleksi pole ma varem näinud. Samas on Vihula mõisa rüüstanud mitmed sõjad ja tulekahjud, selle hooneid kasutatud vanadekodu ja kolhoosikontorina. Praeguseks on mõis läbi suure töö saanud tagasi oma hiilgeajad. Mõistagi on enamus mõisakompleksi hooneid saanud tänapäeval teistsuguse sihtotstarbe - tõllakuurist on saanud spakeskus, aidast konverentsikeskus, pesuköögist majutusasutus jne.

Teemaja


Vaade mõisale silla juurest

Vihula mõisakompleksile annab maalilist ilu Mustoja jõgi, mis veskitammist ülevalpool moodustub tiigiks. Tiigi keskel asub saareke ning kaarjad sillakesed. Tiigivees märkan rohkelt vesiroosilehti, mis oma õitsemise ajal sobivad selle imelise mõisakompleksiga kui valatult. Ah, milline pulmakoht see on! Tiigi kõrgemal kaldal seisab imelise vaatega teemaja, kus saab leevendust suvekuumale või talvekülmale. Selliseid kohti vaadates unistan, et elaksin ajal, mil daamid promeneerisid mõisa ümbruses uhkete kleitide ja päikesevarjudega…


Koht peegelduse imetlemiseks

Kleidi asemel tõmban peagi selga hommikumantli ning lähen üle hoovi tõllakuuri pediküüri ja massaazi. Tõllakuuri alumine spakorrus on saanud kaasaegsed maast laeni aknad, kus saab enne või pärast hoolitsusi lamamistoolidel peesitades rüübata kosutavat teed või karget jäävett. Huvilised saavad tõllakuuri taga nautida ka tünnisauna või mullivanni - vaatega mõisa aiale.

Õhtu otsustame veeta restoranis - kuna kõik senikogetu on mõisas vaid kiidusõnu pälviv, siis ootused restoranile on kõrged. Restorani sisenedes on tegu, et meid märgataks - teenindajatel on käed-jalad tööd täis ning laua saamiseks tuleb meil endal jõupingutusi teha. Restorani menüüs on nii turvalist klassikat (Caesari salat, tomati-mozzarella salat, brüleekreem) kui ka põnevat ja ettearvamatut (metssealiha ja üks tundmatu kala). Juba tellimust tehes selgub, et ettekandjaneiu teadmised restoranis pakutavast toidust on puudulikud et mitte öelda olematud. Joogid saabuvad lauda ca pooletunnise ootamise järel, ettekandjal puudub mälu, kes mida tellis. Kuna eelroogi pole jätkuvalt saabunud, tuuakse näljapetteks lauale leivakorv - ja oh üllatust - Leiburi lindikesega kaunistatud ja Leiburi toodanguga täidetud. Kirde sai on küll viimane asi, mida ma restoranis süüa tahaks…

Eelroaks tellitud Caesari salati sisse on eksinud tomat, lõhelisand on kuiv (leige, aga peaks oletatavasti olema soe) ja üleküpsetatud, kastet teen ise paremat, krutoonide pealt on kokku hoitud. Klassikaline seljanka on kõike muud kui klassikaline, väga tummine, aga mitte halb. Pearoaks vaatasime Reneega mõlemad metssealiha, kuid reeglina lepime me siiski kokku, et tellime erinevaid toite - maitseme üksteise juurest. Pearoad tuuakse lauda, kuid unustatakse ära, et nende söömiseks on vaja ka nuge-kahvleid. Meil läksid käiku siis veise- ja metssealiha. Viimases peab kõvasti pettuma - metssealiha on nii vintske, et mu kahvel kolksatab mitu korda vastu taldrikut ning üle paari ampsu ma seda süüa ei suuda. Lisand näeb välja ja maitseb peenelthakitud ühepajatoiduna. Nihverdan Renee taldrikult endale pool veiselihast - see on medium küpsetusastmega, puhta maitsega ning suussulav.

Vihula mõisa peamaja lauda poolt

Kui algul polnud kindel, kas magustoitu enam süüa jõuan, siis aeglaselt kahe tunni jooksul söödud toit tõotab kõhus sopikest ka magustoidule. Lapsele sai maiustamiseks menüü järgi tellitud "kodune kook". Kui kujutada ette kodust kooki, siis see on lihtne, kindlasti mingi marjade/puuviljade kombinatsioon mure- või pärmitaignaga. Vihula kodudes küpsetatakse aga väga eksklusiivseid kooke - lauda saabus suurel taldrikul pisike ümmargune toorjuustu-šokolaadikook, kaunistatud vaniljekastme- ja maasikasiirupinirega. Kuna brüleekreem oli otsas ja muud huvitavat magusat silma ei hakanud, tellime Reneega kahepeale sama koogikese. Küsin ka mate teed. Ettekandja puutub terminiga "mate tee" silmnähtavalt esmakordselt kokku ning tahab tuua mulle latet. Täpsustamise peale lubas siiski leida rohelise tee. Lauda saabub tass kuuma veega ning Tetley kotikeses tee - mu hämmeldus on nii suur, et ma olin sunnitud selle samal hetkel sõnadesse panema ja suuri silmi tegema. Ma tõesti ei taha olla üleolev, aga see kotikeses tee sellise hinnaklassiga restoranis tekitas tõsist hämmeldust. Küsisin valge suhkru asemel rafineerimata suhkrut; kuna seda polnud, siis mett. Pooltühi meekauss, mis lauda saabus, oli kleepuvate äärte ja lusikajälje järgi hinnates rännanud lauast lauda…

Restoranist lahkuda soovides ei leia me ei saalist ega tagaruumist ühtegi ettekandjat; sama probleemi ees on veel mitu laudkonda. Taharuumi sisse piiludes paistavad kilega kaetud kausis hommikusöögilaua viilutatud kurgid (ju siis kokk ei taha hommikul vara ärgata ja teeb eeltööd eelneval päeval ära…). Kuna panime eelnevalt toidud toa arvele, lahkusime restoranist.

Kella 10 paiku hommikusöögilauda jõudes on eelneval õhtul tükeldatud kurgid juba ära söödud. Ära söödud on ka praktiliselt kõik muu, igas nõus kohtab kas jäänuseid või otsakorral toitu. Valikus on jätkuvalt (veel üks päev vanem) Kirde sai… Või, mis on otsa lõppenud ja mis palumise peale uus tuuakse, on hoopis margariin. Juurde tuuakse vaid seda, millele tähelepanu juhtida, kuigi hommikusöögi lõpuni on jäänud veel ca tund aega.

Märkasime juba eelmisel päeval hotelli ümbruses elektriga töötavaid golfiautosid, mida ka külastajatele renditakse. Võtame ühe auto tunniks ajaks oma seltskonnale. Sõidame läbi kogu mõisaterritooriumi, satume kruusateega põlismetsa, oleme kordamööda roolis ning mõisa juurde tagasi jõudes on meil ikka veel pool tundi aega. Kuna olime auto peal viiekesi, siis väga kiiresti see edasi ei liikunud. Renee teeb ettepaneku katsetada autot üksinda. Oleme parajasti mõisa taga mäenõlval ning katsetame kordamööda, kuidas masin ühe inimesega roolis mäest üles kiirendab…. ja mis hoo sellega mäest alla kimades sisse saab. Saades kiiruskatsetest innustust, otsustame me aega parajaks teha ühte kurvilist ja mägist ringi mööda sõites. Kordamööda ja stopperiga aega võttes. Nalja ja naeru on igal juhul täie raha eest. Lõpuks teeme veel viimase kiiruskatse viiekesi ja jõuame tõdemusele, et üksi saab selle masinaga edasi ikka oluliselt kiiremini.


Kiiruskatsed golfiautoga

Restoran on vaieldamatult iga tsivilisatsioonist eraldatud hotelli süda - see on ajaveetmiskoht, kuhu inimesed ei tule pelgalt nälga kustutama. Lihtsalt väga ilusas kohas öö veeta pole kindlasti esmane põhjus, miks siseturismi harrastatakse - ikka hotelli pakutavad teenused on need, mis kutsuvad sind tagasi või jätavad külaskäigu viimaseks. Ma olen alati mõelnud, kui mingis kohas teatud asjaolud pettumuse valmistavad, kas ma peaks selle enda teada jätma (ja edaspidi antud asutust vältima) või teavitama omanikku toimuvast. Ei taha nagu solvata, aga soovitusi olen jagama lahke. Sel korral leppisime kokku, et kirjutame kahe perega ühise kirja ning saadame selle hotelli tegevjuhile. Süda tilgub verd, kui näed väliselt suurima püüdlikkusega tehtud asja seest nii mädana. Restorani väärtused ei tundu kogetu põhjal ühtivat ülejäänud mõisaga. Ma annaks Vihula mõisa kogu olmele kõrgemad punktid kui Pädaste mõisale, kuid restoran ja teenindus jäävad praegusel hetkel ikka kõvasti alla. Panin tegevjuhile kirja väga põhjaliku ülevaate toimuvast, mainides ka kõike positiivset ning jagades ettepanekuid olukorra parandamiseks. Tegevjuhilt saadud vastus oli poliitiliselt korrektne tänuavaldus, kuid ei paistnud siirana.

Mõisa (veel renoveerimata) veski

Käisime Vihulas uuesti 2013 aasta märtsis - emotsioonid vaid positiivsed, nüüdseks ka restoran selle imelise koha vääriliseks muudetud. Uusi muljeid saab lugeda siit.