kolmapäev, 28. aprill 2010

Üks mõtlemapanev päev Stockholmis (20.04.10)

Olen siiani reisielamusi kirja pannud kaugematest maadest; lähiriikide külastusi pole varem blogis talletanud. Ega ma ühepäevasele Stockholmi kruiisile minnes ka sel korral mõelnud seda lühikest naaberriigi väisamist kirja panna, kui reisi lõpp poleks kujunenud nii ekstreemseks, et selle peale mõeldes mu süda veel mitu päeva pärast reisi kiiremini põksuma hakkab.

Stockholm, mida olen külastanud lugematul arvul kordi, tundus olevat igati turvaline koht, kuhu lastega päeva veetma minna, arvasin, kui mu sõbranna mind ja Aneed endaga kruiisile kaasa kutsus. Olen ka korra varem Aneega kahekesi Stockholmis käinud, kuid eelmisel korral piirnes see vaid lennusõiduga Rootsi ning seal ootas meid juba ees (tööreisil olev) Renee. Kõik teised reisid oleme teinud perega koos, mistõttu vastutuskoorem on lasunud alati Renee õlul. Mitte, et ma kaasa ei mõtleks, aga psühholoogiliselt tunneb tema end põhivastutajana - et kohvris oleks lubatud koguses asju, et me õigele metroorongile astuks, et hotelli üles leiaks ja mis peamine - et me jõuaks õigel ajal õigesse kohta.
Djurgårdeni saarel

Pärast öö otsa kestnud laevasõitu ja kosutavat hommikusööki, astusime ühel päikselisel aprillikuu päeval naaberriigi Rootsi pinnale – kolm noort ema oma lastega. Sihtkohaks seatud Djurgårdeni saarel asuvad lastele suunatud tegeluskeskused. Olin eelnevalt uurinud Stockholmi bussitranspordi kodulehelt võimalusi saada sadamast bussiga Djurgårdeni saarele, kuid kuna otseliin puudus ning maps.google.com näitas jalgsikäigu ajaks vaid pool tundi, asusime kärusid lükates muuseumisaare poole teele.
Veemuuseumi sissepääsu juures

See oli ühtlasi minu esimene reis, kus ma pidin liikuma paberil oleva kaardi abil; kõikidel reisidel on meil seni olnud kaasas gps, mis aitab linnas muretult seigelda. Kuna gps-iga toimetab alati Renee, ei ole ma vaevunud selle käekella meenutava imevidina funktsioone endale selgeks tegema, mistõttu seda ma ka Rootsi kaasa ei võtnud. Paar tänavat edasi liikudes jäime seisma ja kaarti uurima, kui tuli esimene kohalik vanaproua kohe abi pakkuma. Saime kinnitust, et liigume õiges suunas. Pärast parajalt pikka jalgsikäiku (see oli kindlasti üle poole tunni) ja ühte peatusevahe bussiga sõites, jõudsime Djurgårdeni saarele, kus esmalt otsustasime üles otsida Aquaria veemuuseumi. Oleme erinevatel reisidel korduvalt külastanud sarnast tüüpi veemaailmu, näinud sealhulgas ka väga suuri, võimsaid ning eriliste kalade ja teise veeloomadega akvaariume. Et eelnevate kogemuste kõrval Stockholmi veemuuseumis mitte pettuda, ei seadnud ma sellele suuri lootusi. Aquaria sissepääs oli väike toake, kuhu mahtus parkima mõned lapsekärud ja riputama nagisse riided - hoopis midagi muud, mida olen näinud mujal veemaailmu külastades. Sisenedes selgus, et on vaid kaks akvaariumiga väikest ruumi (üks troopilise mere kirjute ja huvitavate kaladega, teine meie oma mere "hallide" elukatega) ning lisaks kolmandas "toakeses" vihmamets. Kuigi ma midagi väga võimast ei oodanud, ei osanud ma arvata, et end veemuuseumiks nimetav koht nii hädise väljapanekuga on. Tõsi - see Amazonase vihmamets oli isegi päris põnev, kuna selles oli reaalselt vihmametsa õhuniiskus, temperatuur, veeloomad ja lopsakas taimestik, kuid kaladega akvaariumid polnud küll midagi enamat kui Tallinna loomaaia akvaariumid.
Kalu uurimas


Pettununa veemuuseumis, seadsime kahtluse alla ka Astrid Lindgreni raamatukangelaste muinasjutumaailma Junibackeni külastuse. Kuna Anee jaoks pole Pipi väga positiivse kangelase rollis, pigem on tema jaoks Pipi tegevustes liialt palju anarhiat, siis uurisin Anee käest korduvalt üle, kas ta on kindel, et tahab sinna minna. Ma ise piilusin juba ühe silmaga Rootsi suurima kultuuriajaloo muusemi Nordiska Museet'i poole, kuna nägin eelnevalt sellest mööda kõndides suurt silti käivast 300 aasta riidemoe näitusest. Oleksin suutnud selle idee ka Aneele maha müüa, aga kuna me olime siiski tulnud Rootsi teadmisega, et me lähme ka Pipimaale, siis ei hakanud Aneega sellel teemal pikemalt kauplema.
Nordiska Museet

Olen ise 11 aastat tagasi Junibackenis käinud, kuid mul on sellest väga hägused mälestused. Teistkordsel külastusel oli esmane mulje Junibackenist veidi kõhklemapanev - ühes toas erinevad muinasjututegelased koos ning lisaks Lindgreni tegelastele seal samas ka Muumid. Mulle jäi lõpuni arusaamatuks, miks see Muumimaja seal oli… Maja teisel korrusel, Pipi Segasumma suvila juures, oli just hakkamas programm lastele - seega läksime seda vaatama - kolm "klouni" laulsid erinevaid tuntuid rootsi lastelaule, millest kahte ka Anee oma rootsikeelse plaadi järgi ära tundis. Kuna tegevus toimus Segasumma suvilas, siis minu arust oleks võinud seal siiski laulda Pipi ja ikka tuntud pipilaule… Hiljem said lapsed Segasumma suvilas ringi käia - põnev tundus, et Pipi teeb piparkooke maas, samuti oli Aneel äratundmusrõõm sellest, et oma asju ei viitsi ka keegi teine peale tema kokku korjata. Väga meeldejääv ja põnev Junibackenis nii täiskasvanutele kui lastele oli rongisõit, mille tee kulges läbi mitmete Lindgreni raamatute - rong sõitis mööda nii Vahtramäe Emili tegelastest, seikles koos vendade Lõvisüdametega, lendas Karlssonina katuste kohal, kohtas lohe ja suur rotti - ühes jutustustega pani see tundma, et olid nagu muinasjuttude sees.
Junibacken

Segasumma suvilas

Aeg oli kahe muuseumikülastusega märkamatult kiiresti läinud. Meil oli ka plaan käia ära Drottninggatanil (jah - ikka H&Mis) ning ühtlasi otsustasime kesklinnas ka sööma minna, kuna seal ootas meid ees veel üks meiega koos reisinud tüdruk. Aja kokkuhoiu mõttes plaanisime sinna sõita bussiga (lapsevankriga saab Stockholmis bussiga tasuta sõita), uurisin lähimast bussipeatusest ka kohalike käest, millise bussiga kesklinna saab. Kui buss tuli, küsisin bussijuhilt igaks juhuks üle, kas see sõidab ikka kesklinna, mille peale sain vastuse, et kogu kesklinna teed on remondis ja seal ei sõida hetkel ükski buss. Mis muud, kui kaart uuesti kätte ja jalgsi teele. Tee peal olime sunnitud tegema väikese peatuse, kuna sõbranna laps otsustas tühja kõhu tõttu hakata lakkamatult röökima, meie olime ka oma kõik kaasasolnud kõrsikud ja krõbileivad juba ära söönud ja laiali jaganud ning ühtegi poodi silmapiiril polnud. Väikse lapsega reisimise juures on minu kogemuste najal väga tähtis see, et sul oleks ootamatul nälja- või igavushool talle alati midagi näksida anda, see tagab oluliselt suurema rahulolu nii endale kui lapsele.


Kell aga tiksus ning aega jäi aina vähemaks, samas ei saanud me sõbrannat maha jätta sinna lapsega jagelema, ta poleks osanud sealt üksi kesklinna tulla - nii me siis ootasime. Kui lõpuks kesklinna jõudsime, polnud aega enam palju jäänud. Esmajoones suundusime sööma, sest kõigil olid kõhud väga tühjad. Kuna polnud aega ega jõudu otsida mingit korralikku söögikohta, suundusime sööma esimesse ettejuhtuvasse hiinakasse, mis oma aroomidega näljastel veelgi rohkem suu vett jooksma paneb. Täis kõhuga on aga hiinakast tulles kahjuks alati selline tunne, et enam aasta aega ei suuda sellist toitu süüa. On see siis va naatriumglutamaat, mida arvatavasti aasia köögis maitsetugevdajana toitudesse lisatakse või miski muu. Vastik oli ka sel korral pärast söömist ning õhtul õhetasid Anee põsed, kuigi ta sõi vaid nuudleid ja aedvilju (pole ammu tähendanud Aneel ühtegi allergilist reaktsiooni, aga kodus ta ei saa ka kunagi tundmatu päritolu ja koostisega toitu).

Kui lõpuks söömast tulime, vaatasin, et kell on juba 16.38. Teadmiseks, et 17.45 läheb laev. Esialgne plaan oli käia läbi ka H&M-sit, kuid nähes kella, ütlesin ma teistele, et me ei jõua sinna. Sõbranna, kes laevalt enne metrooga otse kesklinna tuli, ütles, et sõit võttis vaid 5 minutit. Samas tulime me Tallinnas sadamasse tund enne laeva väljumist - kui ka praegu oleks metrooga minema hakanud, poleks tund varem sadamas olnud… Enamuse arvamus oli siiski võtta risk ja H&Mi minna. Ma ei tea, kas teised seda tajusid sel hetkel riskina, aga mina tajusin selgelt ja ütlesin ka välja, et see on praegu väga ohtlik käik - me võime laevast maha jääda. Sel hetkel jooksid mul peast läbi mõtted vastutuse hajumusest suuremas seltskonnas - inimeste käitumine ja mõttekäik sellistest situatsioonides on väga hästi lahti kirjutatud Robert B. Cialdini Mõjustamise psühholoogia raamatus. See on minu jaoks üks olulisemaid raamatuid, mida ma üldse kunagi lugenud olen - arvan, et selles raamatus lahti seletatud inimeste käitumise psühholoogilised aspektid aitavad palju paremini maailma (ja inimesi) mõista. Sellele raamatule mõtlen ma alateadlikult pidevalt (pigem tunnen ära mingeid raamatus kirjeldatud tüüpilisi käitumismustreid) - nii ka sel hetkel, kui tundsin vastutuse hajumist ehk situatsiooni, kus kõik neli täiskasvanut, kes me seal olime (kolm last ei lähe arvesse, kuna nemad ei vastuta - aga samas meie emadena vastutame nende eest), tunnevad sellisel hetkel, et keegi teine teab täpsemalt ja ise nö "võtab vabalt". Probleem tekibki aga siis, kui KÕIK "vabalt võtavad" - siis ei vastutagi keegi. Kuna ma selle mõttekäigu endal peast läbi lasin, siis tundsin, et ma pean ohjad enda kätte võtma, samuti tunnetasin ma, et teised tunnevad, et põhivastutus on minul - sest ma olin ainuke, kes räägib rootsi keelt, tunnen Stockholmi kesklinna ning olin ka põhiline kaardilugeja - need oli piisavad argumendid, et mind sel päeval "vägesid juhatama" panna.

Leppisime siis kokku, et täpselt kell 17.00 oleme H&Mist väljas ning hüppame seal samas kohe metroosse. Kuigi ma teadsin, et me tulega mängime (ehk riskime laevast maha jäämisega), uskus teine pool minust, et me siiski jõuame. Optimistlik ja naiivne pool arvutas peas aega umbes nii: 2 minutit metroosse minek + 5 minutit metroosõit + 3 minutit kõndimine sadamasse ehk siis me peaks kell 17.00 minema hakates olema kohal sadamas kell 17.10 ning pool tundi enne laeva väljumist jalgsi kohal olla on täiesti ok. Pessimistlik ja reisikogemustega pool aga tunnetas ette, et niimoodi ei saa kunagi minuteid liita, sest alati tuleb ei-tea-kust ettearvamatuid lisaminuteid. Nii ma siis käisin seal H&Mis ringi ja kiirustasin kõiki tagant, öeldes kordi välja: ME JÄÄME LAEVAST MAHA! Ostsin ruttu Aneele ka ühe Kitty-dressika, kuna ta teab, et H&Mist neid Kitty asju saab. Teised jäid maksma veel pärast mind. Läksin õue ootama, paari minuti jooksul tulid ka kaks teist sõbrannat oma lastega, kuid kolmandat tüdrukut ikka veel polnud - kell oli juba 17.06. Mul oli tõsine hirm, et me jäämegi nüüd päriselt laevast maha. Me ei saanud teda sinna jätta, pidime kõik koos minema. Kui ta lõpuks poest välja astus (arvan, et paar minutit läks veel), panime kõik tormates metroo poole. Kärudega treppidest ei saanud, seega tuli lift otsida. Saime alla metroo väravate juurde ning ostsin ise kõigile kiiruga piletid ära. Selgus, et üks lapsevanker on nii lai, et ei mahu metroo väravatest läbi. Meie panime ühe sõbrannaga ees jooksu (temal lapsevankrit polnud) ja näitasime teistele suunda, kuhu tulla. Hakkasime mööda metroo treppe allapoole rongide juurde sõitma, minul Anee süles, sõbranna hoidis käru. Teised kaks sõbrannat tulid sama teed liftidega, kuna ei julgenud kärudega mööda treppe alla sõita. Hetkel, kui me trepile astusime, ei märganud ma ühtegi teist kohta, kust allapoole saab ning mõtlesin, et siit saabki õigele liinile. Kuigi ma olen mujal nõrkemiseni metrooga sõitnud, pole ma seda kunagi teinud Stockholmis. Õnneks olin ma enne sellele reisile tulekut uurinud netist põhjalikult Stockholmi metroo kaarti ning teinud kindlaks liini ja peatuse, mis viiks Värtahamni juurde. Teadsin, et on vaja punast liini. Samas ma treppidest alla sõites ei märganud üldse värvi. Sõbranna ütles järsku, et me sõidame nii sügavale; tema enne metrooga linna tulles ei tulnud nii sügavalt. Ei või olla, kas tõesti tulime vale liini peale. All nägime sinist värvi. Oleks tahtnud vanduda.. Ja ruttu sama teed mööda üles tagasi. Teised sõbrannad kulgesid allapoole liftiga, mõtlesime, kuidas saame neile öelda, et me oleme vales kohas. Õnneks olid nad just vahetasandil ühest liftist väljunud ning saime neile treppide pealt hõigata, et nad sõidaks selle sama liftiga üles tagasi. Meie saime treppe mööda üles kiiremini ning küsisin ruttu ühelt metroovahilt (või kes iganes need vormis mehed seal metroos on), kus asub punane liin. Liin oli seal samas, enne lihtsalt ei märganud seda kiirustades. Sõitsime alla ning juhatasime teisi telefonitsi meile järgi. Alla jõudes tuli kindel olla, et sõidame õigele poole, selle tegin plaani järgi selgeks, kuid küsisin kindluse mõttes kahelt inimeselt üle, sest sel hetkel eksida enam ei saanud. Tabloo näitas, et rong tuleb 7 minuti pärast. Kaks sõbrannat lastega polnud veel alla jõudnud. Osalt hea, et rong kohe ette ei tule (sest muidu jääksid kaks sõbrannat maha), teisalt jälle on 7 minutit väga pikk aeg ning meie laeva väljumine jõuab aina lähemale. Saime enne rongi õnneks kõik kokku ja astusime koos rongile. Rongis olles vaatasin veel kella - oli juba 17.28. Keegi pakkus välja, et helistame Tallinkisse, et nad laeva minema ei laseks ja mulle pisteti paberil Tallinki number ette. Mu telefonil polnud aga metroos levi. Leppisime metroos tüdrukutega kokku, et see, kellel pole lapsevankrit, paneb ees jooksu ning ütleb laevas, et meid oodataks. Kui meie peatus tuli, küsisin igaks juhuks rongisolijatelt üle, kas ikka on õige peatus. See oli väga karm minutite mäng, eksida enam ei tohtinud. Anee panin kärus traksidega kinni, et ta joostes välja ei pudeneks. Nagu rongiuksed lahti said, panin jooksu - algul trepist üles, siis edasi, pidevalt inimeste käest küsides suunda Värtahamni poole. Sain peagi aru, et mina jooksen siiski kõige kiiremini ja minu pingutusest oleneb kõik. Üks sõbranna püsis mul algul kannul, kuid peagi ei suutnud tempot hoida, küll aga olime me üksteisele silmapiiril nähtavad, et teised teadsid teed leida. Kuigi ma olen aastaid lapsevankriga jooksutrenni teinud, pole ma eales tormanud nagu segane, mul tõmbas sellisest äkilisest ja tugevast pingutusest kurku tugeva veremaitse, veidi enne sadamat oli veel mäkketõus, kus ma tundsin, et mu keha enam ei suuda, aga mõistus käskis joosta. Need on kummalised hetked, kus mõistus peab füüsilisest jõust tugevam olema - olen sellist tunnet tundnud vaid kunagi põhikooli ajal krossijooksu võistlustel (samuti täiest jõust jooks mägedes). Kui ma sadamahoonesse jõudsin, nägin ees vaid pikki järjekordi, ei leidnud kohe kohta üles, kust laeva peale saab. Tungisin inimeste vahelt läbi ning leidsin sildi, mis näitas Tallinna poole. Jõudsin lõõtsutades meheni, kellele tuli piletit näidata. Vabandasin, et nii hilja tulin ja ütlesin, et palun oodaku ära veel kolm inimest lastega, kes iga minut jõuavad. Sain laeva viivasse koridori, aga jooksin ka seal edasi. Sain veel väikese šoki, et laev on juba koridori küljest lahti, aga need olid teised väravad, mis polnudki laeva küljes olnud. Jooksin oma paarsada meetrit pika koridori lõppu ning jõudsin siiski veel avatud laeva. Häbi oli, et jõudsin nii hilja ning vabandasin ka seal ja ütlesin, et veel tuleb inimesi. Isusin sinna samasse trepi peale maha ja vaatasin kella - 17.41. Jäin ukse juurde ootama, kas ikka kõik sõbrannad jõuavad. Laeva meeskond pani juba ühe uksepoole kinni ja ma ehmatasin ära, et nüüd juba ongi minek, palusin oodata. Nad ütlesid, et teavad, et veel tuleb inimesi ja siis umbes 2-3 minuti pärast jõudsidki teised ka laeva ja laeva uks suleti koheselt. Laev väljus 17.45 - just nagu plaanis kirjas. Meeskonnast keegi küsis lõõtsutavaid noori emasid vaadates heatahtlikult, et kas tegite napikat. Keegi meie seast ütles, et rong jäi hiljaks. Minul ausalt öeldes oli ikka päris häbi - arvestades seda, MIKS me hilinesime.

Õhtul istusime lastega laeva mängutoas ning arutlesime olnu üle. Ma ei tea, kas teised ei näidanud välja, aga mulle tundus, et mina olen juhtunu pärast kõige rohkem endast väljas. Teiste suhtumine oli, et kõik on ju korras, me oleme laevas, aga mind ikka vaevas meie "vabalt võtmine". Mõtlesin siis ja olen mitu päeva veel tagantjärgi mõelnud, mis oleks võinud juhtuda. Kui me oleks maha jäänud, oleks meil olnud järgmine võimalus koju saada järgmise päeva laevaga, kusjuures meie kõik asjad olid laeva kajutis ning meil poleks öö veetmiseks kaasas ühtegi vajalikku asja. Lennukiga poleks ka samal päeval koju saanud, kuna tuhapilve tõttu lennuliiklus ei toiminud. Ja mis see kõik maksma oleks läinud… Tagantjärgi olen ikka mõelnud, kuidas minus jätkus lõpuni sellist naiivset usku, et meid tõesti oodatakse kuni kella 17.45-ni, sest alati on ju kõikidel laevadel mingi kell, milleni sisse lastakse (olgu see kas veerand, pool või tund enne laeva väljumist), see oli tõesti ime, et laeva oodati inimesi viimase minutini. Mõtlesin enda jaoks, miks me ikka seda laevale jõudmist nii vabalt võtsime - arvan, et üks aspekt oli Stockholmi geograafiline lähedus Eestile, mis paneb tundma, et oled peaaegu kodus ja midagi hullu juhtuda ei saa. Kui oleks New Yorgis või kasvõi Londoniski, ei julgeks iial niimoodi minutitega mängida. Tunnistan, et ma olengi igapäevaselt paadunud hilineja, ma lihtsalt arvutan neid minuteid kusagile jõudmiseks just eelpool kirjeldatud optimistlikul ja naiivsel meetodil, mistõttu ma praktiliselt alati hilinen igale poole (ja mul on selle pärast häbi), aga ma ei oska muudmoodi. Ja ma ei taha kokku arvutada, kui palju oleks meile maksma läinud hotell, uued laevapiletid + paras närvikulu puhtalt oma lolluse tõttu. Nüüdseks olen ma selle hilinemise teema enda jaoks läbi mõelnud ja läbi kirjutanud (kirjutamine avab minu jaoks tihti uusi aspekte) ja ütlen, et ma ei tee kunagi enam niimoodi… vähemalt reisidel mitte. Eestis olles (ja oma autoga liigeldes) pole leidnud veel mõjuvat põhjust, miks mitte hilineda.

Üks huvitav aspekt veel, mida olen ennegi kriitilistes olukordades täheldanud - Anee muutub kummaliselt rahulikuks ja vaikseks - ta nagu tajub, et midagi on pahasti, aga ta ei sekku kunagi, ei küsi minu käest midagi ega suhtle üldse, ta nagu laseb mul probleemi ära lahendada. Selles pikalt kirjeldatud tormamises rääkisin ma viimati Aneega siis, kui poes talle dressika ostsin ning järgmisena alles laeva jõudes. Kogu selle meeletu tormamise aja istus ta vaikselt ja üldsegi mitte hirmununa, pigem lülitab end välja ja ei suhtle. Kogu selle reisi aja tundus mulle Anee palju rohkem kompromissialdis kui ta praegu kodus on (tal on hetkel paras pubeka-periood), saime igas asjas kokkuleppele ilma kisata. Temaga reisida on lausa lust nüüd. Õhtul laevas magama minnes rääkis Anee, et tema kartis kõige rohkem Pipimaal nähtud tuldpurskavat lohe ja suurt sabaliputavat rotti. Küsis, kas mina ka kartsin neid; ütlesin siis, et ei kartnud, mille peale Anee küsis, et mida mina siis kartsin. Ütlesin, et kartsin laevast maha jääda, mille peale Anee kostis üllatunult: "Mida sa seda kartsid, me oleme ju laevas!"