08.01.2010 Algajad mägironijad

Jõudsime Tenerifele eile õhtul kell 21.30, lennukist ca 20-kraadisesse õue astudes oli see sama tunne, mis alati talvest järsku suvesse tulekul - keha justkui tunneks midagi valesti, nagu ebamaine unenägu. Kilkasime ja jooksime oma kohvritega keset mõnusat lillelõhnalist suveõhtut lennujaamas rendiautoni ning sõitsime paarikümne minutiga hotellini. Hotellitoaga olime rahul - Kaisa sai elamise avatud teisele korrusele, meie lükkasime allkorrusel kaks voodit kokku ja mahtusime ilusti kolmekesi ära.

Vaade hotelli rõdult

Kuna magama saime südaöösel (Eesti aja järgi kell 2 öösel), siis panime kella 9.00-ks äratama. 8.15 oli aga Anee juba üleval, teatades erksa häälega, et tema istub bussijuhi kohal ja Kitty istub tagumisel istmel, aga kolmas koht on bussis veel vaba - kes seal küll istuks… See oli poolelijäänud seik eile õhtul hotelli jõudes, kui Anee maja ees mündiga töölepandavat mängubussi uudistas, kuid hiliste tundide tõttu seal veel pikka sõitu teha ei saanud. Pidime täna hommikul mängubussis sõitu jätkama :)

Õnnelikud granaatõunade üle

Piilusin voodist tõustes rõduuksest välja - päikest polnud ja õhk oli hommikuselt karge. Ei teadnud, millist ilma oodata; läheb ikka soojemaks… Rõdult avanes vaade maalilistele kirjutele majakestele ning silma jäid ka vahused ookeanilained. Mõtlesin, et pean selle hommikuse jooksuringi ikka ära tegema. Panin Aneele pudru keema ja läksin ise jooksma. See esimene kord, kui pärast tavapärast talveilmas (viimased ligi kuu aega eriti ekstreemsetes tingimustes - paksus lumes) jooksmist pääseb sooja kliimasse, on lihtsalt nii sõnulseletamatult mõnus. Jooksin sellise kergusega, mul oli tunne, et tahaks rõõmust kilgata. Hommikujooksjaid oli rannapromenaadil päris mitmeid - kõik naeratasid ja teretasid sõbralikult, justkui heakskiitvalt, et jagame samu väärtusi… Andunud jooksjad kindlasti teadavad, kui mõnus tunne on hommikuses värskes ja karges õhus jooksu nautida - ja kui veel pärast kusagile vette hüpata saaks - täna küll jäid kiiruga rannariided selga panemata.

Sõime hotellis hommikusöögi ning mõtlesime minna veerandtunnise autosõidu kaugusele kaljudel asuvasse Adeje linnakesse, kus on paraja raskusastmega matkarada - Barranco del Infierno. Ronisime autoga üha kõrgemale, tegime väikse peatuse pildistamiseks ning suundusime matkarada otsima. Lõpuks leidsime linnast viidad matkarajale ning parkisime auto pea püstloodis tänavale. Leidsin kohe auto kõrvalt maast katkise granaatõuna ja vaatasin üles - oligi granaatõunapuu, kus ka viljad küljes; küll oluliselt väiksemad kui meil müüdavad Egiptuse või Türgi granaatõunad. Renee raputas, kuid ühtegi alla ei kukkunud. Viljad olid siiski nii ahvatlevad, et Renee tõi kaks tükki hüpates alla ja Kaisa leidis veel ühe korraliku maast. Raudselt ökod! Lähedalasuvast majast tassis keegi jõulukuuske välja ning maja fassaadil toretses veel ca meetrine plastmassist aknast sisseroniv päkapikk. Väga võõras on vaadata, kui keegi suvel jõule peab :)

Suundusime uurima, kust rada algab. Meie kurvastuseks oli aga rada renoveerimistöödeks suletud; küsisime siis infopunktist mõnda muud matkarada ning saime teada, et siit samast alguskohast läheb veel üks avatud matkarada. Infopunkti töötaja vaatas küll meie plätudes jalgu ja kaasasolnud last ning vangutas pead, kuid rahustasime teda, öeldes, et oleme siiski paremini varustatud.

Nii oleme me matkanud aastaid...

Kõigile matkajalanõud jalga ning Anee patapumiga mulle selga, asusime teele. Kohe esimese paarisaja meetriga saime aru, et spetsiaalsed matkajalanõud on hädavajalikud - tee kulges mööda suuri kivikamakaid täis kitsast jalgrada, kohati väga järsult, kohati mööda kive ronides. Ilm oli matkamiseks fantastiline - seistes hakkaks veidi jahe, matkates aga on lühikeste käistega pluusiga paras. Minul võhma jätkus ning seljasolevad 15-16 lisakilo polnud probleemiks.

Tõus mäkke; Anee peanupp paistab taga emme seljas

Kaisa tegeles enamasti meist ettesööstmisega ja pildistamisega, Renee matkas meiega samas tempos. Rajal tulid vastu üksikud inimesed. Mäeküljelt alla vaadates avanes vaade eelmal lasuvale ookeanile ning hulgale väikestele heledatele majakestele, mis kauguses paistsid tikutopsisuurused. Loodus oli hõre, kivisel ja kuival alal kasvasid enamasti vaid erinevad kaktuselised. Reneed ahvatlesid taamal paistvad mäetipud, kuhu otsa ta jõuda tahtis; teda kutsus maa peale Kaisa, kes on käinud ka ehtsal Camino de Santiagol ja teab, kui kaugel võib tegelikul olla väga lähedal tunduv mäetipp. Hindasime olukorda siiski reaalselt ning ei võtnud mäetipu vallutamist ette. Anee arvas, et võiks ise ka veidi omal jalal matkata - ronis mööda kive ja uuris harukordselt pikkade okastega mände, mõned torked ka kõikjal kasvavatelt kaktustelt. Otsustasime ühes punktis lihtsalt otsa ringi keerata ja allapoole liikuma hakata. Kui Anee esimest korda põlvega vastu maad libises, panime ta mulle patapumiga tagasi selga, muidu ei jõua pärast neid põlvelambaid ära kleepida (põlvelammasteks hakkas ta nimetama plaastreid, kuna ühe lasteplaastri peal oli kaunistuseks lammas - see plaaster ehtis ta põlve Miamis).

Anee matkab mägedes

Alla jõudsime tunnetuslikult umbes neli korda kiiremini. Renee jututas siis loo Grand Canyoni põhja jäänud inimestest, kes kanjoni tipust matkarada alustades ei osanud oma jõuvarusid hinnata - üles peab ju ka pärast tagasi saama; oma jõuvarusid ülehinnates sureb sinna igal aastal mitmeid inimesi. Matkarada, mis viib esmalt üles ja tagasi alla, on igal juhul palju parem valik. Jõudsime tagasi auto juurde ning ehmusime, kui vaatasime kella - 2,5 h olime matkanud??? Kõik arvasid, et umbes tund aega. Ja mõne aja pärast taipasime, et olime siiski rajal 1,5 h, meid ajas segadusse autos 1 h ees olev kell…

Vaade matkarajalt mere suunas

Anee soovis nüüd randa minna ning ühtlasi selgus, et liivavormid jäid meil maha. Aga küll need uued leiab. Sõitsime tagasi Playa de Las Americasse, hüppasime korraks toast läbi ja läksime randa. Kuna ilm oli veidi jahedamapoolne, ütlesime Aneele, et lähme randa niisama jooksma ja liivaga mängima. Ei pannud isegi rannariideid kotti. Aga rannas oli siiski täiesti soe, lõpuks Anee tassis vett ja keetis oma uute liivavormidega hernesuppi, kus sees ujusid suured laavakividest lihatükid. Anee lõunauneaeg surus peale ning mõtlesime toasolemise asemel autoga ringi sõita, Anee magab ka autotoolis hästi (võtsime kodust kaasa tema enda turvatooli). Otsustasime pealinna Santa Cruzi poole sõita, mis on meie hotellist 50 minuti kaugusel.

Anee ja Kaisa rannas; Playa de Las Americas

Kuna pealinna jõudes Anee veel magas, sõitsime pealinnast läbi ja ronisime autoga mööda kaljuteid ühele kõrgel asuvale vaateplatvormile. Anee tegi mäkkeronimisel pideva käiguvahetamise peale silmad lahti. Tulime autost välja vaadet nautima, sügavuses allpool oli palmidega ja heleda Aafrikast toodud liivaga rand (siinsed liivad on süsimustad), merel palju väikeseid ja suuri laevu. Kell oli juba 6 saamas, aga õues veel valge.

Vaade kaljult heleda liivaga rannale; hulljulge mägironija

Tundsime juba parajat nälga ning mõtlesime pealinnas sööma minna, samuti tahtsime käia läbi ühest kaubanduskeskusest, mida eelmisest Tenerife-reisist mäletasime, et sealt veidi hommikuks süüa kaasa osta. Kaubanduskeskusesse jõudes ning sealseid kärarikkaid ja isikupäratuid söögikohti vaadates mõtlesime leppida esialgu jogurtiga ning hiljem siiski meie kuurortlinnas sööma minna. Ostsimegi poest maasikajogurtit, värskeid maasikaid ja papaiat ning mõtlesime selle kaubanduskeskuse pingi peal nahka pista. Igal pool istusid aga inimesed, ei ühtegi vaba pinki. Ühel pingil istus eri nurkades vaid kaks inimest, ütlesin Kaisale, et lähme sinna istuma, keegi tõuseb kohe püsti, kui me sinna vahele istume. Aga ei, hispaanlased pole sellised võõra inimese põlgurid nagu eestlased, nemad naeratasid rõõmsalt, mahutasid, minu, Kaisa ja veel Aneegi enda vahele ära ja ei läinud kusagile. Ja kuna me istusime pingiserva peal, ilmus meie selja taha isuma samale pingile veel paar inimest - naersime ja sõime mingi nahktagi selja taga oma jogurtit. Nahktagiga seoses tuli mul meelde, et siinsed inimesed kannavad kummaliselt paksusid riideid, neil on seljas paksud jakid ja jalas pika säärega saapad, sest ka nemad tahavad kanda ju talveriideid no ja millal siis veel kui mitte talvel... Mäletan seda sama nalja ka eelmisest korrast, kui veebruarikuus Tenerifel viibisime. Ja meie olime samas paljaste varvaste ja plätudega… Renee kolas poes meist eraldi, meie Kaisa ja Aneega käisime veel Zarast läbi - ja nagu ikka tüüpiline, jõudis Renee terve kaubanduskeskuse kokkulepitud ajaga läbi käia ja meie üle ühe poe ei jõudnud.

Õhtul väljas söömas

Kell oli juba pool üheksa - sõitsime tagasi hotellilinna - sõit ligi 1 h. Vahetasime toas riided soojemate vastu ning läksime näljastena söögikohta otsima. Sööma saimegi alles kella 10-11 vahel; valisime ühe Itaalia söögikoha. Meie Aneega sõime krevettide ja suvikõrvitsaga risotot ja rukolasalatit, Kaisa ja Renee sõid erinevaid pizzasid - toit maitses keskmiselt, erilist emotsiooni ei saanud. Tagasi hotelli jõudes jäi Anee mõne minutiga magama (mis on tema puhul äärmiselt ebatavaline), Kaisa jäi samuti magama, Renee sai samas hotellis peatuva töökaaslasega kokku ja mina pugesin voodist välja blogima - mul on reisidel olles unetunde tunduvalt vähem vaja kui kodus - reisidel toidavad ja kosutavad mind emotsioonid.