pühapäev, 12. september 2010

Pädaste mõis - Eestimaa pärl

Alustasin selle loo kirjutamist kolm kuud tagasi, kuid mul tekkis vahepeal loominguline madalseis, mistõttu jäi see kirjatükk seisma. Maikuu viimane nädalavahetus Pädaste mõisas oli aga nii elamusterohke, et kahju oleks sellel mälus tuhmuda lasta. Võtan nüüd kogu olemasoleva pildimaterjali ette, sobran oma mälus, tüütan detailide asjus kaasreisijaid ja rändan ajas kolm kuud tagasi…
Toa Pädaste mõisas broneerisime juba selle aasta varakevadel läbi Estraveli, kui sealt väga hea pakkumise saime. Plaanisime minna kolme perega ning lapsed kaasa võtta. Mõned nädalad enne minekut saime aga kirja, kus teatati, et alla 6-aastaseid lapsi kahjuks Pädaste mõisa restorani õhtusöögile ei lubata. Esmane reaktsioon oli hämmeldusttekitav - pole veel kohanud Eestis restorani, kuhu lapsi ei lubata. Ma ei teadnud, kas mõista või hukka mõista neid reegleid. Ok, ma saan aru, et kisavad ja toiduga plökerdavad lapsed viietärnihotelli gurmeerestoranis pole tore vaatepilt, aga ma eeldan, et inimestel on taktitunne ja selliselt käituvate lastega ei minda ka söögikohta, kus oodatakse reserveeritud olekut.

Ma polnud seni mõelnud, et me võiks reisida ilma Aneeta, igale poole võtsime ta kaasa (ma polnud selle 4 aasta ja 4 kuu jooksul olnud ühtegi ööd Aneest lahus). Järgi mõeldes tundsin, et saame juba mõlemad kaks päeva ilma teineteiseta hakkama ning lähengi esimest korda üle pika aja Reneega kahekesi nädalavahetuseks puhkama. Kuna lastega restorani ei lubatud, olid ka teised kaasreisijad sunnitud lapsed nädalavahetuseks vanavanemate hoolde jätma. Tõe huvides olgu öeldud, et meile pakuti alternatiivina õhtusööki toas või õhtusöögi ajal lapsehoidu, kuid ei peen õhtusöök hotellivoodis patjade vahel ega näljased lapsed lapsehoidja kantseldada polnud meile vastuvõetavad variandid. Nii jäi meie algsest kümnesest reisiseltskonnast alles vaid kuus täiskasvanut.

Esimene päev (28.05.10)
Kuna meil praamile sõiduauto kohta õigel ajal broneeringuga saada ei õnnestunud ja elavas järjekorras ootamine on üks haigemaid aja surnukslöömise viise, siis otsustasime auto jätta Virtsu sadamasse ning kutsuda Kuivastus Pädaste transfeeri endale vastu. Nii me siis marssisime jalgsi praamile, kaasas hiiglaslik kohver, suur foto- ja käekott - mul lihtsalt võib kõike seda vaja minna…
Pädaste mõisa Tõllakuur

Olime oma seltskonnast esimesed kohalejõudjad. Vastuvõtt väga meeldiv ja asjatundlik. Saime ööbimiskoha Pädaste mõisa kõrvalhoonesse, endisesse tõllakuuri, tuppa nimega Pater Noster (minul tekkisid seosed gümnaasiumiaegse ladina keele tunniga, kuid sellist nime kandvat ka üks lähedalasuv laid). Meie Isa Palve tuba oli läbi kahe korruse avatud ruum - Muhu tikanditega diivanikatted, unikaalne vana mööbel, mille autentsust on näha silmaga ja tunda ninaga (vana maja lõhn). Tegime Reneega tiiru mõisa ümbruses - milline maaliline Muhu idüll kadakatega palistatud mere ääres. Lamamistoolid puidust terrassil otse mere piiril, vana võllakiik niidetud muruplatsil… ja kui on soov siia tulla helikopteriga, siis maandumisplats on kohe kiigeplatsi kõrval. Piilusime sisse ka peamajja ja seal asuvasse restorani - tõotas tulla tore õhtu.

Kiik mere ääres

Helikopteri maandumisplats

Vaade Pädaste mõisa peamajale mere poolt

Peagi jõudsid kohale meie sõbrad Ingrid ja Margus, kes õigeaegse broneerimisega said ka auto saarele kaasa võtta. Õhtusöögini oli veel kõvasti aega, nii läksime Muhu saarele ringi sõitma ning kerget söögipoolist otsima. Jõudsime Pädastest lühikese sõidu kaugusel asuvasse Liiva külla Muhu kalakohvikusse - väike majake otse Kuivastu-Kuressaare maantee ääres, hubane ja tagasihoidlik interjöör. Kuna just toodi kõrvallauda väga hästi lõhnav ja isuäratav kalasupp, siis küsisin lõhnadest hullutatuna endale ka sama supi. Ei pidanud pettuma - supp oli mõnusalt rasvase puljongiga, aus kraam kõik sees, kohe tõsiselt üks parimad kalasuppe, mida ma söönud olen. Magustoiduks võtsin tükikese kodust purukattega rabarberikooki - kah maitsev.

Oli ilus päikeseline õhtupoolik ning mõtlesime veel veidi Muhu saarel ringi sõita - meie Reneega polnud käinud Nautses Muhu saare turismimagneteid, jaanalinde, vaatamas. Kohale jõudes oli aga pääs jaanalindude juurde selleks päevaks suletud. Ostime kompensatsiooniks kümne krooni eest pileti 1880-st aastast pärit Eemu tuulikusse - kitsast trepist üles pugedes ootas ees veidi uuem kultuurkiht - oma kohalolu olid vana tuuliku seintele jäädvustanud nii Igor Sillamäelt kui ka paljud teised tegelased. Seinale oli kirja pandud ka veskist saadud emotsioon, mille teistkordne äratrükkimine minu tsensuuri taha kinni jääb, kuid mis oma absurdsuses pakkus meile nalja veel terveks nädalavahetuseks. Lihtsalt teatud sorti naljad elavad vaid kindlas kontekstis ning neid edasi rääkides on pool naljast juba kaduma läinud.

Pädastesse olid kohale jõudnud ka meie sõbrad Anneli ja Marek. Toimus väike tutvumisring, kuna meie sõbrad Anneli ja Marek ning Ingrid ja Margus polnud omavahel tuttavad. Enne õhtusöögile minekut jagasime oma hiigelsuurest kohvrist veidi riideid ka sõpradele, kes polnud arvestanud kõige vajalikuga. Pärlid kaela, klõpskingad jalga ning läksime Alexandri restorani täppe ja triipe maitsma. Paketis oli meil sees kolmekäiguline peakoka valitud menüüga õhtusöök. Mõnikord võib päris põnev olla, kui toite ise ei vali ning kogu õhtusöök kujuneb üllatustejadaks. Koka tervitusampsuks oli midagi molekulaargastronoomia vallast - värskelt marineeritud kurgist valmistatud vaht. See imepisike kausike oli selle toidu jaoks täiesti piisav kogus; ei ütle, et halb, aga huvitav. Eelroaks pakuti odrakruubist valmistatud kreemjat rooga, orsottoks saaks seda nimetada. Juures kohalik kitsejuust, maapirn ning heinas küpsetatud peet; heina maitse oli selgelt tajutav. Uued ja põnevad maitsed. Pearoaks toodi meile smooritud veise põsk musta trühvli kreemi ja luuüdiga. Konservatiivsele maitsele võivad loomade tavapäratud kehaosad toiduna mõjuda veidi kõhedusttekitavalt, kuid reaalsuses oli peakokk Peeter Pihel suutnud teha imesid. Veise põsk oli mahlane, just paraja küpsetusastmega, detailid nagu luuüdi ja musta trühvli kreem lisasid täiust.
Pädaste küpsetised

Hapuoblikajäätis

Ei saa jätta mainimata Alexandri restorani imelisi meega pintseldatud minileibu ja ciabattasid, samuti krõbedaid pähklileivaõhikuid, lisandiks karulauguvõi. Tundsime end mõnusalt, nautisime head toitu ja tuleb tõdeda, et sellises kohas on tõesti parem käia ilma lasteta. Enne magustoitu saatis kokk lauda veel ühe tervitusampsu - kama. Mina muidu kama ei söö, kuna mul on vastumeelsus hapupiimatoodete vastu. Ettekandja ütles muiates, et nii head kama pole te veel saanud. Ma olin lummatud, see oli ülimalt maitsev. Toidufriik nagu ma olen, uurisin kohe koostisosi ja valmistamistehnoloogiat lähemalt. Mind üllatas ettekandja professionaalsus - köök pole vaid koht, kust toit tormates välja tuuakse ja mustad nõud sisse viiakse, vaid need inimesed tõesti teavad siin pakutava toidu kohta detaile rääkida. Kama oli valmistatud vahukoorega, lisaks apelsinikoort; sõrmkübaramõõtu serveerimisnõu oli omal kohal - sellist toitu kausitäis süüa oleks võimatu. Etteruttavalt olgu öeldud, et proovisin sellist kama ka kodus ise teha, retsept ise tuletatud, üleval ka minu toidublogis. Kevadest inspireeritud oli ka magustoit - hapuoblikajäätis röstitud tatra ja astelpaju brüleekreemiga. Tundub, et mul jääb kiidusõnadest puudu - see jäätis oli klass omaette - midagi nii originaalset, hooajalist, puhtamaitselist. Seda ei kujuta ette, kui ise maitsnud pole, kuna hapuoblikat ei sööda tavaliselt magusana. No ja loomulikult pidin hapuoblikajäätist ka kodus ise järgi proovima, ikka omaalgatusliku retseptiga. Nurrusin rahulolust - millist naudingut ikka hea toit pakkuda võib. Maitsenaudingud on nii omaette ja piiritu maailm, vähemalt minu jaoks…. See on minu sõltuvus, mida ma pidavalt toidan nii otseses kui ülekantud tähenduses.

Teine päev (29.05.10)
Kohtusime taas hommikusöögilauas - maast laeni klaasseinaga majast eenduv restoraniosa, kus just imelise päikeselise ilmaga on eriti mõnus peesitada ja hommikusi päikesekiiri püüda; õhtul mõjus see koht täiesti teistmoodi.
Hommikusöögil Alexandri restoranis

Nurr...

Hommikusöök oli suures osas buffet-lauas, kuid osa toite sai ka tellimise peale (ja raha eest). Esmane kogemus, kus hommikusöögilauas tuleb omletti või pannkooke paraja summa eest menüü järgi tellida - tulemus oleks võinud olla rohkem üllatav - serveering oli pigem keskpärane. Buffet-lauast leidis erinevaid koha peal valmistatud leibu-saiu, pisikeses Pädaste-logoga pakikeses oli seal samas valmistatud müsli. Värskeltpressitud apelsinimahl, päikesepaiste, hingestatud toit - milline imeline hommikusöök.


Päikesepaistest hoolimata oli ilm õues tuuline ja kevadiselt karge. Mõtlesime Ingridi ja Margusega minna saarte peale ringi sõitma, Anneli ja Marek jäid nautima teineteise seltskonda. Alustasime sealt, kus eelmisel päeval pooleli jäime ehk Muhu jaanalinnufarmist. Meid võttis vastu farmi peremees isiklikult, kes oli enda sõnul laupäeva puhul lastud inimeste sekka ning meile väga detailselt ja agaralt hakkas jutustama jaanalindude eluolust. Lisaks eksootilistele jaanalindudele elavad samas Muhu saarel ka mitut eri liiku kängurud - on suuremaid, on väiksemaid ja nad on naljakad. Ka nende elust ja omapäradest saime me peremehe käest kuulda. Igal juhul oli see väga hariv jalutuskäik ja vestlus; sel hetkel oli küll kahju, et lapsi kaasas polnud. Jaanalinnuroad jäid sel korral maitsmata.
Muhu jaanalinnud

Kängurud jooksuhoos

Pikutav känguru

Mõtlesime sõita Kuressaarde, käia seal turul ning kui millalgi kõht peaks tühjaks minema, siis ka lõunal. Kuressaare turult ostis Ingrid paar tuulehaugi, mina uhke Muhu tikandiga käekoti, mis sai mul terve suve totaalseks lemmikuks. Korraks said nagu plaanid otsa, kuna uuesti sööma minna oli veel vara ning Kuressaares on käidud ka ikka omajagu. Margus pakkus välja, et sõidaks Sõrve poolsaarele - meie seal varem käinud polnud - seega väga põnev. Tee Sõrve Sääre suunas oli kuidagi kummaliselt tuttav, kuigi ma seda mööda kunagi sõitnud pole, võib-olla on need mõned teised käidud paigad, mis selle sarnased on, kuid kindlasti ei pärine need Saaremaalt.

Mida rohkem kõht tühjenes, seda enam tekkis isu suitsukala järele, lootsime seda tee pealt juurde saada ja käisime ka mõnes sildiga viidatud kohas värsket suitsukala otsimas. Kala oli kas otsas või polnud veel valmis ning nii tuli meil nelja peale leppida vaid kahe tuulehaugiga, mille me Sõrve poolsaare tipus Stebeli rannapatarei varemete juures nahka pistsime. Militaarehitiste varemeid kohtas Sõrves päris mitmes kohas - omamoodi võikad vaatamisväärsused.

Kahest kalast jäi selgelt väheseks ning maitse suhu saanuna otsisime lisa. Sõrve Säärest leidsime Paargu kalarestorani - tõotas olla kohalik ja ehe. Menüüs leidsime ka mitmeid Saaremaa vete kalu, kuid kahjuks need vaid paberi peale menüüsse jäidki ning reaalselt neid sel päeval polnud. Sõrve Sääres alati ja igalt poolt kättesaadavat lõhe süüa tundus mitte väga ahvatlev - nii otsustasime siiski tagasi Kuressaarde sõita.

Kuressaares maandusime restoranis Muusa, mis asub Arensburgi hotellis (oleme seal hotellis paar talve tagasi veetnud pika nädalavahetuse). Näljast nõrkenuna tellisime mitu käiku head ja paremat. Enim jäi meelde lamba sisefilee punaveini-rosmariiniastmes, mis oli lausa võrratu. Tellisin seda selgelt inspiratsiooni jaoks, kuna lamba sisefileega toimetan ma kodus päris sageli. Loomulikult pinnisin ma välja ka veidi retseptist ja valmisprotseduurist.
Lamba sisefilee restoranis Muusa

Kõhud hilisest lõunasöögist täis, asusime tagasiteele Pädaste poole. Meie seltskonnal oli kella 18.30-ks broneeritud saunaõhtu ning punkt kell 18.30 me Pädaste mõisa hoovi tagasi ka jõudsime - kusjuures terve päeva jooksul polnud me aega planeerinud, lihtsalt kulgesime mõnusas rütmis. Väga teistmoodi, et ei pea oma plaane tegema lapse uneaegade ja soovide järgi. Saun oli mõnus - puuküttega ahi ja külmaveetõrs õues. Joogiks pakuti kevadist nurmenukuteed. Saunaga samas majas oli ka spa, mille hinnakiri on ikka klass omaette. Siin saab sisustada oma päeva kümnetel Pädaste mõisa poolt pakutavatel viisidel - kui aga rahakott lubab. Oled puhkusel Pädaste mõisas ning võtad paketi, kus saab lisaraha eest osta aega puhkuseks….
Pädaste sauna terrass ja külmaveetõrs

Pärast sauna läksid Anneli ja Marek restorani, kuna nemad elasid siiani vaid hommikusöögist, meie aga tundsime, et olime liiga hilja lauast tõusnud ning uuesti sööma küll ei kiirustanud. Mina käisin pärast sauna veel mõisa ümbruses ja mere ääres pildistamas, oli jätkuvalt tuuline ja külm õhtu.

Mõtlesime, mida veel õhtul peale hakata. Meie toa vastas uksel oli silt "Kinosaal" - uurisime selle võimaluste kohta. Kinosaal küll oli olemas, kuid film oleks pidanud endal kaasas olema. Meil oli suur kohver küll, kuid igaks juhuks DVD-sid pole seni veel kaasa pakkinud. Kuna filme kusagilt saada polnud, küsisime, et äkki saab kinosaalis vaadata õhtul toimuvat Eurovisiooni. Algul öeldi, et telekapilti sinna tõenäoliselt saada ei õnnestu, kuid lubati siiski midagi ette võtta. Pädaste personalile kiidusõnad leidlikkuse eest, kuna erisoovidele osati alati vastu tulla ning püüti lahendusi leida.
Pädaste kinosaalis

Nii teatati meile mõne aja pärast, et kinosaal on meie päralt ning Eurovisiooni otseülekanne on suurel ekraanil. Juhuu - astusin toauksest kaks sammu ja olingi kinosaalis - kaheksa lamamistooliga väike heliisolatsiooniga seinade ja suure ekraaniga ruum. Kuigi Eurovisioon pole mind juba aastaid teleka ette naelutanud, oli seltskonnas lõbus seda koos vaadata ja lemmikutele pöialt hoida. Tõin näksimiseks peamajast Pädaste rukkileiva õhikuid, mis on mu südame juba ammu võitnud - need imeõhukesed metsapähklitega kuivikleivad on müügil ka Stockmannis.
Hommikusöögil, teine päev

Viimane hommik Pädastes möödus pikka hommikusööki nautides. Pädaste mõis võlus oma asukoha, interjööri, teeninduse ja loomulikult toiduga mind täielikult. See on koht, millele ma tagantjärgi sageli mõtlen, mille tasemega ma paratamatult edaspidi kõike võrdlen. See koht kutsub tagasi.

kolmapäev, 1. september 2010

Vastakad tunded Vihula mõisast

Oleme aastaid Eestimaist spapuhkust harrastanud - korduvalt on läbi käidud enamus Eesti spahotelle erinevates Eesti nurkades, nähtud nende hiilge- ja langusaegu, kogetud väga erineva tasemega teenindust ja restorane. Kodumaiste majutusasutuste seas on viimastel aastatel jõudsasti arenenud mõisad - just mõisaid ja nende restorane me nüüd avastamas käimegi.


Augusti viimasel nädalavahetusel võtsime ette Vihula mõisa, mis oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud ja ootas oma korda. Kutsusime kaasa oma tuttava paari (koos 2-aastase lapsega), meie otsustasime viimasel minutil oma neljapoolese tüdruku üheks ööks vanavanemate seltsi jätta.

Vihula mõis asub 1,5-tunnise autosõidu kaugusel Tallinnast - põhjarannikul, Lahemaa rahvuspargi piiril. Põhjarannik on justkui palistatud imeliste mõisatega - tee Vihulani kulgeb mööda Palmse ja Sagadi mõisatest, mõisad jätkuvad ka Virumaal.

Paljude mõisate juures on säilinud pikk põlispuudest allee, mis viib mõisatrepini - nii ka Vihulas. Paradoksaalne on see, et kunagised mõisnikud neid alleesid kunagi nii suurte ja võimsatena ei näinud - seda imetleme nüüd meie mitusada aastat hiljem. Esmamulje mõisast on imeline - kõik, mis varem piltidelt nähtud (ja uskuge, Vihula mõis on panustanud kvaliteetsetele ja kunstilistele fotodele oma kodulehel), on veelgi uhkem. Toa saame 1880. aastal historitsistlikus stiilis ehitatud peamaja kolmandal korrusel, otse hiiglasliku mantelkorstna kõrval, kuhu viib aina kitsenev trepp (õnneks suutsin oma suure kohvri sel korral kaasa võtmata jätta). Interjööris on väga oskuslikult ühendatud vana ja uus - sisekujundaja on tublisti vaeva näinud ning saavutanud harmoonia ammuste aegade ja tänapäeva vahel. Silm naudib seda ilu - kontrastid tumeda ja heleda, kerguse ja raskuse ning vana ja uue vahel. Siseviimistluse kvaliteet on kõikides ruumides perfektne.

Vihula mõisa peamaja Zen Deluxe tuba

Kuna spahoolitsusteni on meil veel aega, teeme jalutuskäigu mõisaterritooriumil. Ilm on päikeseline, kuid juba sügisehõnguline. Mõisa peamaja tundub väga eklektilise stiiliga ning selles puudub igasugune sümmeetria - maja fassaadil kohtab nii kaarjaid, kandilisi kui kolmnurkseid detaile, lisaks on kivist peamajal puidust juurdeehitus ühel tiival (tõenäoliselt sama põhjus, mis mitmel teisel mõisal - kivist peamaja oli talvel külm, seal inimesed haigestusid ja surid). Kuna peamajaga külgnevad veel mitu erineval tasapinnal asetsevat hoonet, mõjub see eklektika kummalisel kombel väga efektselt - eriti tagantpoolt vaadates. Mitmel tasapinnal katused ning erinevate värvide ja materjalidega maja seinad mõjuvad pigem mõne Euroopa (miks mitte ka Tallinna) vanalinna tänavana, kus erinevaid maju üksteise küljes hulganisti koos.

Vihula mõisa härrastemaja (peamaja)


"linnake" Vihulas

Ringkäigul märkame tõllakuuri taga hiiglasuurt mõisaaeda, mis on suuremas jaos õunapuude all. Ühes aianurgas on kujundatud peenrad, millega lähemalt tutvudes selgub, et seal kasvatatakse maitsetaimi. Kunagi olid siin ka kasvuhooned, mis sõja käigus rüüstati.


Vaade Vihula mõisale tiigi tagant


Vihula mõisa pesuköök ja peamaja

Vihula mõisa asukohaks on 16. sajandil valitud looduskaunis koht. Eriti maaliliselt mõjuvad mõisate ja losside asukohad, mille tasapinnad vahelduvad ning mille juures on looduslikud veekogud. Igal juhul on see inimene, kes kunagise hoonestuse Vihulas paika pani, täielik geenius - nii hästi läbimõeldud mõisakompleksi pole ma varem näinud. Samas on Vihula mõisa rüüstanud mitmed sõjad ja tulekahjud, selle hooneid kasutatud vanadekodu ja kolhoosikontorina. Praeguseks on mõis läbi suure töö saanud tagasi oma hiilgeajad. Mõistagi on enamus mõisakompleksi hooneid saanud tänapäeval teistsuguse sihtotstarbe - tõllakuurist on saanud spakeskus, aidast konverentsikeskus, pesuköögist majutusasutus jne.

Teemaja


Vaade mõisale silla juurest

Vihula mõisakompleksile annab maalilist ilu Mustoja jõgi, mis veskitammist ülevalpool moodustub tiigiks. Tiigi keskel asub saareke ning kaarjad sillakesed. Tiigivees märkan rohkelt vesiroosilehti, mis oma õitsemise ajal sobivad selle imelise mõisakompleksiga kui valatult. Ah, milline pulmakoht see on! Tiigi kõrgemal kaldal seisab imelise vaatega teemaja, kus saab leevendust suvekuumale või talvekülmale. Selliseid kohti vaadates unistan, et elaksin ajal, mil daamid promeneerisid mõisa ümbruses uhkete kleitide ja päikesevarjudega…


Koht peegelduse imetlemiseks

Kleidi asemel tõmban peagi selga hommikumantli ning lähen üle hoovi tõllakuuri pediküüri ja massaazi. Tõllakuuri alumine spakorrus on saanud kaasaegsed maast laeni aknad, kus saab enne või pärast hoolitsusi lamamistoolidel peesitades rüübata kosutavat teed või karget jäävett. Huvilised saavad tõllakuuri taga nautida ka tünnisauna või mullivanni - vaatega mõisa aiale.

Õhtu otsustame veeta restoranis - kuna kõik senikogetu on mõisas vaid kiidusõnu pälviv, siis ootused restoranile on kõrged. Restorani sisenedes on tegu, et meid märgataks - teenindajatel on käed-jalad tööd täis ning laua saamiseks tuleb meil endal jõupingutusi teha. Restorani menüüs on nii turvalist klassikat (Caesari salat, tomati-mozzarella salat, brüleekreem) kui ka põnevat ja ettearvamatut (metssealiha ja üks tundmatu kala). Juba tellimust tehes selgub, et ettekandjaneiu teadmised restoranis pakutavast toidust on puudulikud et mitte öelda olematud. Joogid saabuvad lauda ca pooletunnise ootamise järel, ettekandjal puudub mälu, kes mida tellis. Kuna eelroogi pole jätkuvalt saabunud, tuuakse näljapetteks lauale leivakorv - ja oh üllatust - Leiburi lindikesega kaunistatud ja Leiburi toodanguga täidetud. Kirde sai on küll viimane asi, mida ma restoranis süüa tahaks…

Eelroaks tellitud Caesari salati sisse on eksinud tomat, lõhelisand on kuiv (leige, aga peaks oletatavasti olema soe) ja üleküpsetatud, kastet teen ise paremat, krutoonide pealt on kokku hoitud. Klassikaline seljanka on kõike muud kui klassikaline, väga tummine, aga mitte halb. Pearoaks vaatasime Reneega mõlemad metssealiha, kuid reeglina lepime me siiski kokku, et tellime erinevaid toite - maitseme üksteise juurest. Pearoad tuuakse lauda, kuid unustatakse ära, et nende söömiseks on vaja ka nuge-kahvleid. Meil läksid käiku siis veise- ja metssealiha. Viimases peab kõvasti pettuma - metssealiha on nii vintske, et mu kahvel kolksatab mitu korda vastu taldrikut ning üle paari ampsu ma seda süüa ei suuda. Lisand näeb välja ja maitseb peenelthakitud ühepajatoiduna. Nihverdan Renee taldrikult endale pool veiselihast - see on medium küpsetusastmega, puhta maitsega ning suussulav.

Vihula mõisa peamaja lauda poolt

Kui algul polnud kindel, kas magustoitu enam süüa jõuan, siis aeglaselt kahe tunni jooksul söödud toit tõotab kõhus sopikest ka magustoidule. Lapsele sai maiustamiseks menüü järgi tellitud "kodune kook". Kui kujutada ette kodust kooki, siis see on lihtne, kindlasti mingi marjade/puuviljade kombinatsioon mure- või pärmitaignaga. Vihula kodudes küpsetatakse aga väga eksklusiivseid kooke - lauda saabus suurel taldrikul pisike ümmargune toorjuustu-šokolaadikook, kaunistatud vaniljekastme- ja maasikasiirupinirega. Kuna brüleekreem oli otsas ja muud huvitavat magusat silma ei hakanud, tellime Reneega kahepeale sama koogikese. Küsin ka mate teed. Ettekandja puutub terminiga "mate tee" silmnähtavalt esmakordselt kokku ning tahab tuua mulle latet. Täpsustamise peale lubas siiski leida rohelise tee. Lauda saabub tass kuuma veega ning Tetley kotikeses tee - mu hämmeldus on nii suur, et ma olin sunnitud selle samal hetkel sõnadesse panema ja suuri silmi tegema. Ma tõesti ei taha olla üleolev, aga see kotikeses tee sellise hinnaklassiga restoranis tekitas tõsist hämmeldust. Küsisin valge suhkru asemel rafineerimata suhkrut; kuna seda polnud, siis mett. Pooltühi meekauss, mis lauda saabus, oli kleepuvate äärte ja lusikajälje järgi hinnates rännanud lauast lauda…

Restoranist lahkuda soovides ei leia me ei saalist ega tagaruumist ühtegi ettekandjat; sama probleemi ees on veel mitu laudkonda. Taharuumi sisse piiludes paistavad kilega kaetud kausis hommikusöögilaua viilutatud kurgid (ju siis kokk ei taha hommikul vara ärgata ja teeb eeltööd eelneval päeval ära…). Kuna panime eelnevalt toidud toa arvele, lahkusime restoranist.

Kella 10 paiku hommikusöögilauda jõudes on eelneval õhtul tükeldatud kurgid juba ära söödud. Ära söödud on ka praktiliselt kõik muu, igas nõus kohtab kas jäänuseid või otsakorral toitu. Valikus on jätkuvalt (veel üks päev vanem) Kirde sai… Või, mis on otsa lõppenud ja mis palumise peale uus tuuakse, on hoopis margariin. Juurde tuuakse vaid seda, millele tähelepanu juhtida, kuigi hommikusöögi lõpuni on jäänud veel ca tund aega.

Märkasime juba eelmisel päeval hotelli ümbruses elektriga töötavaid golfiautosid, mida ka külastajatele renditakse. Võtame ühe auto tunniks ajaks oma seltskonnale. Sõidame läbi kogu mõisaterritooriumi, satume kruusateega põlismetsa, oleme kordamööda roolis ning mõisa juurde tagasi jõudes on meil ikka veel pool tundi aega. Kuna olime auto peal viiekesi, siis väga kiiresti see edasi ei liikunud. Renee teeb ettepaneku katsetada autot üksinda. Oleme parajasti mõisa taga mäenõlval ning katsetame kordamööda, kuidas masin ühe inimesega roolis mäest üles kiirendab…. ja mis hoo sellega mäest alla kimades sisse saab. Saades kiiruskatsetest innustust, otsustame me aega parajaks teha ühte kurvilist ja mägist ringi mööda sõites. Kordamööda ja stopperiga aega võttes. Nalja ja naeru on igal juhul täie raha eest. Lõpuks teeme veel viimase kiiruskatse viiekesi ja jõuame tõdemusele, et üksi saab selle masinaga edasi ikka oluliselt kiiremini.


Kiiruskatsed golfiautoga

Restoran on vaieldamatult iga tsivilisatsioonist eraldatud hotelli süda - see on ajaveetmiskoht, kuhu inimesed ei tule pelgalt nälga kustutama. Lihtsalt väga ilusas kohas öö veeta pole kindlasti esmane põhjus, miks siseturismi harrastatakse - ikka hotelli pakutavad teenused on need, mis kutsuvad sind tagasi või jätavad külaskäigu viimaseks. Ma olen alati mõelnud, kui mingis kohas teatud asjaolud pettumuse valmistavad, kas ma peaks selle enda teada jätma (ja edaspidi antud asutust vältima) või teavitama omanikku toimuvast. Ei taha nagu solvata, aga soovitusi olen jagama lahke. Sel korral leppisime kokku, et kirjutame kahe perega ühise kirja ning saadame selle hotelli tegevjuhile. Süda tilgub verd, kui näed väliselt suurima püüdlikkusega tehtud asja seest nii mädana. Restorani väärtused ei tundu kogetu põhjal ühtivat ülejäänud mõisaga. Ma annaks Vihula mõisa kogu olmele kõrgemad punktid kui Pädaste mõisale, kuid restoran ja teenindus jäävad praegusel hetkel ikka kõvasti alla. Panin tegevjuhile kirja väga põhjaliku ülevaate toimuvast, mainides ka kõike positiivset ning jagades ettepanekuid olukorra parandamiseks. Tegevjuhilt saadud vastus oli poliitiliselt korrektne tänuavaldus, kuid ei paistnud siirana.

Mõisa (veel renoveerimata) veski

Käisime Vihulas uuesti 2013 aasta märtsis - emotsioonid vaid positiivsed, nüüdseks ka restoran selle imelise koha vääriliseks muudetud. Uusi muljeid saab lugeda siit.

kolmapäev, 18. august 2010

Põhja-Eestist Lõuna-Eestisse (13.08.10-14.08.10)

Suvi on see mõnus aeg, mil ma Eestis lahkuda ei raatsi - eriti veel siis, kui on selline soe ja imeline suvi nagu sel aastal. Aga rännata ja midagi uut avastada meeldib meile ikka. Sel nädalavahetusel sõitime läbi seitse Eesti maakonda, lähemalt tutvusime neist neljaga.

Kui me muidu reisime alati terve perega, siis sel suvel oleme teinud enamus oma sõite ilma Aneeta - see mõjub hästi mõlemale poolele - Anee naudib paar päeva vanavanemate kõrgendatud tähelepanu ning meie Reneega saame olla kahekesi. Kuna Anee jäi selleks nädalavahetuseks minu vanemate juurde Toilasse, siis alustasime sõitu Ida-Virumaalt ning hakkasime liikuma allapoole.

Plaan oli sõita just mööda väiksemaid teid, kuhu muidu niisama ei satu. Esimese peatuse tegime Avinurmes, kus elab mu gümnaasiumi-aegne pinginaaber Mari-Liis. Mari-Liisil käin Avinurmes ikka vahel külas, viimati kaks kuud tagasi. Sel korral saime aga kokku Avinurme Puiduaidas, mis on sel suvel avatud turismikeskus, kust saab osta kohalikku käsitööd (valdav enamus puidust ja laastust esemed). Paljud puidust majad mõjuvad saunana, Avinurme Puiduait hoonena on aga täielik vaatamisväärsus omaette - selle hoone sisekujundus on selline, et seal võiks elada! Majas tegutseb ka kohvik, kust leiab müügilt näiteks kodus küpsetatud leiba. Kui faktiliselt täpne olla, siis mitte kodus, vaid selles samas majas, mille allkorrusel on korralik leivaküpsetusahi ning kus saab ka ise leiva küpsetamist õppida. Mina olin aga tund aega tagasi just lauast tõusnud ning oma ema küpsetatud leiba söönud, seega jäid mul Avinurme leivad maitsmata. Avinurme Puiduaidast sain ma endale imeilusa turukorvi ja suure lõikelaua, samuti ostsin pisikese marjakorvikese Aneele.
Minu uus turukorv Avinurme Puiduaidast

Edasi suundusime Peipsiäärsetesse vanausuliste küladesse. Olen küll läbi käinud Peipsi-äärse ranniku ülalpool Kauksit, kuid päris õigetesse vanausuliste sibulakasvatajate küladesse ma veel sattunud polnud. Alustasime Peipsi ranniku avastamist Mustveest, mis oma sissesõiduga järve poole meenutas kummalisel kombel Fort Lauderdale Floridas. Tõsi, sadamas polnud uhkeid purjekaid, kuid tänavate asetus ja vaade veekogule tekitasid sellise kuumalise déjà vu tunde. Oli soe reede õhtu, inimesed liikusid tänavatel, noortekambad kogunesid ja käidi järves ujumas. Edasi suundusime mööda järve-äärset teed lõuna poole ja jõudsime välja Kasepää valda - pikad värviliste majadega ridakülad palistamas Peipsi rannajoont - ja ikka sõna otseses mõttes mööda rannajoont, sest veekogu-poolsetel majadel oli järv tagaõues ja kui talvel jää pealetung tuleb, siis tõenäoliselt on neil jää ka akna all. Vot sellised on alles ehtsad Vene vanausuliste külad - maja maja küljes kinni (eestlane ju nii ei ehita), aga kummalisel kombel ei mõju see seal ahistavana, kui naaber sinu majast paari meetri kaugusel elab. Olustik tundus vaba ja lihtne - väikesed lapsed jooksevad aluspükste-väel mööda tänavat, täiskasvanud kannavad tänaval kõndides ujumisriideid, vanamammi loeb kodutrepil ajalehte, papi väntab aegunäinud jalgrattaga poe poole ja muidugi sibulavanikud… Mul hakkas endal ümbritsevat autoaknast suurte silmadega uudistades veidi imelik, et olen nagu liiga tunginud nende inimeste igapäevaellu.
Kallaste tänavad

Kulgesime mööda rannikuäärt edasi - jõudsime Kallastele - väike linnake Peipsi ääres, kus elu kulgeb omasoodu ning osaliselt oleks aeg nagu paar aastakümmet tagasi seisma jäänud. See vabalt võtmine on põhiline kohaliku meeleolu iseloomustaja - tundub, nagu keegi ei võistleks kellegagi pidevalt parem olemise pärast - lapsed sõidavad ringi nõukaaegsete jalgratastega (kellelgi ei kohanud uhket ja värvilist uut ratast, seega ei saa ka kadedusmomenti tekkida), inimesed ostavad oma riided kohalikust kaltsukast, söövad oma kasvatatud kurki ja sibulat ning suitsetavad järvest püütud kala. See on ju täielik ökokogukond - palju taas- ja pikaajalist kasutust ning toit koha pealt. Igal juhul ei tundunud see depressiivne väikelinn. Selleks ajaks oli endalgi kõht tühjaks läinud ning mõtlesime otsida küla pealt veidi suitsukala. Ühe kortermaja hoovis just parajasti kala suitsetamine käiski. Läksin küsima, kas äkki kala müügiks ka on; suhelda saab sealkandis loomulikult vaid vene keeles. Sõbralik onu oma suitsukala müügiks ei pakkunud, kuid juhatas mind lähedalasuvasse majja, kust pidavat vahel suitsukala osta saama. Otsisime koha üles, kuid naabrid õuest teadsid öelda, et täna kala ei saa, kuid ühest kohast võiks me veel vaadata. Ka järgmises kohas jäi meil suitsukala saamata, kuna kedagi polnud kodus. Kallastel vaatasime üle veel liivakivipaljandi, katsusin varbaga Peipsi vett ning suundusime taas edasi.
Kallaste liivakivipaljand

Jõudsime Alatskivile. Teadsin, et seal on üks valge tornidega loss, kuid käinud siin kunagi polnud. Lossi leidsime üles ning tõdesime, et lossi ehitaja oli kunagi lossi asukohta ikka väga hoolikalt valinud - vaade mäe otsast maalilisele järvekesele. Ka Toila Oru pargi nüüdseks hävinud presidendiloss sai kunagi ehitatud imelisse asukohta. Loss oli avatud ning piilusime sisse - tume, kõrgete lagedega, veidi tondilossi meenutav - kui ma peaks sellisesse kohta üksi öösel minema, jääks mu süda vist hirmust seisma. Avastasime, et lossis on ka restoran, valgete linadega ja puha, kuid söömas polnud seal kedagi. Kui uurisime söömisvõimaluse kohta, siis selgus, et poolest lossist on elekter ära läinud, mistõttu ahjud ei tööta ning kokk panni peal toidu tegemisega hakkama ka ei saa. Liikusime edasi.
Alatskivi loss


Vaade Alatskivi lossikünkalt

Põikasime veidi veel ranniku poole ja sõitsime läbi Kolkjast, kus asub kala- ja sibularestoran, kuid kell 9 õhtul oli see juba ilmselgelt suletud. Vaatasime Kolkja lähedal veel ilmeliselt suure ja oranži päikese loojumist ning võtsime suuna Tartu poole, lootes sealt süüa saada.
Päikeseloojang Kolkja lähedal

Kuna ma Tartus käin väga harva, siis sealsetest söögikohtadest ei tea ma midagi. Kevadisest restoranide pingeridadest oli silma jäänud, et Crepp'i kiidetakse. Läksime siis oma silmaga kaema - inimesi oli nii palju, et keeruline oli leida lauda kahele. Renee tellis soolase täidisega pannkooke, mina tahtsin Caesari salatit, kuid see oli otsas. Ettekandja soovitas võtta sooja kanasalatit, mis on neil nn hitt-toode. Mulle üldiselt ei meeldi minna massidega kaasa, kuid sel korral lasin end mõjutada. Esiteks häiris mind, et toit serveeriti punastes nõudes, see on liiga pubi-stiil, teiseks oligi toit täielik pubi-toit. Soe salat oli siis praetud kartul ja kanaliha, all jääsalatist padi ja mõned hiidsuured lõigud kurki ja tomatit, peal tugev sinepikaste. Kuna kõht oli meeletult tühi, siis nokkisin veidi, kuid palju ei suutnud, sest kanaliha oli nii tugevalt üle maitsestatud, et polnud absoluutselt aru saada, mis lihaga tegu. Lisaks aimasin, et kana maitsestamisel on kasutatud Santa Maria liha üldmaitseainet ja/või broilerimaitseainet (mis teadagi on tugev naatriumglutamaadi segu), mõtlesin, et võtan vabalt ja ütlen hetkeks lahti oma põhimõttest mitte tarbida selliseid toite, kus sees leidub E621, kuid palju seda siiski süüa ei suutnud. Igal juhul olime mõlemad täielikult pettunud sellest kiidetud kohast - lihtsalt ei osanud aimata, et Crepist sellist kräppi saab. Lisaks oli mul pärast söömist süda mõnusalt paha ning üle keha jooksid kuumahood ja otsa ette tekkis külm higi - ehk siis sain oma elu esimese hiina restorani sündroomi (Kel huvi, mis see on, siis googeldage. Vihjeks, et seda tekitab naatriumglutamaat).

Öö oli lähenemas ning sõitsime Tartust edasi Mooste poole. Algselt oli meil plaan küll ööbida telgis (ja telk oli meil igaks juhuks ikka autos veel kaasas), kuid ilmateade näitas öösel Lõuna-Eestis tugevat vihma - seega läksime lihtsamat teed ning otsisime ööbimisvõimaluse sisetingimustes. Ega see ööbimiskoha leidmine nii lihtne polegi - kolasin eelnevalt mitu tundi internetis ringi ja otsisin midagi sobivat. Otsisin pigem väiksemat kohta, mis ei ole mõeldud läbuseltskondadele ning milles oleks mingit kohalikku eripära. Teiste hulgast jäi silma Mooste mõis - ja kuigi see piltide järgi polnud teab mis uhke sisekujundusega, siis mõisad mulle alati meeldivad ja selle me ka ööseks broneerisime. Kohale jõudes selgus, et ööbimine polegi uhkes mõisa peamajas, vaid kõrvalasuvas puutöökojas (loomulikult majutusasutuseks ümber kohandatud). Fotod internetis olid paremad kui pilt kohapeal - kõvad voodid, A3 suurune rätik ning näotu vannituba meenutasid pigem ühikat kui mõisa-öömaja. Kuigi ma olen üldiselt hea unega, siis sel ööl magasin ma kõvas voodis ja näru padjaga päris kehvasti. Plaanisime algul mõnuga välja magada ning palusime hommikusööki kella 11-ks, kuid mul läks uni ikka palju varem ära. Kuna ma võtan igale poole igaks juhuks jooksuriided kaasa, siis just varahommikul oli mõnus minna kohaliku oluga tutvuma. Jõudime Moostesse ööpimeduses ning mul polnud aimugi, milline see koht välja näeb. Joostes vaatasin üle kõik mõisakompleksi hooned (neid on lausa 22) - kunagi oli see rikas mõis, kuna mõisal oli ka viinavabrik; jooksin mööda vana alleed ning jõudsin ka järveni, kuhu mõtlesin sisse hüpata, kuid parajasti maandusid randa kohalikud õllepurkidega varahommikuselt purjus rullnokad ning nendega koos ma randa jagada ei tahtnud. Hommikusöök oli vaid meile kahele - puder, odav sink ja juust, vormileib ja Kirde sai, sümmeetriline Hispaania tomat, Säästujogurt ja vängest kunstsiirupist morss. Sõime ja arutlesime, miks sellist toitu pakutakse - ok peamine tegur on hind. Aga miks ei võiks olla joogiks kellegi kohaliku perenaise tehtud punase sõstra morss, kohalikku päritolu teravilja- ja piimatooted ning kohalik tomat? Mul on tunne, et osalt kardetakse kohalikku toodangut pakkuda, osalt arvatakse valesti, mida klient hindab ning osalt on ka viitsimatust sellega tegeleda. Hiljem perenaisega juttu puhudes selgus, et kogu mõisakompleks on valla oma ning turismindusega tegelebki vald - selge see, et sellisel tasandil ei suudeta ega taheta detailidesse laskuda.
Maanteemuuseum

Moostest sõitsime Põlvasse ja kuna ma märkasin turgu, siis pidime sealt loomulikult läbi käima. Ostsin kotitäie kohalikke eri kuju, suuruse ja värvusega tomateid ja mõned kurgid - 8 krooni eest. Pistsime tomatid põske ja sõitsime edasi Varbusele, et külastada Maanteemuuseumi. Oli kusagilt kõrvu jäänud, et Maanteemuuseum on üks hästi tehtud muuseum. Kella 12 ajal kohale jõudes oli autoparklas juba sadu autosid, ilma liialdamata - see muuseum on populaarne koht. Ümbrust uurides ei tundunud see üldse eestipärane muuseum - ilmselgelt oli sellesse muuseumi sisse pandud väga palju raha (sildid viitasid Euroopa Liidule). Muuseumipääse oli õnneks käepael, mis tähendab, et sellega sai käia ka nö muuseumi piiridest väljaspool - minusugusele unustajale on see lausa suurepärane võimalus, seega sain mitmeid kordi veel auto vahet joosta - küll vett, fotoaparaati või pearätti toomas. Sisetingimustes sai vaadata-lugeda-kuulata maanteede arengust alates muinasajast kuni tänapäevani, palju oli tähelepanu pööratud autoliiklusele. Väljas ja katuse all sai tutvuda erinevate suuremate renoveeritud masinatega, huvitavalt (vertikaalselt klaasi all) oli eksponeeritud erineva asukohaga (nt Tartu vanalinn, Tallinn-Narva mnt jt) teede kihid. Palju oli tähelepanu pööratud lastega külastajatele - piknikukohad, mänguväljakud, samuti aktiivne tegevus mänguautode, tõukerataste ja muu liikuvaga.
Maanteemuuseum; avastamas tõukeratta võlusid

Ilm oli selline, et kuumus tappis, kulistasime pudelite kaupa alla külma vett ja sõime jäätist. See oli minu jaoks teine elamuslik muuseumikogemus samal nädalal (käisin paar päeva tagasi Tallinnas Nukuteatri muuseumis, mis on ideaalne näide kaasaja high-tech võimaluste ja vana ühendamisest - soovitan nii väikestele kui suurtele).





Taevaskojas

Edasi suundusime Taevaskotta, käisin seal viimati millalgi põhikooli ajal klassiekskursioonil ja ähmaselt olid mul need metsateed ja liivakivikaljud ka meeles. Metsas puude all sai palavusele veidi leevendust, kuid ilm tundus ikka pööraselt palav. Leidsime allika, kust sai külma vett, väga mõnus oli. Suur ja väike Taevaskoda nähtud, käisime veel seal samas karge veega järves ujumas. Veest välja tulles märkasin järvel väikeseid ringikesi, milliseid tekitavad kas vihmapiisad või mingid putukad, kes vee peal ujuvad. Kuna keha oli märg, siis vihma ei tundud, aga peagi selgus, et järveveele tegid ringikesi siiski vihmapiisad, mis muutusid järjest tihedamaks. Ei saa öelda, et auto juurde jõudes oleks me oluliselt märjemad kui veest välja tulles, aga paduvihma kätte me igal juhul jäime. Kuna vihma ladistas, siis õues viibida ei saanud ning otsustasime sõita Värska poole. Paduvihmast kasvas välja selline torm, et äike sähvis, puid lendas pikali, eessõitva auto tuled ei paistnud ning nähtavust polnud paar meetritki, kuna auto kojamehed lihtsalt ei jõudnud vett ära pühkida. Pöörasime teelt kõrvale kohta, kus ükski puu peale kukkuda ei saaks ning mõtlesime, kas sõrmeotsasuurustest raheteradest autoplekile mõlgid ka jäävad. Hirmus oli ka natuke, sest äike on ettearvamatu. Kuna tormi fotole jäädvustada läbi autoklaasi ei saa, tegime ajaviiteks videosid, vahendasime läbi telefoni muljeid kriisikoldest ja järasime oma kolme kurki, mille Põlva turult ostime. Kui vihm vähemaks jäi, sõitsime edasi - tee oli täis murdunud puid ja puuoksi, kuid ca 10 km kaugusel kriisikoldest oli maa täiesti kuiv ja tolmas ning polnud jälgegi ei vihmast ega tormist.
Tormi jäädvustamine

Järgmine sihtpunkt oli Värska - lihtsalt kohaga tutvumiseks, kuna me polnud seal kunagi käinud. Meeletu, kui paljudes kohtades ma tegelikult Eestis pole käinud, kuigi olen Eestis ringi sõitnud ikka omajagu. Polnud isegi kunagi kaarti täpsemalt uurinud ega teadnud, et Värskasse ulatub selline peenike Peipsi ääre sopike. Vaatasime üle ka Värska sanatooriumi - kuvand, mis mul sellest oli kuidagi tekkinud, vastas täielikult tegelikkusele - seal valitses justkui eelmine riigikord. Ja taaskord tuli tegeleda toidu otsimisega - Värskas midagi silma ei hakanud, aga kohe Värskast välja sõites jäi tee äärde Seto Tsäimaja (tõlge - teemaja) ja Seto Talumuuseum, viimane neist oli pool tundi tagasi suletud, kuid Tsäimaja oli avatud ning süüa sealt sai. Uurisin enne Lõuna-Eestisse tulekut ka internetis erinevate kohtade menüüsid ning mulle jäi mulje, et välismaalasele või Tallinna inimesele tahetakse pakkuda midagi turvalist ja igavat nagu lõheliblikas, sealiha teki all, praetud broilerifilee vms. Seto Tsäimaja menüü seevastu tundus igati aus - sai nii kohalikku suitsuliha, sibulat, meega pannkooki, õunakooki kui kama. Renee telliski suitsuliha kartulite ja sibulaga, minul tekkis menüüs guljašši nähes lootus, et äkki on kohalik kokk hea kastme keetnud. Toit oligi peaaegu aus ja ehtne, kui vaid Renee toidul olevatele sibulatele poleks kaunistuseks või "maitseelamuste täiustamiseks" raputatud peale liha üldmaitseainet ja küüslaugusoola… Ma ei oska seisukohta võtta, kas sellisel juhul peaks sekkuma ja andma neile vihje, et liha üldmaitseaine pole see, mida turist ihkab või olema vait ja kannatama. Teenindaja sõbralikkusega ei hiilanud ega uurinud meie käest ka toidu maitsemise kohta ja meie ei tahtnud nagu kokka solvata ka...
Seto Tsäimaja


Magustoidu jätsin Seto Tsäimajas vahele, teades, et edasi suundume me eriti magusale marjamaale. Nimelt olin paar nädalat tagasi helistanud Taarapõllu talu peremehele ja küsinud, kas võib tulla kohapeale Võrumaale Kangstisse vaatama, kuidas valmib nende imeline mahetoodang. Mina olen igal juhul Taarapõllu talu toodete andunud tarbija - nende astelpajumahl ja kuivatatud vaarikakrõpsud viivad keele alla ja kuuluvad meil praktiliselt igapäevase menüü hulka; tegelikult on tervislikud ja maitsvad ka teised sama talu tooted, olen neid proovinud praktiliselt kõiki. Taarapõllu talu peremees pole oma esimeses nooruses, kuid teotahet ning meeletut asjaajamisvõimet jätkub selles mehes. Kes hoolikamalt pakendeid uurinud, on äkki märganud, et Taarapõllu talu metsamarjadest valmistatud tooted kannavad ökomärgistust. Mahepõllumajandust reguleerivate õigusaktide järgi aga metsast nopitud marju ökodeks nimetada ei saa. Kuid Taarapõllu talu peremees ei jätnud jonni enne, kui sai kõikidele oma toodetele siiski mahemärgistuse - nimelt lasi ta hinnata nelja Lõuna-Eesti maakonna looduse puhtust ning suutis ära tõestada, et sealsed metsad on saastamata ning neist metsadest korjatud marju saab tema toidukäitlejana ametlikult ökoks nimetada. Ta on enda sõnul esimene inimene Euroopa Liidus, kes sellised load välja ajanud. Nägin ära ka tootmise poole, ostsin kaasa suure kotitäie head ja paremat ning hakkasime Eesti alt paremalt nurgast sõitma üles paremasse nurka.

Tagasi sõitsime otsemat teed pidi, mis GPS juhatas. Jõgevamaal märkasime suure tee ääres mitmes kohas silte, kus pakuti müügiks küll suitsukala või küüslauku, kuid kell oli juba ilmselgelt liiga palju, et seda otsima minna. Kauksis keerasime ühest teeotsast sisse, et piiluda öise järve äärde - esmalt inimtühi näiv koht osutus pärast mõnda käänakut tõeliseks menukohaks - tegemist oli RMK puhkealaga, kus pidutses ööpimeduses kümneid eri seltskondi. Järve äärde me siiski ei läinud, kuna avastasime autost välja astudes, et järv haises meeletult - läbisegi surnud kalade ja õitsvate vetikate lehk.

Ühest teeotsast tahtsin siiski veel sisse põigata - koht, kus on palju mu lapsepõlvemälestusi. Tärivere asub Iisaku külje all ning seal oli kunagi mu vanaema ja vanaisa suvila, kus ka mina suviti pikemalt aega veetsin. Teeotsa, kust sisse pöörata, mäletasin ma hästi (arvan, et viimati käisin seal umbes 16-18 aastat tagasi) ja enda arvates oli mul ka iga järgnev kurv mälusopis, kuid reaalselt eksisime me ööpimeduses totaalselt ära ning ka GPSil oleva kaardi järgi ei suutnud ma asukohta tuvastada. Sõitsin ma ju väikese tüdrukuna neid teid mööda vanaisa rattaga altpulga vändates pidevalt ringi, kuid tänaseks on olukord tundmatuseni muutunud - teeääred on võsa ja puid täis kasvanud ning koha äratundmist raskendas ka pimedus. Lõpuks ekslesime me mööda suurte kividega metsateed, kus ilmselgelt autoliiklust ei toimu ning ainus mõeldav vahend seal liikumiseks oleks mõni maastur. Sattusime tõelisse Alutaguse põlismetsa, kus elavad kohe kindlasti ka päris karud ja hundid (kus ma muide väiksena üksi hulkusin ja midagi karta ei osanud), kellega kohtumist ma nii hirmsasti kardan. Hirm oli naha vahel ikka päris vägev - eksinud kusagile põlismetsa, kuhu iga hetk võib madala autoga kinni jääda ning mille jätkuvat teed küll GPS näitab, kuid mis iga meetriga aina halveneb. Lõpuks jõudsime siiski maanteele tagasi. No ma ei tea, kas ma läksin alateadlikult seda adrenaliinihetke otsima, mis meil igas reisis olema peab või see lihtsalt juhtus nii. Südaöösel olime tagasi Toilas.

Lõpetuseks mõistatus - kuidas on selle reisiga seotud kaks viimast pilti?