09.-10.02.2009 Miami-Chicago-London-Stockholm-Tallinn

Ärkasin öösel mitu korda ärevusega, et äkki on juba hommik käes. Kui lõpuks veerand üheksa uni ära läks, siis otsustasin lõplikult tõusta (kella panin helisema tegelikult 9.30-ks, kuna kiiret polnud). Ruttu jooksuriided selga ning mere äärde. Oi, kuidas ma seda rannal jooksmist nautisin, ilm oli ka supermõnus, hommikuselt veidi jahe, aga jooksmiseks ideaalne. Kui eile lõunal rannapromenaadil jalutasime, tuli meile kogu aeg jooksjaid vastu - igas vanuses - nii ka täna hommikul. Enamus jooksjaid tervitasid sõbralikult. Siin liigub ikka igasuguseid frukte, küll kõndijaid hantlitega, küll veepudelitega, küll tavalisi sörkijaid ning tõsiseid trennitegijaid, merel aga sõidavad inimesed tuulise ilma korral lohedega. Ma pole kusagil näinud nii palju vanu inimesi jooksmas kui siin - ja millised nad välja näevad - tagant 30, näost aga saab aru, et tegelikult on nad 60 tuuri. Need inimesed (eelkõige naised) elavadki selle nimel, et oma keha vormis hoida, kindlasti on neil kõigil personaaltreenerid. Mööda randa joostes nägin mitmes kohas rannaliival magamas lina all kodutuid - on ju mõnusalt soe ja sademeteta - ka nii saab öö veeta. Mitmes kohas pandi taas üles võtteplatse kas pildistamiseks või filmimiseks. Jooksin kuni 13. tänavani, liivas oli päris raske edasi liikuda; tagasitee tulin mööda promenaadi, mis algul oli kivisillutisega, hiljem muutus puidust nagu laiaks laudteeks. Päike oli juba soojem ning joostes hakkas päris palav - panin ettenägelikult rannakad selga, et hotelli basseinist läbi hüpata (meres olid liiga suured lained). Bassein oli päris külm, aga kuuma kehaga sinna sisse hüpata oli väga ok; välja tulles keha õhetas seest veel kuumast, väljaspool oli aga külm kiht - väga kummaline tunne, aga just selline lõpp on jooksule kõige mõnusam.

Tuppa jõudes oli Anee juba ärganud ning ootas pimedas toas minu tulekut. Läksime kõik koos hommikusöögile - esmalt pettusime, kuna hommikusöök koosnes vaid ca kümnest komponendist.
Siiski leidsime me kõik midagi endale meelepärast ning toit maitses hästi. Kusjuures hommikulauas oli saadaval värskeltpressitud apelsinimahl - jõime seda kohe mõnuga, istusime veel viimast päeva väliterrassil ja nautisime sooja päikest. Pärast sööki tõime toast asjad ning istusime autosse. Jooksmas käies nägin 13. tänaval suurt mänguväljakut; ei julenud kohe Aneele lubada, et viime ta sinna mängima, kuid rääkisin sellest Reneele, et juhul, kui parkimiskoha seal leiame, siis näitame talle, kuhu jõudsime. Õnneks oligi üks parkimiskoht mänguväljaku lähedal saadaval ning üllatasime Aneed tema lemmikkohaga. Renee jäi autosse istuma, et mitte parkimist maksta. Anee ronis mööda treppe, lasi liumäest (muidu ta neid kardab, aga ütlesin, et siin saab veel lasta, külmas enam nii mõnus pole), kiikus erinevatel kiikedel ja jooksis mööda muru.

Kuna lennuk stardib meil Miamist alles kell 6 õhtul, siis läksime veel viimast korda poodidesse. Sain ikka mõnuga šopatada, kohe nii palju, et lõpuks hakkas pea valutama ka veel. Kui ma muidu põhimõtteliselt rohtusid ei võta, siis nüüd hirmust, et meid ootab ees 22 h lendu, võtsin ühe Paracetamoli sisse, kuna peavaluga lennusõiduajal, mil niigi on igati ebamugav, riskida ei tahaks. Peavalu kadus umbes poole tunniga. Rendiautot ära andes viskasime jalast lühikesed püksid ja plätud ning panime selga teksad ja talvesaapad. Kolme kohvrisse mahtusid kõik ostetud asjad väga edukalt ära. Buss viis meid oma pampudega lennujaama - minul Anee vankriga ees lükata, kott seljas, fotokott õlal ning üks kohver järel vedada, Reneel seljakott ja kaks kohvrit. Kui ühe lennujaamatöötaja käest küsisime, kust Chicago lennule kohvrid ära anda saab, juhatas ta meid ühte hiidjärjekorda. Kohe aga hüppas juure teine teenindaja, kes nägi meie asjadehunnikut ja väikest last ning lasi teha lahti uue check-in punkti - nii, et me saime asjad ära anda koheselt. Olime tõsiselt üllatunud ning tänasime seda naist, kes meile nii vastu tuli. Ühes kohvris olid mõned lisakilod; kaalusime teised kohvrid ka üle ning jaotasime asjad edukalt teistesse kohvritesse laiali; maksma ei pidanud midagi. Edasi läksime turvakontrolli, kus ka meeletu saba lookles, ka seal oli olemas family line, kuhu meid koheselt juhatati - jällegi järjekorrast sajaga ette. Vankrit me ära ei andnud, kuna meil on neli lendu ning lennujaamades on sellega parem liigelda. Enne pole kunagi vankrit enda kätte jätnud ning siia tulles ei juhatanud meid keegi kusagil lapsega järjekordadest ette, kuigi nähti ju, et laps süles - siin aga on see käru kui imerelv, milles istuv laps automaatselt on kui beebi, kellega igalt poolt ette lastakse. Lennukisse jõudes jäi Anee kohe magama, kuna olime teda meelega kauem üleval hoidnud - magas 2 h, viimased 1,5 h lennuajast oli üleval, kleepis kleepsusid ning lugesime luuletusi.

Jõudsime Chicagosse - lennujaamas oli järgmise lennuni 1,5 h aega. Kolasime mööda poode, mingit kontrolli enam läbima ei pidanud; vaatasime värava ka juba ära, kust lend läheb. Kui õigel ajal väravasse jõudsime, olid kõik inimesed kadunud, uks lennukikoridori oli ka juba suletud - õnneks paar töötajat olid veel seal. Ma ei tea, miks kõik nii vara lennukisse lasti ning miks uks ka suleti, aga meid võeti tervitades ning üldsegi mitte pahaselt vastu. Läksimegi lennukisse kõige viimasena ning väravad tehti meie jaoks uuesti lahti. Lennuk lendas ära ikka õigeaegselt. Lend Chicagost Londonisse oli kõige pikem - 7,5 h. Mul oli pea asemel kõht valutama hakanud ning ca pool tundi pärast õhkutõusmist saatsin Anee Renee juurde (meil oli kolmepeale kuus istekohta, lennuk oli pooltühi), et ise paar tundi puhata. Minu unest sai aga kokku 6 h und, kuna Renee ei tahtnud mind äratada ning Anee oli uinunud iseeneslikult iPodist muusikat kuulates. Kõige pikema lennu me siis magasime Aneega maha. American Airlines meeldis mulle sellepärast, et nad ei teinud ühist äratust koos tulede süütamisega ning valju hommikusöögi pakkumisega, süüa toodi hämaruses ning keegi ei pasundanud, kes nägi ja tahtis, see võttis, kel huvi puudus, magas edasi.

Londonisse jõudes olime teinud 5-tunnise ajahüppe ning siin oli kell 11 hommikul. Järgmise lennuni oli aega 3 h - see tundus hiiglama pikk aeg olevat. Lennukist väljudest nägin silte, et kiirrongiga saab 15 minutiga Londoni kesklinna. Tahtsin nii väga minna, kuid Renee ei pidanud seda plaani heaks - lihtsalt ei jõua ja lennujaamas kulub alati aega. Asusime siis terminalivahetust tegema - tuli minna bussiga ning sõit kestis ca 15 minutit (bussiga ühest terminalist teise!). Heathrow on ikka hiidlennujaam. Kõndida tuli ka veel meeletult, ikka päris mitu kilomeetrit tuli lennujaamades jalgsikõndi. Kohvreid me õnneks välja ei pidanud võtma, kuid järjekordselt tuli läbida turvakonrtoll, mis siis, et olime just tulnud lennukilt ning midagi keelatut meil olla ei saanud. Mind ikka kahtlustati täiega, kästi laps maha panna, katsuti läbi ning lõpuks lasti metalliotsijaga ka veel läbi, rinnahoidjakinnitus hakkaski piiksuma :) Esimest korda lennujaamas kästi mul lapse purgitoit lahti teha ja seda maitsta- olin enne vaid sellest müüte kuulnud - aga õnneks oligi see viimane mangopüree, mille me niikuinii kohe oleks pidanud ära sööma. Kusjuures purk oli avamata, kaanelukk ja kleepsud veel peal. Raskused läbitud, läksime hommikust sööma ühte lennujaama kohvikusse, kus oli kõik kaelkirjakuteemaline. Smuuti seest sai Anee endale mängukaelkirjaku kaasa võtta. Uskumatu, aga sööki lõpetades oli aeg nii kaugel, et tuli lennukile kiirustada. Saime viimase bussi peale, mis lennukini viis - jällegi ca 10 min sõitu. Lennukis oli palju eestlasi, sh üks meie tuttav. Juba bussis hakkas Reneel silm kinni vajuma, kuna tema ju eriti maganud polnud - palusin tal ikka lennukini oodata - magaski terve lennu maha. Meie aga Aneega lugesime, kleepisime, kuulasime muusikat ja joonistasime; kui tegevust on, möödub aeg lennukis kiiresti.

Stockholmi jõudes pidime kohvrid välja võtma ja uuesti sisse andma, sealne 1,5 h kulus just nendele toimingutele. Kusjuures käru meil sel korral ei lubatud lennukisse võtta - kui ma kurtma hakkasin, et all lõhutakse ära, võlus lennujaamatöötaja meile suure kilekoti välja ning saime selle edukalt erisaadetisena ära anda. Turvakontroll oli Stockholmis ikka kordi leebem kui USAs või Inglismaal, viimastes pidi jalanõud ning enamus asju kotist välja kiskuma, siin lihtsalt vaadati, et vedelikke pole (läätsevedelikku ei tahetud ka näha). Viimane lend kestis alla tunni, Anee jäi lennu lõpus korraks magama, aga lasin sellel juhtuda, sest see oli siis nagu ajas veidi teisenenud lõunauni. Koju jõudsime kella 10 ajal ning magama läksime alles kella 1 paiku öösel - just selline oli meie kodune režiim ka enne reisile minekut. Järgmisel hommikul ärkasime kell 10.30 - just nagu alati. Olime suutnud seitsmetunnise ajavahe lendude ajal täiesti olematuks muuta, uskumatu! Jaapani reisi ajavahest taastusime mõlemal korral nädal aega.

Kommentaare ei ole: