08.02.2009 Miami

Kui reisi planeerisime, panime tagasilennu igaks juhuks üks päev hiljem laeva randumisele; mine tea, mis veel juhtub, tuleb äkki torm ja ei jõua õigeks ajaks tagasi. Kartsin natuke, et me oleme selleks ajaks juba nii väsinud (me pole kunagi veel nii kaua reisil olnud - kokku tuleb 16 päeva), et tahaks kohe pärast kruiisi koju lennata. Õnneks tundsime aga heameelt Miamisse tagasijõudmise üle ning oleks siin vabalt veel nädala võinud olla. Kui viimasel hommikul laevas ärkasime, kuulsime, et kutsutakse alles kohvrite 1-2 omanikke. Läksime üles hommikust sööma, tundus, et meie 31-ni oli veel hiiglama pikk aeg. Õnneks oli aga ühtesid ja kahtesid väga palju ning nende mahaminek toimus aeglaselt, edasised numbrid aga liikusid kiiresti, kuna neid oli nii vähe (need esimesed olid lennukilekiirustajad ja tõenäoliselt ka kuldkaardiomanikud). Kulutasime ära veel oma viimased kalliltostetud internetiminutid ning oligi meie aeg maha minna.

Kuna vahepeal olime käinud USAst väljas, siis tuli piiril teha uuesti riiki sissetuleku jaoks vajalikud toimingud. Peale selle, et me viimastena laevalt maha saime, sattusime me ka kõige aeglasemalt liikuvasse sabasse. Kui lõpuks tolliametnikuni jõudsime, siis saime temaga jutule. Nähes meie passi, ütles, et ka tema on Eestis käinud - töötas kunagi samal kruiisilaeval ja seilas mööda Läänemerd, mäletas hästi kõiki linnu, kus käinud oli. Kadri, Sass ja Alexia olid juba ammu piirikontrolli läbinud ja ootasid meid õues, et koos takso võtta ning hotelli sõita. Tänaseks broneerisime hotelli Miami Beachile, kuna alguses ei plaaninud me autot võtta ning ilma autota oleks muudes piirkondades igav hakanud. Esimest korda sadamasse sõites nägime aga, kui kallis siinne taksosõit on ning otsustasime seega üheks ööpäevaks auto võtta, kuna selle saab äraminnes ka lennujaama jätta. Hotelli jõudsime check-in ajast varem, kuid imekombel lasti meid siiski juba tubadesse sisse, (tavaliselt järgitakse igal pool sisse- ja väljatuleku aegu väga täpselt, ei anta tuba varem isegi siis, kui see juba koristatud on) äkki hakkas tal meist kahju, nähes meid viie kohvri, mitme seljakoti ja kahe lapsekäruga ringi liikumas.

Kadri lootis viimasest Miami-päevast veel päikest ammutada, kuid kahjuks oli ka tänane ilm üsna jahe ning päike piilus vaid aeg-ajalt. Mõtlesime siiski rannapromenaadile jalutama minna, kuna seal me veel kolamas polnud käinud. Pakkisime toas vajalikud asjad kaasa (igaks juhuks ka rannariided ja liivavormid) ning saime õues taas kokku. Selle poole tunniga oli ilm täielikult muutunud - väljas oli pilvitu taevas ning täiesti suviselt palav. Jalutasime natuke mööda promenaadi, mis oli meie hotellist ca 100 m kaugusel (promenaad kulgeb kilomeetreid mööda Miami Beachi), päike võttis mõnuga. Meie Kadri ja lastega tahtsime kohe päris randa minna, kuna täna on ju viimane päev soojas ning tuleb oma patareid ikka täis laadida enne külma talve tagasiminekut. Randa saab suvalisest kohast promenaadilt maha astudes; jäime ühte kohta pidama. Renee ja Sass nii väga päikest ei armasta ning läksid lähedusse uitama. Lapsed kilkasid ja jooksid mööda rannaliiva, tegid liivakooki ja liiva- mesijooki. Käisin ka vett katsumas, see oli täna palju külmem kui esimene päev Miamis olles; ujuma ei kutsunud. Tunni aja pärast tulid mehed tagasi, et koos edasi liikuda; lastel tuli lõunaune aeg. Aneed ja Alexiat ei saanud aga kuidagi rannast ära, aina jooksid koos ringi ja särasid rõõmust; kahju oli ka seda mängu lõpetada, kuna teadsime, et see on ju viimane paljalt jooksmine, kodus ootavad ees talveriided. Lõpuks saime kokkuleppele ning läksime jalutama, et lapsed magama jääks - nad olid nii erutatud, et uinumine võttis kaua aega. Kui nad lõpuks magama jäid, mõtlesime kusagile korraks maha istuda ning kes värskeltpressitud apelsinimahla, kes smuutit, kes õlti võtta. Algul süüa ei plaaninud - mõtlesime seda siis teha, kui lapsed ka ärganud on, niikuinii peaks ju siis sööma minema. Itaalia söögikohas, kuhu me aga istuma jäime, olid toidulõhnad nii isuäratavad, et mõtlesime siiski kerge eine võtta. Esimesed ampsud tundusid kõigile näljastele väga head, kõhu täitudes aga hakkasid kõik virisema ning üle 3 keegi hindeks ei andnud, Renee oli vaid üsna rahul oma burgeriga (Itaalia söök??).

Edasi jalutasime autorendi poole, et masin ära tuua. Kuna hotell polnud kaugel ja lapsed magasid kärudes, siis meie läksime jalgsi tagasi, Renee aga tuli autoga. Hotelli siseõues basseini ääres oli veel üks nurk, kuhu päike paistis. Lasime Sassil sinna lamamistoolid tassida ning nautisime Kadriga veel viimaseid päiksekiiri. Kui lapsed üles ärkasid, mõtlesime neile süüa otsima minna oma "koduökopoodi", mis asub meie hotellist lühikese autosõidu kaugusel. Istusime sööma taas poe ette laudade taha, oli täielik deja vu hetk, olime tagasi "kodus" - oma ökopood, oma auto - küll on lahe elu siin Miamis, siin võiks küll talvel kuu aega järjest elada. Pärast söömist mõtlesime käia veel veidi poodides kolamas - oli aga pühapäev ning enamus poode olid juba linnas kella 6-st kinni. Mõtlesime sõita lennujaama lähedale suurde kaubanduskeskusesse; ei uskunud, et see ka kinni võiks olla. Jõudsime sinna täpselt kell 7 õhtul - just sel kellaajal suletigi kõik poed. Pidime tagasi linna sõitma, mis asus ca 30 km kaugusel - vahemaad aga saab siin väga kiiresti läbida, enamus aja üle 100 km/h sõit ja seda linnas.

Tahtsin kindlasti ära näha Ocean Drive tänava õhtupoolikul - see on Miami Beachi süda, kus on kõige kõvemad hotellid, restoranid ja pidutsemiskohad. Alustasime tänavast 1, kust Ocean Drive algab, paar esimest tänavavahe oli kõik rahulik, kuid ca 5. tänava paiku algas tõeline melu - inimesed istusid restoranide väliterrassidel, jalutasid mööda tänavat, mängis muusika; autoliiklus kulges praktiliselt jalakäijate kiirusel, seega sai kõike suu lahti vaadata. Ja mis autod!!! Ma pole selliseid näinudki - tänava ääres parkisid uhked läikimalöödud uunikumautod (ülilahedad!), teist stiili kõvad mehed parkisid restoranide ette oma lahtised tänapäevased hiidvelgedega kabriod. Ma ei tea, kas nad broneerivad oma kohad siia tänava äärde paar kuud ette või on parkimisluba vaid väga kallitele autodele, igal juhul polnud meil oma Chrysler Sebringiga mitte mingit võimalustki siia parkimiskohta saada. Mina olin kõige rohkem indu täis, et võiks ikka siia tagasi istuma tulla, jalutaks kasvõi mööda promenaadi (hotell oli üle 3 km kaugusel), aga lapsed ilmutasid väsimusmärke ning sellest ei tulnud kahjuks midagi välja. Igal juhul tean, et ma tahan siia tagasi tulla kunagi!

Hotelli jõudes tegi Anee veel lõikamistöid - reisil olles õppis ta ära ühe käega kääride hoidmise. Magama läksime koos Aneega varakult - ma mõtlesin enda jaoks välja viimase võimaluse käia veel ära Ocean Drivel - tõusen hommikul vara ja lähen sinna jooksuga. Renee läks veel Sassiga hotelli allakorrusele istuma - nende plaan aga muutus ning nad suundusid õue kondama - kõndisidki meie 30. tänavalt tagasi 5. tänavale, istuma nad kusagile ei jäänud, vaatasid kõike kõrvalt, tagasi jõudsid tulla kuna 11. tänavani, lõpuks võtsid takso.

Kommentaare ei ole: