reede, 13. veebruar 2009

09.-10.02.2009 Miami-Chicago-London-Stockholm-Tallinn

Ärkasin öösel mitu korda ärevusega, et äkki on juba hommik käes. Kui lõpuks veerand üheksa uni ära läks, siis otsustasin lõplikult tõusta (kella panin helisema tegelikult 9.30-ks, kuna kiiret polnud). Ruttu jooksuriided selga ning mere äärde. Oi, kuidas ma seda rannal jooksmist nautisin, ilm oli ka supermõnus, hommikuselt veidi jahe, aga jooksmiseks ideaalne. Kui eile lõunal rannapromenaadil jalutasime, tuli meile kogu aeg jooksjaid vastu - igas vanuses - nii ka täna hommikul. Enamus jooksjaid tervitasid sõbralikult. Siin liigub ikka igasuguseid frukte, küll kõndijaid hantlitega, küll veepudelitega, küll tavalisi sörkijaid ning tõsiseid trennitegijaid, merel aga sõidavad inimesed tuulise ilma korral lohedega. Ma pole kusagil näinud nii palju vanu inimesi jooksmas kui siin - ja millised nad välja näevad - tagant 30, näost aga saab aru, et tegelikult on nad 60 tuuri. Need inimesed (eelkõige naised) elavadki selle nimel, et oma keha vormis hoida, kindlasti on neil kõigil personaaltreenerid. Mööda randa joostes nägin mitmes kohas rannaliival magamas lina all kodutuid - on ju mõnusalt soe ja sademeteta - ka nii saab öö veeta. Mitmes kohas pandi taas üles võtteplatse kas pildistamiseks või filmimiseks. Jooksin kuni 13. tänavani, liivas oli päris raske edasi liikuda; tagasitee tulin mööda promenaadi, mis algul oli kivisillutisega, hiljem muutus puidust nagu laiaks laudteeks. Päike oli juba soojem ning joostes hakkas päris palav - panin ettenägelikult rannakad selga, et hotelli basseinist läbi hüpata (meres olid liiga suured lained). Bassein oli päris külm, aga kuuma kehaga sinna sisse hüpata oli väga ok; välja tulles keha õhetas seest veel kuumast, väljaspool oli aga külm kiht - väga kummaline tunne, aga just selline lõpp on jooksule kõige mõnusam.

Tuppa jõudes oli Anee juba ärganud ning ootas pimedas toas minu tulekut. Läksime kõik koos hommikusöögile - esmalt pettusime, kuna hommikusöök koosnes vaid ca kümnest komponendist.
Siiski leidsime me kõik midagi endale meelepärast ning toit maitses hästi. Kusjuures hommikulauas oli saadaval värskeltpressitud apelsinimahl - jõime seda kohe mõnuga, istusime veel viimast päeva väliterrassil ja nautisime sooja päikest. Pärast sööki tõime toast asjad ning istusime autosse. Jooksmas käies nägin 13. tänaval suurt mänguväljakut; ei julenud kohe Aneele lubada, et viime ta sinna mängima, kuid rääkisin sellest Reneele, et juhul, kui parkimiskoha seal leiame, siis näitame talle, kuhu jõudsime. Õnneks oligi üks parkimiskoht mänguväljaku lähedal saadaval ning üllatasime Aneed tema lemmikkohaga. Renee jäi autosse istuma, et mitte parkimist maksta. Anee ronis mööda treppe, lasi liumäest (muidu ta neid kardab, aga ütlesin, et siin saab veel lasta, külmas enam nii mõnus pole), kiikus erinevatel kiikedel ja jooksis mööda muru.

Kuna lennuk stardib meil Miamist alles kell 6 õhtul, siis läksime veel viimast korda poodidesse. Sain ikka mõnuga šopatada, kohe nii palju, et lõpuks hakkas pea valutama ka veel. Kui ma muidu põhimõtteliselt rohtusid ei võta, siis nüüd hirmust, et meid ootab ees 22 h lendu, võtsin ühe Paracetamoli sisse, kuna peavaluga lennusõiduajal, mil niigi on igati ebamugav, riskida ei tahaks. Peavalu kadus umbes poole tunniga. Rendiautot ära andes viskasime jalast lühikesed püksid ja plätud ning panime selga teksad ja talvesaapad. Kolme kohvrisse mahtusid kõik ostetud asjad väga edukalt ära. Buss viis meid oma pampudega lennujaama - minul Anee vankriga ees lükata, kott seljas, fotokott õlal ning üks kohver järel vedada, Reneel seljakott ja kaks kohvrit. Kui ühe lennujaamatöötaja käest küsisime, kust Chicago lennule kohvrid ära anda saab, juhatas ta meid ühte hiidjärjekorda. Kohe aga hüppas juure teine teenindaja, kes nägi meie asjadehunnikut ja väikest last ning lasi teha lahti uue check-in punkti - nii, et me saime asjad ära anda koheselt. Olime tõsiselt üllatunud ning tänasime seda naist, kes meile nii vastu tuli. Ühes kohvris olid mõned lisakilod; kaalusime teised kohvrid ka üle ning jaotasime asjad edukalt teistesse kohvritesse laiali; maksma ei pidanud midagi. Edasi läksime turvakontrolli, kus ka meeletu saba lookles, ka seal oli olemas family line, kuhu meid koheselt juhatati - jällegi järjekorrast sajaga ette. Vankrit me ära ei andnud, kuna meil on neli lendu ning lennujaamades on sellega parem liigelda. Enne pole kunagi vankrit enda kätte jätnud ning siia tulles ei juhatanud meid keegi kusagil lapsega järjekordadest ette, kuigi nähti ju, et laps süles - siin aga on see käru kui imerelv, milles istuv laps automaatselt on kui beebi, kellega igalt poolt ette lastakse. Lennukisse jõudes jäi Anee kohe magama, kuna olime teda meelega kauem üleval hoidnud - magas 2 h, viimased 1,5 h lennuajast oli üleval, kleepis kleepsusid ning lugesime luuletusi.

Jõudsime Chicagosse - lennujaamas oli järgmise lennuni 1,5 h aega. Kolasime mööda poode, mingit kontrolli enam läbima ei pidanud; vaatasime värava ka juba ära, kust lend läheb. Kui õigel ajal väravasse jõudsime, olid kõik inimesed kadunud, uks lennukikoridori oli ka juba suletud - õnneks paar töötajat olid veel seal. Ma ei tea, miks kõik nii vara lennukisse lasti ning miks uks ka suleti, aga meid võeti tervitades ning üldsegi mitte pahaselt vastu. Läksimegi lennukisse kõige viimasena ning väravad tehti meie jaoks uuesti lahti. Lennuk lendas ära ikka õigeaegselt. Lend Chicagost Londonisse oli kõige pikem - 7,5 h. Mul oli pea asemel kõht valutama hakanud ning ca pool tundi pärast õhkutõusmist saatsin Anee Renee juurde (meil oli kolmepeale kuus istekohta, lennuk oli pooltühi), et ise paar tundi puhata. Minu unest sai aga kokku 6 h und, kuna Renee ei tahtnud mind äratada ning Anee oli uinunud iseeneslikult iPodist muusikat kuulates. Kõige pikema lennu me siis magasime Aneega maha. American Airlines meeldis mulle sellepärast, et nad ei teinud ühist äratust koos tulede süütamisega ning valju hommikusöögi pakkumisega, süüa toodi hämaruses ning keegi ei pasundanud, kes nägi ja tahtis, see võttis, kel huvi puudus, magas edasi.

Londonisse jõudes olime teinud 5-tunnise ajahüppe ning siin oli kell 11 hommikul. Järgmise lennuni oli aega 3 h - see tundus hiiglama pikk aeg olevat. Lennukist väljudest nägin silte, et kiirrongiga saab 15 minutiga Londoni kesklinna. Tahtsin nii väga minna, kuid Renee ei pidanud seda plaani heaks - lihtsalt ei jõua ja lennujaamas kulub alati aega. Asusime siis terminalivahetust tegema - tuli minna bussiga ning sõit kestis ca 15 minutit (bussiga ühest terminalist teise!). Heathrow on ikka hiidlennujaam. Kõndida tuli ka veel meeletult, ikka päris mitu kilomeetrit tuli lennujaamades jalgsikõndi. Kohvreid me õnneks välja ei pidanud võtma, kuid järjekordselt tuli läbida turvakonrtoll, mis siis, et olime just tulnud lennukilt ning midagi keelatut meil olla ei saanud. Mind ikka kahtlustati täiega, kästi laps maha panna, katsuti läbi ning lõpuks lasti metalliotsijaga ka veel läbi, rinnahoidjakinnitus hakkaski piiksuma :) Esimest korda lennujaamas kästi mul lapse purgitoit lahti teha ja seda maitsta- olin enne vaid sellest müüte kuulnud - aga õnneks oligi see viimane mangopüree, mille me niikuinii kohe oleks pidanud ära sööma. Kusjuures purk oli avamata, kaanelukk ja kleepsud veel peal. Raskused läbitud, läksime hommikust sööma ühte lennujaama kohvikusse, kus oli kõik kaelkirjakuteemaline. Smuuti seest sai Anee endale mängukaelkirjaku kaasa võtta. Uskumatu, aga sööki lõpetades oli aeg nii kaugel, et tuli lennukile kiirustada. Saime viimase bussi peale, mis lennukini viis - jällegi ca 10 min sõitu. Lennukis oli palju eestlasi, sh üks meie tuttav. Juba bussis hakkas Reneel silm kinni vajuma, kuna tema ju eriti maganud polnud - palusin tal ikka lennukini oodata - magaski terve lennu maha. Meie aga Aneega lugesime, kleepisime, kuulasime muusikat ja joonistasime; kui tegevust on, möödub aeg lennukis kiiresti.

Stockholmi jõudes pidime kohvrid välja võtma ja uuesti sisse andma, sealne 1,5 h kulus just nendele toimingutele. Kusjuures käru meil sel korral ei lubatud lennukisse võtta - kui ma kurtma hakkasin, et all lõhutakse ära, võlus lennujaamatöötaja meile suure kilekoti välja ning saime selle edukalt erisaadetisena ära anda. Turvakontroll oli Stockholmis ikka kordi leebem kui USAs või Inglismaal, viimastes pidi jalanõud ning enamus asju kotist välja kiskuma, siin lihtsalt vaadati, et vedelikke pole (läätsevedelikku ei tahetud ka näha). Viimane lend kestis alla tunni, Anee jäi lennu lõpus korraks magama, aga lasin sellel juhtuda, sest see oli siis nagu ajas veidi teisenenud lõunauni. Koju jõudsime kella 10 ajal ning magama läksime alles kella 1 paiku öösel - just selline oli meie kodune režiim ka enne reisile minekut. Järgmisel hommikul ärkasime kell 10.30 - just nagu alati. Olime suutnud seitsmetunnise ajavahe lendude ajal täiesti olematuks muuta, uskumatu! Jaapani reisi ajavahest taastusime mõlemal korral nädal aega.

neljapäev, 12. veebruar 2009

08.02.2009 Miami

Kui reisi planeerisime, panime tagasilennu igaks juhuks üks päev hiljem laeva randumisele; mine tea, mis veel juhtub, tuleb äkki torm ja ei jõua õigeks ajaks tagasi. Kartsin natuke, et me oleme selleks ajaks juba nii väsinud (me pole kunagi veel nii kaua reisil olnud - kokku tuleb 16 päeva), et tahaks kohe pärast kruiisi koju lennata. Õnneks tundsime aga heameelt Miamisse tagasijõudmise üle ning oleks siin vabalt veel nädala võinud olla. Kui viimasel hommikul laevas ärkasime, kuulsime, et kutsutakse alles kohvrite 1-2 omanikke. Läksime üles hommikust sööma, tundus, et meie 31-ni oli veel hiiglama pikk aeg. Õnneks oli aga ühtesid ja kahtesid väga palju ning nende mahaminek toimus aeglaselt, edasised numbrid aga liikusid kiiresti, kuna neid oli nii vähe (need esimesed olid lennukilekiirustajad ja tõenäoliselt ka kuldkaardiomanikud). Kulutasime ära veel oma viimased kalliltostetud internetiminutid ning oligi meie aeg maha minna.

Kuna vahepeal olime käinud USAst väljas, siis tuli piiril teha uuesti riiki sissetuleku jaoks vajalikud toimingud. Peale selle, et me viimastena laevalt maha saime, sattusime me ka kõige aeglasemalt liikuvasse sabasse. Kui lõpuks tolliametnikuni jõudsime, siis saime temaga jutule. Nähes meie passi, ütles, et ka tema on Eestis käinud - töötas kunagi samal kruiisilaeval ja seilas mööda Läänemerd, mäletas hästi kõiki linnu, kus käinud oli. Kadri, Sass ja Alexia olid juba ammu piirikontrolli läbinud ja ootasid meid õues, et koos takso võtta ning hotelli sõita. Tänaseks broneerisime hotelli Miami Beachile, kuna alguses ei plaaninud me autot võtta ning ilma autota oleks muudes piirkondades igav hakanud. Esimest korda sadamasse sõites nägime aga, kui kallis siinne taksosõit on ning otsustasime seega üheks ööpäevaks auto võtta, kuna selle saab äraminnes ka lennujaama jätta. Hotelli jõudsime check-in ajast varem, kuid imekombel lasti meid siiski juba tubadesse sisse, (tavaliselt järgitakse igal pool sisse- ja väljatuleku aegu väga täpselt, ei anta tuba varem isegi siis, kui see juba koristatud on) äkki hakkas tal meist kahju, nähes meid viie kohvri, mitme seljakoti ja kahe lapsekäruga ringi liikumas.

Kadri lootis viimasest Miami-päevast veel päikest ammutada, kuid kahjuks oli ka tänane ilm üsna jahe ning päike piilus vaid aeg-ajalt. Mõtlesime siiski rannapromenaadile jalutama minna, kuna seal me veel kolamas polnud käinud. Pakkisime toas vajalikud asjad kaasa (igaks juhuks ka rannariided ja liivavormid) ning saime õues taas kokku. Selle poole tunniga oli ilm täielikult muutunud - väljas oli pilvitu taevas ning täiesti suviselt palav. Jalutasime natuke mööda promenaadi, mis oli meie hotellist ca 100 m kaugusel (promenaad kulgeb kilomeetreid mööda Miami Beachi), päike võttis mõnuga. Meie Kadri ja lastega tahtsime kohe päris randa minna, kuna täna on ju viimane päev soojas ning tuleb oma patareid ikka täis laadida enne külma talve tagasiminekut. Randa saab suvalisest kohast promenaadilt maha astudes; jäime ühte kohta pidama. Renee ja Sass nii väga päikest ei armasta ning läksid lähedusse uitama. Lapsed kilkasid ja jooksid mööda rannaliiva, tegid liivakooki ja liiva- mesijooki. Käisin ka vett katsumas, see oli täna palju külmem kui esimene päev Miamis olles; ujuma ei kutsunud. Tunni aja pärast tulid mehed tagasi, et koos edasi liikuda; lastel tuli lõunaune aeg. Aneed ja Alexiat ei saanud aga kuidagi rannast ära, aina jooksid koos ringi ja särasid rõõmust; kahju oli ka seda mängu lõpetada, kuna teadsime, et see on ju viimane paljalt jooksmine, kodus ootavad ees talveriided. Lõpuks saime kokkuleppele ning läksime jalutama, et lapsed magama jääks - nad olid nii erutatud, et uinumine võttis kaua aega. Kui nad lõpuks magama jäid, mõtlesime kusagile korraks maha istuda ning kes värskeltpressitud apelsinimahla, kes smuutit, kes õlti võtta. Algul süüa ei plaaninud - mõtlesime seda siis teha, kui lapsed ka ärganud on, niikuinii peaks ju siis sööma minema. Itaalia söögikohas, kuhu me aga istuma jäime, olid toidulõhnad nii isuäratavad, et mõtlesime siiski kerge eine võtta. Esimesed ampsud tundusid kõigile näljastele väga head, kõhu täitudes aga hakkasid kõik virisema ning üle 3 keegi hindeks ei andnud, Renee oli vaid üsna rahul oma burgeriga (Itaalia söök??).

Edasi jalutasime autorendi poole, et masin ära tuua. Kuna hotell polnud kaugel ja lapsed magasid kärudes, siis meie läksime jalgsi tagasi, Renee aga tuli autoga. Hotelli siseõues basseini ääres oli veel üks nurk, kuhu päike paistis. Lasime Sassil sinna lamamistoolid tassida ning nautisime Kadriga veel viimaseid päiksekiiri. Kui lapsed üles ärkasid, mõtlesime neile süüa otsima minna oma "koduökopoodi", mis asub meie hotellist lühikese autosõidu kaugusel. Istusime sööma taas poe ette laudade taha, oli täielik deja vu hetk, olime tagasi "kodus" - oma ökopood, oma auto - küll on lahe elu siin Miamis, siin võiks küll talvel kuu aega järjest elada. Pärast söömist mõtlesime käia veel veidi poodides kolamas - oli aga pühapäev ning enamus poode olid juba linnas kella 6-st kinni. Mõtlesime sõita lennujaama lähedale suurde kaubanduskeskusesse; ei uskunud, et see ka kinni võiks olla. Jõudsime sinna täpselt kell 7 õhtul - just sel kellaajal suletigi kõik poed. Pidime tagasi linna sõitma, mis asus ca 30 km kaugusel - vahemaad aga saab siin väga kiiresti läbida, enamus aja üle 100 km/h sõit ja seda linnas.

Tahtsin kindlasti ära näha Ocean Drive tänava õhtupoolikul - see on Miami Beachi süda, kus on kõige kõvemad hotellid, restoranid ja pidutsemiskohad. Alustasime tänavast 1, kust Ocean Drive algab, paar esimest tänavavahe oli kõik rahulik, kuid ca 5. tänava paiku algas tõeline melu - inimesed istusid restoranide väliterrassidel, jalutasid mööda tänavat, mängis muusika; autoliiklus kulges praktiliselt jalakäijate kiirusel, seega sai kõike suu lahti vaadata. Ja mis autod!!! Ma pole selliseid näinudki - tänava ääres parkisid uhked läikimalöödud uunikumautod (ülilahedad!), teist stiili kõvad mehed parkisid restoranide ette oma lahtised tänapäevased hiidvelgedega kabriod. Ma ei tea, kas nad broneerivad oma kohad siia tänava äärde paar kuud ette või on parkimisluba vaid väga kallitele autodele, igal juhul polnud meil oma Chrysler Sebringiga mitte mingit võimalustki siia parkimiskohta saada. Mina olin kõige rohkem indu täis, et võiks ikka siia tagasi istuma tulla, jalutaks kasvõi mööda promenaadi (hotell oli üle 3 km kaugusel), aga lapsed ilmutasid väsimusmärke ning sellest ei tulnud kahjuks midagi välja. Igal juhul tean, et ma tahan siia tagasi tulla kunagi!

Hotelli jõudes tegi Anee veel lõikamistöid - reisil olles õppis ta ära ühe käega kääride hoidmise. Magama läksime koos Aneega varakult - ma mõtlesin enda jaoks välja viimase võimaluse käia veel ära Ocean Drivel - tõusen hommikul vara ja lähen sinna jooksuga. Renee läks veel Sassiga hotelli allakorrusele istuma - nende plaan aga muutus ning nad suundusid õue kondama - kõndisidki meie 30. tänavalt tagasi 5. tänavale, istuma nad kusagile ei jäänud, vaatasid kõike kõrvalt, tagasi jõudsid tulla kuna 11. tänavani, lõpuks võtsid takso.

07.02.2009 Viimane päev laeval

Täna oli võimalus end hommikul välja magada, kuna kusagile kiirustama ei pidanud - sõitsime tagasi Miami poole ilma vahepeatusteta. Käisime hilisel hommikusöögil ning mõtlesime, mida täna laeval teha võiks - ilm oli kahjuks pilves ja jahe, nii, et päevitada ei saanuks. Kell 12 avati taas laste mängutuba, et seda saaksid külastada lapsed koos oma vanematega. Nagu eelnevalt juba kirjutasin, on muidu lastetuba alati avataud, kuid siis saab lapse vaid sinna hoidja hoolde jätta, ise seal juures olla ei tohi. Ka täna polnud sel ajal tungi lastetuppa, peale meie 6 eestlase olid vaid ühed vanemad oma ca pooleaastase lapsega, kes sinna roomama toodi (muidu laevas ju nii väikest lasta maha ei pane kusagile) ning üks ema oma ca 2-aastase pojaga. Meie Reneega panime blogi üles ja surfasime internetis, üritasime ka Skype sisse saada, aga laev liikus kogu aeg edasi ning ühendust ei õnnestunud saada. Anee ja Alexia mängisid väikeste nukumajadega ning nende juurde kuuluvate vidinatega. Kuuldes meie kummalist keelt, tuli üks ameerilkane uurima, kust me pärit oleme; imestas väga, et nii väikse rahvaarvuga riik on olemas, kus on ka oma keel; asukohta oli jälle keeruline seletada - Soomet küll teatakse, aga et selle all Eesti asub, on täielik üllatus. Anee nägi mängutoas ka pehmeid suuri moodultükke, millest saab kas torni, maja või koobast ehitada ning tassis neid meie juurde.
Ta võttis oma julguse kokku ja tõusis selle peale püsti (see oli ca poole meetri kõrgusel maast), kohe tormas meie juurde üks mängutoa töötaja ja keelas lapsel ronimise ära, sest ohtlik on. Täiesti haige, kõik on siin ohtlik lastele, mitte midagi ei lubata - laps on mängutoas koos oma kahe vanemaga (seega ka nende vastutuse all), ronib pehme klotsi otsa, maas on pehme vaip ja ikka keelatakse. Tõenäoliselt kaistevad nad jälle Carnivali firma huve - et äkki laps kukub ja ma siis kaeban kohtusse, et minu laps kukkus nende mängutoas maha.

Mängud mängitud, proovisime veidi välitekil istuda ja vahel pilve tagant piiluvalt päikeselt paitust saada. Kaua ei istunud, kuna jahe oli - siis aga tuli mõte minna sauna, mis kõige paremini just külma vastu aitab. Täna oli Anee taas nõus sauna tulema ning tuli minuga naistesauna. Olme seal vaid kahekesi; rääkisime sauna olemusest (et miks on lava puidust, miks on saunas ahi, miks higi tuleb jne), olles piisavalt kuumad, jooksime korrus allapoole välibasseini, kus Anee mõnuga sulistas. Tegime veel ühe saunaringi ning saime kõik jälle kokku, et minna koos lõunat sööma. Restorani jõudes nägin meeletut koogimerd - seal, kus muidu olid kõik toidud, olid täna vaid koogid - enamasti šokolaadist, mis on ju minu lemmikud. Soolased toidud olid viidud teisele poole retsorani, neid me esmalt ostima läksimegi - aga juba koristati neid ära, sest lõunasöögiaeg oli läbi saamas. Leidsime õnneks veel väljas asuvast grillikohast midagi süüa. Natukese aja pärast läksin oma šokolaadikookidele järgi ja mis mind ees ootas - tühjus - kõik oli ära koristatud. Ma oleks seal juures nutma puhkenud, ma nägin niiiiiii isuäratavaid šokolaadikooke ja nüüd ma ei saagi neid! Nägin veel ühte töötajat seal leti taga kõndimas ja palusin tal mulle kasvõik üks kook kusagilt tuua, ta ütles aga sorry, kõik on juba ära viidud. Niuts, nuits, jäidki koogid söömata... Läksime tuppa, Aneel tuli lõunaune aeg. Teda magama pannes oleks taas ise uinunud, kuna see laev on lihtsalt väikese kõigutamise ja mootorimüraga selline hüpnotiseerija. Kirjutasin Anee uneajal järgmist blogisissekannet, Renee aga käis mööda laeva kolamas. Kui ta tuppa tagasi tuli, tahtsin ma jälle välja jooksma minna. Täna oli jooksurajal nii kõva tuul, et ühte pidi joostes pidi ikka väga pingutama, et üldse edasi liikuda, teisele poole joostes tuli aga vaadata, et tugev tuul sind üle laeva ääre ära ei lennuta. Aga joosta oli mõnus - nii, nagu alati. Tagasi tuppa jõudes magasid nii Anee kui ka Renee - viimane oli heitnud korraks võluvoodikesse ja kohe uinunud.

Õhtusöögile plaanisime täna minna hiljem, kuna lõunat olime ka hiljem söönud. Käisin Kadri, Sassi ja Alexiat otsimas, et söömisplaane kokku leppida, kuid ei leinud neid kusagilt - lõpuks sain nad telefoniga kätte - olid saunas käinud. Otsustasime täna minna buffet õhtusööki sööma, kuna seal pakutavad wokid tundusid isuäratavad. Woke valmistav hiinlane uuris meie päritolu kohta ning üritas kuidagi enda silme ees konstrueerida Euroopa kaarti, et sinna Eestit paigutada. Toit kahjuks suurt maitseelamust ei pakkunud, kastmetel, mis kokk sinna peale pani, ei olnud mingit erilist maitset, tunda olid vaid juurviljade algupärane maitse. Šokolaadikook oli nagu kummist, selle ma jätsingi söömata, õnneks oli siin saadaval ka a la carte restoranis pakutav soe šokolaadikook. Aneele leidsin magustoiduks õunakoogi. Läksin hiljem ka puuvilju otsima, kuid peale meloni, ananassi ja arbuusi polnud midagi. Siis aga leidsin juustuvaagna, mis oli kaunistaud värksete marjadega - seal oli maasikaid, vaarikaid, põldmarju ja viinamarju - asusin neid kokku noppima, et Aneed marjadega üllatada. Minu juurde tuli üks teenidaja, mõtlesin, et ütleb mu tegevuse peale midagi - pani hoopis kummikinda kätte ja aitas mul kõik marjad sealt kokku korjata - sain terve taldrikutäie :) Kui muidu oli ananass siin suhteliselt kehva, siis tänaseks olid need vist küpseks saanud ning olid väga magusad ja mahlased. Mõtlesime algul, et küll me saame siin erilisi ja värskeid puuvilju - käime ju sellises piirkonnas, kus neid kasvatatakse, kuid laevale ei võetud sadamatest midagi peal - absoluutselt kõik on kaasas - nii söök, joogi- ja pesuvesi, kütus. Ma ei tea, kuhu see kõik mahub, ainuüksi arbuusid, mida siin pakutakse võivad võtta terve korruse, neid ju kuidagi kokku ei paki.

Pärast söömist käisime veel laeva poodides kolamas ning seejärel läksime tuppa asju pakkima, kuna homme jõuab laev sadamsse ja saabki meie kruiis läbi. Tuppa jõudes vaatasime, et täna polegi rätilooma tehtud, kes muidu meid igal õhtul voodil ootas. Olime juba kaua toas olnud, Anee tegi laua taga oma igaõhtuseid lõikustõid (käärid olid hea valik ühe Anee mänguasjana kaasa võtta) ja järsku hõikas, et näe, kes seal laes ripub - see oli rätikutest tehtud nahkhiir - ta oli end ära peitnud nii, et me kohe teda ei märganudki :) Viimasel õhtul oli voodile jäetud ka info, et laevalt saab osta raamatut Carnivali rätiloomade õpetusega. Hiljem Renee googeldas ja leidis, et Carnivali loomad on tõesti kõva sõna - igal pool on esirinnas just nende suur valik rätiloomi. Kohvrite pakkimine läks kiiresti, kuna Renee kamandas ja tegi loogilisi süsteeme. Oma kotid tuli hiljemalt kella 12-ks öösel ukse taha panna ja ära sildistada. Oma kehvast asukohast tingituna saime ka kõige kehvemad ehk viimased numbrid, st meie kohvrid jõuavad laevalt maale kõige viimasena. Kuna laeval tohib olla homme kella 11-ni siis mõtlesime seetõttu ka kauem magada ja mitte kusagile trügima minna.

See 7 päeva tundus esimesel masenduspäeval ikka hiiglama pikk aeg olevat, siis mõtlesime, kuidas me selle ära kannatame, kuid tagantjärgi vaadatuna oli ikka siin tore - me õppisime laeva oma reeglitega selgeks - mis ei meeldinud, kavaldasime üle, mida ei saanud, aktsepteerisime või vältisime kokkupuudet. Üldiselt oligi nii, et kaks päeva sagisid kõik inimesed laeval ning neid tundus siin olevat liiga palju, siis olid aga kõik oma kohad ja tegevused leidnud ning enam ei tundnud seda ülerahvastatust. Nt saunas, jooksurajal, mängutoas (lastele) ja mängudetoas (täiskasvanutele) olid alati vaid üksikud inimesed. Üldiselt olid ka basseiniäärsed lamamistoolid pärast õhtusööki vabad, vaid ühel õhtul lällasid seal mingid noored tüübid. Sel hetkel mõtlesime küll, et jumal tänatud, et me pensionäridelaeval oleme, kui laeval oleks ligi 4000 noort inimest, siis siin vaid üks joomine ja ilge pidu käikski - igal juhul häirivad purjus inimesed oma lameda käitumisega rohkem kui rahulikud pensionärid, kes vara magama lähevad. Kokkuvõttes oli laeva teenindus super, kogu meeskond tegi endast parima, aga kindlasi on Carnival oma koolitusega sinna suure panuse andnud. Teenindajad olid kõik võõramaalased, st mitte ameeriklased - küll Indoneesiast, Hiinast, Kariibidelt, aga ka Ida-Euroopast. Kui keegi plaanib kruiisile minna, siis kindlasti soovitan minna oma seltskonnaga; noh, kui just väga ei soovi penskaritega ühes lauas istuda (kahekesi kedagi õhtusöögilauda ei jäeta, pannakse suvalised paarilised).

pühapäev, 8. veebruar 2009

06.02.2009 Cozumel (Mehhiko)

Täna hommikul oli esimest päeva siin olles raske ärgata, oleme vist täielikult juba teise ajavööndiga ära harjunud. Ajasime end siiski üles ning läksime hommikust sööma - kell 8 randub laev Mehhikos, Cozumeli saarel.

Laevalt mahaminek toimus sujuvalt - kuna laev oli kai küljes, ei tekkinud kusagil ummikut. Sadamakail tervitasid turiste järjekordselt selle maa klounid. Igasse kruiisisadamasse on ikka selline palagan püsti pandud - on küll igal pool nagu midagi selle maa hõngulist, kuid see kõik on nii kunstlikult tekitatud ja ei mõju ehedalt. Nii ka Mehhikos - pillimehed korjanduskastidega, ekskursioonide müüjad, kulla- ja suveniiripoed. Sadama läheduses asuvad majad olid kõik hästi kirjud ja armsad, kogu kauplemistänav oli väga puhas ja korralik, ka ei toimunud siin nii agressiivset müüki.

Iga päev meil siin kruiisil on kujunenud sadamas ekspromtmõttena. Täna oli Kadri kindel, et tahab terve päeva rannas olla, sest tema arust oli päikest liiga vähe olnud, meie Reneega plaanisime kindlasti maiade muistseid ehitisi vaatama minna. Mõtlesime siis, et võtame siiki ühe rendiauto ning me saame ju nad randa ära viia ja pärst ise maiade juurde minna. Kui aga saare kaarti vaatasime, siis selgus, et randa saabki seda teed mööda, mille äärde maiade templid jäävad. Jällegi on saarel vaid üks kõvakattega ring, kus autoga liikuda saab, lisaks mõned kruusateed. Sass arvas, et tema tahaks ka ikka need maiad ära vaadata, kui juba nii lähedal oleme ning lõpuks oli Kadrigi nõus need tee ääres korraks üle vaatama. Pealegi oli ilm vahelduvalt pilves ning erilist sooja polnud.

Mehhiko esmapilgul meenutas oma rannaäärsete hotellide ja promenaadiga hoopis Fort Lauderdale linna mereäärset osa. Sadamast kaugenedes aga muutus linn tõesti oma olustiku ja majadega sarnaseks filmis nähtud Mehhikole. Veidi kõhe tunne oli ka, et äkki siin liiguvad siiski ringi mõned püssimehed. Kusagil andis Renee kellelegi signaali, ma ütlesin kohe, et võtku vaiksemalt, need mehed nalja ei mõista, Miguel võtab kohe püssi välja, kui midagi õiendada on tarvis.

Templite juurde jõudsime kohale enne kõiki turistibusse, vaid paar inimest liikus autoparklas. Piletiputkas küsiti vaid 3 dollarit inimese kohta, mõtlesime, et ometigi normaase hinnaga pilet kusagil. Õllesõber Sass tahtis kohe ära proovida Mehhiko Corona õlu, mida siin ka müüdi. Sissepääsu juures olid veel mõned suveniiripoekesed ning purskkaev, mida Anee jälle uurima läks. Kõndisime edasi maiade ehitiste poole, kuni tee peale jäid mingid väravad, kust meie edasiminekut takistati ja mingist piletist räägiti. Renee ütles, et meil on pileid ostetud ja näitas neid. See mees aga ütles, et ei-ei, nende piletitega sai siiani, edasi, et varemeid näha, tuleb veel üks pilet osta, mis maksab ligi 4 dollarit. Kõigil sai hing ikka väga täis, sellist tüngavariani polnud keegi varem näinud. Renee mölises veidi, et mis süsteemid teil need on, see mees laiutas käsi ja ütles, et küsige sealt eest, kus te esimese pileti ostsite. Me vihastasime kõik ikka nii, et põhimõtteliselt ei läinud edasi (pealegi paistsid need ehitised selle värava juurest ning need olid vaid paari meetri kõrgused varemed mitte aga piltidelt nähtud hiidsuured püramiidid). Kellegil poleks olnud kahju see 7 dollarit piletiks maksta, aga nüüd pöörasime trotsist sellise haiglase süsteemi vastu osta ringi. Renee läks esimesse müügikohta tagasi õiendama ja küsis, mis raha see on, mida me maksime, müüja seletas, et see tagab meile võimaluse siin esimesel alal ringi liikuda, tasuta WCs käia ja poode külastada. No kuulge, kas keegi tuleb siia mööda auklikku kruusateed, et osta kalleid suveniire, 3 dollariga üliväikese õllepudeli ja kasutada tasuta WCd??? Väravas hirmutas Renee veel suure hulga turiste ära, rääkides selle koha lõksudest. Ju on mehhiklased ka ära õppinud, et ameeriklased on harjunud alati millegi eest juurde maksma, et ükski hind pole algul lõplik, mingitest taxidest see müüja meile seletas ka veel. Olime enne näinud, et Cozumeli kaardile oli mitmesse kohta märgitud maiade templite olemasolu. Mõtlesime, et viime Kadri, Sassi ja Alexia randa ära ning lähme neid teisi siis otsima.

Jõudsime teisele poole saart, meile enne öeldi sadamas, et see saare külg on täna vähem tuulisem ning soovitati siinseid randu. Väikeseid rannakesi paari kohvikuga oli siin igal kilomeetril. Ühes sellises tegimegi peatuse. Jäime ise ka ca pooleteist tunniks randa, kuna Anee tahtis mängida. Renee asus taas liivalossi ehitama, sel korral oli plaan teha maiade tempel, mis meil nägemata jäi. Algul ajas Renee liiva kätega kokku, kuid nägi siis läheduses ühte meest labidaga, kellelt ta tööriista laenama läks. Mees algul mõtles, et Renee paneb tema sinna hunnikut kaevama ja oleks ka olnud nõus seda tegema, kuid Renee siiski seletas, et ta ise tahab kaevata. Maiade tempel kerkis päris kõrge ja nägi väga ehtne välja; samasse randa tulnud turistid tulid kõik end templi taustale pildistama. Renee mõtles, et võiks raha korjama hakata selle eest... Üldiselt oli rannas vähe inimesi, ilm oli ka üsna tuuline. Merevesi oli soe, ma käisin mitu korda ujumas.
Aneel tuli lõunaune aeg ning me mõtlesime Reneega nüüd templeid otsima minna. Sinna suunda, kuhu templid jäid, ei viinud lõpuni asfalttee, polnud ka see kruusatee, vaid lihtsalt rada liiva peal, kuhu autoga liikuma mahuks. Mõtlesime siiski proovima minna, kuid juba paarisaja meetri pärast istusime liivas kinni. Vastu tulid ATV-dega turistid, kes olid valinud nende teede jaoks just sobiva sõiduriista. Renee asus rendika käigukasti uurima ning tahtis leida üles 4-veo kangi, kuid seda polnud, see oli 2-veoline mõttetu maastur ning sellisega polnud nendel liivateedel midagi teha. Kuidagi nõksutas Renee siiski masina liivaaugust välja ning sõitsime tagasi maanteele. Ka siinsed maiade ehitised jäid nägemata, aga kahes kohas kaardil oli neid veel märgitud. Läksime tagasi teiste juurde randa, olime seal veel tunnikese, kuna ilm oli väga soojaks läinud ja lapsed jaksasid veel mängida; sõime ka Mehhiko rahvustoitu maisist nachosid. Meie liivast maiade tempel oli turistide poolt juba purustatud. Tegime veel mere ääres ilusaid pilte - nii nagu alati.

Hakkasime tagasi sõitma - mitte tuldud teed, vaid mööda ringi osa, mis veel sõitmata oli. Lapsed jäid kohe magama. Mulle juba sadamas hakkasid meeldima kivist maiade kalendrid, mida seinakaunistuseks kasutada saaks, kuid seal olid need väga kallid. Nägime saare teises otsas tee peal ühte suveniirimüüjat, kes müüs ka sarnaseid kalendreid. Kuna lapsed magasid meil süles, siis ei saanud me autost välja minna; ütlesin, Reneele, et ta sõidaks autoga võimalikult lähedale, et ma näeksin müüdavat kaupa. Naersime, et oleme drive-in suveniiripoes. Võtsime mõlemad Kadriga need seinakaunistused ning saime kahe pealt hinna poole odavamaks kaubeldud. Vaatasime, et suveniiripoe juures oli silt free parking, jälle sai kõva kõhutäie naeda, mingis suvalises kohas maantee ääres, kus ümberringi polnud midagi, oli võimalus tasuta parkida, milline suuremeelsus! Ühele poole teed jäi meri, teisel pool teed oli mingi kummaline loodusvorm, midagi kõrbe ja soo (absurd, eks!) vahepealset - selles kasvasid kidurad ja nagu päikese poolt kuivatatud palmijändrikud, samas mõne aja tagant paistsid nagu soolaukad. Kaarti vaadates selgus, et terve saare keskosa oligi elamiseks kõlbmatu maa, tee jooksis vaid saare äärtes.

Järgmises kohas, kust tee maiadeni viima pidi, küsiti meilt autoga sissepääsu eest 10 dollarit inimene, pöörasime otsa ringi, oli veel üksainus võimalus leida kauaotsitud maiade varemed. Midagi suurt enam leida ei lootnud. Järgmine koht üles leitud, tegid Renee ja Sass kohale tiiru peale (sisse sai tasuta!), aga seal oli vaid kivihunnik, mis oli siis kunagi olnud maiade pühapaik, igatahes väga väike. Mina ise välja ei läinudki, kuna Anee magas süles; polnud ka erilist põhjust.

Tagasi sadamalinna jõudes tiirutasime veel autoga linnas ringi ja vaatasime kohalikku elu, sadamast kaugemal polnud enam mingit turistidele mõeldud kauplemist ning seal käis päris elu, lõpus leidsime ka ühe poe, kus kohalikud toidukraami ostavad nig saime üliodavalt vett kaasa ostetud, ja meestele loomulikult Corona õlu... Auto tagastasime kiiresti ning nautisime veel päiksepaistet mööda ostutänavat jalutades. Natuke kripeldas nagu sees, et käisime Mehhikos ära, aga õigeid maiade ehitisi ei näinudki. Küsisime kindluse mõttes veel mitmelt suveniirimüüjalt, kas siinsel saarel üldse on terveid maiade ehitisi või on vaid varemed. Kõik kinnitasid, et suured ja terved ehitised on vaid Mehhiko mandriosas, kusjuures nad kõik müüvad Cozumeli kirjaga kõikvõimalikku nänni, kus on peal terve maiade tempel, mida aga tegelikult siin saarel ei eksisteeri. Laevaminejaile laulsid mehhiko vanamehed tuntud Gunatanamerat. Tänase ilusa ilma tõttu olid praktiliselt kogu laevatäis turiste plaaninud laeva naasta viimasel kellaajal, mis lubatud; mööda kaid lookles laeva poole meeletu järjekord. Oi, ma ei salli neid sabasid. Meie taga seisid ka ühed lapsega inimesed ning siis vist sai ka neil kopp ette ning nad kõndisid lihtsalt kõigist ette. Renee arvas, et ka meie võiks sama teha. Pealegi seisis kai ääres kaks Carnivali laeva, milles ühel (mitte meie omal) polnud mingit saba; see laev väjub ka tõenäoliselt hiljem, kuna hommikul seda veel sadamas polnud. Põrutasimegi tähtsa näoga sellest mitemsajameetrisest järjekorrast ette ning kõndisime laeva sisse. Nii suures rahvamassis puudub täielikult selline sotsiaalne kontroll, et keegi hakkaks õiendama, kui keegi kusagil järjekordades trügib, pealegi oleme me ju lapsega ning keegi ei tea, mis eelisõigused on lastega reisijatel (kuigi siin laevas neid vist polnud - aga kes teab, me ju ei küsinud kusagilt, ega siin midagi reklaamita).

Laeva jõudes oli õhtusöögini veel aega. Mõtlesime, et just täna võiks enne sööki veel saunas ja bassenis mõnuleda. Meie Kadriga tahtsime enne sauna veel trenni teha, seega proovisin Aneed, kes pole iial nõustunud sauna minema, kuidagi ära rääkida, et ta Reneega sauna läheks, seletasin, et siin ei ole nii kuumad saunad ning need pole mitte pimedad ruumid vaid aknaga toad, kust saab merd vaadata. Renee omakorda meelitas, et võtame jää kaasa ja vaatame, kuidas see sulab (jää on alati toas olemas, et pudeled külmas hoida saaks). Imekombel Anee nõustuski; arvasin, et ta seal paar minutit püsib ning siis tahab välja. Mina jooksin end laeva ülemise teki jookusrajal soojaks, enne, kui jõudu tegema läksin. Renee polnud aga Aneed ikka jõusaali mulle järgi veel toonud, läksin alla basseinidesse otsima, et äkki nad on seal - olidki kõik, Renee ja Anee, Sass ja Alexia. Anee möllas vees ja oli ülimalt rahul, saunas oli päris kaua ning mingit hirmu enam polnud, istus lõpuks ülemisel lavalgi ning tegi paljudele meestele ära. Pärast ujumist käisid nad veel ühe korra saunas. Meil oli siis vaja tulla kusagile Kariibimerre, kus Anee lõpuks põhjamaadele omase saunaga tutvust teeks... Kui Renee lõpuks Anee mulle jõusaali järgi tõi, siis kohe ilmus välja sealne töötaja ja käskis lapse ära viia, kuna siin on ohtlik - igal pool siin laevas on keelatud lastega olla, kuna on ohtlik. OK, jõusaal veel, mõni püsimatu tuulepea võib-olla jookseb kellelegi kangi vahele, aga Anee käib minuga Eestis kogu aeg jõusaalis kaasas ja mingit probleemi pole. Aga ümber neid siin ei räägi, reegel on reegel. Renee pesi end puhtaks ning nad läksid Aneega tuppa, meie Kadriga käisime veel saunas ja basseinis.

Taas oli õhtusöögiaeg, läksime Washington Dining Roomi, kus me igal õhtul söömas käisime. Toredad ettekandjad tervitasid meid kui tuttavaid inimesi juba. Meie lauda olid teenindama sattunud kolm väga lahedat inimest, olime ka teisi teenindajaid jälginud, nad ei tundunud nii toredad. Nad olid täpselt parasjagu viisakad ja teadsid oma positsiooni tööl olles, samas tajusid nad ära olukorra, kus meiega vabamalt suhelda võib ning tulid veidi lobisema. Muidugi öeldi, et Anee on nii armas, see naine oli ka aru saanud, et Anee ja Alexia on väga erineva iseloomuga lapsed, Anee vaid istub rahulikult, kunagi ei vähkre, Alexia aga ronib pidevalt ning ei püsi üldse paigal. See naine tuli sosisas mulle pärast söömist, et ma olla ühe näitleja nägu täpselt :) Alustuseks võtsin taas Caesari salati anšoovisekastmega; sõin seda vist juba viiendat korda siin laevas, see salat on siin maailma parim! Täna sõime põhiroaks lammast, aga Kadri hirmutas mind ära, et see on veidi toores- ma igasuguseid tooreid lihasid kardan. Magustoiduks tiramisu, mis oli võrratu koos musta teega.

Käisime jälle pärast söömist üleval korrusel bassenide ääres jäätist söömas, kus Anee kohe keel pikal kohal oli. Täna sai ka Alexia jäätisemaitse suhu, küll see oli neile uus ja põnev kogemus. Läksime veel samast mängudetoast läbi, kus eilegi käisime, toksisime seda sama tundmatut, aga toredat mängu. Renee saatis meid tuppa ära ning läks ise taas Sassiga laeva peale pummeldama. Öösel tuli tagasi (ma olin üleval ja kirjutasin blogi), nägu naeru täis - oli võitnud kasiinost 160 dollarit. Me ikka oleme siin laeva peal päris plussis juba rahadega.

laupäev, 7. veebruar 2009

05.02.2009 Belize

Tänane peatus - Belize City, samanimelises riigis Kesk-Ameerikas. Ootasin sellest peatusest kõige enam, kuna see on tegelikkuses eksisteeriv linn, kus elavad pärisinimesed oma igapäevast elu ning just selle jälgimine on ju kõige huvitavam. Hommikusöögilauas istudes nägime, et laev on juba ankrus, kuid linn paistab kauguses - taas viiakse meid maale paatidega ning sel korra pidavat sõit olema eriti pikk - lausa 45 minutit (lugesin seda kusagilt sellel reisil käinud inimese reisikokkuvõttest). Laeva valjuhääldist hoiatati, et täna toimub mahaminek aeglasemalt ning paluti inimestel käia võtta elavas järjekorras paadile nö pilet ehk siis number, millisesse paati keegi koha saab. Läksime Kadriga numbrit tooma ning nägime, et terve korrus oli paksult inimesi täis ja ootas sabas - kui tüütu, ma vihkan järjekordi, eriti selliseid, mille liikumiskiirus pole teada. Kuna esimesel päeval toimus mahaminek sama süsteemiga, samas keegi aga ei jälginud neid paadinumbreid (paati sattusid erineva suurusega numbrid, nägime 4-sid, meil oli aga 19 ja keegi ei öelnud midagi) ning me trügisime laevajärjekorrast ette sellisel viisil, et sõitsime lastekärudega 0-korrusele, kust ka mahaminek toimus (tegime seda pahaaimamatult ning ei arvanud, et me trügima lähme, lihtsalt kärudega ei saa mööda treppe alla). Paadinumbrid olid mõlemal päeval kleepsuribad, mis tuli pluusi külge kleepida. Ka täna otsustasime lastega reisimise eelisõigust kasutada ja kärudega 0-korrusele sõita, et kohe maha saada (läbi mitme korruse lookles treppidel inimestesaba), täna olid aga liftid nii seadistatud, et ei saanudki kõige alumisele korrusele ning oleks tulnud kusagil kõrgemal korrusel sappa võtta. Pealegi jälgis täna üks laevatöötaja väga hoolikalt, mis number kellelgi rinnal on ning selle järgi lasi inimesi laevast välja. Meil aga polnud üldse numbreid, kuna sabas seista ei viitsinud. Siis tuli mul aga meelde, et ma pistsin meie esimese päeva number 19-d käru küljes olevasse taskusse - need olid seal jätkuvalt alles. Laeva lasti parajasti numbreid 4, 5 ja 6, meil oli aga number 19! Reneel tuli mõte, et "häkiks" numbri ära, ta rebis väikese valge paberitüki kleepriba äärest ja kattis number 9 kinni - välja jäi vaid number 1. Mõtlesime, et veidi imelik siiski, kui me number ühega nüüd välja ilmume, kui need paadid ammu läinud on. Siis tuli aga Sassil veel geniaalsem mõte, keerasime oma numbri tagurpidi, katsime kinni hoopis 1 ja mis järgi jääb - tagurpidi 9 ehk 6, kes just praegu paati pääsesid... Sealt samast esimeselt korruselt, kuhu me liftiga sõitsime, haakisime end järjekorda (kusjuures numbrid olid vaid Sassil ja Reneel; mul, Kadril ja lastel polnud). Mina aga võtsin käru koos Aneega sülle, ja hakkasin trepist alla minema - kõik võtsid koomale, nähes sellist ürgse jõuga rambonaist - kui vaja, tulen ma kasvõi 9- lt korruset käru ja Aneega trepist alla, lifti tuleb vaid kasutada siis, kui sellega ette trügida saab:) Keegi meid takistada ei julenud, kuigi numbrid olid küljes vaid meestel. Ja lastigi meid oma võltsitud kuutega laeva sisse, seal oli küll vähe ruumi ja inimesed pidid koomale nihkuma, olime me ju siin "illegaalid", kuna laevale oli arvestatud peale täpne arv inimesi. Naerda sai igatahes veel kaua ning tundsime heameelt, kuidas me sel korral laevale (või siis teistele inimestele) tünni tegime, aga kusagil sabades aega raisata on ikka eriti mage tegevus, arvestadas, et maalolemise aeg on nii lühike. Laev sõitis sadamasse õnneks vaid ca 20 minutit.

Maha minnes tülitasid meid taas kohalikud müügimehed, kes suure raha eest igasuguseid ekskursioone pakkusid. Siinne suhtlemisstiil häiris kuidagi tõeliselt, nad lausa ründasid iga turisti, üritasid väga agressiivselt müüa. Kui Egiptuse ärikad müüvad sulle kaupa väga oskuslikult mõjustamispsühholoogia nippe kasutades - et sa ise tunned lõpuks vajadust osta, siis siin oli see rünnak, mis peletas neist eemale. Neil puudub täiesti suhtlemisoskus ning veenmiskunstidest ei tea nad midagi. Nad hüppavad sulle vastu kohe, kui sa oled jala maale tõstnud, teevad pilti ja nõuavad raha. Põrutasime neist eemale - aga terve sadamaala oli täis inimesi, kes midagi müüsid - küll suveniire, viagrat, punupatside tegemist, kulda jne. Mõtlesime, mida täna teha võiks. Kadri tahtis hirmsasti randa minna, ilm oli aga pilves ning päikest võtta ei saaks. Mina tahtsin Belize'i linnas ringi konnata ning kaalusime ka rendiauto varianti. Üritasime sadamaalalt välja saada, kuid väljapääsu leida oli ääretult raske - kogu sadamaterritoorium oli piiratud poodidega, millesse sadama poolt sisse sai, kuid tänava poole välja ei saanud, et hoida võimalikult kaua turiste siin lõksus ja mitte neid linna peale lasta, kus kõik on kordi odavam. Leidsime siiski tee välja - ja otsisime autorenti. Teisel pool poemüüri piirasid meid järgmised müüjad (tõenäoliselt on siin igal ühel oma koht, kus keegi olla võib), pakkusid taksoteenust kõikvõimalikkudesse kohtadesse. Keeldusime ja otsisime edasi autorenti; peagi leidsime Avise, mis asus kummalisel kombel nagu kellegi kodus. Renee koputas uksele ja küsis autot, öeldi, et kõik on väljas juba tänaseks. Jalutasime edasi, kuni hakkas vihma tibutama, tänava peal sõitsid vastu taksod, kes jäid seisma ja pakkusid sõite erinevate "vaatamisväärsuste" juurde. Hinnad olid juba märgatavalt odavamad kui sadamas müües. Kuna märjaks ei tahtnud vihma käes saada, siis pidime midagi ära otsustama - taksojuht pakkus meile varianti, et viib meid troopilisse loomaaeda, ootab meid 1 tund koha peal ja siis toob sadamasse tagasi. Eelkõige lastele mõeldes olime nõus. Oli variant minna ka maiade varemeid vaatama, aga taksojuht ütles, et need on jamad, pealgi oleme me ju homme Mehhikos, kus ka maiade varemete juurde saab.

Sõit loomaaeda pidi kestma 45 minutit. Sõitsime läbi Belize linna, millest olin näinud enne väga ilusaid pilte. Linn reaalsuses tundus aga väga masendava ilmega selles sombuses vihmases ilmas. Majad olid madalad räämas hurtsikud, siin elati küll suhteliselt vaeselt (aga kindlasti paremini kui Roatani saarel), kuid inimesed olid lihtsalt lohakad ja ei osanud oma eluaset ning selle ümbrust korras hoida. Sõitsime mööda ka Old Belizest (kuhu korraldati ka ekskursioone), see oli aga suuri laohooneid ja garaaže täis maa-ala - õudne - keegi ostab suure summa eest ekskursiooni sinna ja siis selline tüng, ei mingit vanalinna. Linnast välja sõites muutus maastik väga üllataval kombel sarnaseks eesti loodusele - tee ääres oli tavaline lehtpuumets või pigem võsa (ei mingit troopiliste puude hõngu), jooksid elektriliinid ning ka ilm oli Eesti keskmisele suveilmale sarnane. Tee äärde jäid ka vett täis kraavid (osaliselt looduse poolt tekitatud, osaliselt juurde kaevatud), millel korraldati paatidega matkasid. Sadamas olid müüjatel väga ilusad pildid jõekestest, kus mõlemalt poolt langevad veepiirini troopilised puud ja taimed ning neil siis sõidavad inimesed paatides. Reaalsus oli aga see, et maanteega paralleelselt kulges mingi mõttetu kraav, kus neid matkasid tehti. Kõik tundus siin vaid eriline tüngatamine, ei teadnud, mida loomaaiast oodata...

Loomaaeda jõudes oli õnneks kuiv - siia polnud veel vihm jõudnud. Taksojuht jäi meid parklasse ootama. Loomaaia väravas kedagi polnud - läksime sisse ning üritasime ruttu kaugemale saada, enne, kui avastatakse, et me siia piletita sisse tulime. Aga järsku jooksis meile järgi taksojuht, kes tõi autosse ununenud veepudeli - ühtlasi oli välja tulnud ka piletimüüja kes meie käest ikka raha saada tahtis. Piletid on siis igal pool ameerika turistide tasku järgi kohandatud ja päris kallid, see loomaaed kolme peale ca 300 krooni. Loomaaed asus tõenäoliselt siia selleks otstarbeks rajatud troopilises metsas, puurid ja teeviidad olid valmistatud parajasti kättesaadavatest materjalidest, loomad olid meie jaoks enamus võõrad ja eksootilised. Ma ei tea, mis viisil osasid loomi siin puurides kinni hoiti, kuna ülevalt ei piiranud puure miski ja ahvi ilma katuseta kinni ei hoia. Aga ometi olid just seal, kus oli ahvipuur, kõrgetes puudelatvades ahvid, kes algul istusid rahulikult, kuid siis pistsid möirgama sõna otseses mõttes - need olid maailma valjema häälega ahvid, möiraahvid. Kui kujutaks end ette kusagile vihmametsa, kus need ahvid elavad ja järsku hakkaks selline hirmus möirgamine peale, siis arvaks küll, et kusagil läheduses on mõni ürgne hiidmõõtudes dinosaurus mitte keskmise suurusega ahvipoiss. Mõnes kohas jooksid üle tee ka mingid väikesed, veidi siili moodi (siiski siilist suuremad) olevused. Ühes puuris oli keegi sea ja elevandi ristsugutis (eks tal ole päriselt mõni nimi ka olemas). Nägime ka jaaguari ning tema armsaid mõnekuuseid poegi. Lindudest olid siin väga kirevad ja hiidsuured papagoid. Täpselt tund aega oligi siinses loomaaias piisav aeg, pealegi hakkasid läbi puudevõra alla sadama esimesed vihmapiisad. Läksime taksot otsima ning leidsime parkimisplatsi kõrvalt ka ühe mänguväljaku, kas Anee ja Alexia veel kiiremad kiikumised ja trepiltronimised ära tegid. Sõitsime tagasi sadama poole ning lapsed jäid autos magama, tee oli sama igav nagu siia tulleski; taksojuht üritas meile veel lisatasu eest pähe määrida linnatuuri, kuid keeldusime, kuna see linn tundus tõeliselt igav.

Sadamasse jõudes tõstsime magavad lapsed kärusse - Aneed ei saa juba ammu nii tõsta, et ta üles ei ärkaks - proovisin ikka, kuid kohe olid tal silmad lahti. Kuna vihma sadas, läksime ühte kullapoodi sisse, kus oli vihmavarjus suur hulk inimesi. Kummalisel kombel pani Anee just selles suures saginas silma uuesti kinni ja magas edasi. Reneel ja Sassil oli aga kuri plaani üks odav rumm laeva smuugeldada. Vaid 9 dollari eest sai kallis sadamaalas 1 liitri rummi osta - mehed mõtlesid selle veepudeliga sisse tuua (vett tohib laeva kaasa võtta). Maksmisel küsiti aga laeva pardakaarti ning see fikseeris ostja nime ära, millekohased andmed omakorda edastatakse laevale. Mis süsteeme nad küll kõik välja mõelnud on, et keegi sinna oma jooke ei viiks! Kindluse mõttes andis Renee ümberkallatud pudeli Sassi kätte ning see õnnestuski sisse viia. Tundsime, et me oleme juba õppinud siin laevas hakkama saama ning kavaldame neid kõikvõimalikel viisidel üle. Siin piiratud maailmas tuleb lihtsalt enda elu kuidagi põnevaks teha. Imekombel maaltlahkumisel järjekorda polnud ning kohe paati astudes sõitis see välja, lapsed sai magavana koos kärudega paati tõstetud. Ka paadist laevatassimine õnnestus ning Anee magas edasi. Kõhud olid tühjad ning läksime kohe, kui olime kotid tuppa visanud, 9. korrusele hilist lõunat sööma (õhtuni poleks näljastena vastu pidanud). Anee magas kärus edasi, istusime seal oma tund aega, sõime, ootasime, et ka Anee ärkaks, et ka talle kohe süüa pakkuda saaks. Aga unekott põõnas edasi. Renee ja Sass kavatsesid nüüd laeva esiotsas asuvat sauna proovima minna, mina sõitsin vankriga tuppa ning ootasin Anee ärkamist. Kokku magas Anee 3,5 tundi - nii palju pole ta kunagi reisil veel maganud.

Õhtusöögini oli veel tund aega, kui Renee saunast tagasi jõudis; kuuldes saunast vaid kiidusõnu, otsustasin ka seda proovima minna. Laeva 11. korrusel oli kaks akendega sauna, üks leilisaun, teine aurusaun - vaatega loomulikult merele. Renee satub saunas alati võõraste meestega jutu peale, täna rääkis ta juttu prantslastega ning ühe sakslasega, kes olla Eestis käinud. Saunakultuurist siin üldiselt midagi ei teata, üks mees oli saunas lühikeste pükste, T-särgi ja tossudega, iPod ka veel peas; targemad olid ujumispükstega tulnud ja kui Renee paljalt saunas astus, vaatasid kõik teda imelikult... Kui Renee veel leili viskama asus, jooksid kõik sealt välja :) Mina saunas lobisema ei kuku, küll aga kuulan, mida naised saunas räägivad. Sellisesse seltskonda, nagu ma täna leilisaunas sattusin, pole ma veel juhtunud - omavahel olid jutule saanud neli suurte kunst-tissidega ameeriklast, vanuses ca 45 aastat, kes rääkisid üksteisele oma elust, purunenud suhetest, raskustest (et mees ei maksa arveid ning lahku minnes küsib ehted ka tagasi). Vahepeal sulpsasin keha jahutamiseks basseini, edasi läksin aurusauna, kus istusid kolm rootslast. Tegin nägu, et vahin lihtsalt aknast välja, neil polnud aga aimugi, et ma nende keelt mõistan... Olin aru saanud, et laeva erinevates osades on koos väga erinevad seltskonnad, siin saunades ega jõusaalis polnud nt ühtegi pensionäri, kellest algul tundus, et laev lausa kubiseb. Kiirustasin tagasi tuppa, et panna selga õhtukleit ning minna restorani.

Täna tundus toit restoranis kõigile jälle veidi kehvem - tõenäoliselt mängis rolli see, et me olime just paar tundi tagasi lõunat söönud, mitte ei tulnud päevast väsinuna ja näljastena õhtusöögile. Lastele aga toit maitses, nad polnud ammu suppi saanud ning mõlemad sõid kausitäie kanasuppi, põhirooga hiljem vaid nokkisid ning magustoidutaldrikult, kus olid erinevad puuviljad, otsisid vaid lemmikud välja. Renee rääkis, et kui nad õhtul kolamas käivad, on basseini äärde toodud suured lauad, täis paksult puuvilju, ka selliseid, mida muidu restoranis ei pakuta. Läksime neid otsima aga midagi poldud veel välja toodud, alles kell 23.30 ilmuvad need. Lasime siis jäätisemasinast veidi jäätist topsi ja sõime lamamistoolidel seda. Kui kodus Anee poejäätist kunagi ei saa, siis siin mõtlesin talle seda veidi proovida anda - küll ta lakkus ja nurrus mõnust, hoidis tugevalt käest kinni, et aina uut ampsu saada. Anee oli täna taas Alexia vastu lahke ning lausa keerutas keset põrandat koos temaga. Ükskõik, mida Anee tegema hakkas, tegi Alexia järgi, ta oli nii õnnelik, et saab koos Aneega mängida. Jalutasime läbi buffet restorani, ja nägime, et seal tehakse enda kokkuvalitud toorainetest idamaadehõngulisi woke; mõtlesime, et võiks mõni õhtu siia ka sööki proovima tulla, kuigi tundus, et siinne seltskond oli selline, kes ei jõuaks restoranis endale parajat kogust pidevalt ette tellida.

Astusime sisse ka mängudetuppa (täiskasvanutele mõeldud koht), kus mulle hakkas meeldima üks mäng, mille nime ma ei tea - igal juhul tuli seda mängida paaris ning piljardilauale sarnasel laual, kus ühte lamedat ketast tuli ajada vastase väravasse. Renee ja Sass üritasid lastele sellest konksuga kastist (sellised on Eestis ka igas kaubanduskeskuses) väikeseid loomakesi kätte saada, kuid tulutult. Tuppa jõudes ootas meid voodi peal ees taas rätikutest valmistatud loomake -kass; Anee igal õhtu ootab põnevusega, mis loom täna tehtud on. Kella kümne ajal läksime kõik koos magama, kuna homme tuleb taas vara ärgata - jõuame Mehhikosse.

04.02.2009. Roatani saarel (Honduras)

Täna magasime kella 8.45-ni; kiiret polnud, kuna laev randus alles kell 12. Läksime esmalt hommikust sööma; täna sattusime isegi samale ajale koos Kadri, Sassi ja Alexiaga, tavaliselt nad on palju varasemad. Vaatasime aknaaluses lauas laeva lähenemist maismaale - jõudsime Hondurasesse, Roatani saarele. Roatani saar asub mandrile suhteliselt lähedal, on pikk ja peenike saar, pikkus ca 50 miili, laius vaid mõned miilid.

Maha minnes tervitasid laevast väljujaid juba tumedanahalised kirjutes riietes ja paksult pärleid täis lauljad ning pillimängijad - tundus, et olime sattunud tõsisele Kurrunurruvuti saarele. Kogu ümberkaudne olustik, nii loodus kui inimesed olid teistsugused kui eelmises peatuses, nüüd juba tundus, et siin on midagi kariibihõngulist. Ilm oli vahelduva pilvisusega - kui päike oli pilve taga, oli paras temperatuur, nagu välja tuli, siis jälle kõrvetas. Sadamas oli igal sammul müügimehi, kes üritasid mingit saarel tehtavat ekskursiooni pähe määrida, suhtlemisstiil oli päris agressiivne ning nad üritavad iga inimest lõksu meelitada. Et aimu saada, mida siin teha võiks, küsisime mõne ekskursiooni kohta infot. Nägime ka saare kaarti ja selgus, et sellel on vaid üks kõvakattega tee, mida mööda sõita saab. Kuna ekskursioonide hinnad olid päris soolased ning penskaritekarjaga ühes bussis kulgeda ei viitsi, otsustasime rendiauto võtta. Valida oli kas väike punn 37 dollari eest (sel juhul oleks tulnud võtta kaks autot) või Toyota Land Cruiser (kuhu me kõik kuuekesi sisse mahuksime) 80 dollari eest - otsustasime viimase kasuks. Renee jooksis laeva tagasi juhiluba tooma ning vormistas vajalikud paberid. Auto oli imekombel päris uus ja korralik. Vaatasime kaardilt, et sadama lähedal on üks nö turistring, kuskandis kõiki ekskursioone tehakse, saare teise otsa läks aga üksainus tee, kuhu turiste tavaliselt ei veetud - just sinna me minna tahtimegi - näha, kuidas siin Kurrunurruvutimaal tegelikult elatakse. Läbi sadamalinna sõites paistis ümberringi vaid vaesus, elatatakse hurtsikutes, lapsed jooksevad paljajalu ning igal pool hulguvad ringi nälginud, ribikondid väljas, koerad. Peatänav oli täis väikeseid poekesi, kus turistidele kõikvõimalikku nodi müüa üritatakse (alates odavatest erksavärvilistest Hiinas valmistatud kottidest kuni kohalike hiidsuurte teokarpideni välja).

Kui esimesse bensiinijaama tankima pöörasime, lendas kohale üks ca 12-aastane poiss, kes seletas Reneele inglise keeles, et talle oleks raha vaja, et kooli minna. Renee andiski talle 1 dollari ja istus autosse, seejärel jooksis aga meie juurde veidi noorem tüdruk, kes mööda autot küüntega kriipis ning nurus samuti raha. Sõitsime minema, mine tea, palju neid veel sealt nurga tagant välja ilmub. Möödusime kohalikust lennujaamast, tee hakkas muutuma mägiseks ning veidi auklikumaks kui linnas. Kuna tee kulges mööda rannikut, siis nägime, et mere äärde olid tõenäoliselt mitte siinsed põlisasukad vaid kusagilt mandrilt pärit rikkurid rajanud oma villad - ikka uhkete sissepääsude, suurte hoolitsetud aedadega ilusad lossid. Mida kaugemale keskusest, seda vaesemaks elu läks, inimesed elasid paarist puuhalust kokkuklopsitud onnides, mis asetsesid üle saare suhteliselt hajali. Mõnel kohalikul "rikkuril" oli lausa valge plastmassist tool õue peal. Tee äärde jäi ka palju limonaadiputkasid, kus müüjateks olid koolieas lapsed, kes aga kruiisilaeva tuleku päeval tõenäoliselt kooli ei jõuagi, kuna raha tuleb teenida. Tundus, et koolisüsteem siin ikka toimib - ühes külas nägime koolivormides lapsi ning saarel olid ka USAst tuttavad kollased koolibussid (tõenäoliselt olid need mingid Ameerikas mahakantud sõiduriistad). Nägime ka vastu tulemas ühte kollast koolibussi, mis oli muudetud Beach Busiks... Loodus oli ümberringi troopiliselt lopsakas, täiesti tundmatud puud ja põõsad kasvasid igal pool (ok, palme me ikka tunneme). Siin saarel lubati ka vihmametsa ekskursioone, kuid päris Amazonasele omast džunglit siin siiski polnud; tegime vahel tee ääres peatusi, et pildistada ilusaid vaateid ning ühest metsatukast kostusid küll huvitavate troopiliste lindude hõiked. Kõvakattega tee sai otsa ning algas väga auklik kruusatee - otsustasime edasi sõita ning mõtlesime, et länkar oli siin ikka ainuõige valik edasiliikumiseks. Tahtsime jõuda kusagile üksikusse randa, kui lapsed lõunaunest üles ärkavad; kaardil oli näidatud tüll mõnda randa, kuid kõigil neil olid väravad ees ning need olid rikkurite eramute juurde kuuluvad privaatrannad. Olime sõitnud kruusateel sama kaua kui kõvakattega teel, kuid edasi liikunud olime halbade teeolude tõttu suhteliselt vähe. Renee tahtis jälle ära näha saare päris tipu, teeolud ainult halvenesid, ees ootas ülijärsk tõus üles, tundus, et sealt autoga on võimatu sõita, kuid autotee see ometi oli. Reneel oli säde silmades, istus maasturi roolis ja ronis kusagil Kurrunurrumaal mägedesse. Poole mäe peal pidime otsa siiski ringi pöörama, kuna tee sees olid vihmavee tekitatud (öösel sadas) suured lõhed ning Kadri lõi täielikult pablama (ega raseda tunnetega ikka mängida saa), Renee oleks loomulikult edasi sõitnud. Saare tipp jäigi kehvade teeolude tõttu nägemata ning sõitsime sama teed mööda sadama poole tagasi. Arvasime, et üllatusi me ei kohta, kuna olime just selle tee läbinud - siiski kahes kohas oli selle vähese ajaga sellised teetööd püsti pandud - teesse suured augud kaevatud ning suured kruusahunnikud keset teed kohale veetud. Sinna me ootama olekski jäänud - aga meil oli ju neljaveoline länkar, millega me keset teed kuhjatud hunnikust lihtsalt üle sõitsime, jällegi olime tõeliselt rahul oma autovalikuga. Kuna laeva väljumiseni oli aega veel kõvasti, siis otsustasime auto olemasolul teha tiir ka no "turistiringil". Ilmtingimata tuli leida mingi rand, kuna lapsed olid pikalt autos istunud ning tahtsime ka neile midagi toredat pakkuda. Kummalisel kombel oli saarel, kus teed kulgevad vaid mööda rannikut, liivast rannaala leida päris keeruline - olid kas erarannad või ujumiseks mittesobivad kohad. Lõpuks keerasime sisse mingisse suvalisse kohta, kust nägime merd paistmas - autost väljudes oli väga tuuline. Jalutasime mööda randa ning merre ulatuvat kaid, lapsed kaevasid veidi liiva ning sõitsime tagasi sadama poole.

Sadamalinna (tegelikult see on väike küla) jõudes suutsime selles tillukeses asulas veidi veel ekselda, kuna sattusime ühesuunalistele tänavatele ning ei pääsenud kuidagi sadama juurde, lõpuks saime siiski õigele teele ning viisime rendiauto tagasi ja kõndisime laeva. Laev oli täna kai küljes kinni ning sinna tagasi saab suvalisel hetkel naasta. Imestan, kuidas sellisel saarel on suudetud hiidsuurele laevale kai äärde koht tekitada, kusjuures sadamakai on väga väike ning laev on maismaast vaid ca 100 m kaugusel; tõenäoliselt on seda merd ikka süvendatud, aga kelle rahadega. Palju suuremal ja rikkamal saarel, Grand Caymanil, ei olnud aga sadamas nii suurele laevale kohta ning maale viidi meid väikeste paadikestega.

Laevas pesime endalt päevamustuse maha, peoriided taas selga ning restorani sööma. Täna oli laeva eriti mõnus tagasi tulla, oli ääretult põnev sellist maad näha, kuid õhtuks oli juba tekkinud sellest kõigest küllastustunne ning tundsime heameelt taas valgete inimeste sekka jõudmisest. Restoranis on ettekandjad ära õppinud juba maksjate nimed, samuti mäletavad nad väga hästi, mida keegi joob ning pakuvad seda pidevalt juurde, kuid siiski viisakalt ja mitte eriti pealetükkivalt (samas on aru saada, et nad peavad müüma nii palju kui võimalik, kuid mitte ründavalt). Üks tore ettekandja tuli pärast sööki ja voltis lastele paberist loomakesed - see tundus küll tulevat puhtast südamest ning kasutades oma lapsepõlveoskusi. Olime pärast tänast päeva väga näljased (lõunal me söömas ei käinudki) ning söök maitses kõigile hästi, ka on restoran suutnud oma taset hoida. Pärast õhtusööki läksime meie Aneega tuppa mängima ning peagi magama, Renee läks Sassiga veel laeva peale pummeldama. Laevas ringi luusides sai Renee teada, et laevasõidu esimesel ja teisel päeval sai siit osta 5 dollari eest mingi kaardi, mis tagas kõik mittealkohoolsed joogid tasuta. Meie aga ostame iga õhtu 5 dollari eest pudelivett. Tundub, et siin laevas saab tegelikult väga edukalt ära elada nii, et ei maksa kõige eest meeletuid summasid, tuleb vaid teada, mis süsteemid siin kehtivad. Ega neid soodustusi laialt välja ei reklaamita, vaid targemad oskavad neid kasutada. Mehed avastasid laeva kaupluses müügil olevat väga odava rummipudeli ning mõtlesid hoopis seda jooma hakata kallite laeval müüdavate kokteilide asemel- siin on aga kõigele mõeldud - öeldi, et muidugi saate selle pudeli osta, aga me jätame selle kuni viimase õhtuni poodi hoiule ning siis saadetakse see teile :) Nii, et oma jooki siin juua ei saa, laeva sisse tassida ei lasta midagi, kuna kõik valgustatakse läbi ja keelatu korjatakse ära, ning poest seda küll osta saab, aga kätte ei anta.

neljapäev, 5. veebruar 2009

03.02.2009 Grand Cayman

Hommikul läks uni juba kell 6 ära; proovisin veel magama jääda, kuid väike ärevus oli juba uude kohta jõudmise tõttu sees ja uni ei tulnud enam. Laeva mootor undas ka väga vaikselt, tundus, et me hakkame kohale jõudma. Mõtlesin välja vaatama minna laeva randumist. Aga mis ma ikka niisama seisan seal laevaninas - panin jooksuriided selga ja läksin muidugi 11. korrusele hommikujooksu tegema. Väljas oli veel täiesti pime, kõrval paistis tuledes see sama kruiisilaev, mida ma eile õhtul siin jooksmas olles nägin. Kauguses paistis tuledes maapiir. Temperatuur oli troopiliselt soe, kuid sellisel kellaajal kannatas veel joosta küll. Jooksin pool tundi ning selle ajaga jõudis valgeks minna. Läksin tuppa duši alla ning ajasin Anee ja Renee üles, et enne randumist veel hommikusöögil käia.

Grand Caymanil laev sadamas kai ääres peatuda ei saanud, nii viidi inimesed maha väikeste laevakestega (mahutas korraga ca 100 inimest). Kuna laeval on ca 3700 reisijat ja kõik tahavad maha saada, siis tuli veidi järjekorras seista, kuid suure laeva ja maa vahel vooris mitu väikest laeva ja maha sai suhteliselt kärmesti. Temperatuur oli haiglaselt palav - ainuke mõte oli mere äärde saada. Ja kus siis mujal kui just Grand Caymanil, kus asub 7 miili pikkune liivarand. Sadamas püüdsid kohalikud turistidele kõikvõimalikke ekskursioone müüa, sai võtta ka lihtsalt takso rannani. Saar esmapilgul eksootiline ei tundunud. Ma arvasin, et tegu on mõne tüüpilise piltidelt nähtud heleda liivaranna, palmipuu ja üksiku võrkkiigega saarekega - see oli aga ehtne turistikas - peatänava ääres müüdi kulda, alkoholi ja suveniire. Olustik oli siin igati läänemaailmale omane - Suurbritannial on selle saarega mingi eriline suhe, tõenäoliselt samasugune nagu USAl Puerto Ricoga, et neil on mingi autonoomia, aga samas toimub mingi järelvalve. Siin kehtib USA dollar ning nagu Lonely Planetist varem lugesin, asuvad siin paljud suured rahvusvahelised firmad soodsa maksukliima tõttu. Tax free silt oli küll iga kaupluse ukse peal.


Rannani oli ca 15 minutit sõitu, taksos hakkas megapalav ning rannas lausa jooksime vette - veetemperatuur oli selline, et sealt välja ei kippunud, ca 30 kraadi ringi, arvan. Rannas oli suhteliselt palju rahvast, mitu kruiisilaeva oli ju sadamas ning siin saarel nägime randa sõites mere äärt palistamas vaid uhkete hotellide rivi (paljud ka rahvusvahelised suured hotelliketid), nii, et turiste siin saarel jätkub. Tundsime, kuidas päike võtab ning määrisime end päiksekreemiga tugevalt kokku. Anee ja Alexia nautisid taas rannaliiva ning mängisid liivavormidega. Mina tegin pilte ja käisin kogu aeg vees ujumas. Renee läks Aneele appi liivalossi ehitama, nad olid nii hoos, et Aneel ei tulnud tühi kõht meeldegi; kui ta juba neli tundi söömata oli, küsisin, et kas soovid midagi süüa, Anee keeldus ja tahtis edasi mängida. Sellist asja pole ma varem näinud, et ülinäljasena keeldub söögist, kuna nii põnev on. Kõik käisime veel vees mitmeid kordi, lõpuks tuli Anee oma liivakoopast siiski välja meelitada, kuna uneaeg hakkas tulema ning tahtsime selleks ajaks tagasi sadamalinna jõuda, et enne laevaleminekut veel vankritega ringi jalutada ja lastel magada lasta. Enne minekut istusime veel rannas varjualuses ja sõime puuvilju, varjus oli väga mõnus temperatuur. Linna saime taksoga odavamalt kui siia tulime, Renee kauples veidi alla. Tagasisõit tehti suurema ringiga, aga see oli tore, sai linna rohkem näha, mitte vaid uhkeid mereääre hotelle. Linn meenutas madalate valgete majadega veidi Kreeta saart, kuid siiski on elatustase siin madalam. Nägime osaliselt ka linna finantspiirkonda ja olimegi taas sadamas tagasi. Vahepeal oli tuul tõusnud ning taevas veidi uduseks tõmmanud ja päikse varjutanud, nii oli linnas jalutamiseks just paras temperatuur - mõtlesime, et kuidas ilm ikka meie käimisi soosib. Jalutasime tunnikese - ei olnud huvitav linn, vaid turistidele mõeldud jama, ei mingit päriselu. Otsisime poest joogivett, et seda mitte laeva peal 5 dollariga osta - leidsime ühe poe, kus olid müügiks erinevad rummikoogid ning kõiki neid sai ka maitsta. Mulle väikese alkoholiga koogid maitsevad väga; kuna ma muidu alkoholi üldse ei tarbi, siis tunnen kohe, et kehas hakkab kihisema, kui veidi rummikooki söön:). Tegime turistide jaoks püsti pandud tobedate kujudega veidi sama tobedaid pilte, vähemalt naerda sai. Linna peal tulid vastu mõned laevameeskonna inimesed, kes ütlesid, et me aegsasti sadamasse läheks, kuna tuul on tõusnud ning väikeste paatidega laevaminek on raskendatud. Kõndisime sadamasse tagasi, laevajärjekord lookles oma 300 meetrit.
Ilm läks aina tuulisemaks ning veidi enne laevaleminekut hakkasid ka esimesed vihmapiisad tulema. Väikesel laevakesel oligi raskusi suure laeva külge köitega saamisega, lained muudkui kõigutasid ja mitu põkkumist ebaõnnestus. Kadri juba hakkas veidi pabistama, Reneel aga silmad särasid, veidi põnevam olukord ikkagi :)
Lõpuks suudeti meid siiski suurde laeva toimetada. Laevast sisse ja väljaminek toimub personaalsete pardakaartidega, mille nad lugejast läbi lasevad, samuti on seal olemas inimese foto, kellele kaart kuulub (see tehti laeva sisenedes), nii, et keegi võõra kaardiga laeva ei saa ning kõik sisenemised ja väljumised on fikseeritud. Sisenedes tuleb kõik kotid turvakontrollist läbi lasta, et keegi midagi keelatut (ka oma alkoholi) laeva ei tooks. Rumm on siinkandis ülimalt odav, aga see korjataks kohe käest ära. Laeva jõudes oli kell alles 3 ning õhtusöögini veel mitu tundi aega, lõunat oli ka juba hilja süüa, pealegi näksisime me ju rummikooki. Mõtlesime Kadriga jõusaali minna, mis asus 11. korrusel laeva esiotsas. Anee mängis Reneega toas, mässas oma teise korruse mängumajas. Laev hakkas liikuma ning päike oli taas välja tulnud ning selle kiired ulatusid suurte akendega jõusaali. Kadri polnud ammu kedagi piitsutada saanud (ta on treener) ning elas seda minu peal välja; mulle loomulikult meeldivad Kadri kokkupandud ülimalt rasked treeningprogrammid. Eriti nalja tegid harjutused palliga, kus muidu on tasakaalu suhteliselt raske hoida, aga kui laev veel kõigutas, siis kukkusin ma pidevalt pallilt maha; ka harjutusi ühel jalal on väga keeruline laevaga seilates teha. Pärast trenni olin just duši all, kui helises taas telefon; Renee võttis vastu - helistati laevast, öeldi, et keegi läks maha ja vabanes kahene tuba parema asukohaga (tõenäoliselt akna või rõduga), aga meid oli kolm (Anee küll kasutas oma voodit vaid mängunurgana, aga seda me talt võtta ei saanud ja kõikide asjadega kusagile kolida ka eriti ei viitsiks), teise variandina pakuti meile 325 dollarit tagasi - olime nõus selle teise variandiga - tasus ikka ära see kaebamine, laeval hakkas üha rohkem meeldima ja tuju aina paranes. Hommikul oli Renee tuppa kirja jätnud, et meie kraanikausist läheb vesi kehvasti alla - ka see oli korda tehtud ning juures silt "Meie olime siin. Teie probleem on lahendatud". Väga operatiivne tegutsemine siin iga probleemi osas, laevameeskonna töö suhtes jagame vaid kiidusõnu.


Täna restoran üllatas meid tõsiselt, laevale oli vist uus kokk tulnud ning meie söögisaal oli muutunud restoraniks selle kõige paremas tähenduses. Kõht oli küll megatühi, kuid toit oli täna selgelt parem, samuti oli kõik kaunistatud ikka heale restoranile omaselt. Renee võttis julguse kokku ja tellis taas loomaliha (küll teistsuguse kui esimesel õhtul) - see lausa sulas suus, minule maitsesid sealihalõigud vürtsises kastmes ka väga. Anee ütles juba varem, et tal on täna pasta isu ja oligi menüüs penne mereandidega, mis talle väga maitses. Magustoiduks lubasin Aneele cheescakei, mis talle koos värskete maasikatega hästi maitses. Mina tellisin magustoiduks kaneelikoogi rummi-rosinajäätisega, mis oli väga hästi kaunistatud ja seetõttu maitses ka paremini (naersin, et buffet lauast võttes oleks ma mõne ampsu söönud, aga siin oli see nii ilusti paigutatud ja kaunistatud), jäätis on ka siin laevas tõsiselt hea, nad teevad seda tõenäoliselt ise, kuna see sulab poejäätisest kiiremini. Pärast söömist käisime veel samal korrusel kuulamas, kuidas üks tumedanahaline, hiina päritoluga (väga kummaline kombinatsioon rasside segunemisest) laulis ülimalt kenasti. Alexia ja Anee keerutasid käest kinni tantsupõrandal - see oli esimest korda, kui Anee aktsepteeris Alexiat mängukaaslasena (rääkisin talle enne, et Alexia on ainus eesti keelt kõnelev laps siin laevas, et võiks ikka veidi sõbralikum olla temaga). Alexia oli täielikus õnnejoovastuses, ta oli vähemalt aasta aega püüdnud igati Aneega sõber olla, kuid Anee käitus alati tõrjuvalt, kuid lõpuks ometi leebus ta siiski. Pärast istusid nad kõrvuti ja Alexia uuris ja paitas terve Anee pealaest jalatallani läbi, endal õnnis nägu peas.


Täna õhtul tundus, et kõik oli selgelt paremaks läinud, oskasime mitte tähele panna ülejäänud laevalviibivat seltskonda, mingid klounid enam ei tüüdanud ning maal käimine pakkus ka veidi pinget (vähemalt lastel oli ülimalt tore päev). Enam ei kurda üldse, et me siin kruiisil oleme, täitsa meeldib kohe, lihtsalt tuleb kõike lõdvalt võtta.