24.10.07 Tokyo-Fuji

Tänane plaan oli vallutada Fuji mägi; tõsi, olime nõus piirduma siiski vaid selle nägemisega. Fuji mägi asub Tokiost ca 90 km kaugusel, sinna saab kõige kiiremini sõita bussiga (1h ja 45 min), tee kulgeb suures osas läbi mägede (tunnelites) ning üle sildade; teid on ka "maakohtades" palju ning need asetsevad eri tasapindadel. Bussisõit oli nagu omamoodi ekskursiooniks, kuna see kulges ka läbi Tokyo läänepoolse eelinna - see vaatepilt oli päris masendav - madalad kivihuberikud laiumas kogu silmapiiri ulatuses, loodust pole, mitmerealised teed jooksevad paljude majade akende eest läbi...
Jaapani suurlinnade juures on üks positiivne omadus see, et kellaajaliselt ei pea ette midagi planeerima, tavaliselt tuleb järgmist rongi või bussi oodata vaid mõni minut. Nii õnnestus meil täna ka koheselt saada bussile, mis sõitis Kawaguchi-ko'sse, linnakesse, mis laiub Fuji mäe orus.
Bussisõidu sai Aneele huvitavaks tehtud joonistamisega ning laulmisega, samuti olid tal mõned mänguasjad kaasas, kes küll kiikusid konksude otsas, küll hüppasid maha.

Fuji udus.
Kawaguchi-ko's bussist õue astudes pahvatas vastu kargelt külm õhk. Linnake asub ca 900 m kõrgusel merepinnast, seega on seal tunduvalt külmem kui allpool. Mina taipasin panna selga pikad riided ning loomulikult ka Aneele mitu kihti riideid kaasa võtta, kuid Renee arvas, et talle piisab vaid kampsunist. Ikka täiesti sügisilm oli seal üleval, külm ja tuuline, puud langetasid lehti.
Fuji mägi on Jaapani kõrgeim ning selle tipp on 3776 m merepinnast. Mägi on vulkaaniline ning purskas viimati 1707. aastal. Aktiivne mägironimishooaeg on seal juulis-augustis.
Anee jäi kohale jõudes lõunaunne, meie matskasime linnaga samanimelise järve äärde (Fuji jalamil on kokku viis järve). Otsisime üles ka köisraudtee, mis viis 1100 m kõrgusele vaateplatvormile. Vaade oli Fuji vastas asuvast mäest tõesti lummav, kuid kahjuks oli Fuji enda kohal nii tugev udu, et võis vaid aimata, kus selle tipp asub, paistis vaid mäe alumine pool.


Tagasi alla minnes matkasime mööda Kawaguchi-ko linnakest veel ringi, lähiümbruses oleks veel olnud palju atraktiivseid tegevusi, kuid kahjuks kõike mõne tunniga ei jõua teha. Linn ise nägi välja väga vana ja väsinud, suhteliselt inimtühi Jaapani kohta.
Tagasisõidupiletid ostsis Renee kohalejõudes kohe ära - õnneks - sest tagasisõites oli buss täis. Bussi sisenedes jahmusin, kui nägin, et seal pole WCd - mida me küll teeme, kui Anee pissile tahab??? Mõtelsime juba süsteeme välja, Renee pakkus välja, et las pissib pudelisse - aga ega ta ju poiss pole; ma pakkusin kilekotti välja:) Õnneks läks nii, et Aneel ei tulnud bussisõidu ajal häda peale ning jõudsime ilusti Tokyosse, kus leidsime kohe ka WC.

Tokyo teine nägu.
Väike sõit veel metrooga Tokyo keskusest Tokyo Midtowni, kust plaanisime jalgsi hotellini kõndida, kuid Roppongi peatuses väljus metroo väga uhkesse kaubanduskeskusesse, kus kohe esimesel korrusel asusid restoranid. See keskus nägi välja väga lääne stiilis, ka teenindajad suutsid inglise keeles rääkida, samuti olid menüüd restoranides nii jaapani kui inglise keelsed. Täna tahtsime ära proovida jaapani tatranuudlid (soba) - neid süüakse erinevate lisanditega mingis pruunis vedelas kastmes (sojast tõenäoliselt), luristatakse jaapanipäraselt kausist pulkade vahelt. Me päris luristada ei tihanud, pulkadega sõime küll - kelnerile vist tundus, et me oleme hädas ning tuli kahvleid pakkuma:), jätkasime siiski pulkadega. Anee sai täna oma päris esimese prae restoranis - pardiliha - kõik sõi ise ära (seda oli muidugi väga vähe ka). Nuudlid maitsesid keskpäraselt, ei midagi erilist, päris huvitavad olid õlis imeõhukese taigna vahel sulanud juustukuubikud, millele oli lisatud üks mündileht.
Kõht täis, kolasime veel veidi kaubanduskeskuses ringi, ühel korrusel oli erinvaid väga kalleid ja uhkeid toidupoode, kus vaid üks küpsis maksis vähemalt 50 EEK. Tõsi - Jaapanis on paljud asjad nii kallid, kuna tuleb maksta ka asukoha, interjööri ja kõrgtaseme teeninduse eest (pakkimiskunstist olen ma juba kirjutanud eespool).
Pärast sööki jalutasime Tokyo Midtownis vaikses pargikeses, mis tulede ning valgustatud purskkaevudega oli tehtud just pimedas imearmsaks. Inimesi liikus pargis väga vähe - mõned koeraga jalutajad, mõned hilisõhtused treenijad ning mõned ülikondades mehed, kes suundusid pärast pikka tööpäeva kodu poole. Park asus suhteliselt kõrgel, kust vaade valgustatud Tokyo linnale oli väga kena, nt Tokyo torn, mis näeb välja veidi Eiffeli torni moodi, oli valgustatud kuldse-oranžikirjult; kuldset värvi kohtab siin öises linnapildis palju.


Pargist leidsime veel laste mänguväljaku, kuhu Anee kilgates kohe kiikuma jooksis, koera vorm muidugi sülle:) Lasime koos alla ka kõrgetest liumägedest ning vaatasime taevas täiskuud.


Täna mõjus Tokyo kuidagi soojalt ja rahulikult, ei tekitanud närvilist paanikat, see pargiskäik pärast õhtusööki pani tänasele toredale päevale nagu i-le täpi.

Kommentaare ei ole: