Vabaõhumuuseum ja papparazzod.
Täna saime liikuma veidi varem - ees ootas sõit metrooga Osaka vabaõhumuuseumi juurde. Vabaõhumuuseum asub teises Oskaka otsas - Kita (jaapni keeles "põhi") piirkonnas; meie hotell asub Minami (jaapani keeles "lõuna") piirkonnas. Minamis keeb elav ööelu, siin on ülisuur kontsentratsioon ööklubisid, restorane ja kaupluseid.
Vabaõhumuuseum oli ehitatud samal põhimõttel, mis meil Tallinnas Rocca al Mares - sinna oli üle kogu Jaapani kokku toodud erinevad elamutüübid, milles elati 17-19.sajandil. Üllataval kombel nägid need elamud välja praktiliselt identsed Eestis samal perioodil kasutusel olnud rehielamutega. Majad ise on puidust, rookatustega, madalate lagede ja ustega, maja keskel tulease. Näidati ka ajastukohast käsitööd, naised punusid samuti kangastelgedel väikeseid vaibakesi. Muusika vaid kõlas jaapanipäraselt.
Muuseumi territooriumil oli kogunenud parajasti fotograafiahuviliste klubi, meid silmates palusid nad luba meid pildistada ja kus siis klõbistasid need paarkümmend fotograafi meist pilte - valge heledajuukseline inimene on nende jaoks ikka selline haruldus, Anee oli muidugi kõigi lemmik.
Meid pildistada küsisid ka mitmed teised samal territooriumil ringiliikunud inimesed. Mõned tulevad kohe ise ka meiega pildile, no millised imeelukad me oleme! Meist pilti tehakse iga päev ikka ohtrasti, tavaliselt on nad viisakad ja küsivad luba. See, kui palju aga Aneed vaadatakse ning heldinud pilgul "cute" öeldakse, ei jõua kokku lugeda. Ja ei ole need üksnes vanemad inimesed, on ka palju teismelisi, kes heledapäist lokkis juustega last nähes tulevad teda lähemalt vaatama. Anee õpib veel nii jooksmise ära - iga kord kui keegi ta juurde kummardab, paneb ta kiirel sammul edasi, naeratust talt naljalt välja ei meelita, põrnitseb neid altkulmu, mõnele heal juhul lehvitab, kui emme või issi palub.
Meid pildistada küsisid ka mitmed teised samal territooriumil ringiliikunud inimesed. Mõned tulevad kohe ise ka meiega pildile, no millised imeelukad me oleme! Meist pilti tehakse iga päev ikka ohtrasti, tavaliselt on nad viisakad ja küsivad luba. See, kui palju aga Aneed vaadatakse ning heldinud pilgul "cute" öeldakse, ei jõua kokku lugeda. Ja ei ole need üksnes vanemad inimesed, on ka palju teismelisi, kes heledapäist lokkis juustega last nähes tulevad teda lähemalt vaatama. Anee õpib veel nii jooksmise ära - iga kord kui keegi ta juurde kummardab, paneb ta kiirel sammul edasi, naeratust talt naljalt välja ei meelita, põrnitseb neid altkulmu, mõnele heal juhul lehvitab, kui emme või issi palub.
Muide, eks me ise tegime ka neist fotograafiahuvilistest pilti - meiegi jaoks see vaatamistväärt, kui 60+ eas inimesed käivad ringi profikaamera kaelas ning pikad objektiivid ees.
Expo park.
Pärast vabaõhumuusemi sõitsime Monorailiga kohta nimega Expo park. Renee oli selle kohta veidi lugenud ja pilte vaadanud, mul polnud erilist aimu, kuhu ta meid viib. Sissepääs maksis meie rahas vaid 25 kr; alustasime matka, kui Anee oli just lõunaunne jäänud. Expo park on nime saanud 1970. aastal sellel territooriumil toimunid Expo järgi - sel ajal oli territoorium täis hooneid. 1972. aastal alustati sinna pargi rajamist, mis nüüdseks näeb välja nagu vähemalt 100-aastane põlismets. Pilte ja täpsemat infot Expo pargi kohta. Park on 1,7 x 1 km suurune, selles näeb erinevaid maastikuliike, alates kõrgetest puudest, mille all metsas valitseb keset päeva pimedus kuni suurte lagedate väljakuteni, kus saab pikniku pidada ja lapsi jooksma lasta. Käisime pargis laupäevasel päeval ning nägime, kui populaarne lõõgastuskoht on park siinsetele suurlinnainimestele, väga paljud käivad seal lastega jalutamas, on ka jooksjaid (väravas imestasin, kellele need aastapiletid küll mõeldud on) ja niisama käest kinni kõndijaid. Pargis oli kõige huvitavam koht ca 500 m pikkune 10-20 m kõrgusel asuv jalgrada (äärtega ümbritsetud loomulikult), jalgrajal oli mitu kõrget torni, kus me üleval ära käsime. Kui muidu näeb puid vaid altpoolt, siis see tee oli viidud puude latvadesse. Nii leht- kui okaspuud on siin teistsugused kui Eestis - leidub mitmeid erinevaid vahtraliike, väga suurte ja väga väikeste lehtedega, samuti midagi tamme ja kuuse laadset.
Pargi veekogudes ujusid samasugused hiidkalad, keda ka Nagoya lossi juures nägime. Anee söötis neile oma krõbinaid:)
Jaapani köök - mu lemmik!
Õhtust käisime söömas suhteliselt hotelli lähedal ühes jaapani restoranis; pizzat ja seapraadi oleks siin veidi nadi süüa, kuigi ka neid saab. Menüü oli taas vaid jaapanikeelne ning seega tellisime täiesti eelarvamusteta ei tea mida. Tänane salat viis lausa keele alla, me mõlemad Reneega nurrusime kui seda sõime; komponendid taas tundmatud. Grillitud lihavardakesed olid ka väga maitsvad - kõik olid kanast väga erineval moel ning väga erinevatest kana osadest. Siinsete maitsetga oleme juba pea ära harjunud - kui esimene päev tundus toit lihtsalt põnev ja sõime seda vähese ettevaatlikusega, siis nüüd mõtlen juba homse õhtu peale, et taas mõni põnev restoran leida. Sushi muide polegi jaapanlaste põhitoit, see on enamasti kiirtoit, mis pole üldsegi igapäevane. Ei tea, kas Eestis ka jaapani restoranis selliseid roogasid saab või on seal vaid sushit...
Meile meeldib väga ka jaapani restoranide interjöör ning see, et erinevad seltskonnad pannakse istuma erasldi boksidesse. Nii ei häiri seltskonnad üksteist, kuna jaapanlased on restoranis päris lärmakad.
Homne plaan on sõita Kyotosse, kus on alanud just turismihooaeg - jaapanlased käivad seal imeilusaid sügisvärve imetlemas. Renee kohtas täna hotellis ühte rootslaste seltskonda, kes olid just sealt tulnud - rääkisid, et kõik olla veel üsna roheline. Tegelikult on meil eesmärk minna Kyotosse jaapani pühakodasid vaatama. Välismaalastest Jaapanis veel rääkides - nägime täna ühte keskealist vene turisti, kes metroos väga ärritunult vene keeles praktiliselt sõimas kahte jaapanlast, kes ei osanud talle tema keeles teed juhatada...
Blogi illustreerimiseks annan ka piltide lingi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar