Nagoya loss.
Täna alustasime päeva matkaga Nagoya lossi juurde, mis oli hotellist ca 2 km kaugusel. Anee matkas suure osa teekonnast ise, tee peal tegime mitu mänguväljaku-peatust, kus sai ära proovitud erinevad jaapani kiiged ning vedruloomad. Loss ise oli muljetavaldav, ehitatud 1612. aastal, II MS ajal sai tules kannatada, kuid on tänaseks täielikult taastatud. Lossi tipus särasid kaks ehtsa kullaga kaetud draakonit (kummalgi 45 kg kulda peal!). Lossi ääristav park oli ehtsas jaapani stiilis; lossi ennast ümbritses suur vallikraav (veidi sarnane Kuressaare kindluse omaga), kus sees elasid kitsed (!), lossi juures veekogus elasid ca poole meetrised kirjud meie jaoks tundmatud kalad, kes noolisid inimestelt süüa. Lõunat sõime lossi juures, kus sai ära proovitud ka rohelise tee jäätis, mis küll meile kummalegi ei maitsenud. Kõht täis, tuli Aneel mõnus lõunauni emme süles Patapumi sees, selle ajaga jõudsime me kohvrid hotellist ära tuua ning rongijaamani jõuda.
Sõit Osakasse.
Pärastlõunal sõitsime kiirrongiga, mis sõidab 250 km/h, Osakasse. Kujutasin nii suurt kiirust kuidagi veel kiiremana ette, nii, et kohe praktiliselt midagi pole väljas võimalik fikseerida. Rong oli väga mugav ning muidugi kiire, 150 km läbimine käis väga kähku, piletihind ka vastavalt kvaliteedile.
Osakasse jõudes tulime sel korral kohe taksoga hotelli, ei hakanud pimedas ja kotihunnikuga läbi linna tundmatusse kohta matkama. Osaka on võrreldes Nagoyaga ikka tõeline city, siin saab juba päris ehtsast Jaapanist ja rahvarohkusest aimu. Ühest küljest väga modernne, täielik suurlinn, samas tänaval jalutades ning söögikohti ja väikeseid poekesi vaadates on tunda tõelist Jaapani-hõngu. Nüüd tajun juba päriselt, et olen tõesti Jaapanis. Mulle on hakanud siin meeldima:)
Õhtul käisime esimest korda korralikus jaapani stiilis kohas söömas - sellises, kus ikka jalanõud ära võetakse ning väikesesse kappi pistetakse, kus süüakse rätsepaistes madala laua ääres pulkadega ning kus WC-s kantakse jaapani-sussikesi:). Söögid olid täiesti teistsuguse maitsega, neid ei anna millegi saaduga võrrelda, kuid need olid siiski päris maitsvad, eriti üks salat, mille seest ma ühtegi komponenti ei suutnud tuvastada. Anee on siin nõus sööma kohalikust toidust vaid liha, aga õnneks olin ettenägelik ja võtsin talle iga päeva kohta paraja koguse purgikaid-krõbileibu ka kaasa. Täpitriinuks pole ta muutunud, pigem vastupidi, päike võttis kodus tulnud täpikesed väga kiiresti ära.
Veel huvitavaid tähelepanekuid Jaapanist.
Taksod on siin kõik väga sarnased - mingit tundamtut marki musta värvi vanaegses stiilis masinad, kuid ehitatud siiski viimastel aastatel, seega sõidavad väga sujuvalt ega nagise kusagilt. Kui esimest korda taksosse istusime, vaatasime, et taksojuhi naine on kodus kõvasti näputööd teinud - taksoistmed olid kaetud valgest pitsiriidest kattega, kuid hiljem selgus, et tegelikkuses tulevad need katted vist ikka mingist suurtööstusest, sest kõikides taksodes on sellised. Päris lahe tegelikult. Taksojuht ise on valgete kinnastega ning vormiriietuses. Vormiriietust kannavad siin väga paljud ametid (nt rongijaama koristajad olid roosa-hallikirjusse väga armsasse kostüümi riietatud:), samuti kõik koolilapsed.
Täna nägime ka väga huviavat parkimismeetodit. Autod pargiti kitsale tänavale kahte ritta, nii, et välja on võimalik sõita vaid viimasel, kui see läheb eest, siis järgmisel jne. Tõenäoliselt oli tegu mingi asutuse parklaga, kus töölt lahkuvad kõik inimesed ühel ajal. Tänava ääres Jaapanis parkimiskohti naljalt ei kohta. Majade juures on mitmekordsed sahtlid, mis mingi imesüsteemiga üles-alla sõidavad. Maa-alusesse parkasse ei sõida inimene ise autoga sisse, vaid auto rändab roboti abiga oma "riiulisse", sellised süsteemid ehitatud loomulikult ruumi kokkuhoiu tõttu.
Autodest eelistavad jaapanlased ikka oma maa toodangut, kuid mudelid ja kujud on kõik täiesti teised kui Euroopas nähtu. Enamasti sõidetakse väikeste autodega, nad ju ise ka väikesed, suurusehullustust vist pole.
Kuna ruumi vähe, sõidavad jaapanlased väga palju jalgratastega, selliste vanade ja nigelatega, mille selga eestlane kunagi ei istuks (meenutavad veidi skandinaavlasi). Kui meil näeb inimesi jalgrattaga sõitmas vaid spordiriietes ning trennitegemise eesmärgil, siis siin on jalgratas sõiduvahend ühest kohast teise. Sõidavad nad jalgratastega nendes samades ülikondades -triiksärkides, naised siis vastavalt seelikutes - kontsasaabastes ning suur kott lehvimas. Üsna koomilised näevad välja:) Jalgrattaid pargivad nad tänava ääres ning parkimine on paljudes kohtades tasuline, käivad ka kontrolörid. Kuidas nad oma rattad ära tunnevad, ei kujuta ette, kuna need näevad pea kõik ühesugused välja. Rattaid tõenäoliselt ei varastata, kuna lukus need pole.
PS. Anee on hakanud mind ja Reneed nimepidi kutsuma. Kuuleb vist nii palju, kuidas me üksteist kutsume. Nt küsib nõudlikult: "Aet, anna!" Pulkadega püüdis ka meie järgi süüa:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar