26.10.07 Tokyo-Nagoya

Meie Jaapani reisi viimast peatükki kirjutan olude sunnil lennukis tagasisõidul Helsingisse. Kirjutis hilines, kuna jõudsime eile ühe vahejuhtumi tõttu hotelli alles kell 01.30 öösel, ärgata tuli hommikul kell 8.00, seega ei hakanud oma kallist uneaega blogimise peale raiskama.

Kaubandusretkel Nagoyas.
Aga nüüd eilsest päevast. Hommikul sõitsime Shinkansen’iga Tokyost Nagoyasse. Rongi peale saime kohe - Jaapani üliarenenud ühistranspordisüsteem on fantastiline. Sõit kestis 1,5 tundi ning aeg möödus Aneega mängides ja süües kiiresti. Nagoyas plaanisime veidi veel linna peal poodides käia, tahaks ju midagi Jaapanist kaasa ka osta. Seega otsustasime panna oma kohvrid (nüüd juba on neid kaks) rongijaama hoiulaegastesse, kuid need olid kõik lootusetult kinni - seega pidime ära käima kesklinnast 40 km kaugusel saarel, kus asub hotell ja lennujaam. Hotelli viimaseks ööks valisime lennujaama kõrvale, et hommikul võimalikke transpordiprobleeme välistada. Edasi-tagasi hotellis käimine röövis meilt 2,5 tundi. Rongis sõites avastasime Kanayama peatuse lähedal ühe kaubanduskeskuse, mis tundus seekord olevat mitte vaid Gucci ja Prada vaid midagi lähedast meie Viru - ja Kristiine keskusele. Kõndisime läbi vihma rongipeatusest poeni (Anee magas parajasti lõunaund) ning avastatud kaubanduskeskus osutuski meie ootustele vastavaks.
Kaubanduskeskusele tegi Renee tiiru kiiresti peale, mina olin selle ajaga vaid mõnda poodi jõudnud. Seetõttu käis Renee vahepeal metrooga Nagoya keskuses Sakaes Maci poes - nimelt hakati just selle päeva õhtul kell 6 müüma Maci uut tarkvara OS X Leopard (selle väärtusest saavad aru vaid tõelised Maci-fännid:)). Kuna Mac alustab oma kõikide uute toodete müüki kell 6 õhtul vastavalt ajavööndile, siis Jaapan on just aja tõttu kõige esimene koht, kus selle müüki alustati. Järjekorra seisis ära ning kätte ta selle vidina sai, lisaks anti kingituseks veel teemakohane T-särk. Päris telkimist poe ukse ees just polnud; paljude uute toodete puhul kogunevad poodide uste ette juba päevi varem telkijad, kes peavad iga hinna eest selle kauba kätte saama.
Meie uitasime samal ajal Aneega (ta sõitis laheda lükatava Minni-autoga) mööda kaubanduskeskuse poekesi ning leidsime endale ilusaid asju. Saapad jäid aga mul Jaapanist ostmata, kuna number 39 siin lihtsalt ei müüda, jalanõude numbrid on S, M, L ning suurim neist on meie mõistes number 38.
Kuna kaubanduskeskuses oli terve korrus restorane, siis otsustasime õhtust ära süüa just seal. Leidsime buffet-restorani, kus pakuti nii jaapani- kui euroopapärast sööki - sobis hästi meie tühjadele kõhtudele.

Õuduste öö Nagoyas.
Kell oli märkamatult juba 10 õhtul saanud, ning marssisime, kõhud mõnusasti täis, metroopeatuse poole, et sõita poole tunni kaugusele hotelli. Lubasime Aneele, et see on meie viimane rongisõit ning homme saame juba lennuki peale ja koju. Rongis mängisime Aneega veel traditsioonilisi jänese-koera mahaviskamis- ja peitusemänge; ajataju ütles mul, et peaksime juba kohal olema. Renee on siiani alati kõike oma GPS kellaga kontrollinud ja informeerinud, kas sõidame õiges suunas, mitu km sihtkohani on jäänud, kui kõrgel me merepinnast oleme jne. Vaatasime aega, sõit tundus juba liiga pikk; küsisin Reneelt kaugust hotellist. Hotelli koordinaate polnud Renee kella sisse pannud, aga Sakae keskuse oma küll, me olime selleks hetkeks 53 km kaugusel Sakaest (hotell peaks olema sealt 40 km kaugusel (lennujaamaterminal on rongi lõpp-peatus). Mu süda võpatas. Rongi tabloo näitas, et järgmine on lõpp-peatus - saime nüüd aru, et see oli selgelt vale liini rong. Läksime maha ja hakkasime paaniliselt inglise keelt rääkivat inimest otsima, kes meid aidata saaks. Üks mees, kellelt küsisime, ei saanud eriti midagi aru, siis aga hüppas kõrvalt pingilt püsti üks inglise keelt suhtelisel puiselt, kuid siiski rääkiv mees, kes ise pakkus abi. Juhatas meid rongi meeskonna juurde, kuid ka nende keeleoskus oli olematu. Nähes, et me oleme selgelt väga hädas ning meie näod olid sellised nagu läheks meie lennuk juba paari tunni pärast, tuli ta meiega rongi kaasa ning istus meie juurde ja seletas võimalusi, mis jäänud on. Nimelt lõpetavad rongid siin sõitmise kell 12 öösel (kus nüüd on arenenud ühistransport??) ning see, millele me istusime oli viimane rong tagasisuunal keskuse poole, sealt enam poleks võimalus rongiga lennujaama sõita, kuna ronge enam nii hilja ei sõida. Jäänud oli vaid takso variant - küsimus aga - kust on kõige lühem tee lennujaama. Palusime abivalmil jaapanlasest aktivistil joonistada paberile, kus punktis me hetkel viibime ning kus asub lennujaam. Olime sõitnud küll samasse ilmakaarde, kuid liin pööras veidi kõrvale. Kuidas aga me valele rongile sattusime? Ju siis lasime end liiga vara lõdvaks - jälgisime küll silte ja perroonide numbreid (siin rongiterminalides liiklemisel peab kogu aeg ülivalvsas seisundis olema, et mingit silti märkamata ei jätaks ja kogemata vale teed ei läheks), seisime ja ootasime rongi need mõned minutid ka õiges kohas, kuid samalt perroonilt läks ka teise liini rong (eeldasime automaatselt, et nii olla ei saa ning see rong sealt sõidab vaid lennujaama poole). Mina, tunnistan ausalt, ei jälginud eile õhtul enam midagi, lonkisin oma kotikoormaga lihtsalt Renee järgi ning usaldasin teda info jälgimisel).
Nagoya pärapõrgust tagasi linna poole sõites vestles Renee veel tolle abivalmi mehega pikalt - ta on ametilt teadlane, kala geenide uurija, oma ameti tõttu valdab ta ka inglise keelt. On reisinud palju Euroopas - Saksamaal, Inglismaal, Hollandis ja Soomes ning tunneb hästi meie kultuuri - põhiline vestlus oli kultuuridevahelistest erinevustest ning Jaapani inimeste südamlikkusest ja abivalmidusest; rääkisime ka kohtadest, kus me Jaapanis käisime. Renee oli juba tagasisõites rongis väga optimistilik, mina vesistasin pisaraid, proovisin küll Anee pärast tugev olla, kuid pisarad ikka voolasid, hirm teadmatusest oli meeletu. Renee lohutas, et hull oleks siis, kui homme hommikul selline asi oleks juhtunud - öösel jõuame ilusti hotelli ja hommikul saame lennuki peale. Aneel oli ammu uneaeg, kuid temas tärkas äkki kunstnikuhing ning tekkis inspiratsioon - ta joonistas vähemalt veerand tundi ilma ühegi piiksuta, pildi allkirjaks panin pärast “26.10.07, Öösel Nagoyas, õudusunenägu”.
Abivalmis kalateadlane läks paar peatust varem maha (andis ka igaks juhuks veel oma visiitkaardi ja telefoninumbri), tegi veel puust ja punaseks ette, kus me maha minema peame ning kust takso leiame. Tänasime teda südamest.
Anee oli veidi enne rongilt väljumist Patapumis uinunud, ning tema jaoks oli seiklus õnneks läbi, kuna järgmist hetke näeb ta hommikul voodis ärgates. Taksopeatusesse jõudes tabas järgmine ehmatus - ees ootas vähemalt 30 inimest, taksosid aga ei liikunud kella 12 ajal öösel just väga tihti. Mina pistsin uuesti nutma, ulusin nii mis hirmus ja pisarad aina voolasid. Polnud aimuugi, kaua me selles sabas seista saame ning millal lõpuks hotelli jõuame. Renee seisis järjekorras, mina kõndisin ringi, et Anee üles ei ärkaks. Küsisime, et äkki keegi eestpoolt sõidab samuti lennujaama - ei-ei, kes hull küll sellisest kohast peaks südaööl lennujaama minema???
Minu pisaraid märkas üks 30-tes aastates jaapani naine, tuli juurde ning küsis väga tugeva aktsendiga inglise keeles, et mis mureks. Seletasin talle olukorra ära, et oleme suhteliselt eksinud ning vajame taksot, et jõuda lennujaama - nimelt õigesse lennujaama, siin Nagoyas on neid kaks - siselendude- ja rahvusvaheliste lendude lennujaam. See abivalmis jaapanlane seisis oma mehega meist tükkmaad eespool, ta kutsus meid ette ja vahetas meie koha enda oma vastu, rääkis taksojuhiga jaapani keeles, et ta kindlasti aru saaks, kuhu sõita vaja. Naine hoiatas ka, et see sõit läheb siit kalliks maksma, kuid midagi pole teha enam... Jällegi suur tänu abivalmitele inimestele.
Taksos oli Renee juba täiesti maha rahunenud, mina aga põdesin ikka edasi. Ei saanud aru, miks ütles meid aidanud naine, et lennujaama sõit võtab aega 2 tundi, kui see asus olemasolevate andmete põhjal ca 30 km kaugusel. Taksojuhilt küsisime üle, kaua sõit kestab, ta näitas kolme sõrme, oletasime, et 30 minutit. Pool tundi oli möödunud mööda öist Nagoyat sõites, ma ikka kahtlesin, kas taksojuht sai aru, et ikka International Nagoya Airport on see, kuhu meil vaja minna. Renee küsis veel üle ka, taksojuht noogutas, kuid nende olematu inglise keele oskuse tõttu kahtlesime ikka. Järsku hakkasid sildid näitama Cen Japan Airport, mõtlesin, et kus me nüüd oleme, kas tõesti toob meid veel valesse lennujaama ka??? Rongiterminalides oli igal pool näidanud sildid International Nagoya Airport, nüüd mingi Cen - mis see veel on??? Siis tabasin ära, see on Central Japan Airport ning sellist terminit olin selle Nagoya lennujaama kohta kusagil Lonely Planetis varem kohanud. Pimedas ei hakanud ükski tuttav meeldejäänud märk ka silma, lõpuks tundus, et me siiski sõitsime üle silla ning oleme lennujaamasaarel - siis nägime Comfort Hotel’i logo, mis andis lõpliku kinnituse, et meie hotell on siinsamas. Hotellist sõitis aga taksojuht mööda, kuna oli valinud suurtes teederägastikus vale tee, mis hotelli ette ei vii; tee ja hotelli vahel oli aga omakorda aed, seega ei saanud ta meid ka seal kõrval maha lasta. Taksojuht sõitis lennujaama ette, kust ta küsis turvamehelt õiget teed, see seletas ära, kuid uuel katsel valis taksojuht taas vale tee. Mulle tundus see erilise õrritamisena - hotell juba paistab, kuid meie sõidame siin öösel, oma kallist uneajast, auringe ümber hotelli. Kolmandal katsel sai taksojuht õige tee valitud ning sõitis sõna otseses mõttes hotelli ukse ette, et vaid üks samm oleks sisse astuda. Maksma läks see “lõbu” meile ca 1500 kr, see on koos kaotatud toidukotiga, mis kusagil paanikahoos meist kummalgi kaasa võtmata jäi:)
Hotellitoas ma veel ikka värisesin ning seest keeras, nutsin ka veidi, nii hirmus oli see kõik - esimest korda tundsin siinsel reisil lihastes valu, see polnud aga pikast kõndimisest, vaid pigem närvitsemisest tingitud. Renee arvas, et juba homme võtan ma seda naljana, kuid nii see siiski pole, halb on ikka sellele öisele seiklusele mõelda, samas on kirjutamishetkeks juba hullemad emotsioonid vaibunud.
Öösel pakkisime veel kohvrid kokku, magamiseks jäi kõigest 5 tundi, jõudsime hotelli 2,5 tundi plaanitust hiljem. Kahju oli sellest, et ei saanud viimast õhtut veeta mõnusalt ananassi nokitsedes väga kenas merevaatega hotellitoas.

Lõpetuseks.
Eilsele vahejuhtumile vaatamata jäi Jaapani reisit meeldiv ja positiivne mälestus - see andis väga palju julgust juurde ning veendusin, et väikse lapsega on võimalik vabalt sõita teise maalima otsa ning matkata päevas meeletuid kilomeetreid, samal ajal tagades lapse rahulolu. Kindlasti ei saa seda väikelastega reisimise lihtsust üldistada, meie Anee on lihtsalt väga rahulik ja püsiv laps, talle tuleb asju eakohaselt seletada ning suuta väikeste detailidega (nt koerad vaateakendel, lennuk taevas, puulehed maas, linnuke puuoksal) reis huvitavaks teha. Nüüd kogesin ise, kuidas teooriad paika peavad - turvalises kiindumussuhtes kasvanud lapsega võib käia igal pool, kasutades selleks abivahendeid nagu lapsekandmine, koosmagamine ning imetamine. Tissilapsega on reisimine ikka palju lihtsam, see on tema jaoks meeletu jõuallikas ning uue energia laadimine, samas hetkeks väljalülitamine reaalsest maailmast, minu jaoks aga kui viis teda lihtsalt magama saada ning ärevas olukorras rahustada. Ka kesise söömise kompenseerib tissipiim mingil määral, samuti annab kaitset võõraste bakterite eest.

Olulised asjad, ilma milleta kunagi reisile ei läheks.
Üks väga oluline komponent meie reisil oli GPS-käekell. Renee oli selle ostnud vaid pelgalt huvi pärast, et jälle üks huvitav vidin, mina kandsin seda aeg-ajalt metsajooksu tehes. Nüüd aga töötas see kell 100%liselt meie heaks ning andis meile reisil olles omamoodi turvalisus- ja kindlustunde. Kui võõras kohas, eriti suurlinnas ringi uidata, võib väga kergelt ära eksida, see kell aga ei lasknud sellel kunagi juhtuda, kuna alati oli näha kaugus kodust ning õige suund, kuhu minna. Andmed muidugi toksis Renee sinna ise jooksvalt sisse.
Mõtteid, kuhu minna, pakkusid meile Lonely Planet ja Google Earth. Esimene neist ei vaja tõenäoliselt lisakommentaare (lihtsalt nüüd teame, et selle ostame edaspidi igasse reisisihtkohta kaasa). Google Earth on aga programm, millega näeb kosmosest vaadatuna kogu maakera kõiki punkte, endale huvi pakkuvat kohta saab suuremaks zoomida ning lisaks on eriliste/põnevate kohtade juurde pandud fotod. Renee tegi väga tubli tööd ning uuris linnade kohta, kus käisime, väga palju infot - GPS-kella arvutiga ühendades annab see valitud kohtadele täpsed koordinaadid. Mina aga sirvisin pidevalt Lonely Planetit - ka selleta oleks raske hakkama saada. Kust küll leida Tokyos infot, kuidas me näiteks Fuji mäele saame, kaua sinna sõidab jne - selle kirjutab Lonely Planet detailselt lahti. Koordinaadid jälle kella sisse ning sõit võib alata (see, et GPS käekella kujul tehtud on, on väga mugav, kuna sealt on seda kõige lihtsam jälgida).
Muide, enne reisile tulekut oli meil vaid otsustatud, et käime Nagoyas, Osakas, Kyotos ja Tokyos, detailsed plaanid mõtlesime välja vaid üks päev ette, vaid nii suutsime reaalselt ka seda plaani täita, mida teha tahtsime. Ja muidugi Internet - ilma selleta poleks me ka hakkama saanud.
Järgmiseks üliväärtuslikuks ostuks on Patapum - kellele veel arusaamatu, siis sisuliselt lapsekandmistraksid - kõhu(selja)kott, kus sees Anee matkates istus. Terve matka kandsin teda oma kõhul, see tagab temale suures rahvahulgas turvalisustunde, samuti on 10 kg kõhukotis kanda päris kerge, õlad mul haigeks ei jäänud. Patapumi kandevõime on 20 kg, seega aitab see meid veel mitu aastat ka edasistel reisidel. Kel huvi, siis Linalapsest saab neid osta:)
Reisile olid meil mõlemal valitud kaasa ka õiged jalanõud, ei ühtegi katkihõõrutud jalga. Ka Anee sai hakkama ühe paari sandaalidega. Minule tundus enne reisi vastuvõetamatuna mõte, et me läheme 12-päevasele reisile ühe kohvriga - me käime ju iga nädalavahetus maal sama suure kohvriga, pluss veel kotitäis jalanõusid, Anee mänguasju, voodipesu jne. Siiski tõdesin, et on võimalik ka vähemate asjadega hakkama saada. Aneele sai isegi liiga palju asju kaasa võetud. Piss tuli püksi vaid ühel korral (see oli tegelikult kättemaks selle eest, et me ei lubanud WC-paberit tervet rulli lahti tõmmata:)), pluuse ta ei määrinud ka eriti.
Tahaksime veel kiita hotelliketti Comfort Hotels, milles me enamus Jaapani reisist ööbisime (va. Tokyo, seal oli hotell kahjuks täis juba) - need on suhteliselt mõistlikus hinnaklassis (900-1400 kr öö) väga hea asukohaga hotellid, kus toas on ka külmkapp, veekeedukann (neid oli meil vaja Anee söögi jaoks), saab ka hommikusööki (mida enamus Jaapani hotelle ei paku), ning mis väga oluline - tasuta kiire internet - ilma viimaseta poleks sündinud ka seda blogi siin.

25.10.07 Tokyo

Hiline hommikusöök. Magasime täna mõnuga pikalt, kuna õhtul saime kõik hilja magama; kella 12 ajal saime kokku Renee töökaaslase Märdiga, kes tuli meie hotelli juurde, et edasi koos sööma minna. Märt tunneb Jaapanit väga hästi, ta on siin õppinud, seega ka elanud; nüüd viibib ta siin tööasjus. Sõitsime metrooga mõned peatused edasi, et minna lõunat sööma lausa pilvepiirile - tõusime ülikiire liftiga ühe kõrghoone 47. korrusele, kus asus hulganisti hea vaatega restorane.


Esimest korda siin Jaapanis saime süüa noa ja kahvliga, söökide päritolumaa jäi segaseks, kuid toidud olid maitsvad. Anee sõi igatahes minu lambalihaprae ise ära, ta oli juba mitu päeva rääkinud, et tahaks lambaliha süüa:) Esimest korda sõin restoranis ühte jaapanipärast magustoitu, mille komponendid jäid taas segaseks - keskel oli jäätisepall, mis oli pealtnäha nagu omakorda ümbritsetud spagettidega, kuid see spagetikujuline moodustis oli mingi magus kahvli vahel deformeeruv maiustus - maitses igatahes hästi koos mõrkja teega.

Tokyo 5th Avenue - Ginza.
Pärast sööki jalutasime Tokyo suurimas šopingupiirkonnas - Ginzas, kus tänavad kubisevad kallitest kõrgmoepoodidest.


Seal leidub ka elektroonikapoode, söögikohti, autopoode jne. Ühes autopoes esitleti just uut Nissani (!!!) sportautot, oli selline väga nunnu ja punane, nägi välja nagu maksaks vähemalt 1,5 miljonit krooni, kuid selle hind oli vaid 369 000 krooni. Ma vahetaks oma Mazda hea meelega sellise punase iluduse vastu :). Kahjuks müüakse selliseid autosid vaid Jaapani turul; see, et siin on hoopis teistmoodi Mazdasid, Toyotasid, Nissaneid ja Hondasid, oleme märganud juba algusest peale. Eriti on silma jäänud nende markide suured sedaankerega "loomad", mis näevad kahtlaselt sarnased välja BMW 5. seeriaga. Ka muid keretüüpe tehakse siin päris ilusaid - isegi mahtuniversaale. Üldiselt aga jaapanlased ei ole sellised autopeded nagu eestlased, Land Cruiserite kontsentratsioon on siin oluliselt väiksem kui Tallinnas. Ruumipuuduse ja väikeste parkimiskohtade tõttu sõidetakse siin enamasti väikeste ja väheedevate autodega. Liiklus on siin muide vasakpoolne ning autode roolid on seega auto paremas küljes, harjumatu on teed ületades teisele poole vaadata.


Ginzas nägime veel ühte huvitavat tasuta teenust, mida tänaval pakutakse. Prillipoe ees seisab lauake, kus saab oma prille ultraheliga silmaga nähtamatust tolmust puhastada (iseteenindus) - Märt kõndis edasi igatahes puhaste prillidega. Käisime ka Reneele huvitavas Bic Camera hiigel-elektroonikakaupluses, kust liiga suure valiku tõttu Renee siiski midagi ei ostnud:)
Märt rääkis veel huvitavaid lugusid Jaapanist ning kesklinnas ekskursiooni tehes oli tal iga koha kohta midagi jutustada, ta räägib ka jaapani keelt ja tunneb selle kultuuri hästi. Edasi läksime oma teed ning lasime Märdi tagasi tööle.

Viimane õhtu Tokyos.
Hotellini otsustasime minna jalgsi, kuna tänased kilomeetrid tundusid olematud - GPS näitas, et hotellini on 2,5 km - see ju "nuusata" meile matkajatele. Tee peal hakkas Renee rääkima, et tema tahaks süüa pizzat, midagi euroopapärast; sel juhul ei ütleks mina ära koorestest pastast. Leidsimegi peagi ühe koha, kus sai süüa nii pizzat kui pastat - üllatavalt odavalt, kuid söögid olid maitsvad. Anee oli ka nõus sööma pastat, kui talle rääkida, et spagetid on ussipasta - talle meeldib, kui rääkida söögi juurde mõni põnev lugu sellest, siis läheb toit paremini. Nt hakkas teda ära tüütama kanaliha, kui aga rääkida, et see on kukeliha, siis sobis see taas väga hästi söögiks. Eilne part oli aga ülimalt müstiline ja põnev, kuna ta enne ei teadnud, et ka pardiliha saab süüa.
Koduteed jätkates (naljakas, kuidas inimene hakkab igat peatuspaika koduks nimetama) lubasime Aneele, et täna õhtul läheme jälle mänguväljakule - sel korral hotelli lähedale, kus on teistsugused atraktsioonid. Anee tuuritas vedrudraakoniga pimedas pargis ning kilkas mõnust. Lasi alla ka liumäest ning kiikus issi süles.
Samas mänguväljaku kõrval magas üks kodutu - neid oleme näinud kõigis käidud Jaapani linnades üsna palju. Märt rääkis, et sotsiaalabi on siin väga hea, need inimesed lihtsalt ei ole nõus kasutama riigi poolt pakutud abi, pargipingil magamine ja kerjamine on nende jaoks lihtsalt elustiil.
Pargis istus ka hulk teetöölisi (vähemalt 10), keda olime igal õhtu oma hotelli lähedal askeldamas näinud. Täna just vaatasime, et ongi nad valmis saanud selle lõigu, kuna kõik oli sile ja polnud jälgegi, et seal oleks midagi toimunud. Mänguväljakult ära minnes vaatasime, silmad suured, kui teetööd täpselt samas kohas olid taas alanud (kohale oli toodud mingi suur masin, mis seisis "kaevataval kohal", piirkond oli varustatud hulga helkivate märkidega, kõrval vehkis vilkuvas vestis tädi helendava nuiaga - ja 5 min tagasi polnud seal midagi...) - nüüd nägime ise seika riigi sotsialismilaadsest tööhõiveprogrammist (Märt enne oli rääkinud, kuidas riik tööhõivet korraldab, et luuakse pseudoameteid ning ühe asja tegijal on veel neli järelvalvajat). Sellest jäi küll mulje, et iga õhtu tuleb kokku hulk inimesi, et teha nägu nagu tehtaks tööd.

Ja hakkabki reis läbi saama, homme on viimane päev Jaapanis - sõidame hommikul meie reisi alguskohta - Nagoyasse, et sealt ülehomme hommikul lennuki peale minna.

24.10.07 Tokyo-Fuji

Tänane plaan oli vallutada Fuji mägi; tõsi, olime nõus piirduma siiski vaid selle nägemisega. Fuji mägi asub Tokiost ca 90 km kaugusel, sinna saab kõige kiiremini sõita bussiga (1h ja 45 min), tee kulgeb suures osas läbi mägede (tunnelites) ning üle sildade; teid on ka "maakohtades" palju ning need asetsevad eri tasapindadel. Bussisõit oli nagu omamoodi ekskursiooniks, kuna see kulges ka läbi Tokyo läänepoolse eelinna - see vaatepilt oli päris masendav - madalad kivihuberikud laiumas kogu silmapiiri ulatuses, loodust pole, mitmerealised teed jooksevad paljude majade akende eest läbi...
Jaapani suurlinnade juures on üks positiivne omadus see, et kellaajaliselt ei pea ette midagi planeerima, tavaliselt tuleb järgmist rongi või bussi oodata vaid mõni minut. Nii õnnestus meil täna ka koheselt saada bussile, mis sõitis Kawaguchi-ko'sse, linnakesse, mis laiub Fuji mäe orus.
Bussisõidu sai Aneele huvitavaks tehtud joonistamisega ning laulmisega, samuti olid tal mõned mänguasjad kaasas, kes küll kiikusid konksude otsas, küll hüppasid maha.

Fuji udus.
Kawaguchi-ko's bussist õue astudes pahvatas vastu kargelt külm õhk. Linnake asub ca 900 m kõrgusel merepinnast, seega on seal tunduvalt külmem kui allpool. Mina taipasin panna selga pikad riided ning loomulikult ka Aneele mitu kihti riideid kaasa võtta, kuid Renee arvas, et talle piisab vaid kampsunist. Ikka täiesti sügisilm oli seal üleval, külm ja tuuline, puud langetasid lehti.
Fuji mägi on Jaapani kõrgeim ning selle tipp on 3776 m merepinnast. Mägi on vulkaaniline ning purskas viimati 1707. aastal. Aktiivne mägironimishooaeg on seal juulis-augustis.
Anee jäi kohale jõudes lõunaunne, meie matskasime linnaga samanimelise järve äärde (Fuji jalamil on kokku viis järve). Otsisime üles ka köisraudtee, mis viis 1100 m kõrgusele vaateplatvormile. Vaade oli Fuji vastas asuvast mäest tõesti lummav, kuid kahjuks oli Fuji enda kohal nii tugev udu, et võis vaid aimata, kus selle tipp asub, paistis vaid mäe alumine pool.


Tagasi alla minnes matkasime mööda Kawaguchi-ko linnakest veel ringi, lähiümbruses oleks veel olnud palju atraktiivseid tegevusi, kuid kahjuks kõike mõne tunniga ei jõua teha. Linn ise nägi välja väga vana ja väsinud, suhteliselt inimtühi Jaapani kohta.
Tagasisõidupiletid ostsis Renee kohalejõudes kohe ära - õnneks - sest tagasisõites oli buss täis. Bussi sisenedes jahmusin, kui nägin, et seal pole WCd - mida me küll teeme, kui Anee pissile tahab??? Mõtelsime juba süsteeme välja, Renee pakkus välja, et las pissib pudelisse - aga ega ta ju poiss pole; ma pakkusin kilekotti välja:) Õnneks läks nii, et Aneel ei tulnud bussisõidu ajal häda peale ning jõudsime ilusti Tokyosse, kus leidsime kohe ka WC.

Tokyo teine nägu.
Väike sõit veel metrooga Tokyo keskusest Tokyo Midtowni, kust plaanisime jalgsi hotellini kõndida, kuid Roppongi peatuses väljus metroo väga uhkesse kaubanduskeskusesse, kus kohe esimesel korrusel asusid restoranid. See keskus nägi välja väga lääne stiilis, ka teenindajad suutsid inglise keeles rääkida, samuti olid menüüd restoranides nii jaapani kui inglise keelsed. Täna tahtsime ära proovida jaapani tatranuudlid (soba) - neid süüakse erinevate lisanditega mingis pruunis vedelas kastmes (sojast tõenäoliselt), luristatakse jaapanipäraselt kausist pulkade vahelt. Me päris luristada ei tihanud, pulkadega sõime küll - kelnerile vist tundus, et me oleme hädas ning tuli kahvleid pakkuma:), jätkasime siiski pulkadega. Anee sai täna oma päris esimese prae restoranis - pardiliha - kõik sõi ise ära (seda oli muidugi väga vähe ka). Nuudlid maitsesid keskpäraselt, ei midagi erilist, päris huvitavad olid õlis imeõhukese taigna vahel sulanud juustukuubikud, millele oli lisatud üks mündileht.
Kõht täis, kolasime veel veidi kaubanduskeskuses ringi, ühel korrusel oli erinvaid väga kalleid ja uhkeid toidupoode, kus vaid üks küpsis maksis vähemalt 50 EEK. Tõsi - Jaapanis on paljud asjad nii kallid, kuna tuleb maksta ka asukoha, interjööri ja kõrgtaseme teeninduse eest (pakkimiskunstist olen ma juba kirjutanud eespool).
Pärast sööki jalutasime Tokyo Midtownis vaikses pargikeses, mis tulede ning valgustatud purskkaevudega oli tehtud just pimedas imearmsaks. Inimesi liikus pargis väga vähe - mõned koeraga jalutajad, mõned hilisõhtused treenijad ning mõned ülikondades mehed, kes suundusid pärast pikka tööpäeva kodu poole. Park asus suhteliselt kõrgel, kust vaade valgustatud Tokyo linnale oli väga kena, nt Tokyo torn, mis näeb välja veidi Eiffeli torni moodi, oli valgustatud kuldse-oranžikirjult; kuldset värvi kohtab siin öises linnapildis palju.


Pargist leidsime veel laste mänguväljaku, kuhu Anee kilgates kohe kiikuma jooksis, koera vorm muidugi sülle:) Lasime koos alla ka kõrgetest liumägedest ning vaatasime taevas täiskuud.


Täna mõjus Tokyo kuidagi soojalt ja rahulikult, ei tekitanud närvilist paanikat, see pargiskäik pärast õhtusööki pani tänasele toredale päevale nagu i-le täpi.

23.10.07 Tokyo

Vana ja uue kontrast.
Täna magasime kõik kaua ning saime liikuma alles kella ühe ajal. Külastasime ühte hotelli lähedal asuvat shinto templit. Jahmatav vaatepilt tundus minu jaoks see, kui kõrgel mäe otsas asuvasse pühamusse viis eskalaatortrepp (paralleelselt kõrval seisid muidugi ka vanad trepiastmed).


Kuna Aneele väga meeldib siin liikuvate treppidega sõita, siis liuglesime kolme eskalaatortrepiga üles. Templi territooriumil hakkasid silma veel mitmed iidse ja tänapäevase kontrastid - pühamu taamal paistsid pilvelõhkujad; templisse olid lõunapausi veetma tulnud nendest samadest kõrvalasuvatest büroohoonetest kontoriametnikud. Tulid, et lugeda palved ning võtta automaadist, kuhu tuli sisestada münt, õpetus/soovitus tänaseks päevaks.


Imperaatori park.
Edasi suundusime, ikka jalgsi, keisripalee poole. Paleesse sisse ei lasta (sinna saab vaid kahel päeval aastas), kuid seda ümbritsevasse parki saab jalutama minna küll. Pargis oli väga palju turiste, ühtede keskealiste Californiast pärit turistidega, kes on külastanud Jaapanit korduvalt alates 1970-st aastast, rääkisime ka juttu. Nende kogemuste põhjal on Jaapanis just oktoobris ideaalne kliima ringirändamiseks; nad rääkisid, et käisid kunagi juulis-augustis Tokyos, siis ei paistnud siin õhk läbi ning palavus oli tappev. Praegu on 20 kraadi kanti ning matkata väga mõnus, ka õhk ei tundu must.

Parki jõudes jäi Anee magama, jalutsime seal seni, kuni ta üles ärkas, et oleks hea koht lõunasöögiks. Ärkas just siis, kui olime ühe sillakese peal värvilisi kalu vaatamas - temagi sai oma tatraleiba kaladele sööta. Aeg möödus pargis kiiresti ning peagi tuligi juba üks turvamees (neid liikus pargis suur hulk, kes autodega, kes jalgratastel, kes jalgsi) meile teatama, et tuleb hakata pargist välja liikuma. Park suletakse kell pool viis ning kõik sisenevad ja väljuvad inimesed loetakse üle - sisse saab küll tasuta, kuid kaasa antakse üks lipik, mille peab väljudes tagastama. Tegu ju siiski Jaapani keisri elukohaga - selge, et siis sellised turvalisusnõuded on.

Masendav, väsitav Tokyo
Suundusime kesklinna poole, et leida täna mõni korralik söögikoht. Seiklesime veel mitu tundi, tee peale jäid paljud söögikohad, aga enamus tundusid liiga urkad ja ilma ingliskeelse menüüta, nii aga matkasime ja matkasime edasi. Tundus, et keskus on ikka veel pärsi kaugel, nii otsustasime minna maa alla metroosse, et saaks kiiremini kohale. Tokyo metrooplaanid ja info on hoopis midagi teist kui me nägime Nagoyas või Osakas (seal on keeled dubleeritud, samuti on peatustel tähe-numbrikombinatsiooniga paralleelnimed) - võib juhtuda, et pole sõnagi ladina tähtedes, rääkimata inglise keeles, kirjutatud - nii me sõitsimegi veidi valesti, tuli mitu korda ümber istuda, vahetada tasandeid (tasanedeid võib maa all olla vabalt 3, maa peal käib elu veel 3-4 tasandil!) Samas mõnedel liinidel on kõik arusaadav - kirjutatud ladina tähtedes ning peatused nummerdatud. Mul tekkis väike paanika juba sisse, kõht oli tühi, kõnnitud oli kilomeetreid ning teadmatus, mis edasi ootab, tegi hirmu. Samuti tundsin esimest korda seda vastikut ühistransporditunnet, kus inimesi on palju ja trügitakse.


Lõpuks jõudsime siiski õigesse jaama ning läksime sööma ühte 10. korrusel asuvasse lummava linnavaatega restorani. Täna sõime Hiina restoranis, koht ise oli tase kõrgem kui söök, kuid kõhtu sai
vähemalt midagi. Aneele hiinakat veel süüa ei anna, oma purgikat ta polnud nõus aga sööma, nii tegi mulle muret tema tühi kõht. Läksime pärast sööki kohe taksoga hotelli, et saaks ise Aneele juurvilju süüa keeta ning ta vanni mängima lasta veel enne magamaminekut.
Hotell on meil Tokyos kesklinnale üsna lähedal, tuba on ülisuur, voodi vähemalt 2,5 m lai, toas on ka kööginurk, kus Aneele saab hommikuputru ja muud vajalikku keeta.
Tänane päev oli megaväsitav, kõndisime GPSi arvutuste kohaselt ca 12-13 km, kuid keha nagu polegi väsinud, ka õlad pole haiged tundidepikkusest Anee tassimisest. Eks on treenitud ka juba, kui iga päev ca 10 km kanti tuleb käimist (püksid kukuvad maha juba kõigil:)). Täna tundisme selget vaimset väsimust sellest sipelgapesana sagivast suurlinnast, hea tunne oli kohe hotellituppa pakku pääseda. Homne plaan on minna linnast eemale - Fuji mäge vallutama...

22.10.07 Osaka-Tokyo

Täna hommikul saime varakult liikuma ning sõitsime metrooga kiirrongi Shinkanseni terminali. 400 km läbib see rong 2 h 35 minutiga, seevastu tavaline rong sõidaks sama maa ära 9h 30 minutiga. Shinkanseni rongid on väga mugavad, vaiksed ja kiired, see aeg rongis möödus lausa märkamatult.
Tokyosse jõudes tulime rongijaamast algul taksoga hotelli, ei hakanud kohe kohvritega seiklema. Tokyo on teistest nähtud Jaapani linnadest kuidagi teistsugune, kesklinnas on jäetud palju rohealasid, samas täiesti keskus oma laiade ja ülerahvastatud tänavatega tekitab veel rohkem suurlinna tunde - tõsi, seda ju Tokyo ongi, siin linnas elab 12,2 miljonit inimest.
Pärastlõunal läksime pikale jalutuskäigule hotellist Tokyo keskusesse. Tee peal oli plaan külastada ühte lähedalasuvat parki, et Anee saaks veidi kühvliga kaevata ja koera-vormi teha, kuid pargi väravas seisis turvamees, kes siseneda ei lubanud - tegemist oli nimelt keisri venna elukohaga. Nii me siis jalutasime mööda pargi äärt kesklinna poole, Anee samal ajal matkas ja loopis oma koera-vormi (see on tal üks lemmikmänguasjadest), loopis, kuni see kukkus parki ümbritsevasse kraavi, mis omakorda oli piiratud aiaga, kus sildid keep away, kuna aga koera-vorm nii armas, siis pidi emme üle aia ronima ja selle kraavist ära tooma...


Täna käisime söömas kesklinna serval taas kohas, kus menüüst midagi aru ei saanud, olid küll mõned pildid, mille järgi me tellida saime. Inglise keelst aru taas ei saadud, raske oli isegi seletada, et soovime juua vett - see sai selgeks, kui võtsin kotist veepudeli ja osutasin sellele. Pulkadega söömine on hakanud juba päris meeldima, kuigi riisi süüa tundus sellega üsna võimatuna. Söök oli veidi nigelam kui eelnevates söögikohtades, kuid arve oli ka poole väiksem kui kallimates restoranides.


Pärast õhtusööki kondasime veel paar tundi linna peal, Anee jäi pärast söömist magama. Tokyo kesklinnas on inimesi ikka päris palju, inimesed on ka teistsugused kui teistes Jaapani linnades - nad ei kanna vaid ühte stiili riideid, samuti ei imesta ega tõsta pilku nad välismaalst nähes, sest Tokyos liigub viimaseid juba päris palju. See, palju oli kesklinnas vilkuvaid ekraane, pole mina varem küll näinud, Renee on sarnast vaatepilti näinud New Yorgis.



21.10.07 Kyoto

Tänase päeva veetsime Osakast 40 km kaugusel Kyoto linnas. Algul tundus, et 11 päeva, mis me Jaapanis oleme, on ilmatu pikk aeg, kuid tegelikult jõuab selle ajaga siin ülimalt vähe käia ja näha. Kuna nädalavahetuseks Kyotosse hotelli ei õnnestunud saada, siis otsustasime seal vähemalt korra ära käia. Ka Lonely planet soovitab, et kui oleks valida külastada kahte Jaapani linna, siis peaksid need tingimata olema just Kyoto ja Tokyo. Kyoto on just see linn Jaapanis, kus leidub kõige rohkem pühakodasid.

Buda ja shinto pühamud.
Kyoto raudteejaamast väljudes, hakkasid esimesena silma Gucci ja Louis Vuittoni kauplused. See on müstiline, kui palju Jaapanis on kõrgmoe kaupluseid ning mis kohtades need asetsevad. Muidugi LV kott on jaapanlaste (ka meeste!) seas selline must be asi, neid kohtab tänavapildis vähemalt igal kümnendal inimesel küll.
Üle tee minnes muutus city nagu noaga lõigatult aguliks, kus on madalad ja väiksed majakesed. Veidi mööda tänavaid ekseldes leidsime esimese buda templi. Esimene võimas pühakoda (Nishi Hongan-ji), mida me oma reisil kohtasime, mõjus väga muljetavaldavana, see oli koos oma kõrvalasuvate hoonetega muidugi ka väga mastaapne ehitis. Sinna templisse lubati ka sisse minna, kuid on palju pühakodasid, kuhu võõramaalasi sisse ei lasta või saavad sinna vaid grupid linnavalitsusest hangitud eriloa alusel. Templit külastasid tavalised jaapani inimesed oma igapäevastest riietes, kuid templi territooriumil liikus ka välismaalasi. Nägime ühte noort tõenäoliselt Euroopast pärit perekonda, kes harrastasid sarnast reisistiili nagu meie, neil oli samuti kaasas umbes pooleteiseaastane laps ning nad nägid väljas sellised seljakotimatkajad.


Edasi suundusmine ühte shinto pühamusse. Jaapanlased on selles suhtes kummalised inimesed, et enamus neist on vähemalt kahte usku - jaapanis enimlevinud shinto ja buda usku; aga leidub ka neid, kes nende kahe usundi kõrval austavad veel konfutsianismi ja kristluse tavasid. Selles shinto pühamus ei olnud eraldi suurt ja võimsat peahoonet - oli armsalt kujundatud pargike, kus inimesed linnakärast eemaldudes oma mõtteid mõtisklemas käisid.

Ka seal kohtasime väikese lapsega reisivat perekonda Texasest. Täna liikusime vaid jalgsi - käimiskaugusel leidus veel üks shinto pühamu - sinna hoonesse päris sisse ei saanud, kuid nägime, kuidas väravas rippusid sajad puuplaadikesed, kuhu jaapanlased oma palveid ja soove kirjutavad.



Kuna kell oli juba pool viis, siis selleks ajaks olid kõik kohad juba uksi sulgemas. Tee peale jäid veel mõned huvitavad paigad, kuhu me aga enam sisse minna ei saanud. Ostsime ka veidi jaapani suveniire - ma jätkuvalt olen lummatud nende pakkimiskunstist, see annab asjale nagu väärtust juurde.
Rongis Oskaka poole tagasi sõites kippus uni kangesti peale tulema. Oleme läinud mitu päeva järjest 1-2 ajal öösel magama ning nüüd hakkas väsimus tunda andma. Ka Anee oli tänasest päevast väga väsinud, kuigi ta kõndis täna tunduvalt vähem kui teised päevad. Lärmakas ja rahvarohkes metroojaamas lülitas Anee ennast välja ning jäi Patapumis magama, seega ei läinud me täna ka välja restorani sööma, vaid ostsime lähimast kauplusest jaapani kiirtoitu ja puuvilju hotellituppa kaasa. Pakkisime õhtul usinasti asju (st mina sorteerin, Renee näitab pakkimiskunsti - kohvrisse ei tohi jääda grammigi õhku, muidu ei mahu asjad ära), kuna homme hommikul ootab ees sõit Tokyosse.


20.10.07 Osaka

Täna hommikul hakkasin pärast söömist pakkima kohvreid, teadamata, kuhu me edasi ööseks läheme. Renee tuli aga hommikusöögilt tagasi tšekk näpus - keegi oli siiski öelnud toa ära ning meile oli jätkuvalt hotellis koht olemas - milline kergendus.

Vabaõhumuuseum ja papparazzod.
Täna saime liikuma veidi varem - ees ootas sõit metrooga Osaka vabaõhumuuseumi juurde. Vabaõhumuuseum asub teises Oskaka otsas - Kita (jaapni keeles "põhi") piirkonnas; meie hotell asub Minami (jaapani keeles "lõuna") piirkonnas. Minamis keeb elav ööelu, siin on ülisuur kontsentratsioon ööklubisid, restorane ja kaupluseid.
Vabaõhumuuseum oli ehitatud samal põhimõttel, mis meil Tallinnas Rocca al Mares - sinna oli üle kogu Jaapani kokku toodud erinevad elamutüübid, milles elati 17-19.sajandil. Üllataval kombel nägid need elamud välja praktiliselt identsed Eestis samal perioodil kasutusel olnud rehielamutega. Majad ise on puidust, rookatustega, madalate lagede ja ustega, maja keskel tulease. Näidati ka ajastukohast käsitööd, naised punusid samuti kangastelgedel väikeseid vaibakesi. Muusika vaid kõlas jaapanipäraselt.


Muuseumi territooriumil oli kogunenud parajasti fotograafiahuviliste klubi, meid silmates palusid nad luba meid pildistada ja kus siis klõbistasid need paarkümmend fotograafi meist pilte - valge heledajuukseline inimene on nende jaoks ikka selline haruldus, Anee oli muidugi kõigi lemmik.


Meid pildistada küsisid ka mitmed teised samal territooriumil ringiliikunud inimesed. Mõned tulevad kohe ise ka meiega pildile, no millised imeelukad me oleme! Meist pilti tehakse iga päev ikka ohtrasti, tavaliselt on nad viisakad ja küsivad luba. See, kui palju aga Aneed vaadatakse ning heldinud pilgul "cute" öeldakse, ei jõua kokku lugeda. Ja ei ole need üksnes vanemad inimesed, on ka palju teismelisi, kes heledapäist lokkis juustega last nähes tulevad teda lähemalt vaatama. Anee õpib veel nii jooksmise ära - iga kord kui keegi ta juurde kummardab, paneb ta kiirel sammul edasi, naeratust talt naljalt välja ei meelita, põrnitseb neid altkulmu, mõnele heal juhul lehvitab, kui emme või issi palub.
Muide, eks me ise tegime ka neist fotograafiahuvilistest pilti - meiegi jaoks see vaatamistväärt, kui 60+ eas inimesed käivad ringi profikaamera kaelas ning pikad objektiivid ees.



Expo park.
Pärast vabaõhumuusemi sõitsime Monorailiga kohta nimega Expo park. Renee oli selle kohta veidi lugenud ja pilte vaadanud, mul polnud erilist aimu, kuhu ta meid viib. Sissepääs maksis meie rahas vaid 25 kr; alustasime matka, kui Anee oli just lõunaunne jäänud. Expo park on nime saanud 1970. aastal sellel territooriumil toimunid Expo järgi - sel ajal oli territoorium täis hooneid. 1972. aastal alustati sinna pargi rajamist, mis nüüdseks näeb välja nagu vähemalt 100-aastane põlismets. Pilte ja täpsemat infot Expo pargi kohta. Park on 1,7 x 1 km suurune, selles näeb erinevaid maastikuliike, alates kõrgetest puudest, mille all metsas valitseb keset päeva pimedus kuni suurte lagedate väljakuteni, kus saab pikniku pidada ja lapsi jooksma lasta. Käisime pargis laupäevasel päeval ning nägime, kui populaarne lõõgastuskoht on park siinsetele suurlinnainimestele, väga paljud käivad seal lastega jalutamas, on ka jooksjaid (väravas imestasin, kellele need aastapiletid küll mõeldud on) ja niisama käest kinni kõndijaid. Pargis oli kõige huvitavam koht ca 500 m pikkune 10-20 m kõrgusel asuv jalgrada (äärtega ümbritsetud loomulikult), jalgrajal oli mitu kõrget torni, kus me üleval ära käsime. Kui muidu näeb puid vaid altpoolt, siis see tee oli viidud puude latvadesse. Nii leht- kui okaspuud on siin teistsugused kui Eestis - leidub mitmeid erinevaid vahtraliike, väga suurte ja väga väikeste lehtedega, samuti midagi tamme ja kuuse laadset.


Pargi veekogudes ujusid samasugused hiidkalad, keda ka Nagoya lossi juures nägime. Anee söötis neile oma krõbinaid:)


Jaapani köök - mu lemmik!
Õhtust käisime söömas suhteliselt hotelli lähedal ühes jaapani restoranis; pizzat ja seapraadi oleks siin veidi nadi süüa, kuigi ka neid saab. Menüü oli taas vaid jaapanikeelne ning seega tellisime täiesti eelarvamusteta ei tea mida. Tänane salat viis lausa keele alla, me mõlemad Reneega nurrusime kui seda sõime; komponendid taas tundmatud. Grillitud lihavardakesed olid ka väga maitsvad - kõik olid kanast väga erineval moel ning väga erinevatest kana osadest. Siinsete maitsetga oleme juba pea ära harjunud - kui esimene päev tundus toit lihtsalt põnev ja sõime seda vähese ettevaatlikusega, siis nüüd mõtlen juba homse õhtu peale, et taas mõni põnev restoran leida. Sushi muide polegi jaapanlaste põhitoit, see on enamasti kiirtoit, mis pole üldsegi igapäevane. Ei tea, kas Eestis ka jaapani restoranis selliseid roogasid saab või on seal vaid sushit...
Meile meeldib väga ka jaapani restoranide interjöör ning see, et erinevad seltskonnad pannakse istuma erasldi boksidesse. Nii ei häiri seltskonnad üksteist, kuna jaapanlased on restoranis päris lärmakad.


Homne plaan on sõita Kyotosse, kus on alanud just turismihooaeg - jaapanlased käivad seal imeilusaid sügisvärve imetlemas. Renee kohtas täna hotellis ühte rootslaste seltskonda, kes olid just sealt tulnud - rääkisid, et kõik olla veel üsna roheline. Tegelikult on meil eesmärk minna Kyotosse jaapani pühakodasid vaatama. Välismaalastest Jaapanis veel rääkides - nägime täna ühte keskealist vene turisti, kes metroos väga ärritunult vene keeles praktiliselt sõimas kahte jaapanlast, kes ei osanud talle tema keeles teed juhatada...

Blogi illustreerimiseks annan ka piltide lingi.

19.10.07 Osaka

Hommikune ehmatus.
Hommikul hotelli aknast õue vaadates tabas mind tõeline pettumus - esiteks sadas vihma, teiseks oli eile vaid pimedas nähtud Osaka linn kaotanud oma sära ning nii kaugele kui silm ulatus, paistis vaid hall, näotu ja märg kivikõrb.
Unekott Anee ärkas täna alles kell 12.30, meie Reneega olime juba ammu hommikusöögil käinud ning tegime päevaplaane. Mina sirvisin Anee une ajal veel Lonely planetit, Renee otsis internetist infot.

Kaubandusvõrgus.
Kuna vihma sadas, otsustasime täna võimalikult palju sisetingimustes aega veeta. Renee GPS-kell hakkas ka veatult tööle ning sellega linna peale kondamaminek tundub turvaline, kuna alguspunkti tagasi viib see igalt poolt. Kõigepealt tuli mertoo üles leida; paar esimest tee küsimist ebaõnnestusid, kuna väga paljud jaapanlased ei saa ikka mitte üldse inglise keelst aru. Lõpuks juhatas meid õigele teele üks poemüüja, kes kinkis Reneele lihtsalt heast südamest vihmavarju, et ta vihma käes märjaks ei saaks (vihmavarju all olime enne vaid mina ja Anee). Täna ostsime metroos päevakaardi, kuna plaanisime rohkem sõita (siiski sõitsime vaid kaks peatusevahe edasi, rohkem täna metrood ei kasutanud).
Esmalt läksime kolama ühte kvartalisse, mis kubises tehnikapoodidest, vihje saime Lonely planetist. Jaapan on koht, kus tehnika on meie mõistes omajagu ajast ees ning Reneele on sellised poed kohad, kus aeg ununeb ning põnevust jätkub pikaks ajaks. Kuna muidu olen alati mina (riidepoes) šopata saanud, siis sel korral käis Renee omapäi hiigelsuures tehnikapoes, meie Aneega sõime ning vaatasime jaapani raamatuid. Juba Anee haigutaski ning läksime õue, kus Anee taas nagu konnapoeg emme süles magama vajus. Anee une ajal leidsime hiigelsuure kaubanduskeskuse (9 korrust), kus oli mitmeid korruseid riidepoode, sisustuspoode, tehnikapoode ning restorane. Tundus, et kaubanduskeskus oli suhteliselt värkselt ehitatud, poed ning kogu keskus oli ülimalt puhas ning väga stiilne. Iga poe sisekujundus oli kui omaette vaatamisväärsus, Eestis ega selle lähiümbruses selliseid poode ei kohta. Euroopas müüdavaid brände oli suhteliselt vähe, palju oli kohalikku, kuid poodide sildid olid eranditult ladina tähtedes kirjutatud; hinnatasemelt oli kaubanduskeskus kõrgemale keskklassile mõeldud.
Õhtust sõime sama keskuse restoranikorrusel, kus leidisime väga õdusa jaapanipärase kalarestorani. Vastuvõtt ja teenindus oli väga tore, aga soe ja siiras teeninduskultuur ongi jaapanlastele iseenesestmõistetav (eestlaste jaoks on teenindajana töötamine ikka alamklassi amet ning see hakkab väga sageli silma). Restoran oli jaapanipärane - jalanõud jälle kappi ja madala laua äärde istuma. Menüü oli sel korral vaid jaapanikeelne ja ilma piltideta. Inglise keelt praktiliselt ei mõistetud; kuidagi suutsime seletada, et soovime saada kaks erinevat valget kala ning lisaks juurvilju kõrvale. Saimegi kaks väga maitsvat kala, mida ka Anee lõpuks oli nõus sööma. Juurviljadeks oli sarnane salat nagu eile - söögiga jäime taas väga rahule.
Pärast sööki jalutasime läbi linna hotelli juurde tagasi - Osaka oli taas tuledesäras ellu ärganud ning muutunud säravaks ja elavaks linnaks; ka vihm oli lakanud sadamast...


Veel jaapanlastest...
Jaapanlased on väga osavad pakkima igasuguseid asju. Kunagi ei panda ostetud kaupa ühe koti sisse. Ka kõige lihtsamat asja ostes pakitakse kaup ülimalt peenelt; tundub, et see on omaette traditsioon ning nagu austus kliendi suhtes. Täna nägime väga peent küpsiste pakkimist. Ostsime tänava pealt kolme eri sorti küpsiseid, kõik sordid pandi eraldi kotikesse, kuhu lisati igaühele ka niiskust imav kotike, kott omakorda suleti õhukindlalt. Kolm kotikest rändasid edasi ühte paberkotikesse, mis ka teibiga kinnitati ning see omakorda sangaga käeskantavasse paberkotti. Tükk tegu oli, et neid kätte saada ja tänaval nosida, aga väga maitsvad küpsised olid:)
Jaapanlastel on viisakusnormiks võtta ja anda alati kõike kahe käega. Nad ootavad seda ka võõramaalastelt, nii on meil see juba siin ka sisse harjunud. Selle kõige juurde käib ka kummardades tänamine. Poes ei anta ostetud kaupa isegi üle leti, vaid tullakse leti tagant välja ja ulatatakse viisakalt kaup üle.
Imestan, kuidas saab ikka jaapanlaste inglise keele oskus olla praktiliselt olematu, kui seda koolis õpitakse vähemalt 6 aastat. Selle aga kompenseerib nende abivalmidus ning hakkama oleme siiamaani väga hästi saanud. Teed küsides tuleb lihtsalt näidata neile kirjapilti, siis osatakse kas õiget suunda näidata või viiakse ise kohale.
Jaapanlased leiavad, et palju töid võiks ära teha masinad. Nt on tänavad täis müügiautomaate, kust saab osta vett ja karastusjooke, aga ka sigarette ning midagi söödavat. Kasutusel võeti need automaadid mõnikümmend aastat tagasi olümpiamängude ajal, et tagada elementaarsete kaupade kättesaadavus, samas ruumipuuduses mitte tekitada juurde poekesi ega palgata uusi inimesi. Automaate on veel teisigi - loomulikult saab neist osta rongi- ja metroopileteid, aga leidub ka sellised, kus maksad hotelli eest automaadis ning valid nupust, millise toa võtad. Ega siin inimesi raista ole:) Teeremondist teatab ka lipukesega vehkiv robot-mehike, kes siis päris inimestest viitsiks päev läbi lippu lehvitada...


Teadmatus homse suhtes.
Meil on kell juba 2 läbi öösel. Tuleb magama minna. Homne päev ja tegelikult ka öö on veel lahtised, järgmist hotelli meil veel pole, väga paljud on täis; ka Kyotosse minek on küsimärgi all. Interneti kättesaadavus samuti...

18.10.07 Nagoya-Osaka

Täna läks taas Reneel kõige varem uni ära; kella 9 ajal käisime kordamööda hommikusöögil, kuna Anee polnud veel nõus ärkama. Tema tõusis üles kell 11.45, magas üle 14 h, und jätkub tal ka siin. Ajavahe on nüüd tõesti tasa tehtud, öist ärkamist enam ei esine ning päeval ei aja haigutama.

Nagoya loss.
Täna alustasime päeva matkaga Nagoya lossi juurde, mis oli hotellist ca 2 km kaugusel. Anee matkas suure osa teekonnast ise, tee peal tegime mitu mänguväljaku-peatust, kus sai ära proovitud erinevad jaapani kiiged ning vedruloomad. Loss ise oli muljetavaldav, ehitatud 1612. aastal, II MS ajal sai tules kannatada, kuid on tänaseks täielikult taastatud. Lossi tipus särasid kaks ehtsa kullaga kaetud draakonit (kummalgi 45 kg kulda peal!). Lossi ääristav park oli ehtsas jaapani stiilis; lossi ennast ümbritses suur vallikraav (veidi sarnane Kuressaare kindluse omaga), kus sees elasid kitsed (!), lossi juures veekogus elasid ca poole meetrised kirjud meie jaoks tundmatud kalad, kes noolisid inimestelt süüa. Lõunat sõime lossi juures, kus sai ära proovitud ka rohelise tee jäätis, mis küll meile kummalegi ei maitsenud. Kõht täis, tuli Aneel mõnus lõunauni emme süles Patapumi sees, selle ajaga jõudsime me kohvrid hotellist ära tuua ning rongijaamani jõuda.


Sõit Osakasse.
Pärastlõunal sõitsime kiirrongiga, mis sõidab 250 km/h, Osakasse. Kujutasin nii suurt kiirust kuidagi veel kiiremana ette, nii, et kohe praktiliselt midagi pole väljas võimalik fikseerida. Rong oli väga mugav ning muidugi kiire, 150 km läbimine käis väga kähku, piletihind ka vastavalt kvaliteedile.


Osakasse jõudes tulime sel korral kohe taksoga hotelli, ei hakanud pimedas ja kotihunnikuga läbi linna tundmatusse kohta matkama. Osaka on võrreldes Nagoyaga ikka tõeline city, siin saab juba päris ehtsast Jaapanist ja rahvarohkusest aimu. Ühest küljest väga modernne, täielik suurlinn, samas tänaval jalutades ning söögikohti ja väikeseid poekesi vaadates on tunda tõelist Jaapani-hõngu. Nüüd tajun juba päriselt, et olen tõesti Jaapanis. Mulle on hakanud siin meeldima:)
Õhtul käisime esimest korda korralikus jaapani stiilis kohas söömas - sellises, kus ikka jalanõud ära võetakse ning väikesesse kappi pistetakse, kus süüakse rätsepaistes madala laua ääres pulkadega ning kus WC-s kantakse jaapani-sussikesi:). Söögid olid täiesti teistsuguse maitsega, neid ei anna millegi saaduga võrrelda, kuid need olid siiski päris maitsvad, eriti üks salat, mille seest ma ühtegi komponenti ei suutnud tuvastada. Anee on siin nõus sööma kohalikust toidust vaid liha, aga õnneks olin ettenägelik ja võtsin talle iga päeva kohta paraja koguse purgikaid-krõbileibu ka kaasa. Täpitriinuks pole ta muutunud, pigem vastupidi, päike võttis kodus tulnud täpikesed väga kiiresti ära.

Veel huvitavaid tähelepanekuid Jaapanist.
Taksod on siin kõik väga sarnased - mingit tundamtut marki musta värvi vanaegses stiilis masinad, kuid ehitatud siiski viimastel aastatel, seega sõidavad väga sujuvalt ega nagise kusagilt. Kui esimest korda taksosse istusime, vaatasime, et taksojuhi naine on kodus kõvasti näputööd teinud - taksoistmed olid kaetud valgest pitsiriidest kattega, kuid hiljem selgus, et tegelikkuses tulevad need katted vist ikka mingist suurtööstusest, sest kõikides taksodes on sellised. Päris lahe tegelikult. Taksojuht ise on valgete kinnastega ning vormiriietuses. Vormiriietust kannavad siin väga paljud ametid (nt rongijaama koristajad olid roosa-hallikirjusse väga armsasse kostüümi riietatud:), samuti kõik koolilapsed.
Täna nägime ka väga huviavat parkimismeetodit. Autod pargiti kitsale tänavale kahte ritta, nii, et välja on võimalik sõita vaid viimasel, kui see läheb eest, siis järgmisel jne. Tõenäoliselt oli tegu mingi asutuse parklaga, kus töölt lahkuvad kõik inimesed ühel ajal. Tänava ääres Jaapanis parkimiskohti naljalt ei kohta. Majade juures on mitmekordsed sahtlid, mis mingi imesüsteemiga üles-alla sõidavad. Maa-alusesse parkasse ei sõida inimene ise autoga sisse, vaid auto rändab roboti abiga oma "riiulisse", sellised süsteemid ehitatud loomulikult ruumi kokkuhoiu tõttu.
Autodest eelistavad jaapanlased ikka oma maa toodangut, kuid mudelid ja kujud on kõik täiesti teised kui Euroopas nähtu. Enamasti sõidetakse väikeste autodega, nad ju ise ka väikesed, suurusehullustust vist pole.
Kuna ruumi vähe, sõidavad jaapanlased väga palju jalgratastega, selliste vanade ja nigelatega, mille selga eestlane kunagi ei istuks (meenutavad veidi skandinaavlasi). Kui meil näeb inimesi jalgrattaga sõitmas vaid spordiriietes ning trennitegemise eesmärgil, siis siin on jalgratas sõiduvahend ühest kohast teise. Sõidavad nad jalgratastega nendes samades ülikondades -triiksärkides, naised siis vastavalt seelikutes - kontsasaabastes ning suur kott lehvimas. Üsna koomilised näevad välja:) Jalgrattaid pargivad nad tänava ääres ning parkimine on paljudes kohtades tasuline, käivad ka kontrolörid. Kuidas nad oma rattad ära tunnevad, ei kujuta ette, kuna need näevad pea kõik ühesugused välja. Rattaid tõenäoliselt ei varastata, kuna lukus need pole.

PS. Anee on hakanud mind ja Reneed nimepidi kutsuma. Kuuleb vist nii palju, kuidas me üksteist kutsume. Nt küsib nõudlikult: "Aet, anna!" Pulkadega püüdis ka meie järgi süüa:)


17.10.07, Nagoya

Uni läks ära kell 11.30, Renee oli juba varem tõusnud ning ka hommikusöögil käinud.
Täna käisime Nagoya sadamas asuvas akvaariumis, kus elavad kõikvõimalikuid mereelukad - kalad, kilpkonnad, vaalad, delfiinid, pingviinid jne. Põnev oli kõigil - Anee vaatas esimest korda delfiini-showd ning nägi väga lähedalt kõiki eelpoolnimetatud elukaid. Pärast seda väike sõit mängu-elevandil kõrvalasuvas lõbustuspargis ning lõunaunne jäi Anee emme süles hiigelsuurel vaaterattal.



Tähelepanekuid Jaapani ja jaapanlaste kohta.
Olin enne jaapani kohta reisikirjeldusi lugenud ning väga palju on äratundmisrõõmu. Meid vaadatakse pikalt ja häbenemata, eriti Aneed - turiste liigub siin tõsiselt vähe, veel vähem aga võtab keegi nii väikese lapse Jaapanisse kaasa. Täna nägime kahte seltskonda europiidse rassi esindajad, meid teretati kui omasuguseid:).
Jaapanlaste müstilist abivalmidust kohtasime ka täna - akvaariumis teed küsides näitas turvamees suuna paika (seletavad nad muidugi kõike oma keeles), järgmises punktis näitas suunda edasi juba teine turvamees, kes oli raadio teel teate saanud, kuhu me minna tahame ning edasi veel ühed turvamehed.
Mitmel korral tullakse juurde ja räägitakse midagi jaapani keeles väga sõbralikul toonil; algul ütlesime, et ei saa aru, kuid edasi räägivad nad ikka ja palju; nüüd oleme lihtsalt noogutanud ja vastu naeratanud:)
Kõik jaapanalsed on ikka üpris väikesed, näojooned on neil tegelikult päris erinevad, ei ole nad midagi nii ühte nägu kui algul arvasin. Naised siin on tõelised moehullud; eestalsed käivad küll üsna uhkelt riides, kuid siinnähtu on hoopis kõrgem tase. Kotid on suured ja kallid, kingad-saapad on ilmtingimata kõrgete kontsadega (nägime täna isegi karkudega naist, kellel olid kõrged kontsad all!). Temperatuur on siin praegu veidi üle 20 kraadi, kuid saapad on jalas pea igal teisel naisel - eks nemadki taha kanda kõige viimast sügismoodi, mis sest, et valisteb veel suvine soojus (mina ei kujutaks küll ette, et ma suvel mõne pika säärega saapa suudaksin jalga tõmmata). Ülekaaluslisi siin ei kohta, kõik nad on väga pisikesed ja armsad ning kannavad peale ilusate kottide-kingade ka miniseelikuid ja põlvikuid. Spordi- või vabaajariietuses inimesi siin ei kohta, ka mehi mitte. Enamus mehed, keda päeval tänaval näeb, on viigipükstes ja heledates triiksärkides kontoriametnikud, kes on välja lõunale tulnud, neid liigub tavaliselt parvede kaupa. Teine grupp mehi käib riides meie mõistes veidi liiga edavalt, ümber ja väga trendikad riided, palju ehteid ning kitkutud kulmud.

Süüa pole selle aja jooksul veel siin korralikult saanud. Väikesed poekesed, mida igal tänavanurgal leidub, müüvad mingeid õudsaid plasttopsis kiirnuudleid, mis minul kui paadunud ökotoitujal tekitab külmavärinaid. Anee tarvis on meil õnneks omajagu süüa kaasas ning eks midagi sobilikku ikka leia.

Kell ongi juba pool üks öösel kohaliku aja järgi, tundub, et ühe ööpevaga sai ajahüpe tehtud ning edasi elame jaapani ajas.

15.-16.10.2007 Tallinn-Nagoya

Reisiärevus.
Tallinna lennujaamas mõistsin asja tõsidust - meid on ees ootamas esmalt sõit Helsingisse ning sealt veel 9,5 h lendu, et jõuda Jaapanisse. Hirmutav pika sõidu juures oli aga see, et reisime koos 1 a 9-kuuse lapsega, ning see, millal temal mingist tegevusest mõõt täis saab, on ettearvamatu. Ärevust võttis maha Helsingis Finnairi hiigellennukisse sisenemine, kus selgus, et meid on lapsega istuma pandud esimesse pingiritta, kus ees on vähe liialdades tantsuplatsisuurune ruum ning istekoht on isegi Aneele. Kõrval pingireas istus üks soome perekond sama vana lapsega, seega oli lastel huvitav mänguasju vahetada ja üksteise tegevust uurida. Ärkvelolekuaeg sai lennukis Aneele väga põnevalt sisustatud, kuna mänge oli palju kaasas, magada sai Anee lennukis 5 h ning siis olimegi kohal Nagoyas.
Jaapan esmapilgul.

Nagoyasse jõudes olime teinud 6-tunnise ajahüppe, siin oli kell 9 hommikul. Lennujaam, kuhu jõudsime on ehitatud 3 aastat tagasi - armsaim ja puhtaim lennujaam, mida ma näinud olen. Inimesi liigub vähem kui Tallinna lennujaamas. Lennujaamast sõitsime kiirrongiga kesklinna. Ruumipuudus Jaapanis torkas kohe esimestel kilomeetritel silma. Rongitee oli ehitatud täiesti elumajade vahelt läbi, nii, et tee ääres elavate inimeste magamistuba oli tuulekiirusel möödavuhisevast rongist vaid paari meetri kaugusel. Puud, mis rongitee ääres, tundusid olevat pügatud ülima täpsusega, nii, et rongi ja puu vahele võis jääda mõni cm. Ümbritsevat vaadates tundub siin olevat teistmoodi kui ette kujutasin - ehitised äärelinnas on veidi vahemere-stiili - kus valged ning natuke kõverad majakesed, osadel hea õnne korral ka mõned ruutmeetrid sisehoovi. Nagoya kesklinn on seevastu väga modernne, palju on ehitatud viimastel aastatel - kõrged majad, kallid poed ning kolmel tasapinnal kulgevad autoteed. Inimesi on üllataval kombel mitte rohkem kui Tallinna kesklinnas. Ei mingit trügimist ega meeletuid rahvamasse.

Aneele leidsime metroost väljudes juba esimese huviobjekti - hiigelsuure purskkaevu, kuhu ta oma liivakasti koeravormi ujuma panna tahtis.

Edasi läksime hotelli otsima, mis pidi Renee kõiketeadvate imevidinate abil ülimalt lihtne olema, kuna koordinaadid olid paigas, kuid imekombel jõudsime me pika kõndimise peale (minul kõhu peal magav Anee, ca 10 kg, seljas sama raske kott; Reneel seljas kott, ja suur fotikas, mida ma polnud nõus mingi hinna eest koju jätma, käes järelveetav suur kohver) siiski hotellist väga kaugele ning olime sunnitud taksoga hotellini sõitma. Õiget teed ning taksot leida aitas meil üks kohalik jaapanlane, kes jättis oma tegevuse ja jalgratta sinnapaika ning kõndis koos meiega suure teeni, kust võiks näha taksot mööduvat, peatas selle ning olles veenunud, et taksojuht meie soovist aru sai, jättis hüvasti. Selle ühe päeva jookusl oleme eestlastele mitteomast abivalmidust kohanud igal sammul. Metroos aitas üks naine meil piletiautomaadist õiget piletit osta ning viis meid korrustelabürindis täpselt õigesse kohta, kuhu rong ette sõitis.

Pärastlõuna möödus meil hotellist mõnesaja meetri kaugusel jaapani stiilis pargikeses, kust leidsime liivahunniku, milles Anee taas oma koera-vormiga mütata sai.

Pargis liikusid ringi veel mõned kassid ning väikesed poisid püüdsid veest vähke. Meie Reneega olime selleks ajaks juba päris väsinud ning silmad hakkasid magamatusest kinni vajuma (lennukis saime mõlemad ca 3 h linnuund magada), Anee oli aga vahepeal mitu und teinud ning tundis end väga reipalt. Õhtul vajusime kella 6 ajal magama, öö möödus minul ja Reneel kordamööda Aneega mängides, kella neljast jäime korralikult magama.