esmaspäev, 19. juuni 2017

Tai muistne pealinn Ayutthaya (22.03.17)

Meie selle korra Tai reis sai alguse Ayutthayast. Maandusime küll varahommikul Bangkokis, kuid pärast rendiauto kättesaamist suundusime kohe põhja poole, et jõuda kunagisse Tai (täpsemalt Ayutthaya kuningriigi) pealinna Ayutthayasse. Ayutthaya asub Bangkokist umbes 80 km põhjas, samuti Chao Phraya jõe ääres nagu ka Bangkok.

Huvi Ayutthayasse mineku vastu tekkis mul, kui lugesin ühte põhjalikku raamatut „Kagu-Aasia riigid, rahvad ja ühiskonnad“, kirjutatud eestlase Karin Deani poolt, kes on aastaid elanud ja töötanud mitmetes Kagu-Aasia riikides. See ei ole raamat "Minu" sarjast, mis räägib ühe inimese või perekonna lühikesest võõramaa-kogemusest, vaid akadeemiliste viidetega kirjutatud Kagu-Aasia rahvuste ja riikide kujunemislugu selgitav teos, mis on kirjutatud olenemata formaadist väga loetavalt ja huvitavalt. Praegused riigipiirid Kagu-Aasias pole sugugi nii enesestmõistetavad, vaid neid on vorminud kunagine koloniaalvõim, arvestamata sealsete rahvaste väljakujunenud elupaiku.

Tai Kuningriik kannab sellist nime ja on tänasel kujul olemas alates aastast 1949. Enne seda on enam-vähem praegustel Tai aladel eksisteerinud mitmed kuningriigid, sh Ayutthaya, mille hiilgeaeg jäi 14. - 18. sajandisse. Lisaks mainitud raamatule tõmbasin omale Kindlesse veel mitu Ayutthaya kuningriigi hiilgeaega avavat raamat. Lühidalt kokku võttes oli Ayutthaya linn oma soodsa asukohaga toonane kaubandusteede sõlmpunkt, kust läks mööda veeteid teele (ja ka vastupidi) hulganisti kaupu Hiinasse, Indiasse, Jaapanisse ja ka ümberkaudsetesse riikidesse. Just kaubavahetuse tõttu saavutas Ayutthaya 16. sajandil kogu Kagu-Aasia rikkaima linna positsiooni. Ühtlasi oli Ayutthaya tol perioodil üks maailma suurimaid ja ka kosmopoliitsemaid linnu.

Sel ajaperioodil kerkis Ayutthayasse ka mitmeid templeid, millest osa on säilinud tänase päevani. Üks neist, nagu eelnevalt pilte sirvides märkasin, meenutab arhitektuuriliselt üsna palju (suhteliselt) lähedal asuvat khmeeride pühakoda Angkor Wat'i, mis asub tänase Kambodža aladel. Angkor Wat'i tempel on koht, kuhu ma kunagi tõesti minna tahaks. Kaalusin isegi sel korral sissepõiget "kõigest" 500 km läänes asuva templi juurde, aga sain kiiresti aru, et see pole Euroopa, kus reisimisel riigipiire ei tunta ja vahemaad lendavad linnulennul. Seega tundus Ayutthaya esmaseks tutvumiseks muistsete Kagu-Aasia pühakodadega hea ja ka teostatav algus sellele reisile. Huvitaval kombel pole aga Ayutthaya erinevates reisijuhtides "must see" nimekirjades kõrgetel kohtadel, aga minu eeltöö andis tulemuse, et see linn on külastamist väärt.

Aga aitab selleks korraks ajalooekskursist, suundume koos meiega ekskursioonile tänasesse Ayutthayasse. +35-kraadine kuumus (kontrastina meie 0-kraadisest märtsikuisest ilmast), praktiliselt magamata öö, 5-tunnune ajavahe ning asjaolu, et reisime kahe lapsega, ei ole parimad tingimused aktiivseks kultuurireisiks. Ma ei olnud teinud täpset nimekirja, mis templites ma tahaks käia, sest ma teadsin ette, et see kõik pole teostatav, kuna me peatume Ayutthayas vaid ühe päeva ja ühe öö.
Aga vahel lihtsalt tuleb lasta voolul end kaasa kanda. Varasel ennelõunal, mil me ühte toredasse perehotelli jõudsime, võeti meid olenemata varasele kellaajale lahkelt vastu, anti tuba ja müüdi hotelli perenaise poolt meile väga osavalt paadiekskursioon kõigi oluliste pühakodade juurde. Me oleme reeglina ise kondajad ja ei kipu ostma igasuguseid valmispakette, aga me saime selle vähese ajaga aru, mis me õues seda kõrvetavat päikest tundsime, et isegi 100 meetri läbimine sellises kuumuses oleks talumatult kurnav. Pealegi tundus see paadiekskursioon harjumuspärasest hinnatasemest tulnuna nii odav – vaid 5 € inimene ja oleks isegi imelik olnud lastele poolt hinda kaubelda.

Kuna ekskursioon pidi algama kell neli pärastlõunal, tegime kiire ajaplaneerimise ja arvutuse, et me peame ilmtingimata enne seda lõunaune magama, kuna muidu ei pea keegi õhtuni vastu. Olgugi, kui väsinud, ei suutnud me vastu panna, et hüpata palavuse käest maja sisehoovis paiknevasse basseini. Suplemine ajab loomulikult une ära ja lisaks sai basseini kõrvale tellida värskeid puuviljasmuutisid ning ka süüa. Kiirest värskendusest sai siiski mitmetunnine basseiniäärne mõnulemine, mis on ka arusaadav, kui selja taga on Eestimaine pime ja külm talv.

Esimene suplus ja mangosmuutid

Aga kaine ja kaalutlev pool ajas meid siiski magama, kuigi lõpuks jõudsime suigatada vaid napilt 1,5-ks tunniks. Sellisest unefaasist, mille all on magamata öö, on ikka ääretult karm välja tulla. See unetunne on nii tugev, et raske on leida motivatsiooni ükskõik milleks. Rääkimata siis lastest, aga nad imekombel reisil ei virise raskuste üle. Eriti imetlusväärne oli, et ka Anee ei nurisenud, kuigi tema enesetunne oli "tänu" päev tagasi saadud meeletule nohule, mida ei suuda isegi Actifed'iga taltsutada, ikka eriti sant.

Meid viiakse autokasti ehitatud puitpinkistmetel (tavaline sõiduvahend Tais) lähedalasuva jõe äärde, kust istume koos kümnekonna teiste turistidega ümber paati. Õnneks on paat kaetud varikatusega, muidu oleks võimatu sellises kuumuses ellu jääda. Anee vajub nagu väikelaps peagi istudes uuesti unne, ta on ikka täiesti uimaseisundis oma nohu ja magamatuse tõttu.

Mööda jõge käib pidev liiklus – mõlemas suunas voorivad inimesi vedavad paadid, aga suurema osa veeteest võtavad enda alla mulda või liiva vedavad hiigelalused, mis on pandud sleppi enamasti suhteliselt väikestele mootoriga alustele, mida vähemalt väljaulatuva atribuutika järgi võib arvata, et peetakse ka eluruumideks. Ja neid tuleb ja tuleb. 


Liiva transport Chao Phraya jõel

Chao Phraya äärne elu Ayutthayas

Paadiekskursioonil külastame kolme pühamut, igaühe juures aega paarkümmend minutit. Kõik pühamud asuvad jõe kaldal ning nendesse pääseb otse paadisillalt. Kaks esimest budistlikku templit on sarnased paljudele teistele, mida ma varem näinud olen. Ka kullast istuv Buddha on oma erinevates suurustes mitmel pool nähtud. Laste jaoks pakkus küll see oma 5 m kõrge istuv Buddha imestust, sest nende teadlikus elus sellised mälupildid puuduvad. Anee oli eelmise Tai reisi ajal 5-aastane, aga omab mälestustes vaid üksikuid fragmente sellest reisist.


Minu jaoks on aga meeldejäävaim 13. sajandist pärinev Wat Chaiwatthanaram pühamu, mille juurde jõuame plaanitult vahetult enne päikseloojangut. Need vaated, mis avanevad madalates kollastes päiksekiirtes templile, on vapustavad. See pühamukompleks on arhitektuuriliselt midagi sellist, mida ma varem veel näinud pole. Wat Chaiwatthanaram ei ole klassikaline suure peamajaga pühamu, vaid kogu templikompleks koosneb stuupadest (vahel nimetatakse ka prang'ideks), kupli/kellukese või liivalossi-torni kujulised ehitised – need on kohad, kus mälestatakse Buddhat, mediteeritakse ja hoitakse ka reliikviaid. Stuupasid ehitati vaid kõige tähtsamate pühamute juurde ning need olid levinud põhiliselt Ayutthaya kuningriigi ajastul.

Ayutthaya. Wat Chaiwatthanaram pühamu. Vaade Chao Phraya jõelt, mille ääres see asub.

Wat Chaiwatthanaram pühamukompleks on algselt ehitatud hinduistliku pühamuna ning hiljem muudetud budistlikuks, nagu ka mitmed teised siinse kandi pühamud, ka maailmakuulus Angor Wat. Arhitektuuriliselt on selles kindlasti midagi just Angkor Wat'i sarnast (just stuupad) ja pärineb see ka enam-vähem samast ajaperioodist.



13. sajandist pärinevad Wat Chaiwatthanaram pühamu stuupad

Wat Chaiwatthanaram pühamu stuupad on ehitatud punastest savitellistest


Siinsed stuupad on laotud õhukestest punastest savitellistest ning ajahambale suurepäraselt vastu pidanud. Tundub, et sellest paarikümnest minutist, mis meile anti, jäi isegi väheks – see päikeseloojangu aeg on siin stuupade vahel nii eriline, et jalutaks pikemalt. Kellegi teise ette antud aeg on see, mis meid igasuguste grupiga käimiste juures häirib, sellepärast me neid ka muidu väldime. Aga paat läheb ja hüppame peale, muud võimalust pole.


Päikeseloojang Wat Chaiwatthanaram pühamu  juures

Oleme nende paari tunniga, mis me liikvel olime, teinud mööda veeteed peaaegu ringi peale Ayutthaya linna keskel olevale saarele ning külastanud selle äärde jäävaid pühakodasid. Mulle tundus viimast ja kitsast lõiku sõites, et Chao Phraya jõge on osaliselt inimtekkelise kanali abiga pikendatud ning selle kaevatud kanali tulemusena moodustubki linna keskele väike saareke.

Chao Phraya jõe kanalil vahetult enne ööturule jõudmist

Viimane peatus, kus meid maha pannakse, on ööturg, kuhu jõuame juba pimeduse saabudes. Turg toimub ühel suurel platsil ning siin müüakse erinevaid puuvilju, jooke, küpsetisi, lihavardaid, aga ka igasugust mittesöödavat pudi-padi. Olen nii kaua igatsenud Tai imelisi puuvilju ning ostan alustuseks kohe ananassi ja arbuusi, mida Tai ööturgudel müüakse alati mugavalt ühe-inimese portsjonisse pakendatult. Kuna Tai turud pole just eriti puhtad, ei taha mõelda, kus või kuidas need puuviljad valmis lõigatud on, sest ilmselt siis ma ei julegks neid süüa. Loota jääb vaid, et neis pole meie seedesüsteemile mittesobivad baktereid.

Sooja toiduga on ebasobivate bakterite saamise oht väiksem. Eriti, kui tegu on deep-fried toiduga, mis on Tais väga levinud. Aga seda tasub ka vaid siis osta, kui on näha, et see tehakse just seal samas ja praegu. Olen küll ja küll näinud, kuidas liikuvatel toidukärudel hoitakse liha sellisel temperatuuril, mis õues just on, mis on ikka väga suur risk toidu riknemiseks ja bakterite levikuks. Ma ei ole reisil olles väga paranoiline igasuguste bakterite suhtes, mulle meeldib Tais tänavatoit, aga ma mingil määral siiski valin, mida ma söön. Sest valikut on pea alati palju.

Esimesel õhtul jääme sööma ööturul paiknevasse pop-up restorani, kus tellime kahte erinevat grillitud kala, köögivilju ja riisi. Istume plastmasstoolidel (ehe tunne, et oled Tais) otse jõe kaldal ning teeme taastutvust Tai toiduga.
Ööturg Ayutthayas

Tagasi hotellini plaanime jalutada, kuna meile öeldi, et hotell on ööturust 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Selgub, et "koduteel" pole ühtegi kõnniteed ja kottpimedatel tänavatel tuleb kõndida kusagil prügi sisse mattunud teeserval või kõndida sõiduteel, kus voorivad pidevalt rollerid. Ei ole just mugavaim viis. Teele jääb üks valgustatud pühamu, mille aiast saab ka läbi kõndida. Kui ristiusu pühakojad on minu jaoks pimeduses hirmutavad, siis Aasias rännates olen sageli sattunud sealsetesse pühakodadesse (nii budismi kui ka shinto) ööpimeduses ning ma ei tunne neis kunagi hirmu, vaid müstilist ebamaist imetlust. Ristiusu sümbolid on minu jaoks tuttavad ning igal märgil on kultuuriliselt omandatud mingi tähendus (nt rist sümboliseerib surma – ehk just seetõttu on öised kirikuaiad nii hirmutavad). Aasia pühakodade märgi- ja sümbolkeel ei ole mulle tuttav ning ma ei oska kõigele nähtule tähendusi omistada ning ilmselt just tõlke puudumine ei lase ka hirmudel tekkida, kuna ma ei suuda kõike nähtut enda jaoks lahti mõtestada.

kolmapäev, 5. aprill 2017

Khao Sam Roi Yot rahvuspark Tai keskosas (29.03.17)

Valge liivaga inimtühi rand, üüratutes mõõtmetes päikesevalgusega koobas, päikeseloojang Tai suurimas soos – seda kõike nägime ja kogesime ühel päeval, kui käisime avastamas Khao Sam Roi Yot rahvusparki Tai keskosas. Lisaks sattusime juhuslikult tee peale jäävale ööturule, kus kohalike jaoks osutusime vaatamisväärsuseks meie, millest võisime järeldada, et turiste seal tavaliselt ei kohta.

Tegelikult algavad meie selle korra Tai seiklused varem, aga rahvuspargi emotsioonid on praegu veel nii värsked, et tahaks nendest varem jutustada. Niisiis loobun kronoloogiast, aga kindlasti saab peagi kuulda ka meie teistest selle korra käimistest ja tegemisest Tais.

Khao Sam Roi Yot rahvuspark (tõlkes: kolmesaja tipuga mägi) asub Kesk-Tais ja piirneb Tai lahega. Kaardil seda kohta ette kujutades asub see seal, kus on Tai kõige kitsam osa. Startisime rahvuspargi poole Hua Hinist (veidi alla tunni sõitu), mis on meie selle reisi põhiline peatumispaik.

Päikesevalgusega koobas
Esimene sihtmärk, mida plaanisime vaatama minna, oli Phraya Nakhon'i koobas. See koobas on eriline, kuna selle lakke on sissevarisemise tulemusena tekkinud ava, kust paistab sisse päikesevalgus. Pildid, mida eelnevalt internetist vaatasin, olid paljulubavad. Lisaks on koopasse 1890. aastal ehitatud paviljon selle auks, et seda külastas kuningas Rama V. Kuigi paviljon võib tunduda koopas võõrkehana, mängib see tegelikult koopas põhilist rolli. Nimelt just paviljonile langevad päikesekiired muudavad selle nagu nähtava auraga müstiliseks paigaks. Et sellist erilist nähtust näha, peaks koopas kohal olema umbes 10.30 - 11.30 vahel ja loomulikult peab ka olema päiksepaisteline ilm.

Koopasse jõudmiseks tuleb sõna otsese mõttes kõvasti higi valada, kuna tee kulgeb algul mööda järsku mäge üles ja siis taas alla, kus asubki koobas. Et koopani matka alustada, tuleb esmalt jõuda Laem Sala randa, mis on täiesti teedest ära lõigatud eraldatud valge liivaga rand. Peab ikka tõeline tahtmine olema, et seda teekonda ette võtta!
Teekond Laem Sala randa ja koopa juurde algab paadisõiduga

Randa pääseb pargi külastuskeskuse juurest mootorpaadiga või jalgsi üle esimese järsu mäe. Kahtlesime, aga valisime siiski paadisõidu, kuna polnud kindlad, kas lapsed palavuses jõuavad mäkketõusu teha. Pealegi olin lugenud, et paadisõidult näeb ilusat vaadet lubjakivikaljudele. Et aga paadisõit kestab vaid loetud minutid ja rand asub kohe esimese kaljunuki taga, seda ma ei teadnud ja algul tundus küll, et see 10 €, mis meie perelt paadisõidu eest küsiti, on ikka Tai kohta päris kõrge hind sellise lühikese sõidu eest. Eemalt vaadates ei tundunud see mägi ka nii ületamatu olevat. Aga hiljem olime oma valikuga igati rahul. Peagi selgub, miks.

Selles peaaegu inimtühjas liivarannas on nende väheste turistide tarbeks rajatud siiski minimaalne infrastruktuur nagu avalikud WC-d, laagriplats telkimiseks ja ka mingi söögikoht. Kohe, kui paadist maha tuleme, pakutakse meile koopa juurde matkamise teejuhiks kohalikku umbes 5-6 aastast poissi. Selline olukord tekitab üsna ambivalentseid tundeid – ühest küljest on siin Tais täiesti tavaline, et lapsed töötavad pere heaks – nt igal pool pererestoranides on pere väikesed lapsed abis, kes koristavad kas laualt nõusid või toovad jooke lauda. Lääne vaatevinklist on see aga lapstööjõu kasutamine, mis on laste õiguste rikkumine ning see tundub lubamatu. Ma loobun hinnangu andmisest, sest me ei saa vaadata teise maa kommetele, traditsioonidele ja oludele enda vaatevinklist. Meie küll last endale teejuhiks ei võta, aga rajal kohtame päris mitmeid ja mulle tundus (ehk ainult tundus, ma pole kindel), et laps on nõus (või sunnitud) selle ülirakse raja läbi tegema ühe krõpsupaki eest, mida ta raja algul kohe nosima asus (ilmselt küll pere saab selle pealt korraliku raha, lihtsalt laps on nõus vähesega).
Teejuhiks pakutakse kohalikke väikeseid poisse

Vaade matkarajalt merele

Teerada koopani kulgeb mööda järsku kivitreppi, mis tundub suures osas olevat looduse töö, aga mõnes kohas on inimesed toestanud seda tsemendiga. Rada on raske ja ilm on palav. Teel tulevad vastu inimesed täiesti higist tilkuvate riietega. Pidevalt on vaja puhkepause ja lonksu vett. Veevarud tasub kaasa võtta, kuna rajal mõistetavalt kohvikuid pole.
Järsk mäkketõus. Vahepeal tuleb puhata.

Meie matkalised

Hugo on meie teejuht

Väsinud matkaja ja südamega kivi

Kui pärast umbes pooletunnist mäkketõusu laskuma hakkame, hakkab mõne aja pärast paistma ka koobas. Laest ripuvad stalaktiidid ja koopas kasvavad mõned puud. Ainult seal, kus peaks paviljon olema, on vaid kivihunnik, mis tundub olevat sisse kukkunud koopa laeosast. Aga ka ilma paviljonita on koobas võimas.


Phraya Nakhon'i koobas

Pärast mõnda aega imetlemist ja pildistamist avastan, et koopa ühest osast viib veel kitsas laudtee kusagile edasi. Nüüd vaimustun veel enam – see esimene oli alles väike koobas, aga see "õige", mida me otsima läksime, on veel kordades suurem ja selle keskel on paviljon ikka alles. Õues on ka päikesepaiste, kuid kell on saanud just 12 ja me oleme pisut hiljaks jäänud – päiksekiired ei ulatu enam paviljonile, kuid nad on ikka koopas ja see koobas on uskumatult võimas. Piltide järgi kujutasin ma seda ette umbes neli korda väiksemana.



Phraya Nakhon'i koobas koos kuningliku paviljoniga

Koopas on väga inimsõbralik temperatuur, ilmselt umbes 22-24 kraadi. Siin on mõnus puhata ja jahtuda enne sama teed tagasi astuma hakkamist.
Stalaktiidid Phraya Nakhon'i koopas

Hugo oli meil ülesmäge matkates teejuht, kes kihutas meist kõigist eespool ja tegi tempot. Naersime, et meil on ka üks väike poiss meie oma teejuht ja Hugo võttis oma ametit väga tõsiselt. Tagasi minnes kukkus ta aga juba koopas põlved kergelt marraskile ja kuigi valu ta isegi eriti ei saanud, tuli kõva nutt pettumusest, sest see kukkumine polnud kohane teejuhile. Nii pettus ta endas ja hakkas hoopis õrnukeseks, kes tahtis tagasi minna minult käest kinni hoides. Olime talle enne maininud, et me teeme täna teejuhile üllatuse ja ju ta siis tundis, et pole üllatuse vääriline. Me ikka kiitsime teda, et ta oli meile väga hea teejuht ja lõpuks läks ka paha tuju üle.

Valge liivaga inimtühi rand, kus vesi soe nagu vannis
Meie matk kestab koos koopas puhkamisega ca 1,5 h ja selle pikkus on umbes 2 km (tundub lühike, aga kõrgused olid suured). Alla saab veidi kiiremini kui üles. Matk lõpeb valge liivaga praktiliselt inimtühjas rannas, kus läheme kohe ujuma. Sel hetkel oli väga vaja jahutust, aga selles rannas olid lained vanniveesoojad. Ma polnud varem sellist tunnet kogenud, et merre ujuma minnes võivad lained olla täiesti soojad (nüüd paar päeva tagasi Hua Hinis ujudes oli vesi sama soe, aga varem polnud mitte kusagil seda kohanud). See, mis meil Eestis ja isegi Vahemere ääres või isegi Kariibi mere ääres soojaks veeks peetakse, on midagi oluliselt teist. Teises lahes on aga rannas seisev madal vesi nii kuum nagu Jaapani vann, et sellest tuleb kiiresti välja joosta, kuna see sõna otseses mõttes kõrvetab.

Laem Sala rand

Randa kanduvad ka lained, mis pole väga suured, aga on üllatavalt suure jõuga, et kanda sind vägisi lahe teise otsa. Õnneks kannab vesi ainult maa suunas, et otsest ohtu kusagile kaugele triivida pole. Lainetes möllavatel lastel tuleb kogu aeg kannul püsida, eriti Hugol, kellest laine pidevalt üle käib (soolase vee vastu kaitseme end ujumisprillidega, siis pole probleemi, et silmad kipitaks).

Merevesi soe nagu vannis

Nüüd tuleb see hetk, mil meil on hea meel, et matkapäeva algul ostsime edasi-tagasi pileti paadisõiduks. Sest olles käinud ära kogu tee koopani ja tagasi ja teades, et see lõik, mis randa pääsemiseks ja sealt tagasi minekuks üle mäe tuli läbida, oli veel pikem koopamatkast, siis sellist pingutust küll enam teha ei jõuaks. Jalad on juba parajalt pehmed.
Tagasisõit paadiga

Maanteeäärne kaubandus
Joome tagasi jõudes rannabaaris külmad puuviljamahlad ja teeme kerge lõuna ning võtame järgmise sihtkoha samas Khao Sam Roi Yot rahvuspargis ette – Tai suurima soo. Sinna jõudmiseks tuleb umbes tunnike autoga sõita. Jõudes suure maantee äärde, mis kulgeb põhjast lõunasse, kohtab tee ääres aktiivset kaubandust. Selles piirkonnas, kus täna sõidame, müüakse tee ääres mangosid.

Mangod - ühed parimad viljad Tais

Kunagi oleme selle tee Bangkokist Phuketini ka autoga läbinud. Tai maanteeäärne kaubandus on omapärane, kuna piirkonniti müüakse enamasti vaid ühte produkti (oleme näinud müügil soola, teises kohas ploom-mangosid, kolmandas kohas mangosid ja natuke lõuna pool tulevad ka ananassi müügikohad) ning selle ühe kauba müümisega tegelevad kümned ja kümned letid, mis on püsti pandud iga paari kilomeetri tagant. Igas müügipunktis on omakorda kümneid lette, mis müüvad kõik täpselt sama kaupa. Ei kujuta ette, kas ja kuidas selline tihe konkurents neile kasuks tuleb ja mille järgi peaks klient valima, kust osta. Mina kõndisin ühes müügipunktis läbi umbes 100 meetrit mango müügilette. Kõik oli täpselt ühesugune! Hind sama, mis supermarketis (odavam kui ööturgudel) – mango kilohind meie rahas umbes 1 €.

Tai suurim soo
Nendele kolmesajale mäetipule, mille järgi rahvuspark on nime saanud, avaneb kõige paremini vaade just Thun Sam Roi Yot soo kõrvalt. Loomulikult pole silmaga võimalik neid kõiki kolmesadat mäetippu kokku lugeda, aga visuaalselt on mäeahelik küll sikk-sakiline nagu krokodilli selg.

300 mäetippu Khao Sam Roi Yot rahvuspargis

Thun Sam Roi Yot sohu on vaiadele ehitatud laudtee, mis on küll juba ajahamba poolt puretud. Kõrval silt, et käimine laudteel on omal vastutusel. Mõnes kohas on lautee piirded purunenud, mõnes kohas paar lauda jalge all täitsa katki läinud ning laudtee lõpp on üldse suletud. Raja kehvale seisukorrale vaatamata kutsub see väga, sest vaated on lummavad. Ühel pool võimsad kivikaljud, selle rahvuspargi sümbol, teisel pool soo kohal loojuv päike, mis pakub parimat värvigammat (eriti pildistamiseks). Mäletan, et lugesin ka, et siia tasub tulla just vahetult enne päikeseloojangut ja me ilma aega planeerimata, kusagil varem kiirustamata just õigeks ajaks (kella 5-ks) kohale jõudsimegi.

Thun Sam Roi Yot soo








Thun Sam Roi Yot soo. Päike kohe loojumas.

Soos elab palju lindusid, kellest näha saame väheseid, kuid taustahelina kuuleb igasuguseid hõikeid. Siinne soo pole selline nagu on sood Eestis, küll aga meenutab nii helide kui lõhnade poolest hoopis pillirooga kaetud rannikualasid. Noarootsis Saare järve ääres, kus me suviti sageli jalutamas käime, kostab väga sarnaseid linnuhääli ning pidevalt keegi lindudest stardib kusagilt veetaimede vahelt lendu. Vees õitsevad vesiroosid ning vesi on nii sügav, et selles elavad sees ka kalad.

Ööturg, kus pole ühtegi turisti
Teel koju (Hua Hini), jõudnuna sõita soost umbes kümmekond minutit ja saabudes esimesse asulasse, märkame ees postide ja puude otsas rohkelt vilkuvad valguselemente. Viskan lastele nalja, et jõudsime lõbustusparki. Ise küll arvan, et ees on lihtsalt üks ööturg. Sest olen sel korral aru saanud, et taid armastavad enda tänavaid ja ka ööturge kaunistada erinevate vilkuvate vidinatega. Kui üks ööturg meile sõna otseses mõttes tee peale jäi, siis loomulikult läheme uudistama.

Kohe algul saame aru, et see ööturg on midagi hoopis suuremat, kui me Hua Hinis oleme näinud ja ka oluliselt rohkem kohtab siin traditsioonilisi toiduvalmistamise viise ja vahendeid, mis näivad tänapäeval päris iidsetena. Näiteks küpsetatakse sütel õõnsa bambustüve sees riisi. Maitseme, millega tegu on – see on lihtsalt magus riis. Kuna müüja inglise keelt ei räägi, ei saa me ka teada, kas see suhkur on riisile lisatud või eraldab bambus seestpoolt looduslikku magusainet.
Ööturg, kus turiste ei kohta (peale meie)



Silma jääb mees, kes segab pidevalt sütel olevas suures anumas vedelat pruuni mulksuvat massi umbes harjavarre-mõõtu puuvaiaga. Jääme seisma ja uudistama ning märkame, et ta müüb mingit sööki, mis meenutab mulle kõige rohkem õunamahla tegemise lappe (õhuke pruun tugev marli). Aiman, et seda sama asja ta valmistab ning lõhna järgi tunnen ära, et tegu on ilmselt palmisuhkruga. Ostame ühe "lapi" proovimiseks, aga üllatun, et see on väga vähe magus. Arvasin, et tegu on puhtalt palmisuhkrust valmistatud õhukese maiustusega, aga selle sees on mingi jahutaoline mass, mis seda koos hoiab; võimalik, et see on riisijahu või ka mõni muu sarnane kuivaine. Eriti põnev on aga selle maiustuse tekstuur – tegelikult ongi tunne, nagu sööks marlit või riidekotti (mitte, et ma tegelikult teaks, mis tunne see on) – rebid sõrmedega väikeseid ribasid ja mälud kaua hamba all. Maitse poolest see küll midagi erilist pole (lihtsalt neutraalselt vähemagus), aga elamuse mõttes tasus proovimist.

Müüakse ka kookosevett, mis on värske kookospähkli keskosas leiduv vedelik, peaaegu läbipaistev nagu vesi ja maitselt veidi magus. Lastele maitses eriti hästi. Maitseme mitmes kohas grillitud kanavardaid ja ostame nosimiseks värskeid (ilma röstimata ja veel niiske koorega) maapähkleid. Maitse hoopis teistsugune kui kuivatatud pähklitel. Mina ei saa kuidagi mööda minna papaiasalati müügiletist, mis on (vähemalt sel korral) minu lemmiktoit Tai köögist. Seda valmistatakse toorest papaiast, mis meenutab nii värvilt kui ka tekstuurilt pigem peakapsast ja pole üldse võrreldav küpse papaiaga. Lisaks on salatis tomat, porgand, toored aedoad (koos kaunaga), kuivatatud krevetid, röstitud maapähklid ja peal hapukas-magus kaste väga rohke tšilliga. Juba mõtlesin välja, kuidas seda kodus järgi teha, kuigi meil toorest papaiat ei müüda.
Papaiasalati valmistamine


Kuivatatud puuviljade letis saab erinevaid vilju proovida. Viljad on suhkrustatud. Väga omapärased on suhkrustatud kirsstomatid, mida vist keegi ei tunneks ära, kui ei teaks, mis see on. See puuviljalett on sellel ööturul ainuke koht, kus üks inimene (klient, mitte müüja) üritab meiega inglise keeles rääkida ja lausa topib meile kõigile neid kuivatatud puuviljade maitsmiseks pandud tükke suhu ja seletab, kui tervislikud need on. Ma siiski julgen kahelda, sest tugevalt suhkrustatud kuivatatud puuviljadel tervislikkuse aspekt rohke suhkrusisalduse tõttu praktiliselt kaob.


Ükski teine müüja ei räägi sõnagi inglise keelt. Kui palju miski asi maksab, näidatakse meile kas rahatähega või kalkulaatoril numbrit näidates. Üsna pea saame aru, et sellel turul turiste ei käi, kuna praktiliselt kõik inimesed, kes meile vastu voorivad, tarretavad oma pilgu meie perel ja vaatavad veel järgi ka. Terve õhtu jooksul ei näinud me ühtegi valget (ega ka muu rassi esindajat), ainult kohalikud taid. Kusjuures tegu pole kusagil metsas elava hõimuga, kes pole enne valget inimest näinud – need inimesed kasutavad nutitelefone ja Facebooki (nagu ringi jalutades tähele panime), on osaliselt nagu samas maailmas, aga samas elavad nad oma mullis.


Kuigi turul nägime iidseid toiduvalmistamise viise, müüakse seal ka kõike tänapäevast. Meeletult on igasuguseid Aasias valmistatud odava nodi lette, sh odavaid riideid. Kuna sellel turul turiste ei käi, siis ilmselt on see mõeldud kohalikule rahvale.

Aga need vilkuvad tuled, mis meile esmalt silma jäid ja meid siia meelitasid, ongi lõbustuspari tuled. Risti-rästi asetsevate turutänavate keskele jääb suur plats, kuhu on püsti pandud ilmatusuured täispuhutavad batuudid, toodud kohale erinevad karussellid ja muud rändlõbustuspargi atraktsioonid. Lapsed tahavad minna batuutidele hüppama ja see maksab meie rahas vaid 50 eurosenti. Kui lapsed on juba kümmekond minutit hüpanud, hakkan mõtlema, et kaua see pilet kehtib, kuna keegi lapsi batuudilt minema ei aja (enne batuudile minnes pandi mõlemale käevõruks riidest lai patsikumm – ma ei tea, mida see märgina tähendas). Üks võimalus on see, et selle 50 sendi eest saigi lõputult hüpata, aga tõenäolisem variant on, et keegi ei oska meile inglise keeles öelda, et lapsed peaks nüüd ära tulema. Lõpuks kutsun nad ise batuudilt ära, kuna juba imelik hakkab, palju selle vähese raha eest hüpata lastakse.


Tänane päev pakkus rohkelt uusi kogemusi ja emotsioone nii Tai loodusest kui ka ööturult, kuhu me juhuslikult saatusime. Kui pärast hakkame kaardilt näpuga järge ajama, kus asulas see turg toimus, ei suudagi ma asula nime tuvastada, küll aga seda, et see toimus pühamu Wat Tri Sattakut ja Sam Roi Yot kooli vahel. Asukohta ajan nii täpselt taga, sest äkki on sinna plaan veelkord minna. Meid pani ka imestama, kuidas ühel kolmapäeva õhtul on püsti pandud ilmatusuur ööturg koos lõbustuspariga. Taid küll võivad ööturge pidada iga õhtu, kuid selle mastaap ületas kahtlemata tavapärase ööturu mõõtmed (võrreldav nii müügilettide kui ka rahvamassi poolest suurte ja laialt reklaamitud vabaõhulaatadega Eestis). Uurisin ka meie Airbnb võõrustaja käest, kas võis olla mõni püha või on kolmapäev kuidagi eriline või millest selline suur turg, aga tema küll midagi erilist tuvastada ei suutnud. Võimalik, et lihtsalt ühel kogukonnal oligi väga suur laat.