esmaspäev, 22. jaanuar 2018

Kolm päeva lastega Bangkokis (05.-08.12.17)

Ühel detsembrikuu alguse õhtupoolikul astume Bangkoki südalinnas välja väikebussist, mis on meie reisiseltskonna toonud Hua Hinist otse meie Bangkoki hotelli ukse ette. Esmane emotsioon kärarikkale rahvast täis tänavale astudes on küsimus enda peas: “miks me seda teeme???”; näen, et see peegeldub ka teiste silmis. Tänaval tungib ninna ebameeldiv hais, mis ilmselt võimendab negatiivseid emotsioone.

Tegelikult teadsin ma juba reisi planeerides seda, et reisi puhkusega alustades ja suurlinnas lõpetades on riskantne valik tegevuste järjekorraks. Ükskõik, kui väsinud olla igapäevategevustest, on reisi alguses alati oluliselt tugevam motivatsioon keerukate ja väsitavate olukordadega hakkama saamiseks ning väiksem tundlikkus olmeliste iseärasustega leppimiseks. Vähemalt meie puhul on see loogika alati paika pidanud.

Seda reisi kokku pannes oli aga ainuke võimalus jätta Bangkoki külastamine reisi lõppu. Olles kunagi ühe lapsega Bangkokis käinud, teadsin ma ette, et see mugav ei saa olema, aga eks ajaga negatiivsed emotsioonid haihtuvad ja uut reisi planeerides on mõtted taas uljad. Meile tundus, et paar-kolm päeva Bangkokis lihtsalt kuulub ühe Tai reisi juurde.
Hilisõhtused Bangkoki tänavad


Harv vaatepilt, kui tänaval näeb käsitöölist, kes valmistab kohapeal esemeid. Reeglina müüakse tänavatel vaid masstoodangut. 
Lapsed vanemaga tööl kaasas on Tais sage nähtus. Tihti istuvad nad tänapäeval juba nutiseadmetes, kuid see väike poiss huvitus nahkkottide valmistamisest.

Ehmatavad kontrastid
Igal juhul olid tajutavad kontrastid elutingimustes suured. Olime tulnud 10-päevaselt mõnusalt puhkuselt Hua Hinist, kus meie peamine trajektoor kulges ranna ja basseini vahet. Me olime harjunud hea voodi, lastest eraldi tubade, suure basseini ja vähese rahvaga enda ümber. Me küll käisime sellest mullist iga päev väljas, kuid õhtuks oli alati hea turvalisse keskkonda tagasi jõuda. Turvalisuse all pean silmas eelkõige suurt privaatruumi, mida meie condo territoorium meile pakkus.

Bangkokis oli kõik teisiti. Suurlinnas ei saa endale selliseid elutingimusi lubada ja nii me kolisime neljakesi, st koos lastega samasse hotellituppa sisse. Alati uude hotelli minnes on kõik võõras ja tundub hullem kui juba mõni päeva seal viibides, aga selle korra olmelised kontrastid olid ikka ebameeldivad. Ma tõesti kahetsesin sel hetkel, et me üldse Bangkoki otsustasime tulla, kõik oli nii vana ja kulunud. Meil küll oli hotelli katusekorrusel bassein ja hotellil ka eraldi sisehoov, kuid Hua Hinis oli kõik kordades parem.

Aga ega vingumisest ei ole mingit kasu ja eks need mõtted olid ka pigem minu sisemine heitlus (kuigi eks ka teised mõtlesid samamoodi), aga kolm päeva Bangkoki ootas ees ja see tuli kuidagi ära sisustada.

Alustasime õhtusöögi otsinguga ja lähiümbruse avastamisega. Jalutasime mööda rahvatihedat Rambuttri tänavat, kus liikudes on pidevalt küünarnukitunne. Peab kogu aeg jälgima, et lapsi silmist ei lase, muidu kaovad rahvahulka ära. Rahvamassi moodustavad enamuses turistid ning ilmselt just seetõttu on kohalikud kauplejad tänava ääres ka agressiivsemad. Päris Araabiamaadega võrreldavat pealesurumist Tais siiski ei kohta. Müüakse valmislõigatud puuvilju, lihavardaid, igasuguseid söödavaid putukaid (mille pildistamine on tasuline), väga palju on tänava ääres ka alkoholi müügilette. Täna tänava peal süüa ei taha, kuna nii suures trügimises on see võimatu ja suhteliselt palav on ka. Kuna toidusoovid on kümnel inimesel väga erinevad, istume kohta, kus saab kõike. Tai toidust tüdinenud saavad kätte oma pitsad ja ihaldatud koogid, ülejäänud jätkavad Tai köögiga.

Pärast õhtusööki ostame lastele kohustuslikud jäätised ja viime nad kära ja rahvamassi käest tuppa youtube seltsi. Ise teeme veel ühe tiiru hotelli ümbruse tänavatel. “Meie” tänaval kaubeldakse põhiliselt riietega, mis on kõik äravahetamiseni sarnane odav ja ebakvaliteetne Hiina toodang. Kas tõesti sellele kõigele on siin turgu? Lisaks on meie tänaval kümneid massaažisalonge (välimuse järgi võib hinnata, et need ikka on ka massaažisalongid, mitte intiimteenuste pakkumisega seotud kohad). Kes sisse ei taha minna, saab ka mugaval lamamistoolil istudes seal samas tänava ääres jalamassaaži võtta. Ühte sellisesse kohta istume pooleks tunniks maha ja laseme endale jalamassaaži teha. Ja mida teevad tänapäeval inimesed, kes on jalamassaažis – loomulikult surfavad internetis :).

Bangkoki kuulsates templites
Järgmisel hommikul kohtume kõik hommikusöögil ja arutame, mis meile selles suurlinnas koos lastega jõukohane oleks. Võtame veel veidi hoogu enne linnakärasse minekut ja sulpsame hotelli katusekorruse basseini. See pole ei suuruse ega ka puhtuse poolest võrreldav meie Hua Hini condo basseiniga ja pead eriti vee alla ei julge panna, aga väheke jahutust pakub vesi kuumas ilmas siiski.

Otsustame kõndida võimalikult vähe – seda eelkõige palavuse tõttu ja esimeseks sihtkohaks seame Wat Pho templi, kus pikutab maailma suurim lamav Buddha. Algul proovime taksoga minna, kuid kui me hinnaga rahul pole, küsib keegi taksojuhtide kambast, miks me mööda jõge templisse ei lähe. Muidugi! Me oleme ju jõele nii lähedal ning paadisõit on Bangkokis samuti arvestatav transpordiliik.
Jõepraamile minek


Chao Phraya jõe mõlema kalda ääres on hulgaliselt peatuseid, milleni viivad sageli kitsukesed tänavad, ääristatuna suveniirimüüjatest. Meile üritatakse müüa ka mingeid laevapileteid. Mäletasin eelmisest korrast, et jõetransporti on erinevat liiki – on hästi odavad pargased, kus inimesed seisavad püsti, on istumiskohtadega jõepraame ja saab muidugi ka privaatsõite tellida. Ostame pileti istumiskohaga praamile, kuid peagi saan aru, et see ei peatugi meie soovitud templi juures. Tekib mõte minna maha hoopis jõe läänekaldal Wat Aruni templi juures.
Chao Phraya jõgi Bangkokis

Wat Aruni koonusekujuline torn, prang, on kindlasti üks ikooniline Bangkoki maatähis. Wat Aruni prangi treppidel käisime me ronimas ka siis, kui Anee oli väike ja Renee mäletab seda õudset allatulekut sealt tornist, sest trepid on pea püstloodis ja trepiastmed nii kitsad, et tema jalad ulatuvad iga astme äärest üle. Väga kerge oli jalal vääratada ja eriti ohtlik oli sealt lapsega alla tulla. Renee kohe ütles, et tema sinna üles seekord enam ei tule. Seevastu osa inimesi seltskonnast tahtis minna ja ka Hugo oli sellest huvitatud, kuuldes, et Anee kunagi käis. Kuid selgus, et torni tippu keset päeva inimesi ei lastud, vaid sinna sai alates kella neljast. Wat Aruni ehk päikeseloojangutempli otsas käiaksegi just päikeseloojangut imetlemas.
Wat Arun

Wat Arun'i templi prang Bangkokis

Peale Wat Aruni jõe läänekaldal eriti vaatamisväärsusi pole, praktiliselt kogu elu käib idakaldal. Chao Phraya jõgi Bangkokis pole väga lai, aga sildu on väga vähe. Üle jõe saab praamidega, millest osad sõidavadki vaid kahe kalda vahet, igas sõit kestab vaid mõni minut.
Ananassimüüja tänaval


Ilma jäätiseta ei möödu reisil ükski päev

Liigume palavuse tõttu siiski suhteliselt aeglaselt, teeme vahepeal joogi-, jäätise- ja puuviljapause. Wat Aruni templist üle jõe, kohe sadama lähedal asubki Wat Pho tempel, kus sees maailma suurim lamav Buddha, kellel pikkust 46 meetrit. Buddha kuju on loomulikult kullatud.

Hiiglaslik lamav Buddha Wat Pho templis

Templisse minnes tuleb jalanõud jalast võtta. Hiiglaslikus hoones saab teha ringi ümber lamava Buddha ja kui kuidagi õnnestub, siis ka teda pildile püüda. Rahvast on meeletult palju. Saab osta topsi koos müntidega, millest iga münt tuleb annetada eraldi anumasse. Lastele muidugi tundub selline tegevus põnev.

Wat Pho templis

Puhkame veel templi aias veidi jalga ning otsustame, et vaatamisväärsustest sel korral aitab ja liigume kaubandusse. Meestel oli välja vaadatud tehnikalinnaosa, millest muidugi naised ega lapsed grammigi huvitatud polnud. Aga Renee vaatas meile seal tehnikalinnaosa läheduses ühe suure kaubanduskeskuse, mis tundus reitingute järgi ok olevat. Sõitmiseks kasutame Uberit, mis on odavam kui taksod ja tuk-tukid.
Mungad tänavapildis

Kaltsukaubandus
Kohale jõudes saan kohe aru, et ma olen siin juba olnud. See oli kuus ja pool aastat tagasi. Naljakas, et täpselt sama orgi otsa lendasime ka eelmisel korral Bangkokis käies, mil me ka uskusime mingeid reitinguid, mis ei lähe üldse meie maitsega kokku.

Ja see “kaubamaja” on samasugune mõttetu odav kaltsude müügikoht, nagu on letid ka tänaval. See ei ole kaubanduskeskus, kus igal brändil on oma pood, vaid kogu see viiekordne hiiglaslik labürint koosneb umbes 4-6 ruutmeetri suurustest väikestest boksidest, mis on puupüsti riideid täis topitud. Otsustame siiski veidi ringi vaadata ja kasvõi üleval korrusel söömas käia, kui muu ei peaks sobima.

Hargneme laiali ja peagi helistab Renee, et kõrval majas on veel mingi outlet. Kobin lastega kohe sinna. Outlet osutub meile tuttavate brändidega poeks, kus on juba huvitav ringi vaadata. Anee suudab leida endale ühed Crocsi baleriinad, millised tal praegu ka on, aga on väikseks jäämas ja mida loomulikult enam ei toodeta. Aga just ühes Bangkoki outletis on neid järgi järgmine number ja veel lillasid, mis on ka tema lemmikvärv. Vähemalt laps on õnnelik. Aeg möödub šopates kiiresti ja peagi on aeg teistega taas kokku saada.
Usurituaalid Bangkoki tänaval

Kuna kõigil on kõhud juba päris tühjad, otsustame ümbruskonnast mõne söögikoha leida. Ümbruskond on aga kraadi võrra vängem Bangkok kui me seni näinud olime. Meie hotelli ümbrus on selle kõrval päris korralik. Tänavad on kohati ligased ja haisvad ning väga rahvarohked, ringi jooksevad hiidsuured prussakad. Läbisegi inimestega sõidavad rollerid ja kogu see melu on täielik kaos. Lastele on see kõik paljuvõitu. Anee teatab, et talle aitab nendest urgastest ja ta tahaks süüa kusagil, kus restoranis on valged linad ja kus on nõudepesumasin. See viimane nõue tuleb sellest, et ta näeb pidevalt, kuidas nõusid pestakse otse tänaval kaussides. Otsime, et leida mingit söögikohta, kuhu saab sisse minna istuma. Astume sisse esimesse ettejuhtuvasse hiinakasse, mis võimaldab viibida vähegi tänavalt eemal ja sööme hiliseks lõunaks või varaseks õhtusöögiks Hiina toitu. Menüü on selline, kust leiab ka konservatiivse maitsega vanema generatsiooni inimestele midagi süüa; tänapäeva lastel ilmselt on Hiina köögiga juba mingi suhe tekkinud, seega probleeme ei teki.

Võidusõit tuk-tukiga
Tagasi hotelli otsustame minna mingil põhjusel esimese ettejuhtuva tuk-tukiga. Ilmselt seepärast, et ei viitsi suuremale tänavale taksot otsima minna. Kolmekesi mahub tuk-tukki ilusti sisse ning Hugo tuleb meie vahele ja Anee läheb koos vanaema ja vanaisaga. Hakkab “võidusõit” hotelli suunas. Mulle tundub, et meie seltskonna vahel jagatud tuk-tukid hakkavad omavahel võistlema – kord on üks ees, siis jälle teine. Kuigi toimub paras (üksteise võidu) kihutamine keset liiklust, kus omavahel rabelevad koha eest nii bussid, autod, tuk-tukid kui ka rollerid, ei pea ma seda sõitu üleliia eluohtlikuks, küll aga teeb muret kogu see sissehingatav heitgaaside hulk, mida on võimatu vältida. Sel hetkel mõtlen, et söö sa palju ökotoitu tahes, siis kogu see hea, mis sa oled oma kehale teinud, saab hetkega nullitud, kui sellist kogust heitgaase sisse hingata.
Tuk-tuk

Bangkoki liiklus õhtutunnil

Enda hotelli juurde tagasi jõudes tundub kõik juba õdus ja talutava puhtusega. Vähemalt ei jookse tänaval prussakad. Aga kui me õhtul Reneega kahekesi jalutades ühte kitsasse hämarasse kõrvaltänavasse satume, jookseb äkitselt jalge eest läbi suur täissöönud rott. Siin lõpeb ka minu taluvuse piir – torman tagasi valgustatud tänavale.

Kiikame samal õhtul veel meie hotelli läheduses asuvale Khao San Roadile, mis on paljudest reisjuhtidest tuntud ööelu tänav Bangkokis. Talumatult vali muusika, mis muudab omavahel rääkimise karjumiseks, meeletu kogus voolavat alkoholi, mida siin tänava ääres ja baarides müüakse - see pole kindlasti midagi meie maitsele.

See oli kõigest üks päev Bangkokis ja meil on kaks päeva veel ees! Peame plaani, kuidas see üle elada. Me oleme küll Aasia suurlinnades käinud ja ise tuleks kõige sellega toime, aga lastest on kahju. On üsna selge, et lapsed selle palavaga teist päeva mööda templeid käia ei taha.

Üks võimalus suurlinnamelust ja palavusest välja lülitada on minna konditsioneeritud kaubanduskeskusesse, kus erinevalt tänavatest on jahe, puhas ja liigub ka vähem rahvast. Lisaks on paljude kaubanduskeskuste ülemine korrus laste mängumaa. Kaalusin küll seda võimalust, kuid mulle endale ei pakuks selline tegevus mitte midagi. Teine mõte tekkis täna hiinakas lõunal käies, mille seinal jäi silma Siam Park veepargi reklaam. Lugesin veidi Tripadvisorist arvustusi ning see veepark tundus täiesti arvestatav variant pääsemaks kärarikkast suurlinnast. Lastele igaks juhuks kohe ei öelnud, et äkki läheme homme veeparki, sest kui plaanid peaks muutuma, oleks pettumus suur.

Järgmisel hommikul sai teise perega salaja infot vahetatud ning veepark tundus eelkõige lapsi silmas pidades kõigile hea variant. Reisid üldse, aga eriti veel sellised lastekesksed tegevused on ju puhas kvaliteetaeg laste ja vanemate vahel. Nalja pärast küsisime lastelt, kas nad soovivad minna sinna prussakate juurde tänavatele jalutama või veeparki :). Veepargi valik oli loomulikult kindel.

Siam Park Bangkoki äärelinnas
Siam Park veepark asub Bangkoki äärelinnas. Olenevalt stardipunktist võtab sinna jõudmine taksoga aega 1-1,5 tundi. Sõitmiseks kasutasime taas Uberit, mis on taksodest odavam. Bangokis saab küll kasutada Uberit, aga teenusepakkujaid on suhteliselt vähe.

Siam Park on tegelikult kooslus lõbustuspargist ja veepargist, millesse pääseb ühise piletiga. Esmamulje pargist on veidi vanamoodne, kõike siin olevat on ajahammas nähtavalt purenud. Ei ole selline puhas, korras ja värske nagu Hua Hini Vana Nava veepark. Pargi territoorium on hoomamatult suur ning ühe päevaga ei jõuaks seal kindlasti kõiki atraktsioone läbi käia. Rahvast on pargis vähe – enamikel atraktsioonidel saaks soovi korral privaatsõitu teha.
Lõbustuspargis

Panustame eelkõige veepargile ja seame sammud kirjade järgi maailma suurimasse tehislainega basseini. Üllataval kombel oli Hua Hini mitu korda väiksem tehislainega bassein kuidagi mõnusama lainetusega.

Esimesed liumäed, mida proovisin, olid kohe nii hirmsad ja valusad, et isu läks ära. Valu saamine sõltus kehakaalust ehk mida raskem oled, seda suurema hoo said ja seda valusama plärtsakaga vette jõudsid. Neid liumägesid vaadates sain aru, et siit veepargist on puudu kummirõngad, mis pehmendavad sõitu ja ei lase valu saada. Sai küll lisaraha eest laenutada laste ujumisrõngaid, kuid nendega ei saanud ühegi liuraja peale minna, vaid lihtsalt basseinis hulpida. Hua Hini veepargis toimusid praktiliselt kõik sõidud just kummirõngaste peal ja seepärast see park nii mõnus ja ohutu tunduski. Edaspidi meelespidamiseks, et kummirõngaste olemasolu on kindlasti üks aspekt, mida tuleks veeparki valides silmas pidada.
Siam Park Bangkokis


Pärast päeva veetmist veepargis tegime laste rõõmuks veel mõned sõidud lõbustuspargis ka. Üks närvekõditav järskude laskumistega, rohkelt vett pritsiv ja lõvi suust läbi minev rongisõit jäi Hugole nii eredalt meelde, et sellest oli veel tagantjärgi kodus juttu palju. Olime ilmselt taas lõbustuspargi viimased külastajad, kuid sõna otseses mõttes viimastel minutitel väravate juurde tagasi jõudsime.
Sõit, mis Hugole pikalt meelde jäi.

Õhtusöögile plaanisime minna linnas oma hotelli lähedal, kui olime kotid tuppa visanud. Olin veepargist tulles pikal autosõidul tegelenud guugeldamisega ning leidsin meie hotelli juurest jalutuskäigu kaugusel reitingute järgi hea Jaapani restorani. Kui hotellis teise pere uksele koputasime, selgus, et üks neist oli saanud ilmselt mingi kõhutõve ja tundis ennast kehvasti. Läksime küll algul kõik koos sööma, kuid haigus aina süvenes ning ei võimaldanud enam seltskonnas viibida.
Õhtusöök - krevetid

Banaanipannkooke müüakse kõikjal tänaval

Jaapani restorani asemel, mis osutus inimtühjaks ja kuidagi kõledaks kohaks, jäime sööma ühe kitsa tänava äärde paigutatud laudade taha. Menüüs ikka kõik kohalik. Söök maitses hästi, kuid teadmine, et kellelgi seltskonnast on mingi kõhutõbi kallal, ajab tegelikult endal veidi hirmu nahka. Oleme reisidel ikka päris mitmel korral mingid kõhutõved külge saanud ning kogemus näitab, et kui üks saab, on see pigem tundide mitte päevade küsimus, et see ülinakkav haigus ka teised kõik murrab. Pikantseks tegi loo asjaolu, et homme on kojulend ja nii pikka lennusõitu oksendades üle ei elaks.

Pärast õhtusööki tundsin end kuidagi väsinult ja nahk nagu oleks valus olnud (kindlasti mitte päikesest, see tunne on teistsugune), ma ei saanud aru, kas psühholoogia tõesti mõjub nii tugevalt või olin ma ka juba nakatunud. Oli selgusetu, kas seda teeb palavus ja ehk liiga täis saanud kõht või on see ebamugavustunne tingitud algavast oksehaigusest. Hotelli tagasi minnes võtsin sisse oma tavapärase piimhappebakteri kapsli, mida ma enne reise ja reiside ajal suhteliselt kohusetundlikult võtan, lootes, et see tõesti aitab sisikonnal toime tulla meie jaoks võõraste bakteritega. Tuhnisin reisapteegis ja vaatasin, kas midagi saaks veel päästa. Neelasin kaks Enteroli kapslit, mille näidustus on soole mikrofloora muutustest põhjustatud sooletalitushäired. Andsin teistelegi; lastel on mingi nõrgem ja virsikumaitseline variant. Tundsin nii toimides ära episoodi ühest laste lemmikraamatust “Koer taskus”, kus kujuteldav koer Nässu andis Taavile tuulerõugete haiguse kartuses profülaktika mõttes arstikapist igasuguseid erinevaid rohtusid, et mitte mingil juhuks haigeks jääda. Asi lõppes haiglas, aga seda mitte tuulerõugete, vaid ikka rohtude pärast.

Olemine oli päris kõhe, aga otsustasime ikka oma igaõhtusele jalutusringile minna. Lapsed jäid tuppa youtube’i tarbima. Viimase õhtu lõpetuseks võtsime taas tänava ääres ühe jalamassaaži. Lihtsalt istudes ja jalamassaažis olles oli olemine täiesti ok, aga kui jalamassaaži lõpetuseks massöör veel mu kaela ja õlad ka läbi mudis, siis oigasin ja tõmbasin end mitmel korral krampi, sest kuidagi jube valus oli.
Massaažitoolid tänaval

Massaaži viimastel minutitel kõndisid Renee vanemad juhuslikult just mööda ja märkasid meid tänava ääres istumas. Ütlesime, et nad meid ootaks ja jalutaks veel veidi koos. Lubasime neile täissöönud rotte näidata siin lähedal :). Nagu õigesse tänavasse jõudsime, sööstis üks rott kohe jalge eest läbi. Taamal oli neid veel. Ega edasi ei tahtnudki minna, piisas korraks nende nägemisest.

Seletamatu minestamine tänaval
Tagasi hotelli poole kõndides võttis Renee koos oma isaga tänava äärest baarist ühed joogid. Seal baarileti kõrval seistes tuli mul põhimõtteliselt sekundiga peale tunne, et ma kukun kohe kokku ja jõudsin seda ka Reneele öelda. Baaripukile istumine poleks aidanud, seega heitsin ettenägelikult lihtsalt kõhuli pukile lösakile. Järgmine tunne oli, et ma kohe oksendan ja küsisin ruttu kilekotti. See kõik juhtus umbes minuti jooksul. Edasi järgneb päris pikk mälulünk, millest toimunust räägin kõrvaltvaatajate nähtu toel.

Oksendama ma õnneks tänaval siiski ei hakanud, küll aga olin minestanud kaks korda. Vahepealset ärkvelolekuaega ei mäleta. Teadvusele hakkasin tasapisi tulema siis, kui kolm inimest üritasid mu lõtvunud keha kuidagi tuk-tuki sisse ajada; ma ise vist sel ajal veel ühegi liigutusega kaasa aidata ei suutnud. Kõrvaltvaatajatele võis tunduda see vaatepilt kas tülgastav või naljakas või mida iganes veel, aga ilmselt jäi must mulje kui maani täis inimesest, keda teised peavad kuidagi koju talutama. Mind tundvad inimesed ilmselt muigavad, kuna teavad, et alkoholi ma ei tarbi.

Udusest teispoolsusest tagasitulekut kiirendas tuuleiil, mis tuk-tuki sõidust näkku puhkus. Kui mõistus ka hakkas aru saama, mis juhtunud oli, tekkisid esmased mõtted, et kuidas edasi. Tundsin jätkuvalt väga tugevat oksetunnet, aga midagi välja ei tulnud. Sõit tundus jube pikk. Me olime hotellile tegelikult väga lähedal, aga ühesuunaliste tänavate tõttu sai sõita vaid suure ringiga ja juht keeldus mööda otseteed vastassuunast minemast, sest trahvid on suured.

Tuk-tukiga hotelli ette jõudes olid Renee vanemad igal juhul jalgsi kiiremini kohal ja tulid mind appi talutama, aga selleks ajaks olin ma juba nii teadvusele tulnud, et suutsin Renee vastu toetades hotellituppa kõndida. Näha oli, et tõbi liigub inimesel inimesele väga kiiresti ja keegi ei tea, kes ja kui kiiresti on järgmine. Renee juba koostas plaani B-d ehk võimalust, et me ei lendagi homme tagasi, küll aga peavad seda tegema tema vanemad, kui nemad täie tervise juures on. Nendele oleks see muidugi ülisuureks katsumuseks, sest Taisse olidki nad nõus tulema vaid seetõttu, et meie nende reisjuhid olime ja kõik lennujaamad aitasime õigesti läbida.

Sõbrad kõrval toast olid otsustanud hargneda – haige jäeti ühte tuppa, kolm tervet võtsid uue toa – selliste puhkudel on eraldi toad ja eriti eraldi WC ainuõige valik. Meie olime oma perega veel hetkel ühes toas ja vaatasime, mis juhtuma hakkab. Mu iiveldustunne kestis jätkuvalt, passisin mõnda aega WCs ja ootasin puänti, kuid oksendama ei hakanudki. Lõpuks kobisin eraldi voodisse ja jäin, kilekott igaks juhuks käeulatuses, magama. Öösel magasin suhteliselt kehvasti, mu keha oli justkui palavikuseisundis, kondid kõik valutasid, aga iiveldustunne oli kadunud. Ärkasin veel mitu korda ja millalgi vastu hommikut ka kraadisin ennast ja avastasingi väikese palaviku.

Hommikul on teistel veel kõik korras, ka küla peal ei olnud uusi haigusjuhte täheldatud. Kes terved, lähevad hommikusöögile, mind aga ei isuta midagi. Tunnen end veel suhteliselt nõrgana ja otsustame võtta hotellist väljaregistreerimise pikenduse, sest tagasilend on alles õhtul ja kusagil ringi käia väga ei jaksa.

Pärast duši all käimist läheb aga olemine päris selgeks. Lasen endale juba tänavalt ananassi söögiks tuua ja pärast seda tunnen, et olen taas elus. Kui teistel tekib toidupoodi minemise plaan, liitun nendega, sest tahtsin viimasel päeval mangosid ja mõnda muud kohalikku kraami veel kaasa osta.

Kaubanduskeskuses on erinevaid väikeseid gurmeepoekesi ning ühe pagariäri letil nähtavad suhkrustatud nisujahust kuivikud tunduvad olevat just need, mida ma vajasin. Sisuliselt terve reisi olin elanud täiesti vabatahtlikult ja ilma pingutamata nisujahuta, aga pärast seda kummalist haigushoogu on just nisujahust suhkrusai see, mis isutas. Nende oksehaigustega on paraku selline loogika, et toidud, mida enne oksendamist sai söödud, muutuvad väga pikaks ajaks jälgiks ja ainuüksi mõte neist ajaks südame pahaks. Eile olin söönud krevette ja papaiasalatit, mis on mul kindlasti ühed lemmikud ja mul oleks ülimalt kahju need toidud musta nimekirja saata. Aga kuna ma siiski päriselt ei oksendanud, vaid mul lihtsalt oli süda nii paha, et ma tundsin end iga hetk oksendavat, siis õnneks pelgalt see tunne minus toitude isusid ei rikkunud. Tegime veel Tai reisi lõpetuseks ühed papaiasalatid ja ma tundsin õnneks jätkuvat vaimustust sellest salatist.

Tagantjärgi olen ikka sellele kummalisele haigusevormile mõelnud ja püüdnud aru saada, mis minuga juhtus sel õhtul. Kas oli see mingi kummaline vorm oksehaigusest, mis päädis vaid iivelduse ja mingil põhjusel ka minestamisega või äkki tekitasid selle kummalise reaktsiooni minu kehas hoopis need kaks sisse söödud Enteroli kapslit, mida ma haiguse ennetamiseks alla neelasin, aga milles sisalduv pärmi kogus mõjus just nii, nagu eelpool mainitud raamatuski – tegi asja hullemaks. Üks variant on ka see, et massaažiga muditi mu kehas mingid punktid lahti, mille tagajärjel midagi hakkas liikuma ja mis omakorda tekitas minestamise. Samas oli mu olemine juba enne kahtlane ja nahk valus, seega see viimane versioon on kõige ebausutavam. Samas räägib selle versiooni kasuks asjaolu, et keegi rohkem meie perest oksehaigusesse ei nakatunud.

Igal juhul lendasime me samal õhtul kõik kümnekesi koju ja tagasilendu taluda polnud mul mingi probleem, sest olemine läks üha paremaks.


pühapäev, 31. detsember 2017

Aeglase reisimise võlud. Elu Hua Hinis (märts 2017 ja november 2017)


Mulle tundub, et see on juba pigem reegel kui erand, et me läheme samasse kohta tagasi, kus juba käinud oleme. Võiks ju mõelda, et maailmas on nii palju kohti, mis veel avastamata ja milleks raisata aega käimaks samu radu, teeme me seda ometi. Minu puhul pole kindlasti põhjuseks laiskus või mugavus, sest reisile eelnev info otsing ja kogu reisiplaani koostamine on minu jaoks omaette nauditav tegevus ja üks lemmik-ajaviiteid.

Niisiis, aastal 2017 sai kaks korda Tais käidud. Lugu algas sellest, et me ostsime jaanuaris Qatari sooduskampaania ajal märtsikuiseks vaheajaks piletid Bangkoki ja viskasime mõtte õhku ka mitmetele tuttavatele, kuid kellelegi see reis ajaliselt ei sobinud. Kuuldes aga, mis hinnaga me piletid ostsime (Helsingi-Doha-Bangkok edasi-tagasi kõigile kokku 911 € , st 2 täiskasvanut + 2 alla 12-aastat last), tiksus mõte veel edasi, sest “lapsed tasuta” kampaania veel kestis. Nii juhtuski, et paari päeva pärast olid meil juba suurema seltskonnaga ostetud piletid Bangkoki ka hilissügiseks. Sest olgem ausad, sügisel hakkaks niikuinii reise vaatama ja selle raha eest ei saaks perega kaugemale kui Lõuna-Euroopa.

Bangkok oli vaid koht, kuhu Aasias maanduda ja sealt koheselt edasi liikuda. Kuigi algul olid plaanid mitmekesisemad, siis pärast Tai transpordisüsteemiga tutvumist ja sellega seonduvast ajakulust aru saades loobusime mõttest tavapärases tempos ringi käimisest. Meie põhiliseks peatuspaigaks sai mõlemal reisil Hua Hin. Hua Hin on Tai lahe ääres paiknev linn, mis asub Kesk-Tais, Bangkokist umbes 4 tunni auto/bussisõidu kaugusel lõunas. Kevadel seiklesime ise autoga, sügisel kasutasime suure seltskonna tõttu ühistransporti (otse lennujaamast käivad väga mugavad bussid Hua Hini südamesse).

Märtsikuisel reisil käisime vaid oma perega ning meil oli nii kaugele tulles üsna vähe aega – vaid 10 päeva kohapeal. Ühe päeva veetsime Ayutthayas, millest ma ka kevadel kirjutasin, ülejäänud aja peatuseime Hua Hinis ja käisime selle lähiümbrust avastamas. Teisel reisil liitusid meiega sõbrad ja ka vanavanemad ning me otsustasime põhimõtteliselt eelmist reisi korrata. Just seda aeglase reisimise osa, kus ei torma mööda vaatamisväärsusi, vaid naudid natuke patust ja planeerimata aeglust. Avastasime enda jaoks aeglase reisimise võlud, mis sisaldasid endas kindlasti hommikust väljamagamist ning päeva põhilisteks tegevusteks olid ujumine, trenn, massaaž, söömine ja (ööturul) jalutamine.

Aga selle hedonistliku olelemise juures oli aega ka antropoloogilisteks vaatlusteks ning 20 päeva Hua Hinis andsid mingi pildi Hua Hinist ja veidi laiemalt ka Taist.

Ööturud Tais
Ööturud on Kagu-Aasias reisides kindlasti kohad, mida tasub külastada tutvumaks kohaliku kultuuriga. Ööturge peetakse praktiliselt igas linnas ning suuremad neist on avatud igapäevaselt, osad aga nädalavahetustel või mõne kindla sündmuse puhul. Ööturud on reeglina vabaõhuturud, kus kaubeldakse söögi, riidehilpude ja muu pudi-padiga. Kui hommikuturgudel müüakse valdavalt toitu kui toorainet, siis ööturgudelt saab pigem valmistoite seal söömiseks või kaasa võtmiseks.

Aga miks just öösel? Tegelikult ega need turud päris öösel toimu, lihtsalt pimedal ajal, reeglina ajavahemikus kell 6/7 – 10/11.  Aga vaadates asukohta ekvaatori suhtes, siis Kagu-Aasias läheb aastaringselt pimedaks kella 6-7 ajal ning see on ka aeg, mil päevakuumus veidi raugeb. Õhtuti on inimsõbralikum temperatuur ringi liikumiseks ja tänaval kauplemiseks, eks see üks põhilisi põhjuseid ole, miks turud just pärast päikeseloojangut toimuvad.

Ööturud Hua Hinis
Hua Hini linnas on mitmeid ööturge – Chatchai Market, Hua Hin Grand Night Market, Cicada Market ja Tamarind Market (väiksemaid on ka veel, ka meie elukoha lähedal Khao Takiabis oli üks). Hua Hin Grand Night Market ja Chatchai on hästi sarnased (viimane on mõõtmetelt suurem) on avatud peaaegu iga õhtu ja need on sellised tüüpilised veidi räämas olekuga Aasia ööturud, kust saab osta süüa ja odavaid madala kvaliteediga riideid, ehteid, kotte, rannapalle, telefonikatteid jms. Turul on ka söögikohad, kus saab lauas istuda ja kohapeal süüa. Olme on ikka selline tüüpiline Aasia – vakstuga kaetud plastmasslauad, suhteliselt kesised sanitaartingimused, aga toit on hea. Saab ka osta erinevaid lihavardaid või friteeritud kanakoibi kaasa, samuti banaanipannkooke, mangot kleepuvat riisi ja kookospiimaga, jäätist ja valmislõigatud puuvilja.

Cicada Market ööturg on avatud igal nädalal reedest pühapäevani. Turg on mahedalt valgustatud, maas on kivisillutis ning kogu olme näeb välja väga puhas ja viisakas.

Kui Hua Hinis on vähe aga ja kui on võimalus seal viibida nädalavahetusel, siis see turg oleks koht, kuhu soovitaks minna. Cicada turg ei ole tüüpiline Tai turg – või äkki on siiski ka hipsterlus kui nähtus Taisse jõudnud... Cicada turul viibides tekib pigem selline huvitav sümbioos Skandinaavia ja Kagu-Aasia segunemisest – see on puhas ja viisakas turg, kus müüakse palju käsitööd, aga loomulikult ka sööki. Muidugi on seal ka Hiina tehastest tulevat ühesugust odavat masstoodangut, kuid võib leida ka kohapeal tegutsevaid kunstiinimesi, kes oma toodangut müüvad. Maitse on ikka suuresti skandinaavlasele meeltmööda ning seda turgu võib pidada pigem välisturistile orienteerituks.

Cicada turg

Siia turule on jõudnud ka kõik moodsamad tervisetrendid igasuguste roheliste ja muude tervislike smuutide kujul ning nt toormahla pakendatakse korduvkasutatavasse klaaspudelisse. Meile meeldis üks ananassile spetsialiseerunud kohvik, kus jõime iga kord seal turul käies klaaspudelisse villitud värskeltpressitud ananassimahla ning ostsime ka erinevaid liivataina baasil valmistatud ananassiküpsiseid.
Anee oma ostuga Cicada turul

Cicada ööturul proovisin ma ka banaanipannkooke, esmalt Renee juurest lihtsalt ampsu, aga maitses nii hästi, et pärast tahtsin ka ise oma portsu. Ma olen kuulnud enne legende Tai banaanipannkookidest, aga kuna ma pannkooke ei armasta, siis ei osanud neid varem tahta. Banaanipannkoogid tehakse imeõhukesest tainast (mitte vedel nagu pannkoogitainas, vaid tainapallikesest venitatakse vähem kui minutiga poolenisti läbipaistev ketas, mis visatakse kuumale pannile), lapitakse kokku ja ning vahele lõigatakse banaaniviilud ja praetakse veel veidi, et banaanidest hakkaks eralduma veidi küpsetatud banaani maitset. Soovi korral pannakse peale veel moosi, Nutellat või mingit magusat kondenspiimlaadset (ilmselt mingi glükoosisiirup on) siirupit. Anee sõi ühel korral ka Nutellaga pannkooke, aga juba seal kõrval seda pannkoogivalmistamise protsessi vaadates ütlesin ma välimuse (helepruuni värvi) järgi, et see ei ole õige Nutella (kuigi oli Nutella purgis). Arvasin, et nad petavad ja müüvad mingit odavat halva rasvaga tehtud möginat Nutella pähe, aga millalgi lugesin ühte artiklit, kuidas erinevates piirkondades toodetaksegi sama brändi all totaalselt erinevat kaupa (nt Euroopas ringleb ka Poola turul hoopis teine Nutella kui Itaalias). Kagu-Aasia Nutella osutuski tuntavalt kehva rasva ja vähese šokolaadisisaldusega šokolaadivõi-laadseks tooteks.

Cicada ööturul söömas koos suure perega

Cicada turul on ka suur lava, kus esineb igal õhtul mõni üllatavalt hea amatöörbänd. Viimati nägime esinemas umbes 10-aastast kohalikku tüdrukut, kes laulis Whitney Houston "I Will Always Love You" sellisel tasemel, et talendisaates tõuseks Simon Cowell püsti. Melu on selline, nagu toimuks korralik rahvarohke pidu.

Cicada turu taga, üle väikese tänava, läheb sujuvalt üle tüüpiliseks veidi räpapaks Tai ööturuks. Kauplejaid ja rahvast jagub ka sinna. Siin saab (meie rahasse arvutatuna) mõnekümne sendi eest deep-fried kanakoibi, aga ka suuri krevette otse grillilt meie mõistes imeodavalt.
Papaiasalati valmistamine ööturul

Ehe Tai ööturg

Lapsed ostavad kookosvett

Cicada turu külge on kasvanud veel üks ööturg (ca 100 m eemal), Tamarind Market, mis on avatud samuti samaaegselt Cicadaga. See on nagu veidi säästuversioon Cicada turust. Kaubeldakse põhiliselt söögiga ja süüa saab hästi. Turu väljanägemine ja kaubavalik on väga sarnane Cicada turule, kuid turu mööbel on pisut kehvem ja kivisillutise asemel on maas kruus. Lava on väiksem ja ajutisema väljanägemisega kui Cicadal, kui muusikud võivad siingi olla üllatavalt head; mitmel korral jäime kuualama ksülofonidel mängivat noorteansamblit. Kui Cicada turul arveldatakse kupongidega (ei tea, kas puhtuse või ausa arvepidamise motiividel), siis Tamarind Marketil võtab pannkoogitegija sult sama käega, mis pannkooki teeb, vastu sularaha.

Chatchai ööturgu peetakse juba alates 1926-st aastast. Sellele ööturule sattusime tegelikult üldse juhuslikult, kui seletasime taksojuhile, et soovime ühe kaubanduskeskuse lähedale ööturule, aga tema viis meid hoopis sellele turule. Ööturul on üks peatänav, mille äärde kogu kaubandus on koondunud ning mõnes kohas hargneb turg ka põiktänavatele. Müüakse, nagu ööturgudel ikka, toitu ja riideid, kotte ja kingi. Saab istuda ka söögikohtades, mille ees tegutsevad usinalt sisseviskajad, aga need on rohkem turistidele orienteeritud. Käigu pealt saab osta kaasa erinevaid lihavardaid, grillitud mereande, banaanipannkooki, päikeseküpset mangot koos kleepuva riisi ja kookospiimaga (mmm! viimase reisi avastus, enne ei osanud sellest lugu pidada, suhtusin kõigisse Aasia magustoitudesse skepsisega).

Kui jalad kõndimisest väsinud, saab ööturul istuda ka massaažitooli ning võtta üks jalamassaaž. Chatchai ööturust üle peatänava mere poole saab samuti massaaži, aga sedapuhku sellist, mille poolest on Tai ööelu kurikuulus. Eriti kummastav on asjaolu, et kogu see inimkehade müümine toimub Hua Hini põhitempliga külgneval tänaval.
Kirev ööelu Hua Hinis

Sattusime sellesse piirkonda juhuslikult, kui Chatchai turg endast ammendas ning oli plaan linnas veidi veel ringi jalutada. Algul äratasid tähelepanu tänavad, mis meenutasid väga Kyotot, aga peagi muutus tänavate valgustus värvilisemaks ja vilkuvamaks, muusikarütmid läänelikumaks ja tänavate ääred lokkasid miniseelikutes Tai tüdrukutest, kes aktiivselt kliente hankisid. Vastu tuleb õndsate nägudega vanamehi, kes veel püksivärvlit kohendavad või siis noormeeste kampasid, kes alles jahil. Meesturistid on selles piirkonnas mõistetavalt ülekaalus. Meid kui kahte lastega liikuvat perekonda muidugi keegi ei puutunud, aga taaskord nägin oma silmaga, kuidas ühte meest kusagile tuppa rebiti.
Banaanipannkoogi valmistamine Chatchai ööturul

Chatchai ööturg

Chatchai ööturg. Kookospiima-riisi magustoidu valmistamine.

Khao Takiab piirkond
Hua Hin on hästi pikk ja kitsas linn Tai siselahe ääres. Linna lõunapoolseim piirkond kannab nime Khao Takiab, kus asub rand, sadam, hiigelsuur golfiväljak, käputäis hotelle ja mõne tänava pikkuses eksklusiivseid kortermaju, aga samas ümbruskonnas on kontrastiks ka kohalik pilpaküla.

Lisaks sellele, et me peatusime kahel reisil Hua Hinis, elasime me ka täpselt samas majas ja täpselt samas korteris. See korter, mis mul kevadist reisi planeerides Airbnb-st sõelale jäi, oli tegelikult kõikide aegade kõige parem leid üldse ning kohe kindlasti oli see elamine parima hinna-kvaliteedi suhtega. Tai mõistes võtsime me muidugi suhteliselt kalli elamise, aga ainuüksi selle maja sisehoovi ja basseini kvaliteet oli kindlasti seda väärt. See oli koht, kus me veetsime lihtsalt väga palju aega.


Hommikul, lõunal, õhtul ja nii iga päev. See bassein oli meie lemmik.

Vaade rõdult sisehoovile


Khao Takiab rand
Khao Takiab rand on Hua Hini lõunapoolseim rand. See on kilomeetreid pikk liivarand. Küll mitte selline piltpostkaardilik Tai rand türkiissinise vee ja valge liivaga, aga see-eest puhas ja suhteliselt väherahvastatud rand.

Rand asub meie elamisest umbes neljasaja meetri kaugusel ning sinna võis nii jalutada kui ka sõita golfiautoga, mis oli meie kortermaja elanikel hinna sees. Laste rõõmuks lasime end ka paaril korral randa golfiautoga sõidutada.
Khao Takiab rand

Selles rannas sain ma selle aasta märtsikuus tunda läbi aegade kõige soojemat merevett üldse. Minu jaoks sai ütlus merevee kohta "soe kui vannivesi" hoopis teise tähenduse, sest need lained, mis vette minnes vastu jalgu lõid, tundusid isegi kehatemperatuurist soojemad. Kui ma pärast veetemperatuuri järgi kontrollisin, siis oli see näitude järgi vaid 29 kraadi, aga vees olles tundus see olevat ehtsa vannivee temperatuuriga.
Imeliselt soe merevesi

Viimasel korral Hua Hinis olles (nov lõpp – dets algus) oli merevesi oluliselt jahedam. Eestiga võrreldes kohtab sellist temperatuuri muidugi harva, just sellise Eesti merevee kohta öeldakse "supp", aga sellise soojuse võib Eestis saavutada vaid mõni madalam laht.
Khao Takiab rand

Pärast seda, kui üks inimene meie seltskonnast sai meduusilt ülitugevalt kõrvetada (siin on need meduusid umbes 30-50 cm läbimõõduga), oleme me kõik muutunud ettevaatlikuks ning eriti merevette minna ei julge. Ma küll pärast hommikujooksu ei suuda merre minemata jätta ja käin kasvõi natuke ujumas, kuid ma tunnen, et ma mängin tulega. Aga laste ohutunne on õnneks õigel kohal ja nad keelduvad pärast seda intsidenti vette minemast ning ujuvad vaid meie maja basseinis.

Khao Takiab rannas on mitmeid restorane, mille põhiline valik on rannale kohaselt ikka mereannid igal kujul. Grillitud, deep-fried, Tom Yum supis või toorelt – valikus on kõike. Me käisime rannarestoranides söömas praktiliselt igapäevaselt ja üks restoran meie oma tänava otsas kujunes meil ka lemmikuks. Põhiliselt sõime rannas lõunasööki, kuid ka päris mitu õhtusööki sai rannas söödud. Ühel hommikul sõin seal hommikusöögiks ka papaiasalatit, aga see oli viga, sest kuigi ma muidu kannatan tšillit, siis tühja kõhu peale saadav tšillilaksakas on täiesti uus kogemus ja nii magu ärritav, et pärast veel tund aega on iiveldustunne kallal.

Rannas on ka mitmeid varjualuseid massaažilaudadega, kus saab erinevaid massaaže alates Tai massaažist kuni klassikalise massaažini. Tunniajane massaaž otse rannal merelainete kohinas maksab meie rahas 8 €. Mõistagi käisime me massaažis väga tihti.
Rannas massaažis

Mulle väga tugevad massaažid ei meeldi ning ma kartsin põhiliselt väänamisest ja venitamisest koosnevat Tai massaaži võtta, aga ära proovida ikka tahtsin. Ühel hommikul võtsin julguse kokku ja mõtlesin, et lähen massaaži ja võtan seda kui trenni, st võitlust Tai naisega. Ülejäänud korrad eelistasin siiski õlimassaaži, sest mulle meeldib see tunne, kui ma vaakun massaažis olles une piiril, kõrvus merelainete kohin. Massaažis käisime viimase reisi ajal Reneega kahekesi koos, sest lapsed on juba nii suured, et neid saab kahekesi tuppa jätta, valvajaks youtube.

Khao Takiab sadam
Me oleme muidu reisil olles suured ringi kondajad, aga Hua Hinis olles ei käinud me väga palju jalutamas. Peamine põhjus väheseks liikumiseks oli kuumus, mis märtsikuus oli selline, mis õpetaski meile aeglast puhkust. Novembris oli temperatuur oluliselt kehasõbralikum ning siis liikusime ka päevasel ajal rohkem ringi. Kontrastina märkuseks, et see kõik ei takistanud mul rannas jooksmas käimast, sest siis on mul peal hoopis teine režiim.

Veidi rohkem kui kilomeetri kaugusel meie elamisest asub Khao Takiab sadam, mis oli nii laste kui ka täiskasvanute jaoks täiesti talutava jalutuskäigu kaugusel. Siinkohal tuletan meelde, et palavusega liikumine on suhteliselt ebameeldiv tegevus ning kilomeetrine lõik võib tunduda rängalt raske.

Tegu on suhteliselt väikese kalasadamaga, mille ääri palistavad unisel pärastlõunal erksavärvilised puidust kalapaadid. Seal samas sadama alal on ka umbes paarikümne ruutmeetri suuruseid kohalike elupaikasid, mis ehitatud vaiadele otse vee kohale. Need näevad välja sellised, et kangem tuuleiil nad siit vette puhub. Paariaastased lapsed mängivad järelvalveta seal samas vee kohale ehitatud majadevahelistel sildadel – see on vaatepilt, mida mul läänelike turvalisuskriteeriumitega harjununa (ja ka emana) on valus vaadata. Ma ei tea, kas need lapsed on siis tõesti nii osavad, et nad vette ei kuku või on seal loomulik kadu paratamatu.

Khao Takiab sadam

Osa elumaju sadamas on veidi tugevamast materjalist ja stabiilsemad, mille alumine korrus on reeglina pere poolt majandatav kalarestoran. Kuid ka need hooned on sellised, et leiti mõni tükk eterniiti ja kinnitati katuseks, teisele poole ei jätkunud – pandi palmilehed. On inetu halvasti öelda, kuid mul on tunne, et tailaste ilumeel ja korraarmastus väga arenenud pole. Lihtsustatult öeldes iseloomustab kogu olmet selline boheemlaslik lohakus. See ei ole lihtsalt vaesus, vaid kellelgi pole püüdugi oma maja ja maja ümbrust kasvõi esmasest olemprügist koristada, rääkimata sellest, et maja ära värvida või sättida mõni lill kusagile kaunistuseks. Ma arvan, et nad lihtsalt ei pea seda oluliseks, mis meie jaoks nii harjumuspärane on. Eestlane mitte ei hoia korras vaid oma kodu, vaid ka aeda ja kuidagi on nii läinud, et muretsetakse ka aia taguse üle ja eks see pole juhuslik, et just Eestis on algatatud “Teeme ära!” kampaania, mis kõneleb kokkuvõttes eestlase loomusest.

Elu Khao Takiab sadamas
Suurem vend kantseldab väiksemat


Heakord jätab soovida

Muidugi on ka erandeid – templite aiad on reeglina puhtad ja korras, samuti on tuntav kontrast meie elupaigaks olev kortermaja, kus ei vedele kunagi kübetki prügi ning mille aias hoolitsetakse muru eest piinliku täpsusega ja korjatakse kokku iga mahalangev puuleht.

Aga sadamasse tagasi. See siin on ehe Tai. Need üksteise kõrval olevad äravahetamiseni sarnased (see, et üheskoos on kobaras täpselt ühesugust kaupa müüvaid kohti, on nii omane Taile) kalarestoranid on vaatamata kasinatele olmetingimistele kindlasti väärt külastamist, sest mereannid, mida siin pakutakse, on nähtavad otse klientide silme all ja on värskeimast värsked. Sõime Khao Takiab sadamas korduvalt ja toit oli alati väga hea, kuigi teenindus oli minu arvates taotluslikult veniv just välismaalaste suhtes.

Värsked mereannid Khao Takiab sadamas


Mereannid Khao Takiab sadama restoranis

Kui juba sadamani tuldud, tasub rühkida edasi otse Khao Takiab mäkke, mille otsas asub Khao Takiab tempel. Teekond pole lihtne, kuna Khao Takiab mäge katvas taimestikus elavad vabas looduses makaagid, kes on inimestega nii harjunud, et nõuavad või varastavad neilt kõike võimalikku alates söögist kuni mütside ja päikseprillideni. Juba esimesel korral mäkke minnes peitsime me kõik lahtised esemed kotti ära ja võtsime võsast toika kätte, hoidmaks agressiivseid ahve endast eemal. Vaatamata sellele suutis üks ahv karata Hugole kätte, kuna märkas seal käekella, mida tahtis endale saada. Hugo pääses ehmatusega ja käekell jäi ikka talle, kuid ta jättis selle olukorra meelde. Sügisel tagasi minnes rääkis ta juba varakult, et pakib endale parketitükist tehtud mõõga kaasa, et oleks julgem ahvide juurde minna. Kuigi ma keeldusin mõõka oma kohvrisse panemast, tõi ta oma relva vanaema kohvris siiski Taisse ja loomulikult oli mõõk kaasas ahvide juurde minnes.
Ahvid üritasid Hugolt kella ära kiskuda


Ahvide rünnak

Hugo kaitseb end ahvide eest mõõgaga...

...teised leidsid endale toikad

Aga mõõgast üksi jäi väheseks, kui teist korda ahvide mäkke minnes arvas keegi, et ahvidele oleks tore banaane viia. Ma ei tea, kas nad näevad või tunnevad lõhna, aga mäejalamil tormas põõsastest korraga välja vähemalt 50-pealine ahvipande, kes asus meid piirama. Mõõgast jäi ilmselgelt väheseks ning ahvide vastu sai võidelda vaid kisaga. Meie lapsed on niikuinii suhteliselt pelglikud loomade suhtes ja ei otsi nendega kunagi ise kontakti ning see ahvide pealetung oli ikka liig mis liig. Hugo karjus, Anee samuti, olles juba tegelikult šokiseisundis. Edasi minekuks pidid kõik endale võsast kepi kätte võtma.

Mäe otsas asuv Khao Takiab pühamu on suhteliselt väike, aga omapärane selle poolest, et sinna viib lõpus pikk-pikk trepp ning sealt avaneb avar vaade Hua Hini linnale. Naistele kehtib ikka reegel, et õlad ja põlved olgu kaetud ja kui endal pikka salli kaasas pole, siis saab ka sealt laenata.

Vaade ülevalt Khao Takiab templi juurest


Khao Takiab templi juures

Vana Nava veepark
Lisaks ohtrale basseinis ujumisele arvasime, et üks päev oleks tore koos lastega veepargis veeta. Hua Hini südames, Cicada turu läheduses, asub Vana Nava veepark. Veepark on moodne ja väga värske väljanägemisega (5 a tagasi avatud), rohkete atraktsioonidega ja sobilik erinevatele vanustele. Siin saavad lustida nii kõige väiksemad tegelased vett piserdava seenekese all kui ka adrenaliinisõltlased, kes tunnevad vajadust söösta nelja sekundiga püstloodist torust alla. Veepargi külastuse jätsime hilissügisese Tai reisi jaoks, et ka sellesse reisi jääks midagi uut ja suurema seltskonnaga on sellistes kohtades alati ka lõbusam. Kui minus muidu ei ole väga lapsemeelust, et käia igasugustes lastele mõeldud teemaparkides, siis veepargid on minu jaoks hoopis teine kategooria. Minus jätkub samasugust elevust, nagu kunagi 20 aastat tagasi esimest korda Soome Serenasse minnes. Mulle lihtsalt pakub jätkuvalt pinget nendest veeliumägedest alla laskmine ja mida kiirem ja hirmsam see on, seda ägedam minu jaoks.

Vana Nava veepargi pileti hind osutub oluliselt kallimaks, kui veebis kirjas oli, kuna perepilet neil enam ei kehti, aga veebist seda infot keegi kustutanud polnud. Nagu selgus, reguleerib kõrge piletihind (100 € kolme inimese pilet; Hugo oma pikkusega veel napilt sai tasuta sissepääsu) tugevalt külastajate arvu. Peale meie olid suures veepargis veel üksikud seltskonnad ning enne sulgemist viimasel pooltunnil oli kogu veepark vaid meie päralt.
Vana Nava veepark

Vana Nava veepark meenutab kõige rohkem Tenerife Siam Parki, kuid on sellest kompaktsem. Praktiliselt kõikides torudes on kasutusel erinevas suuruses kummirõngad, millega saab torudest alla sõita kas üksi või paarikaupa, aga suurematesse “paatidesse” mahub lausa kuus inimest. Kummirõngaste vajadust ja headust hakkasin mõistma alles tagantjärgi, kui külastasime Bangkoki lähedalt ühte teist veeparki ja seal kõik nii ohtlik ja valus tundus. Sain aru, et isegi väga järsud ja kiired torud saavad olla nauditavad seetõttu, kuna praktiliselt 100%-liselt on kindel, et kummirõngaste peal valu ei saa, aga adrenaliini seevastu küll.

Uudse atraktsioonina oli Vana Nava veepargis vastulaine, mille peal sai lauaga surfata, aga millegipärast peeti seda nii riskantseks, et enne seda atraktsiooni tuli kirjalik leping vormistada. Proovisin ära, oli väga tugevat tasakaalutunnetust ja ka füüsilist võimekust nõudev. Lisaks ei suutnud vastu panna, et üks õudukas toru ka ette võtta. Kui kõrgeimasse torni ronisin, oli ees kaks valikut – lähed “kappi”, mille alt kaob hetkega põrand jalge alt ära ja läbid paari keeruga toru 6 sekundiga ja teine püstloodis toru, millest jõuab alla 4 sekundiga. Mulle oli vastuvõetamatu mõte, et põrand kaob jalge alt ja ma kukun tundmatusse auku ning pealegi selle 4-sekundilise toruga kestab see õudus vähem aega. Valisin selle püstloodis toru. Ega see mõnus ei olnud, sest veesurve, mis tekib nii kiirel liikumisel, on ebameeldivalt valus, aga millegipärast oli mul vaja see hirmuseisund taaskord läbi kogeda.

Kui me veel mõned aastad tagasi käisime Reneega kahekesi veepargis ja jätsime lapsed maha, et saaks ise rohkematel atraktsioonidel käia, siis nüüd on peaaegu saabunud see aeg, kus saab mõlema lapsega kõike teha. Peaaegu sellepärast, et Anee tohib oma pikkuse poolest käia juba pea kõikidel atraktsioonidel ja ka julgusest ei jää puudu, aga Hugol on pikkuse poolest veel osa liumägesid keelatud ja ma arvan, et ta ei suudaks neis suurtes paatides keset veekeeriseid ka nii tugevalt kinni hoida, et ta sealt välja ei lendaks. Aga osadesse torudesse, kus ta ametlikult veel käia ei tohiks, aga kus saab paarikaupa sõita ja kus ta on minu kontrolli all, võtsin ta siiski kaasa, kuna käepaelad olid trukiga ja saime Anee oma laenata.

Transport Hua Hinis ja selle ümbruses
Kevadisel Tai reisil tegime kõik sõidud renditud autoga, mis oli meie käes terve reisi aja. Mõnel päeval oli küll ainsaks sõiduks umbes 4 km kaugusele ööturule sõit, kus veel parkimise leidmine oli ka vaevaline, aga see tunne, et sa istud oma autosse annab mingi seletamatu vabaduse, et me tunneme selle vajalik olevat.

Sügisese reisi puhul terveks ajaks ei plaaninud autot võtta, vaid sõitsime keskuse ja elamise vahel kohaliku transpordiga, milleks olid autod, mille kasti on ehitatud kahele küljele pink. Mõlemale pingile mahtus üks pere. Ei mingeid turvavöid, lihtsalt paned lapsed enda vahele istuma ja vaatad, kust kinni saab hoida. Neid taksosid kusagilt otsima ei pidanud, vaid iga kord lasime majapersonalil meile sobivaks ajaks sõiduki tellida, mis oli mugavam kui algul arvata oskasime. Tagasi linnast tulles leidsime samuti samasuguse sõiduki, sest neid liigub linnas palju. Ühel korral surusime end kaheksakesi ka tuk-tuki, aga see sõiduk on mõeldud pigem neljale inimesele ja lisaks on see ka kastiautost kallim.

Mõned väljasõidud, mis me tegime, tellisime endale samuti juhiga minibussi (siis juba korraliku, koos turvavöödega), kuna autorendihindu vaadates selgus, et juhiga buss on odavam. Lõpuks tellisime bussi ka Bangkoki tagasi sõiduks, kuigi käivad ka rongid ja suured bussid, mis on olematu hinnaga, aga uksest ukseni teenus tundus mugavam ja pealegi umbes 8 eurot inimese kohta 5-tunnise sõidu eest on ikkagi meie jaoks odav.

Taide keeleoskus
Üks aspekt, mis eelmistel Tai reisidel on täiesti tajumatuks jäänud, on taide kehv inglise keele oskus. Arvasin eelnevalt, et taidel inglise keelega probleeme pole. Mitte, et nad seda soravalt räägiks, aga kõik vajalik sai nagu aetud. Sel korral pidevalt transpordiga tegeledes jõudis aga kohale, et tegelikult on taide inglise keele oskus väga kehv ning sellest võib tulla mitmeid arusaamatusi, kuna nad ei anna kohe mõista, kui nad millestki aru ei saa. Kindlasti sõltub keeleoskus ka piirkonnast ja Hua Hinis võibki keeleoskus olla halvem, kuna see piirkond on pigem siseturismi sihtkoht.

Esiteks on meil ju tähed erinevad ja paljud kohalikest ei suuda lugeda aadressi, kui see on kirjutatud meie tähestikus. Hääldamisega on aga nii, et kui meie hääldame mõnda nende (koha)nime veidi teistmoodi, ei saa nemad sellest aru või kui nemad üritavad midagi inglise keeles hääldada – kasvõi numbreid – võib see meile arusaamatu tunduda. Selline pidev keelebarjäärist tulenev kommunikatsioonitakistus mõjus aeg-ajalt lausa väsitavalt.

Pealegi avastasin, et nende enda kohanimed või mõned muud sõnad, mida nad püüdsid meie tähestikus kirjutada, võisid omada väga erinevaid kirjapilte. Näiteks see sama piirkonna nimi Khao Takiab oli kord kirjutatud lõpust nõrga b-ga, mõnes kohas aga oli kirjapilt Khao Takiap. Või siis sõnade kokku-lahku kirjutamine. Eesti keeles on see muidugi omaette oskus ja kokku-lahku kirjutamine ongi raskem kui teistes keeltes, aga taid võivad mingit suvalist ingliskeelset sõna kirjutades lüüa poole sõna peale tühiku vahele (ilma, et see oleks liitsõna).

Proovisin uurida ka ühte ingliskeelset raamatut tai kirjakeelest ning sain aru, et nad kasutavad märgisüsteemi, mis erineb väga oluliselt meie kirjast ja sealt ei saagi tulla täpseid vasteid meie tähtedele. Igal juhul ma kaugele ei jõudnud selle raamatuga, sest ma sain aru, et tai keeles lugema õppimine on mõttetult suur ajakulu ja pingitus.

Tai kliima kevadel ja sügisel
Kagu-Aasia kliimas ei eksisteeri nelja aastaaega nagu meil, vaid peamine jaotus käib vihma- ja kuivaperioodi järgi. Vihmaperiood algab umbes maikuus ning kestab varase novembrini. See on enamasti aeg, mil Taisse reisida väga ei soovitata, kui on soov päikest nautida.

Koolilaste järgi oleks olnud meie reisi loogiline aeg tegelikult oktoobri lõpp, aga me nihutasime just vihmaperioodi tõttu oma sügisese reisi novembri lõppu ja detsembri algusesse.

Kuigi keskmisi temperatuure vaadates ei eksisteeri väga suuri erinevusi ja meie mõistes on Tais alati soe, siis koha peal olles tunneb erinevusi, mida ainuüksi temperatuur ei peegelda. Näiteks päikese intensiivsus. Teame ju meiegi oma nahal ja oma kliimas kogedes, et kevadel on päikese intensiivsus tugevaim ja see aina raugeb suve ja sügise kulgedes. Nii on ka Tais, et kevadel on päike väga intensiivne ning ilma ujumispluusita ja peakatteta ei soovita (lastel) üldse ujuda, sest ainuüksi päikesekreem ei ole piisav, et põletusi või päikesepistet vältida. Parim koht on siis varjus ja teada-tuntud (omal nahal kogetud) tõde on see, et päikesepaisteta ilm ei tähenda varju, vaid siis võib ikka korralikult ära põleda.

Seevastu novembri lõpus on päike päris leebe. Kui numbreid taga ajada, siis päikese intensiivsus on samal tasemel, mis meil Eestis Jaanipäeval. Seega heledama nahaga inimesed peaksid ka siis olema hoolikad, aga tugevamale nahale ei tee päike hullu ka siis, kui päikesekreemi peal pole (aga loomulikult ei tohi tundideks jääda päikese kätte).
Khao Takiab rand

Hua Hinis nii kevadel kui sügisel viibides pole ma niiskust tundnud, mis sageli kuumas kliimas õhus valitseb. Ka vihmast oleme me neil reisidel suhteliselt puutumatuks jäänud. Kevadel sadas paaril hommikul mõned tunnid, sel korral me otsest vihma ei saanudki, küll aga tekkis nii Hua Hinist kui ka Bangkokist lahkuma hakates mingi kummaline lühiajaline tibutamine, mis mõjus kuidagi sümboolselt ja nukralt, kui mingi koht tuli maha jätta.

Märkasin erinevusi ka kevadises ja sügiseses merevees. Esmalt mõjutavad merevee taset kuu faasid. Täiskuu ajal on Hua Hinis päevasel ajal rannad sisuliselt kadunud, noore kuu puhul vastupidi. Me nägime need mõlemad äärmused ära. Veetaseme muutuste tõttu ei mõistnud ma esmalt, kui vanavanemad väitsid, et nemad Hua Hinist randa ei leia, on vaid kivikaljud, mille all möllavad lained. Olin ju oma silmaga näinud kilomeetreid pikka liivariba Hua Hini lahe kaldal.

Tõusu ajal on Khao Takiab rand Hua Hinis ainuke rand, kus on veel liivariba kasvõi vähesel määral säilinud. Ja öösel siis vastupidi – võis käia jalutamas merepõhjas, kus tuli ette vaadata, et mõnele kaldale uhutud hiiglaslikule meduusile peale ei astuks.

Üldiselt pole minu jaoks see tõusu ja mõõna loogika lõpuni selge, sest mõnel hommikul mere äärde jooksma minnes andis rannaribal joosta, mõnel korral oli aga mitukümmend meetrit randa mere poolt taas hõivatud ja polnud meetritki pinda, kus liikuda. Oleks siis nii, et kuu kasvamisega liigub ka meri kogu aeg järk-järgult ühes suunas, aga mulle tundus, et neid merevee siia-sinna mineku päevi oli vaheldumisi ja justkui juhuslikult.

Aga see on kindel, nagu veidi ülevalpool ka kirjutasin, et kevadel oli merevesi oluliselt soojem kui sügisel ja kui valida oleks, siis mulle sobiks alati just selline vanniveesoojusega vesi. Millegipärast nõuab minul külma vette (mis ju tegelikult polegi Tais kunagi külm) väga suurt eneseületust ning sügisesel reisil pidin ma end ikka iga kord motiveerima, et ujuma minna. Seevastu kevadel polnud ainuüksi õhutemperatuuri tõttu võimalik mitte ujuda.

Tai köök
Reisisihtkohta valides pole vähetähtis asjaolu selle maa köögi meelepärasus. Kindlasti tegi kahekordse Tai reisi kasuks otsustamise kergeks pikaaegne sümpaatia selle maa toitude suhtes.

Tais saab kohe selgeks, et see, millisena me teame Tai kööki väljaspool Taid, on hoopis teine kui kohapeal neid samu toite süües. Osa toite, mida teame sellest kandist olevat, Tais üldse ei kohta. Samuti mängib olulist rolli tooraine värskus. Näiteks kõik need kahvrilaimi lehed, sidrunheinad ja piprad, mis paljude toitude sees figureerivad, on värsked (st mitte kuivatatud). Pakis olevast pastat tehtud Tom Yum kodustes tingimustes maitseb päris hästi, aga Tais on see supp lausa taevalikult hea. Mitte küll alati ja 100%, kuid oli kordi, mis jäävad meelde kui need kõige-kõige paremad.
Parim Tom Yum krevettidega

Ja siis see legendaarne papaiasalat, mida ma Tais olles sõin vist küll iga päev. Olen sellest pika loo kirjutanud oma toidublogisse ja ka õpetuse, kuidas seda kuidagigi saaks Eestis järgi teha. Seda lihtsalt peab Tais sööma.

Mereäärsetes kohtades mõjutab kohalikku kööki kindlasti mereandide rohkus toidulaual. Seda tasub Tais ikka mõnuga võtta, sest mereannid on värsked, maitsvad ja meie mõistes ka suhteliselt odavad.
Kala terava mangosalatiga

Puuviljadest tasub kindlasti süüa mangot ja ananassi, aga üllatavalt head olid ka pomelod ja arbuusid ning imepisikesed banaanid. Granadill on samuti väga hea. Kui lihtsalt niisama süües võib granadill liiga vänge tunduda, siis tasub lasta seda lisada näiteks mangosmuuti sisse, mis lisab mõnusat särtsu ja värskust.
Puuviljamüüja templiaia taga

Puuviljamüüja külgkorviga mootorrattal

Kui veel aastaid tagasi tundus Tai köök minu jaoks müstiline, kuna ma ei tundud sel ajal veel kõiki tooraineid, mis neis toitudes kasutusel, siis ajapikku on hakanud salapära lahti rulluma. Palju olen maitsund ja ka näinud, kuidas neid toite tehakse. Osa retseptide lahtimuukimisest pole alati ka meelepärane. Ma tegelikult ei taha näha ega teada seda kogust suhkrut, mida Tai “soolastesse” toitudesse lisatakse. Hulga toite teeb suhkur muidugi heaks, kasvõi seesama papaiasalat või magushapud kastmed, aga näiteks Pad Thai nuudlite magusus on minu jaoks liiast ja lisaks käib sinna juurde veel tubli supilusikatäis suhkrut, millega saab rooga viimistelda.
Morning Glory võrsed küüslaugu, austrikastme ja tšilliga

Viimase Tai reisi lõpupoole hakkas mul tekkima isegi kerge tüdimus Tai toitudest. Tüdimus just seetõttu, et minu arust ükskõik, kus sa käid, on menüü praktiliselt äravahetamiseni sarnane. Paljud neist toitudest on väga head, kuid ma tundsin, et ma ei jõua iga päev seda süüa ja tahaks mingit vaheldust. Minuga pole vist enne reisil olles nii juhtunud. Päris sellisesse auku, et ma pitsat sööma hakkaksin, ma ei langenud, aga näiteks Cicada turul väikese leti taga tegutsev jaapanlane, kes seal silme all sushit tegi, pakkus mulle küll paaril korral väikest vaheldust Tai köögist.
Sushikokk ööturul

Kõige ootamatum Tai toidu söömise juures on asjaolu, et söö, palju tahad, aga keskkohalt liiguvad sentmeetrid negatiivses suunas. Olen kogenud kaalu langust reisidel, kui kõnnid iga päev vähemalt 10 km ja tekib olukordi, kus tunned ka nälga, aga see reis oli täiesti vastupidine – me lausa keskendusime söömisele ja veetsime päevas tunde ja tunde söögilaua taga seltskonnaga juttu ajades.

Hua Hini ümbruses
Veidi jõudsime käia ringi ka Hua Hini ümbruses. Nagu eelpool kirjutasin, siis esimese reisi ajal sõitsime ise ringi, kuid tegelikult on koos juhiga auto võtmine isegi rendiautost odavam.

Umbes tunnise sõidu kaugusel Hua Hinist on Khao Sam Roi Yot rahvuspark, kus käisime mõlema reisi ajal. Phraya Nakhon'i koobas, kuhu paistab sisselangenud lae tõttu päikesevalgus, on kindlasti erakordne ja väärt külastamist. Raske matkarada selleni lisab ainult plusspunkte. Aga sellest kirjutasin ma juba eelmisel korral pikemalt.
Phraya Nakhon'i päikesevalgusega koobas

Sel korral käisime paarikümne minutu sõidu kaugusel Hua Hinist asuvas Pranburi mangroovimetsas. Kui mangroovimets on muidu mudane, kus palja jalaga liikuda on pea võimatu, siis Pranburi mangroovimetsa on ehitatud korralik laudtee, mida mööda mangroovide vahel liikuda saab. Mangroovipuude õhujuured on laudtee peal lähedalt nähtavad, kuna oli just mõõna aeg. Keset mangroovimetsa on ehitatud ka torn, kust saab heita mangroovidele pilgu ülaltpoolt. Vaatepilt on ere-ere roheline.
Mangroovide õhujuured


Laudtee mangroovimetsas

Perepilt mangroovimetsa kohal

Lisaks saab Hua Hini ümbruses näha elevante. Kes on huvitatud elevandiga sõitmisest, siis selleks on võimalusi, kes aga tahab vähem turistikat kohta, siis selleks on elevantide abistamise keskus, kus hoolitsetakse väärkoheldud elevantide eest ning soovi korral saavad ka külastajad loomad jalutama viia või neid pesta.